Heli Reichardt - Walpurgi öö (2014)

"Walpurgi öö" sattus mu huviorbiiti, kuna Heli Reichardti romaani on mainitud selle aasta Stalkeri hääletuse kategoorias "Parim eesti autori romaan". Alustuseks jääb pilk peatuma kaanepildil ja raamatu pealkirjal ning lugesin enne ka lühikest sisututvustust kirjastuse kodulehelt. 

"Romaani tegevus toimub sügistalvel 2020-2021, lähitulevikus, mis on vanemale põlvkonnale hirmutavalt tuttav lähimineviku kaudu. Suur maailm on muutunud – Euroopa Liidust on lahkunud tuumikriigid, Lähis-Idas pole rahu kunagi saabunud, laienev ja piire ületav terrorismioht on tinginud totaalse kontrolli inimeste elude üle. Olukord kulmineerub Eesti ja kogu Baltikumi andmisega Vene rahuvalvajate kontrolli alla. Kõige selle taustal elab Nõmmel oma igapäevaelu 44-aastaseks saav üksikema, kelle lugu see raamat jutustab." 

Nõnda on esialgne ootuste horisont teose kohta paika loksunud. Loodan leida teravat kriitikat tänapäeva poliitilise ja sotsiaalse olukorra kohta, rahvusvahelist mõõdet, kindlasti seiklusromaani motiive ning lõpetuseks vastust küsimusele "Miks sisututvustuses loetud sündmused aset leidsid? Mida tegime valesti järgmise viie aasta jooksul". Kahjuks ei leidnud ma nendele küsimustele selle raamatu lehekülgedelt vastuseid.

Samas leidsin raamatust väga hästi lahti kirjutatud meeleolud aina kinnisemaks ja skisofreenilisemaks muutuvas ühiskonnas ühe perekonna silmade läbi. Reichardti tulevikuühiskond on hirmutavalt sarnane nii Teise maailmasõja ajal okupeeritud Eestiga (nii saksa kui vene valituse all) kui ka hilisemat nõukaajaga (pealekaebamised, saladuslikud vahistamised/kadumised, mustades mantlites mehed, defitsiit). Autor suudab romaani vältel oskuslikult üles kruvida pinget ja hirmutunde kasvu, mis kulmineerub katsega peategelase Helde perekonda küüditada, sedapuhku Egiptimaale. 

Eesti ühiskond on jõudnud tagasi olukorda, kus säärane mõistetamatu vägivald nende suunas tekitab esiteks lihtsalt hämmingut ja peata olekut. Eestlastest on saanud 1944-45 aasta rootslased, kes küsisid tollal naiivselt "Aga miks te politseid ei kutsunud, kui teid küüditama tuldi?”. Just selle mõttelaadi muutuse eest tahabki Reichardt meid hoiatada oma romaaniga. Kahjuks tuleb mõistmine, et teie ei kontrolli enam olukorda üldjuhul lootusetult hilja. Reeglina kui keegi võõras koputab pimedal ööl teie kodu uksele ja annab teile 20 minutit asjade pakkimiseks, sest te võitsite just "puhkusereisi". Oma minevikku mäletades on meil vähemalt lootust, et sellised "loteriivõidud" lähevad meist tulevikus mööda.

PS: Tundub, et selle romaani puhul oli tegemist taaskord klassikalise juhtumiga, kus suure kirjastuse kujundajad ja turundajad ei olnud romaani tegeliku sisuga üldse kursis. 

Stenogramm koosolekust kirjastuses Varrak:

"Kodumaine ulmeromaan? "Walpurgi öö"? Nagunii mingi nõidadest ja maailmalõpust. Selge, esikaanele paneme müstilise neiukese pildi kuuga ja tagakaanele läheb standardne põnevusromaani kokkuvõte. Kõik nõus, jah? Järgmine päevakorrapunkt: "Lihtne kokaraamat poissmeestele"".

