30 juuni 2017

Kristjan Loorits - Peaaegu täiuslikus maailmas (2016)

Kristjan Looritsa "Peaaegu täiuslikus maailmas" on üks ääretult kummaline raamat ühest ääretult kummalisest maailmast. Nimelt ei ole enamus inimkonnast teadlik sellistest mõistetes nagu iha, armastus ja seksuaalsus. Kõik on kõigiga lihtsalt head sõbrad ja kolleegid. Kogu maailm tundub valmis olevat ja igal indiviidil on selles oma kindel koht. Tarbimisühiskond töötab täie auruga ja isegi pohmell on maailmast ära kaotatud. Paradiis on tagasi!

Kuid igas paradiisiaias on oma Aadam ja Eva, kelle uudishimu lõppude lõpuks selle paiga ikkagi hukatusse viib. Looritsa romaanis on nendeks reklaamibüroos töötavad Knut ja Simona, kelle vaheline sõprus aina kasvab, kuni nad mõlemad haigestuvad rasedusmasenduse nimelisse haigusesse. See on üks kohutav ja ravimatu haigus, mida ei soovita ka oma vaenlastele, kui neid selles maailmas oleks.

Romaan ei jutusta meile, kui suurt mõju avaldab nende "sõprus" tulevikus tervele ühiskonnale, aga sa tajud lugedes, et mingi murrang on siiski toimunud. See paik ei ole enam endine! Küsimus on lihtsalt selles, kas maailm ja inimesed selles on tänu armastuse avastamisele astunud sammu ligemale või kaugemale täiuslikkusest.


Andmed:
Kristjan Loorits, Peaaegu täiuslikus maailmas, Tänapäev, 2016, lk 192

Linke netiilmast:
"Peaaegu täiuslikus maailmas" ELLU's

27 juuni 2017

Kalervo Hovi - Kuld Lõwi ja Kultase ajal (2002/2017)

Sume suveõhtu. Jalutame neiuga mööda Narva maanteed kesklinna suunas. Terve päev sai veedetud Kadriorus patseerides ja pargipingil vesteldes. Nüüd oleme mõlemad väsinud, kuid vaim on ikka erk. Ei ole mingit soovi veel koju minna ja õhtule kriipsu alla tõmmata. Õhtu on ju nõnda valge ja soe! Põhjala nõiduslik suvi!

Otsustame hoopis Narva maantee kandis elava sõbranna juurest läbi põigata ja ta meiega linna kaasa kutsuda. Lähme istume kuhugi kohvikusse või restorani maha. Puhume juttu elust ja ilust! Ehk saab isegi natuke tantsitud. Kuulu järgi pidi Estonia suveaias mängima Kurt Strobeli ja Marcelle'is Victor Compe džässorkestrid. Du Nordis pidi uue orkestriga tantsuks mängima isegi Raymond Jose Michel ise, kes peale aastaid Euroopas rändamist taas Tallinna jõudnud. Kuid sinna pole vist mõtet trügima hakata. Seal on ilmselt rahvast nagu murdu, sest kõik tallinlased tahavad seda tõmmu nahaga noormeest ju oma ihusilmaga näha. Sellist imeasja ju Tallinnas iga päev ei näe! Tõelised muusikasõbrad tõesti!

Kohvik Kultas EEKS-majas
Saamegi sõbranna nõusse. Kuid tingimusel, et läheme kuhugi, kus on väheke rahulikum ja avaram. Ei taha koju jõuda küünarnukkidest siniseks pekstuna ja õllest ülevalatuna. Nõnda suundume kolmekesi kohe palju reipamal sammul kesklinna. Sihtmärkideks Feischner või Kultas. Kohvikus istumine ongi palju populaarsem praegu. Restoranid on täis ärimehi, poliitikuid ja väljamaalasi. Meile piisab meist kolmest!

