Mart Laar - Sügissõda I (2014) & Sügissõda II (2016)

Mart Laar arutleb oma diloogias "Sügissõda" küsimuse üle "Mis oleks saanud, kui 1939. aastal poleks EW Stalini ultimaatumile jaatavalt vastanud?". Täpselt sama stsenaariumi mängis Eero Lattu läbi paar aastat tagasi ilmunud teoses "Kaitstud Eesti". Kui Lattu tegi seda ulmeromaani vormis, siis Laar on valinud žanriks fiktiivse dokumentalistika (Mart Juure määratlus). Ühe tundmatu sõduri mälestusted, mille juurde on lisatud hulgaliselt ajaloolisi või natuke töödeldud dokumente.

Laari hüpoteesi ja mõttemängu aluseks on Pätsi autokraatia asendumine 1938. aastal parlamentaarse korraga (võimule saab Otto Tiefi valitsus). Läbirääkimised Moskvas ja sõjaväebaaside üle otsustamine pole enam väikese kildkonna pärusmaa, vaid  laiem poliitiline küsimus. Eestlaste eitavale vastusele järgneb Nõukogude Liidu agressioon, mis on täpne koopia Talvesõjast. Mannerheimi liin vs. Laidoneri liin, Lemetti kott vs. Sirgala kott, Punaarmee käpardlikkus, Nõukogude Liidu väljaheitmine Rahvasteliidust  ning muidugi mõiste Molotovi kokteil käibesse toomine. Samuti on paralleele 1944. aasta kaitselahingutega pealetungiva Punaarmee vastu ("vallutamatud" Sinimäed).

Kahtlemata on teose suurimaks puuduseks autori suutmatus valida jutustajaperspektiivi. Sügissõja Lõunarindel kaasa teinud tundmatu sõduri mälestused ei tule näiteks üldse esile. "Autori" enda meenutusi ja juhtumusi sõjateelt on kahe köite peale ainult ehk kümme lehekülge. Samuti ei teki tunnet, et raamatu esmatrükk oleks pärit 1940. aasta suvest või kolmas trükk 1954. aastast. Selgelt kumab teosest läbi praeguse aja tagantjärele tarkus ja meie ajaloo üldtõed. Kust oleks "autor" pidanud võtma need küllaltki salajased dokumendid ning osaliste detailsed mälestused vajalike üldistuste tegemiseks? Raamatus mainitakse ju mitu korda, et rahvas ei teadnud näiteks rahuläbirääkimistest suurt midagi. Arvestades Sügissõja tagajärgi kahtlen ma üldse, et paar kuud pärast sõda oleks selline teos võinud ilmavalgust näha.

Veaks oli samuti saatesõna lisamine, kus Laar räägib midagi müstiliselt tema lauale ilmunud ja sealt kadunud käsikirjast, millel olid kahjuks osad väga tähtsad leheküljed puudu. Fiktiivne maailm oleks palju paremini tööle hakanud, kui Laar oleks tutvustanud end "uue trüki" toimetajana või saatesõna autorina. Praegune saatesõna jätab pigem mulje, et kirjastaja või autor muretses osade lugejate pärast, kes äkki võtavadki raamatu sündmusi tõe pähe.

Kokkuvõtvalt võib "Sügissõja" diloogiat pidada lihtsalt põneva hüpoteesi laisapoolseks analüüsiks. Ma usun, et raamatus toodud sündmused oleks võinud soodsate asjaolude kokkulangemisel juhtuda. Minu jaoks oli ka probleemiks liigne Soome kaasuse kopeerimine ja originaalsuse puudumine, kuigi põhjanaabrite saatus on ju tõesti kõige parem paralleel. Ühtlasi oleks võinud teos sisaldada korralikule sõjakäsitlusele omaselt ka kaarte lahingutest/rinnetest ning tabeleid mõlema poole sõjakahjudest/langenutest. Samas on vahel ikka tore lasta soovmõtlemisel lennata ning vahelduseks surnuid poliitikuid ja nende otsuseid kiruda.

