Tiina Laanem - Liisu laseb jalga (2024)

Üle tüki aja on tore lugeda taas mõnd lasteraamatut, eriti veel nõnda sooja ja südamlikku nagu "Liisu laseb jalga". Kuid laste maailm ei ole ainult üks lõputu suvi ja pannkoogid maasikamoosiga. Sama kehtib ka lastekirjanduse kohta. 12-aastane Liisu on nimelt jõudnud punkti, kus ta näeb ainsa lahendusena oma muredele kodust jalga laskmist (eesmärk on jõuda Turus elava vanaema juurde). Tema elus viimastel aastatel toimunud muutused ning vanemate valikud on ta selle otsuseni. Kui ainult oleks juba suur ja saaks ise otsustada oma elu üle.

Oma teekonnal vanaema juurde mõistab Liisu, et täiskasvanute elud polegi nõnda lihtsad. Ei saa teha ainult seda, mida süda ihkab (näiteks tuleb teha tööd, mis sulle ei meeldi). Elus tuleb teha keerulisi valikuid ja nende eest ka vastutada. Aga oma mõtete jagamine ja avatud suhtlus toob ellu uusi valikuid, mille peale üksi pead vaevates ei tulekski.

Nõnda teebki Liisu teekonnal Võrust Turgu ka mitu väikest sammu suureks saamise suunas. Ehk tunduvad meile täiskasvanutena need väikesed arengud iseenesestmõistetavatena,  kuid noore inimese jaoks on tegemist väga oluliste etappidega maailmapildi kujunemisel. Tiina Laanem väärib siinkohal igati kiitust, et ta on suutnud selle hetke Liisu elust niivõrd kenasti raamatukaante vahele püüda. Usun, et "Liisu laseb jalga" annab paljudele väikestele lugejatele võimaluse nende teemade üle arutada ja mõtestada nii iseseisvalt kui ka kodustega. Ja seda peakski üks hea lasteraamat tegema.

PS: Olen seda vast juba mõne eelneva Sirly Oderi illustreeritud raamatu puhul öelnud, kuid tahan veel kord korrata, et tema puhul on tegemist selgelt minu hetke lemmikillustraatoriga lasteraamatute osas. Kunstnik annab lasteraamatule nõnda palju juurde! Loodan, et kirjastused mõistavad seda ning ei hakka minema odava ja kiire AI kunsti teed. Kuid see on juba täiesti omaette teema.

Andmed:

Tiina Laanem, Liisu laseb jalga, Pegasus, 2024, lk 152

Maren Hansen - Mõõga ja lautoga (2024)

Ma olen alati nautinud romaanisarju, mis kujutavad ühe suguvõsa teekonda läbi (Eesti) ajaloo keeriste. Näiteks teismelisena lugesin suure huviga 1970ndatel aastatel Rootsis ilmunud Arvo Mäe "Karvikute kroonikat" (neljast romaanist koosnev sari), mis kulges Sigduna vallutamisest teise maailmasõjani. Ajalugu pani paika küll mingid piirid, aga kirjaniku fantaasia sai suhtelised vabad käed (eriti vanemaid perioode käsitlevates osades). Midagi nii mastaapset kirjanikud väga tihti ette ei võta, vaid pigem piirdutakse mõne põlvkonna pikkuse ajaperioodi kujutamisega. Maren Hanseni sules suvel ilmunud perekond Oniksete lugu "Mõõga ja lautoga" jääb aga eikellegimaale. 

Hanseni romaan jaguneb kolme ossa: Liivi sõja järgse Rootsi aja algusperiood, 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi esimene pool. Kui teine ja kolmas osa on väga tihedalt seotud nii stilistiliselt kui ka tegelaskonna osas (peategelaste lastest saavad uue osa peategelased), siis esimene Rootsi aega kujutav osa seisab kahest viimasest tuntavalt eraldi ja ka üksi. Otsekui oleks autor sunnitud panema kahe peas olnud eraldiseisva romaani ideed ühte raamatusse kokku, sest neid ühendavaks jõuks on Oniksete perekonnanimi. 

Aga tegelikult on siin ainest kaheks täiesti eraldi romaaniks. Üks puhas ajalooromaan oma õukondade intriigide ja ajaloosündmustega, kus mängumaaks on kogu 16. sajandi Põhja-Euroopa. Ning teiseks läbi 19. ja 20. sajandi suurte muutuste kulgev eesti perekonna lugu oma tõusude ja mõõnadega. Mitmel korral tuli mul Hanseni romaani teist poolt lugedes meelde Heli Kendra "Kärkä", kus on kirjaniku poolt antud oma loo tegelastele ruumi kasvada ja lugejale hinge pugeda. Nii ongi tõesti kahju, et Oniksete pere nii palju kirjanduslikku potentsiaali omavate tegelaste eluteed on surutud ainult 200 leheküljele, kui nad tegelikult vääriksid mitmeosalist romaanisarja.

Andmed:

Maren Hansen, Mõõga ja lautoga: Perekond Oniksete lugu, Varrak, 2024, lk 312