Dancing Palace Gloria restoran
Teel Vabaduse väljaku suunas arutame viimaste päevade uudiseid. Kohe kerkis jututeemaks üleeilse Päevalehe kaanelugu, kus kirjutati end Dancing Palace Glorias maha lasknud ametnikust. Tuleb noormees peale tööd restorani, tellib head ja paremat, kaks topkat viina ja laseb toidul hea maitsta. Seejärel maksab arve, jätab kopsaka jootraha ja laseb seal samas lauas revolvrist kuuli pähe. Meie sõbranna teadis rääkida, et see pidi olema juba viies juhtum viimase kolme aasta jooksul ja kolmas Tallinnas. Tulevad aina restoranidesse ja lasevad end seal maha. Las teised koristavad sinu järelt! Mis neil häda seda kodus teha? Peab kogu ilmarahvas seda siis pealt nägema? Sõbranna teadis veel lisada, et ta oli täna töö juures lõunapausi ajal kuulnud, et põhjuseks oli olnud ikka üks õnnetu armastus. Hea, et siis ainult enda maha lasi! Oleme kuulnud küll lugusid, kuidas noormees kutsub neiu veel viimaseks rendez-vous'ks restorani ja laseb siis nii enda kui ka neiu maha. Õnneks oli seekord armastus ainult ühe ohvri nõudnud.

Kultase kohviku interjöör
Jõudsimegi nõnda pläkutades lõpuks linna keskväljakule. Samuti oli langenud liisk kohavalikus asjus. Nimelt pidi eelmine aasta avatud Kultases töötama üks blondide kiharate ja laiaõlgne kelner, kes meie sõbrannale vägagi sümpatiseeris. Sellest tulenevalt pidime kindlasti minema ja kontrollima, kas ta ka täna õhtul laudade vahel tellimusi täites ringi siblib. 


Kohviku alumise korruse suured aknad olid põranda sisse lastud ja nõnda oli kogu alumine korrus üks suur suveterrass. Muidu tubakavingust sumbunud paigast (kõigi Tallinna restoranide ja kohvikute igiomane probleem) oli saanud õhurikas ja avar mesilastaru, mis sumises nõnda kutsuvalt. Leidsime omaette istumisnurga ja tellisime esimesed kohvid. Kuuldavasti tellis Kultas oma kohvikule Helsingist Pauligi erisegu, et konkurentidest ette rebida. Jaa, kohv on siin hää! Ehk tõesti Tallinna parim. Kuid peamine, millega Kultas kõik teised rivaalid üle trumpab on kookide ja saiakeste valik. Võid käia siin mitu kuud iga päev kohvitamas ning ei pea kunagi ühte ja sama koogitükki võtma. 

Järsku müksab mu kaasa mind kergelt ja viipab kergelt peaga saali suunas. Sealt tulebki too linalakk kelner. Rutt sabas, aga säravvalge naeratus kõrvuni. Meie sõbranna on otsekui välgust rabatud. Tal ei jätku silmi kellegi teise jaoks ja meil just teemaks olnud Gailiti romaanide naiskangelaste valikud on tal meelest pühitud. Tal on mõttes nüüd ainult omad valikud ja võimalused lähitulevikus. Ehk juba täna õhtul võtab ta julguse kokku ja leiab võimaluse end talle tutvustada?

Meie sõbranna ohkab unelevalt ja jälgib oma väljavalitu liikumist saalis. Meie muheleme ja julgustame teda ikka takka. Kui mitte täna, siis järgmine neljapäev on Kultases küünlavalgel kirjandusõhtu, teemaks mais ilmunud luulekogu "Arbujad". Küll sa siis leiad põhjuse temaga vestelda! Äkki ta teenindab siis isegi meie lauda. 