Andmed:

Mart Laar, Sügissõda 1939 I osa: Punane torm tõuseb, Read, 2014, lk 224

Mart Laar, Sügissõda 1939 II osa: Käsi mõõgaga, Read, 2016, lk 197

Linke netiilmast:

Kristjan Sanderi intervjuu autoriga Algernonis 

Agur Tänava arvustus Reaktoris

Mari Järve - Klaasmeri (2015)

Mari Järve romaan "Klaasmeri" jutustab meile loo tsivilisatsioonide kokkupõrkest, kuid seda ilma armeede ja verevalamiseta. Konflikti on illustreerima valitud hoopis kaks noort neidu rivaalitsevatest rassidest. Metsarahva seast pärit Reu/Julgus ja mererahva liige Asel kohtuvad üle Klaasmere seilaval postilaeval ning neist saavad vastu kõiki ootusi sõbrad.

Neiud mõistavad, et põlvkondi kestnud vihkamine ja verised sõjaretked on paljuski teadmatuse ning hirmu tagajärg. Tänu sõprusele ei näe nad vastaspooles enam nende hukku soovivaid võõraid, vaid omataolisi inimesi. Samas mõistavad nad, et nemad ei suuda muuta tuhandete tõekspidamisi ja ajaloolist vihavaenu. Ajalooratas veereb määramatult edasi ning sõda on paratamatus. Indiviidi ainsaks kohustuseks jääb päästa hukatusest iseend ja oma lähedased.

Romaani teiseks tegevusliiniks on naiste võrdõiguslikkuse küsimus. Seda teemat lahatakse läbi Aseli tegelaskuju, kes soovib suunduda õppima ülikooli arstiteadust. Väliselt paistab, et mererahva naistele on tagatud meestega võrdsed võimalused. Samas taipab Asel peagi, et tegemist on siiski ainult näiliku võrdsusega. Naistelt oodatakse pigem auditooriumi põrandate küürimist, kui loengutest osavõttu. Asel mõistab, et vanadele koertele ei suuda ta uusi trikke õpetada ning palju lihtsam on koju kutsikas võtta. Nõnda suundubki ta kodulinna mõttekaaslasi otsima, kuid ka seal leiab ta eest liivakasti, kus ei taheta tüdrukutega mängida.

Kokkuvõttes on "Klaasmeri" tugeva sotsiaalse närviga romaan, kus lahatakse olulisi probleeme tänapäeva maailmas (võrdõiguslikkus, rassism, põgenike ümberasumisest tulenevad mõjud). Trolle, haldjaid ja võlureid pole fantasy, ime- või muinasulme (heal lapsel mitu nime!) fännidel sellest raamatust mõtet otsida, kuid meie kaasaja peegelpilti küll.

Andmed:

Mari Järve, Klaasmeri, Hea Lugu, 2015, lk 200

Linke netiilmast:

Peeter Helme vestleb autoriga saates "Loetud ja kirjutatud"

Mari Järve - Esimene aasta (2011)

Ebola viirushaiguse puhang, mis tapab kümnest patsiendist üheksa, jätab maha miljonid surnukehad ning muudab täielikult senist maailmakorda. Kas see on ainult ulmekirjanduse pärusmaa? 2014. aastal Indoneesiasse lennates oli Lääne-Aafrika uus epideemiapuhang haripunktis ning esimesed üksikjuhtumid olid tuvastatud ka Euroopas. Lennujaam oli täis tuubitud hoiatavaid plakateid ning ma pole kunagi varem näinud nõnda palju näomaskidega reisijaid. Igas köhijas nähti viirusekandjat ja temast tõmbuti instinktiivselt eemale. Haiguse epitsenter võis olla küll teisel kontinendil, kuid nakatumisoht tundus vägagi reaalne.

Mari Järve mängib oma debüütromaanis läbi kõige mustema stsenaariumi, millest valitsused ja tervishoiuorganisatsioonid ainult sosinal räägivad. Terroristid päästavad mitmes piirkonnas lahti uue õhu kaudu leviva viirustüve, mille levikut ei suudeta pidurdada. Põgenikevood, karantiinitsoonid, militariseeritud kontrollpunktid ja üleüldine paanika. Mõne päevaga on turvaline maailm kokku varisenud.

Viiruse Eestisse levides püüavad paljud lahkuda linnadest, et leida viimne pelgupaik vähegi eraldatud maapiirkondades. Juhuste pikk jada viib romaani kümme "peategelast" kokku Vastse-Kuuste lähedal asuvasse külla. Tegelaste galerii on lai ning võrdõigusvolinikule kindlasti meelepärane. Koheselt saabub mõistmine, et kriisi pikkus on prognoosimatu ning koos asutakse tegema ettevalmistusi saabuvaks talveks (küttepuude varumine, kartulipanek). Maatöö paistabki olevat ainus tegevus, mis hoiab romaani tegelasi mõistuse juures ja annab nende olemasolule ses hullumeelses maailmas veel mingigi mõtte. 