Pole ju ime, kui sellisel puhul osad lugejad "pettuvad", kuna ootasid raamatust hoopis midagi muud. Samas jäävad osad potentsiaalsed lugejad kõrvale, kuna sõna ulmekirjandus neid lugema ei kutsu. Minu puhul läks õnneks, sest kuulusin mõlemasse kategooriasse - kellele kirjastus tahtis romaani müüa ja kellele mõeldes autor romaani kirjutas.

Andmed:

Heli Reichardt, Walpurgi öö, Varrak, 2014, lk 312

Linke netiilmast:

"Walpurgi öö" ELLU-s

Silver Sära arvustus Reaktoris

Reet Saare artikkel Märjamaa Nädalalehes

Jaak Valge - Punased I (2014)

Jaak Valge raamat "Punased I" on üks esimesi laiema lugejaskonnani jõudnud põhjalikke ning igasugu ideoloogiate taagast vabasid uurimusi marksismi levikust Eesti Wabariigis enne Teist maailmasõda. Temaatika, mida uurisid nõukaajal peamiselt ainult karjeristid ning peale Eesti taasiseseisvumist kaotas täielikult oma "seksikuse". Valge on vahepeal kaotatud jälje üles võtnud ning otsib punaseid nii põrada alt kui ka elevandiluust tornist.

Teos käsitleb kolme marksismi sünnitatud "õekese" (sotsiaaldemokraadid, sotsialistid-revolutsionäärid/esseerid, kommunistid/bolševikud/enamlased) võidukäike, hääbumisi, omavahelisi ja sisemisi vastuolusid laiemalt Eesti Wabariigis. 1920ndatel aastatel oli ju enamus eesti rahvast selgelt poliitilisel skaalal vasakpoolse orientatsiooniga. Vasakerakondade alatised vastuolud ja suutmatus leppida kokku paaris põhilises seisukohas (Kuidas jõuda sotsialismini? Revolutsioon või evolutsioon?) nõrgestasid neid terve kümnendi vältel. Näiteks sotsiaaldemokraadid võitsid Riigikogu valimised korduvalt, kuid nende suureesmärk, sotsialistlik ühiskonnakord, sellest veel palju ligemale ei tulnud. Eks põhjusteks olid ka noore ideoloogia, erakonna, vabariigi ja demokraatia erinevad kasvuraskused (lühikese eaga koalitsioonivalitsused, liiga killustunud Riigikogu jne.).

Eesti Wabariigis Tuhkatriinu rolli sattunud kommunistid ei sallinud ega usaldanud üldse kedagi teist. Nende jaoks olid kõik teised ning eelkõige just nende "õekesed" roosad, sotsiaalreeturid  ja sotsiaalfašistid. Fašismil ei olnud kommunistide jaoks mingit teoreetilist põhjendust ja lahtiselgitust. Fašistid olid kommunistide mõistes lihtsalt kõik teised, kes nende maailmavaadetega 100% ei nõustunud. Tore on näha, et mõned asjad Peipsi taga ei muutu vast kunagi.

Semper ja Vares-Barbarus abikaasadega 1928. aastal Pärnus

Lisaks üldistele vasakpoolsete ideede levikule eesti ühiskonnas võtab Valge teos vaatluse alla ka üksikisikud. Raamat heidab valgust kolme juhtiva juunikommunisti (Johannes Vares-Barbarus, Johannes Semper, Nigol Andresen) ideoloogilisele kujunemisloole nende noorusest kuni 1930ndate aastateni. Nende kolme tehtud valik 1940. aastal, mis nad igaveseks meie ajaloo juudasteks muutis, ei ole üldsegi niivõrd üllatav, kui tutvuda lähemalt nende kirjutatud luule, proosa, artiklite ja erakirjadega "kodanliku wabariigi" perioodist. Küll sarjati seda vereimejate ja kartulikasvatajate vabariiki ning igakordsel saabumisel mõnelt välisreisilt ei suudetud siinset "võimu ja vaimu" ära kiruda. Ohates vaadati veriselt punava idataeva poole, kust loodeti naiivselt saabuvat lahendus kõigile maailma muredele. Nende suguseid intellektuaale oli maailmasõdade vahelisel ajal Euroopas ohtralt.

