Kristi Piiper - Topelt D (2021)

Klassikalised noortekad on üldiselt probleemikesksed (suhted, kiusamine, õppeedukus, meelemürgid) ja keskenduvad peategelas(t)e arengule ühe kooliaasta jooksul. Küünilisem raamatusõber võiks öelda, et kui oled lugenud üht neist, oled lugenud kõiki. Nõnda on vahelduseks igati tore lugeda mõnd noortekat, kus on astutud teada-tuntud rajalt natukeseks kõrvale.

Kristi Piiperi "Topelt D" on näiteks sümbioos noortekast ja põnevusromaanist. Kaheteistkümnendas klassis käiv Karmen püüab hakkama saada nii viimase õppeaasta koolistressi, vanemate selgelt lahutuse suunas tüüriva koduelu ja armumisega oma klassivenda. Kuid selle stereotüüpse noorteloo kõrval rullub lahti ka hoopis teistes toonides Diana lugu.

Diana on esmapilgul edukas noor naine, kelle elu ja minevikuga paremini tuttavaks saades hakkame nägema sügavaid mõrasid tema psüühikas ja lähisuhetes. Miks Diana on sõltuvuses iluoperatsioonidest? Mis on tema pideva rahulolematuse ja hirmude taga? Kui kaugele on ta valmis minema, et muuta oma elu "ideaalseks" ja sealt vastikud "segajad" kõrvaldada? Ja kuidas see kõik on lõpuks seotud Karmeni ja ta koolikaaslaste looga? Lõpuks saavad kõik küsimused oma vastused. Aga kas just kõige meeldivamad?!

Kirjanikuna on Piiper selle romaaniga igati korraliku sammu edasi teinud ja jään autori järgmist teost ootama (vahepeal proovin "Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised" loetud saada). Ning usun, et sellise tegelikult igati toimiva sümbioosina võiks "Topelt D" leida omale huvilisi nii noorte kui ka natuke vanemate lugejate seast. Olgem ausad, noortekad pole enam ammu ainult teismelistele mõeldud lugemisvara.

Andmed:

Kristi Piiper, Topelt D, Varrak, 2021, lk 296

Reeli Reinaus - Morten, Emilie ja kadunud maailmad (2020)

Hiljuti oli mu kaheksandatel klassidel kuu raamatuks üks vabalt valitud Reeli Reinausi noorteromaan. Küll loeti "Verikambit" ja "Deemoni märki", kuid mitmed õpilased olid omale raamatukogust võtnud hoopis autori uusima teose "Morten, Emilie ja kadunud maailmad". Ise ma polnud selle raamatuni veel jõudnud, kuid lugedes sisukontrollidest õpilaste mõtteid antud romaani kohta, hüppas see mu lõputuna näivas lugeda plaanitavate raamatute nimekirjas mitu kohta üles.

Reinausi raamatu keskmes on Morten, kelle elu on viimastel aastatel vaikselt allamäge hakanud minema (vanavanemate surm, ema töötamine Soomes, alkohoolikust onu "ranged" kasvatusmeetodid). Lohutuseks ja pelgupaigaks on Mortenil õppimine, fotograafia ning kodutalu ümber laiuv raba. Seal rabas kohtubki poiss Emiliet, kellel on oma saladus kanda.

Reinausi noortekad on üldiselt seiklusliku ja tempoka süžeega, mis on taganud ka nende positiivse vastuvõtu noorte lugejate seas. Kuid Morteni lugu on tundehell ja sügav. Morten on hingelt sarnane salapärase ja põhjatu rabaga, kus ta jalutades ja mõtiskledes oma õhtuid veedab, et pääseda pakku purjus onu võimaliku peksu eest. Oma väärtuses ja õnne võimalikkuses kahtlev Morten on ilmselt üks Reinausi huvitavamaid ja paremini õnnestunud tegelaskujusid. Sellest hoolimata soovitaksin seda teost siiski pigem neile noortele, kes leiavad võlu ka rännakutes mööda inimhinge rägastikke ja ei vaja pidevat action'it, et raamatut nautida.