Aja möödudes hakkavad piirkonda aina enam terroriseerima rüüstajad. Peale paari klišeelikku episoodi otsustab seltskond siirduda Hiiumaale, mis on ainus nakkusvaba maakond ja kus paiknevad Eesti Vabariigi riismed. Hiiumaale jõudes selgub, et ellujääjaid on natuke üle 40 000 ning ka sealset populatsiooni ähvardab nälg. Kuid eestlased on visa hingega ning vajadusel on nad valmis ka muru ja kartulikoori närima.

Mari Järve debüütromaani tugevaks küljeks on kammerlikkus, mis lubab meil näha globaalset katastroofi ainult väikese seltskonna silme läbi. Lugeja on tegelastega täpselt sarnases infosulus ning teadmatus on üks hirmu enam kasvatavaid faktoreid. Olukord Rootsis või Indias ei lähe kokkuvõttes ju kellelegi korda, sest naaberküla uudised omavad igapäevaselt palju suuremat kaalu. Nende jaoks on ühe lähedase surm ikka veel katastroof ning globaalne mastaap hoomamatu.

Romaani peamiseks nõrkuseks on liiga suur tegelaskond, kellest igaüks püüab kandideerida peategelase tiitlile. Kümne liikmelise seltskonna valitsemine on kirjanikule ilmselgelt liiga koormav ettevõtmine ning osad tegelaskujud jäävad lihtsalt statistideks. Kokkuvõttes on siiski tegemist vägagi korraliku debüüdiga, mis tuletab meelde, et suvilasse peaks kohe kindlasti hulgi tikke ja küünlaid varuma.

Andmed:

Mari Järve, Esimene aasta, Pegasus, 2011, lk 286

Linke netiilmast:

Agur Tänava intervjuu autoriga Reaktoris

Peeter Helme intervjuu autoriga Eesti Ekspressis

Andres Anvelti arvustus Eesti Ekspressis

Heili Sibritsi arvustus Postimehes

Kaarel Kressa intervjuu autoriga Eesti Päevalehes

Andrus Kivirähk - Maailma otsas: Pildikesi heade inimeste elust (2013)

Oli see nüüd ulmekirjandus, soovmõtlemine või kannab Andrus Kivirähk lihtsalt väga roosasid prillisid? Nii palju häid ja heasüdamlikke inimesi ei saa ju Eestimaal elada? Meie oleme ju turris, pahurad, parastavad, süüdistavad, kadedad ning ainult omakasu peal väljas. Eesti rahvas pidi ju koosnema ainult rehepappidest, kes varastaks isegi sipelgapesast okkad ära, kui ainult oskaks. Kivirähk ise veel kirjutas nii! 

Nüüd tuleb jällegi välja, et eestlastest soojema südamega rahvast pole maailmas olemas. Isegi maailma otsa pole vaja reisida, et sellele kinnitust saada. Sammud tuleb hoopis seada Opossumi-nimelise kõrtsi poole. Ülo juba ootab teid kiluvõileibade, praekartulite ning kosutava õllega. Lastele praetakse erandkorras ka pannkooke! 

"Maailma otsas" on üks kummaline raamat, kus sündmustiku mõttes midagi suurt ei juhtugi. Inimesed saavad tuttavaks, jagavad kilode kaupa kartuleid laiali, vestlevad õlleklaasi taga elust-olust, käivad saunas ja jalutavad lastega pargis. Tavaliste inimeste tavaline elu. Kuid Kivirähk lihtsalt oskab seda edasi anda niivõrd sooja huumori ja siirusega, et kohe homme tahad minna linna peale Opossumi kõrtsi otsima. 

Tegelikkus on see, et iga "Maailma otsas" tegelane võib olla teie naaber. Ajalooõpetaja Anu, turvamees Veiko, riigiametnik Eevald, pensionär Vooremäe, muinasjutte armastav Sandra või müstiline härra Immanuel. Teie olete neid trepikojas kohates senini ainult kergelt noogutanud või vuntsi alla poetanud vaikse tervituse. Hoidku jumal selle eest, et nad teiega veel vestlust alustaksid! Ent homme töölt tulles öelge neile selge häälega "Tere!" ning küsige kuidas neil läheb. Uskuge mind, nad on tegelikult head inimesed! 