Eks kõige selgem ja loogilisem oli Andreseni valik 1940. aastal. Ta oli pikalt tegev sotsiaaldemokraatide noorteühingus (Eesti Noorsotsialistlik Liit) ning sattus alatihti vastuollu partei juhtkonnaga oma liiga äärmusmarksistlike vaadete poolest. Semper ja Vares-Barbarus olid samas väliselt proletariaadi kannatustest ja muredest ikka valgusaastate kaugusel. Tegemist oli puhastverd kodanlastega, kes pidasid teenijaid, rändasid väljamaal, peesitasid plaažil ja pläkutasid salongides. Vares-Barbaruse palk arstina Pärnus ületas ka Riigikogu lihtliikme igakuist sissetulekut. Eks proletariaadi diktatuuri eest ongi palju mugavam võidelda diivanil lösutades oma kaheksatoalises korteris, kui mõnes töölisuberiku sahvris.

Viktor Kingissepp 1911. aastal Kuressaares.

Seal sahvris pidi külmetama aastaid Viktor Kingissepp ehk "Eesti töörahva ustav poeg". Kingissepp oli võitlev kommunist, mitte mõni Pärnu või Tartu salongikommunist. Tegemist oli tõelise fanaatikuga, kes tõemeeli uskus ja tegutses oma uue "usutunnistuse" järgi. Kingissepp ei hoolinud ei enesest ega ka oma kaasvõitlejatest siin või Moskvas. Vajadusel mindi ka üle laipade ja seda mitte ainult üksikutel juhtudel. Töörahva helge tuleviku nimel pole tõelisele kommunistile ükski vahend keelatud. Kingissepp ei saanud kunagi teadma, et ta oli üks vähestest "õnneliku saatusega" kommunistidest. Surm oma vihatumate vaenlaste kuulide läbi on palju suurema märterlikku oreooliga, kui hukkamine omade poolt (saatus, mis tabas enamusi tema kaasvõitlejaid 1930ndate aastate teisel poolel).

Kindlasti paelub Jaak Valge raamat erinevate teadusalade esindajaid. Ole sa eesti kirjanduse, ajaloo või politoloogia huviline, midagi põnevat leiad sa oma ainevaldkonna kohta kindlasti. Olles ise kõige kolme eelpool nimetatuga oma elus kokku puutunud, siis leidsin igast raamatu peatükist midagi uut kõrva taha panna või abi vana meelde tuletamisel. Jään huviga raamatu teist osa ootama. Loodan, et seal võetakse teemaks ka kuidas Ümera mehed Pikal tänaval vahel teed joomas käisid.

Andmed:

Jaak Valge, Punased I,  Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituut: Rahvusarhiiv, 2014, lk 435

Linke netiilmast:

"Punased I" e-raamatuna (TASUTA!)

Tiit Hennoste arvustus Sirbis

Jaak Valge vastulause Sirbis

Joel Sanga arvustus Keeles ja Kirjanduses

Alo Lõhmuse intervjuu autoriga Maalehes

Olev Remsu arvustus Postimehes

Pekka Erelti arvustus Eesti Ekspressis

Albert Kivikas - Nimed marmortahvlil (1936)

Juba kolmandat korda tegin ma kaasa Vabadussõja lahingutee koos teise rühma õppursõduritega. Kaasvõitlejateks rühmaülem Käsper, kuulipildur Tääker, vaikne Martinson, paks Miljan, pikk Konsap, väike Mugur, "patsifist" Kohlapuu ja muidugi igavene kahtleja Henn Ahas. Iga korraga on see teekond läbi talvise Lõuna-Eesti Valga suunal mulle hakanud aina enam hinge minema. Täielikult on kadunud esmakordsel lugemisel mind vallanud patriootlik vaimustus omade võitude üle ning pime viha enamlaste vastu. Jäänud on ainult nukker tõdemus, et Liiva-Annus ei hooli punasest või valgest käesidemest, tema jaoks oleme me kõik võrdselt hallis sõdurisinelis.