Sõbrannal pole tõesti täna piisavalt julgust ning ta nõustub meie pakutud varuplaaniga. Järgmine neljapäev ja siis ta räägib temaga kindlasti! Meie oleme antud lubaduse tunnismehed ja vajadusel ka isamehed. Lubadused antud ja vanded vannutud! Lõpetame omad kohvid ja suundume juba hämarduvale tänavale. Harju tänava poolt kostab samuti muusikat ja rõõmuhõiskeid. Ka seal nauditakse põhjala suve ööta ööd. Mesipuu on liialt valjult meie jaoks sumisema hakanud. Oleme lõplikult roidunud pikast päevast. Aeg on koduteele asuda. Kuid hiljemalt järgmine neljapäev oleme me tarus tagasi. Luule, lootuse ja lubadustega.


Andmed:
Kalervo Hovi, Kuld Lõwi ja Kultase ajal: Tallinna restoranikultuuri ajalugu 1918-1940, soome keelset tõlkinud Piret Saluri, Varrak, 2017, lk 328

Linke netiilmast:
Britt Roseni arvustus Postimehes
Karl Martin Sinijärve arvustus Sirbis

Erkki Tuomioja - Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus (2010/2011)

Raamatut lugema asudes ootasin midagi muud. Ootasin raamatut Tõnissonist kui inimesest, pereisast, ajakirjanikust ja poliitikust. Kuid tegelikult on Tuomioja teose rõhuasetus hoopis EW iseseisvuse sünnil ja hukul. Jaan Tõnissoni elulugu jookseb lihtsalt kõrvalliinina selle kõige taustaks. Kohati on tegemist lihtsalt eesti ajaloo õpikuga, mis seletab põhjalikult lahti 1900-1945 aastate sündmused. Raamatu pealkirja oleks võinud lihtsalt ümber pöörata. 

Tõnissonist jäi lugedes mulje kui ühest natuke säravamast poliitikust paljude teiste seas. Müüti temast kui muljet avaldavast isikust, kõnemehest ja Tartu vaimust, see raamat küll ei suutnud kinnitada. Minu teadmised EW poliitika maastikust ja seal korraldatud sahkermahkeritest kasvasid küll mitme pügala võrra. Praegune Eesti on ikka poliitiliselt palju stabiilsem ning lehmakauplemist on loodetavasti samuti tunduvalt vähem (vähemalt väliselt). Huvi tolleaegse poliitikamaastiku vastu kasvatas Tuomioja teos küll. Proovin kindlasti tulevikus võtta kätte veel mõnd teist EW poliitikaelu puudutavat mälestusteost või monograafiat.

PS: Raamatu kõige huvitavam tegelane oli tegelikult hoopis Hella Wuolijoki. See saladuslik eesti-soome naine oma afääride ja seiklustega kutsus lugema hoopis mõnd monograafiat tema elust. Eks ka Tuomioja veri ole paksem kui vesi.


Andemd:
Erkki Tuomioja, Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus (Jaan Tõnisson ja Viron itsenäisyys), soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits ja Katrin Kurmiste, Varrak, 2011, lk 334

Linke netiilmast:
"Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus" ELLU's 
 
Andres Laasiku intervjuu autoriga Eesti Päevalehes
Aarne Rubeni arvustus Eesti Päevalehes 
Matti Maasika arvustus Sirbis 
Sirje Oleski arvustus Keeles ja Kirjanduses
Imbi Paju arvustus Eesti Päevalehes
Rein Veidemanni arvustus Postimehes
Aivar Kulli arvustus Tartu Postimehes

25 juuni 2017

Toomas Verrev - Margot (2003)

Ütlen täiesti ausalt, et võtsin seekord raamatu raamatukogust ainult teose nime ja kujunduse tõttu (176 leheküljeline maht oli juba boonuseks). Autorist polnud ma kuulnud kippu ega kõppu ning raamatu sisututvustus oli niivõrd üldsõnaline (alapealkirja "pildikesi päälinna intelligendi elust"), et tekitada piisavalt huvi. Samuti olid raamatu vaderiteks tagakaanel täitsa tuntud ja tunnustatud nimed (Kerttu Rakke, Jürgen Rooste, Linnar Priimägi jne). Nõnda maanduski "Margot" minu suvelugemiseks võetud raamatute kuhjas.

