28 aprill 2023

Laura Evisalu - Oodates Norra kuningat (2023)

Paljudel meie seast on olnud lähedane inimene, kelle puhul oled tahtnud teda tugevasti raputada ja küsida: "Miks sa selle inimesega (ikka veel) koos oled? Kas sa ei näe, kuidas ta sinuga käitub?" Kuid nende silmad ei suuda seda näha. Hirm, ebakindlus ja ka mugavus on nende silmad kaega katnud. Kõiges ebameeldivas, mis nende suhet puudutab, on nad "ise süüdi" ning veel vabandavad ka, kui nende "kallis teine pool" häält tõstab või hullemal juhul rusikatega vehib.

Sellises katkises suhtes on ka Laura Evisalu uue noorteromaani Hele. Muidugi algab kõik kenasti. Armutakse, jalutatakse käest kinni, unistatakse ühisest tulevikust. Kuid õige pea hakkavad noorte suhtes tooni võtma Ivo passiiv-agressiivsed torked neiu välimuse, huvide või sõprade kohta, noormehe pidevad hilinemised/kadumised/kokkulepete eiramised ning soov kontrollida Hele tegemisi. Ning seda kõike näha kannataja vaatenurgast, kes püüab igas olukorras poisis head näha, teda välja vabandada või iseenda käitumises süüd leida, on tõesti valus. Ma ei suutnud mitmel korral raamatu lugemist lõpetada, sest tahtsin teada, kas Ivo saab järgmises peatükis lõpuks sellise sitaga hakkama, et Helel ei jää muud üle, kui poiss maha jätta. Aga sellest nõiaringist ei ole kahjuks nii lihtne välja astuda.

Kui Hele-sugune tüdruk oleks olnud 17-aastase minu sõber ning ma oleks sattunud mõne selle raamatu situatsiooni tunnistajaks, kus Ivo oli taas täielik mölakas, siis ma oleks lihtsalt poisile vastu hambaid andnud. See oleks muidugi tähendanud meie sõpruse lõppu, sest Hele oleks 99% tõenäosusega leidnud vabanduse, miks Ivo sel hetkel nõnda käitus ja kogu süü üldse enda omaks tunnistanud. Aga äkki oleks juhtunud see ebatõenäoline 1% ja tüdruk oleks aru saanud, et nõnda edasi ei saa ja ta on palju paremat väärt. Seda minu jaoks natuke liiga emotsionaalset mõtet ümber sõnastades, siis ma pole ammu mõne noorteromaani puhul peategelasele nõnda kaasa elanud. Ma tõesti tahtsin teada, mis Helest saab! Ja kui see mulle juba nõnda korda läks, siis tahaks loota, et raamatu sihtgrupi poolehoiu võidab see kindlasti. 


Andmed:
Laura Evisalu, Oodates Norra kuningat, Varrak, 2023, lk 366

17 aprill 2023

Sirje Olesk - Aegade lugu (2022)

Kui kuulata ja lugeda viimaste päevade diskussiooni Juhan Smuuli bareljeefi üle, siis tundub, et Sirje Oleskile hiljuti Kultuurkapitali aastapreemia toonud "Aegade lugu: Kirjanike liit Eesti NSV-s" on kõigile vaidlejatele igati kohustuslik lugemine. Nõnda lihtne on unustada, et Nõukogude Liidu okupatsiooni aegne elu andis ju oma täieliku absurdsusega ulmeromaani mõõdu välja.

Sirje Olesk vaatleb selle absurdse ühiskonnakorra üht absurdset organisatsiooni selle loomisest kuni lõpuni (1943-1991). Need pea viis aastakümmet on täis väiklast jõhkrust, hulga selga löödud nugasid ja suures koguses lauslollust. Siinkohal tooksin mõned "humoorikamad" näited. Semperit näiteks süüdistati selles, et ta oli Pablo Neruda luulet tõlkinud hispaania keelest, mitte vene keelest ja niiviisi "ei kasutanud Neruda tõlkimisel kõiki vene keele rikkusi". Või kuidas liidu juhatuses arutati ja ristküsitleti Juhan Smuuli tema esimese karile jooksnud abielu ning Debora Vaarandiga suhtes olemise asjus, mis meenutas mingi koerustükiga hakkama saanud õpilase nahutamist kooli direktsiooni poolt.