Eesti kirjanduspõllul on lausa kurikuulsaks saanud Anton Hansen Tammsaare epopöa jagamine viieks erinevaks kokkupõrkeks ("Inimene vs. Maakamar", "Inimene vs. Onuke pilve peal" jne.). 1936. aastal ilmunud Albert Kivikase romaan "Nimed marmortahvlil" koosneb kolmest osast, mida samuti võiks jagada erinevateks lahinguväljadeks.

Albert Kivikas õpilasena 1916. aastal

Raamatu esimene osa räägib võitlusest Ahase hinge näriva Kahtluseussiga. Kõik Ahase klassivennad on juba oma maailmavaatelise valiku teinud ja tänu sellele oskavad ka uues 1918. aasata detsembris tekkinud olukorras poolt valida. Ahase jaoks on valik punase ja valge ideoloogia vahel vägagi keeruline. Tema viletsat kandikohta pidav isa ootab punaväe tulekut nagu jumalaõnnistust, kuna loodab arusaamatul põhjusel mõisamaade jagamist kehvikute vahel. Samuti on Ahase töölisest vanem vend liitunud punaarmeega, et võidelda vereimejatest buržuide vastu. Oma otsustamatuse tõttu ei astu Ahas koos klassivendadega vabatahtlikult rahvaväkke, vaid satub pooljuhuslikult hoopis oma isatallu Viljandimaal. Kodutalus olles praeb ta paar nädalat omas mahlas. Lõpuks jõuavad Ahaseni kuuldused, et tema koolivendade polk on Viljandisse toodud ja ta otsustab lõpuks suurte kahtluste kiuste nendega liituda.

Ahase otsuse taga ei ole võit Kahtluseussi üle ja lõpuks tehtud valik sotsialismi ja rahvusluse vahel. Teda sunnib relva kätte haarama häbi- ja kohusetunne oma klassivendade ees. Ajutise Valitsuse värsket lubadust mõisamaad punaste vastu sõdivate eestlaste vahel ära jagada kasutab Ahas pigem ettekäände ja eneseõigustusena oma kehvikust isa ees. Kokkuvõttes lõppeb romaani esimese osa konflikt Ahase poolt läbi viidud "viivituslahinguga". Kahtluseuss on küll korraks sunnitud Ahase hingest taanduma, kuid suudab end peatselt uuele pealetungile asutada.

Teises osas võitleb kogu teine rühm Surmahirmuga. Alguses poisse vallanud patriootlik meeleolu ja sõjavaimustus kaob esimestes lahingutes. Poisid taganevad paanikas juba enne vaenlasega lahingukontakti asumist ning hirmu tuntakse isegi põllul nähtud sõnnikuhunnikutest koosnenud "punaste aheliku" ees. Surmahirm vaevab Ahast pidevalt ning esimestel nädalatel ei julge ta isegi öösiti uinuda kartes vastaste öist pealetungi.

Õppursõdur Viktor Paju Narvast

Iga järjekordne paaniline põgenemine lahingust tekitab poiste ja rühmaülema Käsperi vahel tõsise konflikti ning algab vastastikku süüdistuste pildumine. Lõpuks aitab Surmahirmu vastu võidelda ainult häbitunne, mida plagajad tunnevad oma rühma- ja rindekaaslaste ees ("Aga mina sattusin esimesena paanikasse, mul on praegu nii häbi, et..." vastas Ahas, kellel oli peagu nutt varaks. "Aga teate, poisid, on, mis on, tulgu, mis tuleb, aga mina enam ei jookse! Ennem suren, kui teist korda veel niisugust alandust ja häbi tunda!").

Romaani kolmandas osas ja tegelikult kogu teose vältel toimuvad "murdelahingud" Ebainimlikkuse pealetungi vastu. Iga nädalaga hakkab surmahirm asenduma vaikselt surmapõlgusega. Järjepanu tabab poisse lausa enesehävituslik soov tungida vastastega võitlusesse ning tõestada nõnda enesele ja teistele oma mehisust (Konsap ründab näiteks üksinda punaste mehitatud valveposti). Samuti on nad tasapisi muutumas lahingus tuimalt ja mehaaniliselt toimivateks tapariistadeks (Õieti ei olnud ta enam mingi ise, vaid ainult üks osa sellest mürisevast surmakülvajast, kellele ta oma väriseva elu eest ohverdas lindi lindi järel...).