Andmed:

Reeli Reinaus, Morten, Emilie ja kadunud maailmad, Päike ja Pilv, 2020, lk 184

Linke netiilmast:

"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" ELLU-s

Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel

Jana Maasik - Enne lõppu (2020)

Jälle on käes aeg, kui hakkavad riburadamisi ilmuma viimasel Tänapäeva noorteromaanide konkursil edukalt esinenud käsikirjad. Sel korral oli mul võimalus alustada Jana Maasikule võidu toonud romaaniga "Enne lõppu". Juba esimeste peatükkide jooksul hakkasid esile kerkima seosed kahe teise viimastel aastatel loetud ja vägagi korda läinud romaaniga.

Esimene seosetekitaja oli Eia Uusi omajagu kõmu esile kutsunud romaan "Tüdrukune", mis kriipis hinge raamatus olnud koolikiusamise kirjeldustega. Kui Uusi romaanis sattus noor tüdruk oma klassivendade füüsilise kiusu objektiks, siis Jana Maasiku noorteromaanis kirjeldatakse (peamiselt) vaimset kiusamist klassiõdede poolt. Mõlema teose vastavaid peatükke ja lõike oli minul füüsiliselt raske lugeda. Ma võin lugeda veriseid mõrvamüsteeriume või sõjakoledustest rääkivaid romaane, kuid kaitsetu lapse jõhker kiusamine ja alandamine on neist sadu kordi vastikum. Samas on antud teema käsitlemine igati vajalik ja tervitatav, eriti kiusamise mõjude kirjeldamine inimese psüühikale pikemas perspektiivis.

Teine romaan, mis mul kohe pähe kargas, oli Kaia Raudsepa "Nähtamatu tüdruk". Mõlema romaani fookuses on  peategelase sisemaailm ning täiskasvanuks saamisega kaasnevad kõhklused ja kahtlused. Nii "Nähtamatu tüdruku" Lena kui ka "Enne lõppu" Katrina on "üle- järele-, peale-, ja allamõtlejad", kelle "sisemiste minade matrjoškad" meile romaani vältel vaikselt avanevad. Need tüdrukud ei ole paljudele noorteromaanidele omased lihtsakoelised teismelised, kelle maailma keskmeks on peod, arusaamatused vanematega ja esimesed armusuhted, vaid põnevad inimhinged, kelle arengut on huvitav jälgida.

Kuna ma ei ole veel jõudnud teisi konkursil kõrgetele kohtadele jõudnud töid lugeda, siis lõplikku otsust meie noortekirjanduse hetkeseisust on ennatlik teha. Kuid olles lugenud viimastel aastal ilmunud teisi kodumaiseid noortekaid, siis on tunne, et liikumine psühholoogiliselt sügavama ja mitmekihilisema teksti suunas on siiski toimumas. Enam ei juhtu noorteka peategelasega 200 lk jooksul kõik, mis ühe noore inimesega võib juhtuda (alates esimesest purjusolekust kuni rasestumiseni välja), vaid kirjanikud võtavad üks-kaks teemat ja lähevad nendega süvitsi. Eks nüüd tuleb lihtsalt oodata noorte lugejate reaktsiooni sellisele muutusele. Mina jään paari oma õpilase muljeid igatahes huviga ootama, kes alustasid minu soovitusel "Enne lõppu" lugemist ("Nähtamatu tüdruk" sai näiteks väga positiivset tagasisidet). 

