Kell lähenes seitsmele. Ma olin end klapptoolil mugavalt sisse seadnud ja kavalehega tutvunud. Järsku ruum pimenes, ümbritsev maailm jäi vakka, eesriie tõusis ja ma olin taas teatri võlumaailmas. Lavale astus kõhnapoolne noormees, istus valgele tualettpotile ja avas sülearvuti. Õunake lõi põlema, näitleja nägu särama ja ta alustas oma üle aasta kestvat monoloogi. Monoloogi armastusest!
Jim Ashilevi pani nendesse TEATRILE adresseeritud kirjadesse kõik - armumise, armastuse, vihkamise, kadeduse, enesehaletsuse, solvumise, pettumuse, küllastumise, hirmu, eneseleidmise ja tänutunde. Kuid just siiras tänutunne teatrikunsti vastu on kogu raamatu keskmeks. Aitäh, et sa mu enda lämmatavasse embusse võtsid! Aitäh, et sa lased mul alati ühe korra veel proovida! Aitäh, et sünnid ja kaod igal õhtul uuesti!
Ashilevi "Armastuskirju teatrile" oli üle pika aja raamat, mida ma
ei suutnud lugema asudes enam käest panna. Kiusatus lava taha piiluda
oli lihtsalt liiga suur. Missugune on maailm seal proovisaalide,
pikkade koridoride ja kostüümiladude labürindis? Kuidas sünnib üks lavastus ja kui kõvasti näitlejad päriselt karjuvad oma rolli sünnitusvaludes?
Teatriraamatud vaatavad üldjuhul tagasi lavalaudadel juba oma pika särava tee ära käinud näitlejatele ning ammu igaviku teed läinud suurtele lavastustele. Teatriimed, millest võid küll lugeda, aga kogeda sa neid enam ei saa. Aga Ashilevi tekst räägib meile eesti teatri eilsest, tänasest ja homsest päevast. Sa saad minna ja kontrollida üle, kas Vanemuise laval sureb Jim või Othello. Kas kõik need raamatus kirjeldatud otsingud kandsid lõpuks vilja ja eesriide avanedes sünnib teatriime? Mina kavatsen seda igatahes aprillis kaema minna.
Andmed:
Jim Ashilevi, Armastuskirju teatrile, Petrone Print, 2016, lk 255
Linke netiilmast:
Hele-Mai Viiksaare arvustus Müürilehes
Eliisa Puuderselli arvustus Sirbis