Ebainimlikkuse pealetungi kontrastsemaks näiteks on Kohlapuu muutumine veendunud patsifistist ja humanistist hullunud inimesetapjaks. Kohlapuu keeldub romaani alguses põhimõtteliselt inimese pihta laskmast ("Enamlased ei ole mulle midagi teinud, miks peaksin ma neid laskma!"), kuid lahingute käigus saab temast oma rühmast esimene vaenlase tapja ning vabatahtlik sõjavangide hukkaja. Erilist viha ja põlgust tunneb ta hiinlaste vastu, kes on saadetud siia eestlastega sõdima ja nõnda kommunistlikule maailmarevolutsioonile teed sillutama ("No ütle siis, kas on õige, et tullakse siia teostama sotsialistlikku korda just niisuguste tõbrastega, rumala massiga, kes sellest ise mitte midagi ei tea? Sotsialistliku korra teostamine nõuab ühelt rahvalt kõrget hariduslikku tasapinda. Aga hakata seda loomade kaudu teostama, ei, kurat, see minu hinge küll ei mahu! Siis sihukestel hiinlastel, kes pole sigadest palju kõrgemal, on õigus maailmas püssi kanda ja tulla siia tapma haritud inimesi! No ütle, kas siis rumal mass peab tulevikus valitsema maailma, mitte vaim, nagu õpetavad kõik suured filosoofid?").

Hoolimata sellest, et Kohlapuu on üks vähestest sõjateel ellu jäävatest teise rühma liikmetest on ta ainus, kes kaotab sõja Ebainimlikkuse vastu. Ahas mõistab oma lahingutee lõppedes, et tegelik sõda ei käigi punase ja valge maailmavaate vahel, vaid enda inimliku näo säilitamise eest ning see sõda kestab edasi ka peale relvade vaikimist.

Andmed:

Albert Kivikas, Nimed marmortahvlil, Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1936, lk 540

Linke netiilmast:

Peeter Oleski arvustus Eesti Päevalehes

Artikkel perekond Ahastest ajakirjas "Kultuur ja Elu"

Kristiina Ehin - Paleontoloogi päevaraamat (2013)

"Aja lugude" sarja positiivsem külg on see, et lugejale antakse võimalus heita tõeliselt siiras pilk erinevast ajast ja ruumist pärit inimeste ellu. Saame lugeda nii väikese Andrei mängudest Sillamäe paneelmajade vahel, väikese Nasta elust Petserimaa külas kui ka jalutada väikese Kati seltsis suveõhtul Pärnu rannapromenaadil. Paar aastat tagasi ilmus ka raamat väikese Kristiina elust Rapla alevis, mis end suurushullustuses küll linnaks peab.

Ehini päevaraamatust leiame (tütre)tütreks, (abielu)naiseks, (võõras)emaks ja (eesti) poetessiks olemise võlud ning valud. Lugeja saab koos Ehiniga nii lapselikult naerda kui ka tõsist südamevalu tunda. Näiteks hakkab kõigist "Aja loo" sarja kuuluvatest raamatutest aina selgemini läbi kumama nõukogude perioodi koolisüsteemi tõeline kaledus ja kõledus. Koolikiusamine, õpetajate ükskõiksus ja räämas koolimajad. Täielikult puudub inimlik soojus, sest kooliõpilased on ju ainult värske produkt ühele suurele süsteemile. Pole ka ime, et enamus sarja raamatu autoritest eelistasid alatihti haiget teeselda ja kodus teki all raamatute võlumaailma põgeneda.

Väikese Kristiina suurimaks sooviks ja kutsumuseks oli suureks kasvades paleontoloogiks saada. Ta oli surmkindel, et ta leidis oma porgandipeenras väljakaevamisi teostades karvase ninasarviku (Coelodonta antiquitatis) lõualuu. Vanaisa küll kinnitas, et tegemist on kodusea fossiiliga, aga Kristiina ei tahtnud seda hüpoteesi kuidagi uskuda. Tõeliselt kahju, et väike Kristiina ei kohtunud kunagi teise Eestimaa suurima hobipaleontoloogi ja dinosauruste eksperdiga - minu väikevennaga. Arvan, et need kaks oleks võinud pidada päevade kaupa seminare, kollokviume ja konverentse suvises tagaaias erinevate ürgsete elajate teemadel. Kahjuks jäi toona esimene kodumaine silmapaistvate paleontoloogide koolkond sündimata.