Millest siis too Toomas Verrevi (loodetavasti ainsaks jäänud) romaan meile siis räägib? Ühesõnaline vastus: PANEMISEST. Peategelane Arvin alustab panemisega juba hoogsalt esimeses peatükis, käib vahepeal seda ka Peterburis harrastamas ja lõpetab otseloomulikult sama eeskavaga raamatu viimases peatükis. Ja seda teeb ta lausetega, mille keskmine pikkus on 2,5 sõna. Viimast ei saa kirjanikule muidugi ette heita, sest näiteks minu kirjanduseõpetaja ütles alati klassile, et kui kardate komadega eksida, siis kirjuta lühikesi lihtlauseid. Vähemalt keegi ei saa teid kirjaoskamatuses süüdistada.

Raamatu tegelaskonna peaksid autori arvates moodustama Tallinna intelligentidest koosnev (reisi)seltskond, kuid reaalsuses koosneb see ühest alfaisasest ja temaga paarituvatest emasloomadest. Lisaks on kõrvaltegelastena taustal mõned emaste rahuldamisega jänni jäävad või teisi isaseid eelistavad beetaisased. Kogu selle tegevuse teeb halenaljakas tõik, et Arvin käib tõsimeeli ringi ja kirub igal teisel leheküljel, kuidas teda häirib teda ümbritsev "madal" ja "prolelik" maailm. Näiteks ühistranspordiga sõidavad põhiliselt ainult higi järele lõhnavad kariloomad. Nõnda tõsist ja lausa haiglast eitusfaasis olemist oma tegeliku mina suhtes pole ma ammu kohanud. Oh sa vaeseke! Ega Rotterdami Erasmuse "Narruse kiituse" sirvimine sinust veel vaimuhiiglast tee.

176 lehekülge halba kirjeldust "mõttetust kepisuhtest Margotiga" ja ma olen nõus Kenderi juba väga heaks kirjanikuks kuulutama. Eks Kenderi raamatud ole ka otseseks põhjus, miks meil selline plätserdus kunagi trükki jõudis. See on ikka epigoonlus kümnendas astmes. Panemist võib küll olla kümme korda rohkem, aga kirjanikuannet on see-eest kümme korda vähem. Aga tundub, et kirjanik Verrev sai oma salajasemadki tungid selle teksti näol välja elatud ja pole enam lugejaid uue romaaniga kollitama tulnud. Kui tuleks, jookseksin küll kabuhirmus teises suunas! :)

PS: Üks raamatu soovitajaid tagakaanel ennustab: "Tahaks uskuda, et 10 aasta pärast on igal intelligentsel inimesel "Margot" raamaturiiulis." Pole vist erilist mõtet "Selgeltnägijate tuleproovi" minna!


Andmed:
Toomas Verrev, Margot (pildikesi päälinna intelligendi elust), Kadikas, 2003, lk 176

Linke netilmast:
Marko Mäe arvustus Eesti Ekspressis
Kristel Kiigemäe ja Sirli Ojaste arvustus Sirbis
Piret Tali arvustus Eesti Päevalehes
Piret Tali arvustus Arkaadias

22 juuni 2017

Steven Vihalem - 6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality (2016)

Paigavaim on vägagi konstantne nähtus! Selle muutmiseks ei piisa narkarite, moslemite, venekeelsete hindude või skinhead'ide imbumisest mingisse piirkonda. Betoonist sipelgapesa (või peaks ütlema prussakapesa) hingab vaikselt endises rütmis olemata kõigi nende uute liikide esindajatest ning alles aja julm käsi võib selle kohavaimu põrmu lüüa.