"Säravamad hetked" jäävad põhiliselt 1940.-1950. aastatesse, kus võisid ühel päeval olla rahvakirjanik ja järgmisel kodanlik natsionalist, mis oli hullem surmapatt, kui mõrtsukaks olemine. Kui kellegi maha lõid, siis kandsid oma karistuse trellide taga ära ja võisid hiljem oma eluga edasi minna. Aga kui sa olid paarkümmend aastat tagasi mingit Lääne-Euroopa dekadentlikku või formalistlikku kunstivoolu jäljendava luuletuse kirjutanud, kus polnud juttu talurahvast või töölistest, siis olid sa ühiskonna silmis põhimõtteliselt surnud, kelle "laipa" võis ajakirjanduses siiski mõnuga edasi mõnitada.

Kindlasti on "Aegade loo" üheks äramärkimist väärivaks tugevuseks Oleski valitud joon, kuidas ta neid aastakümneid ja inimesi kujutab. Ta jääb algusest lõpuni neutraalseks vaatlejaks ning (kirjandus)teadlaseks. Me saame lihtsalt osa ühest peatükist meie ajaloos. Selles raamatus ei mõiste kellegi üle kohut ega proovita ka kedagi paremasse valgusesse asetada. Olgem ausad, selle järele pole ka mingit tarvidust, sest ajalugu ise on juba oma õiglase kohtuotsuse ära teinud. Kõigi nende Jakobsonide, Kuusbergide ja Beekmanide kümned ja kümned teosed on muutnud lihtsalt vanapaberiks, mida ei laenutata, lavastata ega loeta. Ja kas see pole suurim karistus ühele kirjanikule?
  

Andmed:
Sirje Olesk, Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s, Eesti Kirjanike Liit, 2022, lk 304

Linke netiilmast:
Sirje Olesk saates "Loetud ja kirjutatud"
Teose esitlus Tartus
Aivar Kulli arvustus Tartu Postimehes
Olav Mertelsmanni arvustus Keeles ja Kirjanduses
Marin Laaki arvustus Loomingus

15 aprill 2023

Contra - Contrarünnak (2004)

HOROSKOOBIJAMA

kuulsin raadiost horoskoobist
vise täna mul ei lähe
ükskõik palju ka eo loobiks
ikka silma ei saa pähe

olgu eks siis musta tööd teen
katteid teen ja võtan laudu
jagan häid ja täpseid sööte
olen tubli kaitse kaudu

kuid kes uskus lugu säärast
nullimängus saime löödud
sest me poisid kõik on Jäärad
viskeid polnud - ainult söödud


ERKI NOOL

kui ma oleks Erki Nool
võidaks kõiki igal pool

aga ma ei ole Erki
lati kohale ei kerki
igal katsel lähen alt

aga ma ei ole Erki
odakaar ei jäta märki
neljasadat jooksen sörki
poolteist kilti katta ma
suudan vaid jalgrattaga

kui ma ainult oleks Erki
seda kümnevõistlusvärki
lausa kinnisilmi teeks
kuid ma pehme nagu keeks


KOGEMUS VÕIDAB

üheksakend aastat turjal
surra veel ei läbe
sest et sirge veel mu selg ja
jooksma jalg on käbe

ükskord lauba hommikul
kui mu eit veel magas
käisin näitamas kuis toimib 
kogemustepagas

tegin noortega mis tahtsin
kui rutiinset tööd ma
mõõna ajal passisin
tõusul läksin mööda


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui oled (tugitooli)sportlane, siis usun, et leiad sellest kogumikust omale nii mõndagi südamelähedast. Eriti veel siis, kui sinu "profikarjäär" algas 2000. aastate alguses ning nimed Metstak, Uba, Varis või Häkkinen toovad huultele lause "Olid ajad". Nostalgiat, sooja huumorit ja armastust spordi vastu on Contra kogumik tõesti kaanest kaaneni täis.


Andmed:
Contra, Contrarünnak, Mina Ise, 2004, lk 64