"Paleontoloogi päevaraamat" on samuti suurepärane teejuht Ehini luulega tutvumiseks, sest paljusid sündmusi ja meeleolusid annavad raamatus edasi tekstile juurde lisatud luuletused. Kirjanik seletab lahti ka osade luuletuste kirjutamise tagamaad ja motiivid (igati väärt materjal tulevastele kirjandusteadlastele!). Ehini luule väärib kindlasti lugemist, sest tema näol on vastuvaidlematult tegemist meie kirjandusmaastiku uue Printsessiga. Underi pärandatud krooni kannab Ehin tõeliselt naiseliku väärikusega.

Andmed:

Kristiina Ehin, Paleontoloogi päevaraamat, Petrone Print, 2013, lk 270

Linke netiilmast:

"Paleontoloogi päevaraamat" ELLU-s

Raimu Hansoni arvustus Postimehes

Kaur Riismaa arvustus Eesti Ekspressis 

Kätlin Kaldmaa arvustus Postimehes

Imbi Paju arvustus Sirbis

Mari Kleini arvustus Õpetajate Lehes

Aleksander Lipp - Suurupi aare (1988)

Aleksander Lipu romaan "Suurupi aare" kuulub kindlasti kategooriasse "Unustusse vajunud raamatud". Põhjus on lihtne - 1988. aastal oli inimestel lihtsalt musttuhat pakilisemat ja elulisemat asja, mille pärast oma peakesi vaevata. Ajaloolised murrangud ja seiklused ei leidnud aset enam raamatukaante vahel, vaid tänavail. Sama saatus tabas ka näiteks teatreid, kus mängiti mitu hooaega pooltühjadele saalidele. Muidugi tagas kaasaegse kultuurielu tahaplaanile jäämise ka inimeste aina kehvemaks muutuv majanduslik olukord. Enne leib, siis alles tsirkus! Kuigi mina ostsin alati esiteks antikvariaadist mõne raamatu ja alles siis järele jäänud raha eest šokolaadi. Eks ma ole ka natuke omamoodi.

"Suurupi aare" viib meid Oktoobrirevolutsiooni eelsesse Petrogradi, kus kõigil buržuidel, valgekaartlastel ja töörahva verd imevatel kapitalistidel on jalgealune üsna kuumaks läinud. Keiserliku Admiraliteedi mineerimisosakonna ülem Heinrich von Benhauseni otsustab osa rasvaseid hanesid haneks tõmmata, lubades neile ohutut põgenemisvõimalust meritsi välismaale. Kuid Benhausen põgeneb koos oma armukesega hoopis mõni öö varem Eestimaa suunas ning muidugi võtab ta oma "klientide" varandused endaga kaasa. Revolutsiooni tuuled jõuavad siiski ka Tallinna ning hirmust enamlaste terrori ees matab Benhausen aarde maha.

Esimene pool raamatust (aarde matmiseni) on väga tempos ja kaasahaarav. Autor on suutnud suurepäraselt edasi anda revolutsioonilist õhustikku nii Tallinnas kui ka Petrogradis. Konspiratsioonid, spekulandid, läbiotsimised, korruptsioon, liikumiskeelud, tagaajamised ja tulevahetused pimedatel linnatänavatel. Pinge püsib pidevalt õhus ning revolver peab alati vöövahel olema! Mis peamine: "Ära usalda kedagi!".