Steven Vihalem kujutabki oma romaanis (žanriliselt kaheldav määratlus) 21. sajandi lõpu Õismäed, mis on küll sotsiaalselt läbi teinud kolossaalse muutuse (immigratsioon ja mõistatusliku Külastuspäeva tagajärjed), kuid sellest hoolimata suutnud säilitada oma magalarajooni atmosfääri. Betoonhiiglaste külmalt säravad tuled ei ole oma mõistatuslikku ligitõmbavust kaotanud.

Lugedes meenusid mulle osad Hollywoodi 1980.–1990. aastate B-kategooria apokalüptilised märulifilmid, kus inimkond on omadega täielikult pekkis ja kiirel allakäigutrepil suunaga hääbumisele. Autor ongi kujutanud seda viimast rahulikku hetke selles linnaosas, sest kohe jõuab pärale Stallone-sugune lihamägi ja lööb selles patumülkas korra majja (ainult prussakad elavad Stallone ja tuumakatastroofi üle). Kuid praegu saab veel Õismäe tiigi kaldal rahuliku südamega džointi nautida või tornmaja keldris seenekesi kasvatada.

Lõppu matkasoovitus! Jätke üks nädalavahetus metsa või rappa minek vahele ja sõitke bussiga hoopis Õismäe matkarajale. Saate kohe seal tiirutada kuni südamepöörituseni. Samuti saate näha eriskummalist floora ja fauna kooslust ning üht omanäolisema planeeringuga piirkonda Eestis. Põnevat avastamist!


Andmed:
Steven Vihalem, 6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality, ZA/UM, 2017, lk 168

Linke netiilmast:
Anete Kruusmäe arvustus Sirbis
Ove Hillepi arvustus Reaktoris

19 juuni 2017

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat (2017)

Tallinn on ikka üks ütlemata liiderlik ja jumalapõlglik paik. Hereetikud, liiderdajad, päevavargad ja valemängurid. Suur kummardus apteeker Melchiori suunas, kes peab sellise porduelu keskel oma üksildast lesepõlve pidama ning palehigis kõigevägevamat Issandat teenima. Puntrasse jooksnud veriseid lõngakerasid on seekord mitmeid ja korraks tundubki, et umbsõlmi on pea võimatu lahti harutada, kuid tänu ustavatele abilistele suudab Melchior raamatu lõpuks siiski timukas Bosele kenasti leivateenistust pakkuda.

"Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" viib meid 1433. aastasse, kus kohtume Tallinna tänavatel juba kergelt kössi vajunud ning isegi natuke hajameelse Melchioriga. Viimased aastad pole meie armastatud apteekri vastu eriti lahked olnud. Teda on vaevamas haigus, mille vastu ei aita isegi kõige parem apteeginaps - üksildus. Tütar on Pirital kloostris, poeg läinud Lübeckisse ametit õppima ning armastatud Keterlyni ja ustava Hinricuse on Issand enda juurde kutsunud. Nõnda üksinda on Melchior haavatavam kui kunagi varem ning kurjad jõud püüavad seda ka koheselt ära kasutada.

Elust muserdunud Melchiori seiklused pakuvad üllatuslikult isegi suuremat kaasaelamist, kui aastatetagused täisjõus apteekri võitlused kurjategijatega. Sa tajub lugedes reaalset ohtu peategelase elunatukesele ning loodad kogu hingest, et järgmine mürgipeeker läheb veel temast mööda. Ma ei ole hetkekski kahelnud Hargla valmiduses üks hetk oma armastatuima romaanikangelase eluküünal kustutada, kuid "Gotlandi kuradit" lugedes tajusin esimest korda, kui lühikeseks on see küünal juba põlenud. 