 

Andmed:

Jana Maasik, Enne lõppu, Tänapäev, 2020, lk 336

Triinu Laan - Luukere Juhani juhtumised (2020)

Esmapilgul ei tohiks luukered ja lasteraamatud kuidagi kokku sobida. Erandi võiks muidugi ju teha näiteks piraatidest rääkiva loo puhul. Huvitaval kombel meie lastekirjanikud nõnda ei arva, sest luukered on ikka ja jälle leidnud tee nende raamatutesse, kus pole piraatidest ja aardekirstudest juttugi (tuntumaks näiteks Piret Raua "Printsess Luluu ja härra Kere").

Triinu Laane raamatus asub pensionile jäänud luukere Juhan elama Lõuna-Eestis asuvasse tallu, kus teda on ees ootamas taadu, memme ja nende lapselapsed. Juhan sulandub suurepäraselt uue paiga ja perega. Küll ta aitab külas ringi hiilivaid sulisid hirmutada, valvab lapselaste und ja isegi pealinnas toimuval kunstinäitusel käib Juhan ära. Kuid kõige olulisem on taadule Juhani olemasolu tema elu raskematel päevadel. Hea sõbra tugi aitab õnneks kõigega toime tulla.

Lisaks muhedatele tegelaskujudele, oluliste teemade käsitlemisele (surm osana meie eludest), toredatele illustratsioonidele ning mõnusale jutustuslaadile on Triinu Laanese raamatu üheks "rosinaks" ka võru keele kasutamine dialoogides. Teisiti ei oleks osanud taadut ja memmet rääkimas ette kujutadagi. Kõik mainitud osad moodustasid ikka väga tugeva terviku. Too om ütś väega vahva raamadukõnõ!

Andmed:

Triinu Laan, Luukere Juhani juhtumised, Päike ja Pilv, 2020, lk 62

Linke netiilmast:

Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel

Ülevaade Lõunalehes

Jana Maasik - Hopspelleri amulett I-II (2018-2019)

Juba ammu ei ole mul õrna aimugi, kui palju olen ma lugenud lasteraamatuid, kus sõpradest koosnev kolmik uurivad koos mõnda kriminaalset juhtumit või satuvad muul moel seikluste keskele. Neid raamatuid on loetud vast ikka kümneid. Tavaliselt leiavad need lood aset mõnes väikelinnas või suvel vanavanemate juures. Mõnusad ja turvalised paigad, kus igavuse peletamiseks on üks tore seiklus igati teretulnud. 

Ma ei ole nendest raamatutest tegelikult üldse tüdinud, sest need täidavad mu alati mõnusa soojuse ja helgusega. Otsekui vanaema praeks jälle köögis kooke ja sul pole sellel päikest täis hommikul mitte kuhugi kiiret. Samas oli igati värskendav vahelduseks lugeda ühest säärasest sõprade kolmikust hoopis teises keskkonnas.

Nimelt on Jana Maasik oma kaheosalise raamatu tegelased pannud seiklema 20. sajandi alguse parunimõisa Eestimaal. Mõisapreili Pipa, vabrikandi poeg Egon ja aednikupoiss Mattis püüavad välja selgitada, miks üks vana amulett osutub järsku väärtuslikumaks kõigist Hopspelleri mõisas olevatest kalliskividest ja hõbenõudest. Üks rahulikuna alanud suvi muutub ühe õhtuga laste jaoks pööraselt põnevaks seikluseks, kus lendavad noad, tõllad kaovad ööpimedusse ning lõpuks saabuvad isegi ajarändurid kaugest tulevikust 1903. aastasse.

Mina sooviksin Hopspelleri mõisa teinegi kord sattuda, kuid ajarändu võimaldavat amuletti pole ma veel kahjuks leidnud. Ehk avaneb siiski ka minul võimalus tulevikus minevikku minna, aga selleks peaks Jana Maasik selle "amuleti" minu jaoks valmis kirjutama.

Andmed:

Jana Maasik, Hopspelleri amulett I: Kõrvetav puudutus, Tänapäev, 2018, lk 160

Jana Maasik, Hopspelleri amulett II: Üksik skelett, Tänapäev, 2019, lk 192