Lipu romaani kõige suuremaks plussiks on autori neutraalne suhtumine kõigisse "ajaloolistesse" osapooltesse. Ühelt 1988. aastal ilmavalgust näinud raamatult, mis räägib "Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist" on see üpriski üllatav joon. Romaanis puudub nii ülistuslaul revolutsioonilistele madrustele kui ka taasiseseisvumise käigus pead tõstnud laurivahtrelik hosianna Vabadussõja sündmuste kohta. Isegi raamatu teises pooles Kriegsmarine koosseisu kuuluva transpordilaeva meeskonda kirjeldab Lipp neutraalselt ja mitte "verejanuliste fašistidena". Ainsad teravamad torked on suunatud Esimese maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ja nende "Keelan, käsin, poon ja lasen!" valitsemisstiili aadressil.

Eesti küllaltki vaesel algupäraste seiklusromaanide maastikul on "Suurupi aare" kindlasti üsna ere täht. Ma olen isiklikult alati eelistanud lugeda seiklus- või ajalooromaane, mille sündmustik leiab aset kodutanumal. Palju põnevam on lugeda Kopli agulimajade vahel aset leidvatest tagaajamistest, kui näiteks New Yorgi tänavate kriminaalsest elemendist. Samuti tekkis minus tõsine soov minna labidas õlal Suurupisse ning natuke seal tuletorni ümbruses kühveldada. Ehk läheb mul õnneks!

Andmed:

Aleksander Lipp, Suurupi aare, Eesti Raamat, 1988, lk 240

Linke netiilmast:

Aarne Rubeni arvustus Keskuses

Vallo Kruuseri arvustus Eesti Ekspressis

Piret Mäeniit - Aleksei Turovski ja teised loomad (2013), Alekseid Turovski - Loomult loom (2004) & Loomadest, armastusega (2012)

Kas te teadsite, et talveunes siil hingab ainult korra ööpäevas või miks veini eelistavad rotid ei salli viina kulistavaid rotte? Aleksei Turovski oskab vastata neile ja ilmselt tuhandetele teistele küsimustele, mis puudutavad pisimutukaid või kuue tonnist Londistet. Juhul kui ta ei teaks paugupealt vastust, siis ütleks ta ilmselt: "Lähme ja küsime uurimisobjektilt endalt, mis tal on selle asja kohta öelda!". Uskuge mind, te saate oma vastuse, sest ma olen päris kindel, et Turovski mõistab loomade ja lindude keelt.

Lausa imetlusväärne on see viis, kuidas Turovski räägib kõigist loomadest. Tegemist on tõelise armastusese ja austusega "tagaräägitavate" suhtes. Turovski jaoks ei eksisteeri lolle, hirmutavaid või põlgust tekitavaid loomi. Osasid loomi kardetakse või jälestatakse lihtsalt teadmatusest ning "traditsioonilistest" hirmudest. Samuti oskab Turovski ääretult osavalt loomade maailma siduda, võrrelda või eeskujuks tuua meie maailmale (olgu selleks poliitika, majandus või armusuhted). Inimene on ju oma käitumise poolest kõige mõistatuslikum uurimisobjekt kõigile etoloogidele.

Turovski on ilmselt üks neid väheseid õnnelikke inimesi, kelle elu armastus, töö ja hobi saavad kõik ühes kohas kokku. Ma olen alati arvanud, et see ongi õnneliku elu üks nurgakividest. Samuti on Turovski õnnelik selle poolest, et ta avastas oma elu suurima kutsumuse juba väga noorelt ja teadis koheselt missuguse raja valida. Kõige enam kadestan ma Turovskit siiski selle tõttu, et tema maailm on uskumatult avaram ja mitmekesisem. Kuid külalislahke inimesena kutsub ta pidevalt meid oma maailma imedest osa saama. Meie kohus on kutse lihtsalt vastu võtta.

Andmed:

Aleksei Turovski, Loomult loom, Varrak, 2004, lk 204

Aleksei Turovski, Loomadest, armastusega, Varrak, 2012, lk 149

Piret Mäeniit, Aleksei Turovski ja teised loomad. Vaatluspäevik, Tänapäev, 2013, lk 213 

Linke netiilmast:

"Loomult loom" ELLU-s

"Loomadest, armastusega" ELLU-s

"Aleksei Turovski ja teised loomad" ELLU-s

Aarne Rubeni arvustus Sirbis

Arno Oja arvustus Sirbis

Tiit Kändleri arvustus Eesti Päevalehes