Õnneks on isa jälgedes käimas poeg, kes küll õpib Lübeckis lisaks apteekriametile ka natuke palgamõrtsukakunsti. Tööturg on ju pidevas muutumises ning ükski ametikoht pole igavene. Usun, et Lübeckis täienenud teadmised mürkide vallas võivad hilisemas elus ja eriti Tallinna-suguses linnas kindlasti kasuks tulla. Kindlasti tuleks noorel Melchioril veel enne kodulinna naasmist üks täiendkoolitus ka Itaaliasse teha (näiteks Veneetsiasse), kus mürkidega majandamine on täielikus maailma tipus.

Kokkuvõttes on "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" üks kuratlikult hea romaan! Sa kaod lugedes paariks päevaks keskaegsesse Tallinna, kus sind ootab üks vana sõber ning terve rida värvikaid isikuid, kelle kõigi puhul sul jookseb üks hetk peast läbi mõte "Tema on mõrtsukas!?!?". Me teame juba ette, et üldjuhul paneme oma süüdistustega täiesti puusse ning lõpuks üllatab Melchior meid oma geniaalsusega nagunii. Ehk seekord läheb õnneks!

Andmed:
Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Raudhammas, 2017, lk 560

10 juuni 2017

Kaido Tiigisoon - Kus pingviinid ei laula (2017)

Kas tõesti pingviiniulme? Midagi täiesti uut ja revolutsioonilist meie ulmemaastikul? Ei, kahjuks siiski mitte! Kaido Tiigisoone debüütromaani "Kus pingviinid ei laula" näol on tegemist klassikalise hoiatusromaaniga tehnika arengu (eelkõige tehisintellekti) ohtudest inimkonnale. Tiigisoon võtab vaatluse alla ulmekirjanduse kullafondi kuuluvad küsimused. Millal on masin juba liiga tark? Kas ja millal tõusevad masinad oma loojate vastu üle? Kes on tegelikult kelle teenistuses?

Kõik need küsimused tiksuvad vaikselt taustal ja romaani põhiliiniks on üks aina verisemaks kiskuv road trip läbi USA. Nimelt on tehnik Roald avastanud tehisintellekt Heyleli kohta käiva saladuse ning püüab selle infoga nüüd läänerannikul asuvasse vastupanuliikumise viimasesse tugipunkti jõuda.

Teel sinna saab hukka terve kompanii jagu Roaldi uusi juhututtavaid ning isegi üks küberneetiline karu pistab võsa vahel oma nina välja (Aatomik comeback'i kahjuks ei tee!). Kuigi vähetähtsate kõrvaltegelaste veri voolab ojadena, siis kordagi ei teki tunnet, et romaani peategelase elu oleks reaalselt ohus. Kõigist varitsustest ja hädaohtlikest olukordadest tuleb Roald täiesti puhtalt välja. Ohutunde puudumine kaotab romaanist peagi ka üldise pinge. "Kas peategelane võiduka lõpuni jõuab?" asendub lugedes üpris kiiresti küsimusega "Kuidas ja millal peategelane võiduka lõpuni jõuab?".

Autori üheks suuremaks tugevuseks on romaanis olulist rolli mängiva mehaanika- ja digitaalmaailma kujutamine. Olgu selleks hiilijate ehk nähtamatute mõrvarrobotite või puidutreipinkide hingeelu selgitamine tehnikakaugele lugejale. Kohati muutuvad selgitused ehk isegi liiga detailseks, aga samas annavad need suurepäraselt edasi oivikust Roaldi teaduspõhist maailmapilti. Mutrist oled sa võetud ja mutriks pead sa saama!

Raamatu lõpp jätab paljud otsad lahtiseks ning kindlasti on oodata teosele ka järge. Lõpus jääb sisse tunne, et möödas on alles esimesed lahingud ning osapooled on hetkeks lihtsalt vaherahu sõlminud, mida kummalgi osapoolel pole kavaski pidada. Domineeriva liigi väljaselgitamine ootab alles ees.

Andmed:
Kaido Tiigisoon, Kus pingviinid ei laula, Varrak, 2017, lk 440

Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus Klassikaraadios