Henno Käo - Väike rüütel Rikardo (2004)

Ühes kauges, kauges kuningriigis seikleb väike rüütel Rikardo. Ta pole kunagi üheski lahingus mõõka keerutanud ega vangitorni luku taha pandud pintsessi päästnud. Rääkimata siis mõne tuld purskava lohega võitlemisest. Kuid ta on kõige rüütellikum rüütel, kellega mina oma rännakutel kokku olen puutunud.

Te küsite, mis on Rikardos nõnda erilist? Vastus on väga lihtne! Selle väikese rüütli rinnus tuksub uskumatult suur süda. Ei hirmuta teda salapärased rohelised mehikesed ega tüütud kummitused. Oma abikäe on ta valis igale hädasolijale ulatama. Näiteks tänu temale on meil alles maailma viimane lohe, kes kuulu järgi elavat nüüd ühes maalilises järves. Te ei oska arvatagi palju rõõmu võib üks väike rüütel meie maailma tuua!

Andmed:

Henno Käo, Väike rüütel Rikardo, Tänapäev, 2004, lk 140

Linke netiilmast:

Neeme Korvi arvustus Postimehes

Krista Kumbergi arvustus Eesti Päevalehes

Jaak Urmeti arvustus Sirbis

Mikk Pärnits - Must mägi (2019)

Mikk Pärnitsa romaani "Must mägi" lugedes tuli mul esimese asjana meelde mõni nädal tagasi peetud vestlus oma vennanaisega. Jutuajamise teemaks oli just kinodesse jõudnud "Jokker". Olime mõlemad seda just näinud ja arutelus jäi mulle kõlama üks tema öeldud lause: "Meie raviasutustes on kümneid jokreid oma tähehetke ootamas" (ta on nimelt Tervishoiu Kõrgkooli erinevate praktikate raames küllaga neisse kinnistesse asutustesse sattunud). See polnud just kõige julgustavam mõte, sest enne Paldiski maanteele jõudmist sõidavad nad sinuga igal hommikul samas trammis või trollis.

Pärnitsa raamatu "kangelaste" puhul tekib kohe küsimus, kas ka nendele peaks kiiremas korras mõne pehmete seintega toakese broneerima ja üht huvitava lõikega särgikest tutvustama. Nimelt on loo keskmes neli meest (nõiasaatest väljakukkunu, Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor, full-on skisofreenik ja peale autoavariid teiste valetamist tajuma hakanud laenunõustaja), kelle missiooniks on kontrolli alla saada Mustamäe kortermaja keldris meie maailma immitsev vormitu kosmiline kurjus. Not crazy at all!!!

Olgu romaani tegelased ja loo sisu kui sõge tahes, siis vähemalt Pärnitsal jutt jookseb. Raamat läheb lenneldes, isegi kohati segadust tekitavad jutustaja vahetumised ei võta eriti lugemistempot alla. Lähed selle sõgeduse ja erinevate vandenõuteooriate virvarriga lihtsalt kaasa ning naudid teekonda. Teose lõpp ja epiloog polegi tegelikult eriti olulised, sest mingit suurt tõde sa nagunii nende nelja vaimust vaevatud mehikeste juurest otsima ju ei läinud. Sa kuulasid lihtsalt nende kindlasti "tõese" loo viisakalt ära, noogutasid natuke toetavalt ning läksid oma igapäevaste toimetustega edasi. Kuid järgmine kord Mustamäel ringi jalutades jääd ikkagi tahtmatult seisma ja su pilk jääb korraks ühel viiekordsel paneelikat korraks pidama. Midagi on nagu selle maja juures valesti! Kas tõesti...? Ei, see oli ju ainult nende hullude jampsimine! Igaks juhuks kiirendad sammu ning korraga tekib suur tahtmine siit kuhugi kaugele ära saada. Kuhugi, kus SEE mind kätte ei saa.

Andmed:

Mikk Pärnits, Must mägi, Tänapäev, 2019, lk 220

Linke netiilmast:

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Joel Jans & Maniakkide Tänav - Kosmose pikk vari (2019)

Ütlen täiesti ausalt, et kõik need tähtedetagused kosmoselennud, mustad augud ning "sõbralikud" tulnukarassid on mind tavaliselt ükskõikseks jätnud. Muidugi on tore vahel naabergalaktikas ära käia või mõne tundlatega tulnukapreiliga juttu puhuda, kuid tegelikult meeldib mulle ikka rohkem mõõka keerutada ja igasugu kolle nottida.

Kuid eelmine nädal juhtusin ma mööda meie Päikesesüsteemi ringi rännates kokku kapten Kalle Moskariga (Tartu poiss muuseas!). Mul juhtus paar vaba tundi olema ning nõnda sattusime kohe pikemalt rääkima. 

Oi, mis ta mulle kõik kokku ei rääkinud! Mingitest kummalistest kuulikestest ning sipsidest või sipsikutest seletas ta vahetpidamata. Eks ma alguses arvasin, et tegemist on mingi raskemat sorti kosmosehulluse juhtumiga, kuid jutu hargnedes hakkas mulle tunduma, et tal on ikka tõsi taga.

Lõpuks soovitas ta mul kiiremas korras omale kindel varjupaik mõnes Päikesesüsteemi kaugemas nurgas leida ning ka tikke ja konserve varuda, sest varsti pidi korralik madin lahti minema. Ta aina korrutas vaikselt omaette: "Mina seda asja juba niimoodi ei jäta!" Jätsime Kallega jumalaga ja soovisin talle edu oma "vallutustes". Ta pilgutas mulle kavalalt silma ja ütles, et tal kõik eduks vajalik taskus olemas. Kodu poole sõites hüppasin igaks juhuks poest ikka läbi ning ostsin mõned toosid tikke ja ka patareisid. Kes neid Tartu mehi teab? Ega nad päris normaalsed pole kunagi olnud. Laseb veel päikese õhku või midagi. Parem karta kui kahetseda!

Andmed:
Joel Jans & Maniakkide Tänav, Kosmose pikk vari, Lummur, 2019, lk 222

Linke netiilmast:

Triin Loide arvustus Reaktoris

Jüri Kallase arvustus Meie Maas

Heinrich Weinbergi arvustus Postimehes