PS: Muidugi valitseb oht, et veedate oma õhtu naabri koeral puuki jala pealt ära tõmmates, kuid üksi kodus vingumine on veelgi hullem. 

PPS: Sai nutta ja naerda! 

Andmed:

Andrus Kivirähk, Maailma otsas: Pildikesi heade inimeste elust, Eesti Keele Sihtasutus, 2013, lk 388

Linke netiilmast:

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Hendrik Alla arvustus Postimehes

Kaupo Meieli arvustus Sirbis

Maimu Bergi arvustus Loomingus

Kärt Keldri arvustus Eesti Ekspressis

Martin Neithal - August Jakobson: Lühimonograafia (2014)

Ma olen alati pidanud kirjanikest kirjutatud monograafiaid ja elulooraamatuid teatavas mõttes reklaamiks autori teostele. Neis antakse ju lühiülevaade teoste sisust, pakutakse välja erinevaid lähenemisnurki, tutvustatakse kirjanikku inimesena ning räägitakse tema rollist kirjandusloos. Monograafia peaksid sinus tekitama kohest soovi lugema asuda käsitletud kirjaniku teoseid. Samas ei pruugi väljend "There is no such thing as bad publicity" alati kehtida.

Meie kirjandusloos pole vast teist autorit, kelle staatus oleks ühe sajandi vältel teinud läbi nõnda suured tõusud ja langused, kui August Jakobson (1904-1963). Alguses oli ta "mees metsast", kes pani 23. aastasena kinni esimese romaanivõistluse 1927. aastal oma teosega "Vaeste-patuste alev". Järgnevalt kujunes Jakobsonist ääretult viljakas ja loetud proosakirjanik, kelle sulest ilmus pea iga aasta 300-500 leheküljeline romaan. 

Nõukogude okupatsioon ning tollased Jakobsoni poliitilised ja kirjanduslikud valikud tõstsid ta eesti kirjanduse nomenklatuuri kõige kõrgemasse tippu. Stalini ja Lenini preemiad ning kõikvõimalikud muud tiitlid muutsid ta põhimõtteliselt teflonmeheks, kelle teoste kohta polnud lihtsalt võimalik halvasti öelda. Tema positsiooni kinnitamiseks anti välja 20 köitest koosnev "Valitud teoste" sari! "Kogutud teosed" oleks ilmselt koosnenud ligi 30 köitest.

Esimese Looduse romaanivõistluse võidutöö

Samas on viimase 30 aastaga Jakobsoni kirjanduslik pärand täielikult unustusehõlma vajunud. Ainult "Vaeste-patuste alev" ja "Elu tsitadellis" leivad veel kirjandusõpikutes ning ülikooli loengutes äramärkimist. Martin Neithali monograafiat lugema asudes oli mu põhiküsimuseks: "Kas Jakobsoni teosed on liiga kergekäeliselt eesti kirjanduse äärealale lükatud?". Eriti lootsin julgustavaid sõnu kuulda tema 1930. aastail ilmunud romaanide kohta, sest nõukaajal ilmunud näidendid polnud ju ilukirjandus, vaid sulaselge propaganda.

Lugedes järgemööda Neithali analüüse Jakobsoni teoste kohta, sai mulle selgeks, et ühes põhipostulaadis jääme kirjanikuga täiesti erinevatele seisukohtadele. Jakobson põhjendab oma tegelaste vaesuses virelemist ja moraalset allakäiku sotsiaalse ebavõrdsuse ja neid ümbritseva keskkonnaga. Tema arusaamade järgi paneb agul ehk keskkond su viina jooma ja litsi lööma ning ainus lahendus on klassivõitlus ja kodanluse kukutamine. Ei mingit enesekriitikat või kolmanda tee otsimist! Nõnda teosest teosesse. Minu arvates on inimene ikkagi oma otsustes vaba ning joodikuks ei muuda sind viinavabriku omanik, alkohoolikust vanemad või lagunevad majad. Sina tõstad pitsi suule vabatahtlikult ja võtad sellega oma lastelt leivaraha, mitte vereimejatest kapitalistid.

Ainsana suutis monograafia tekitada huvi Jakobsoni haritlasromaanide vastu ("Vana kaardivägi", "Metsalise rada", "Uus inimene"), milles kujutatakse 1930. aastate üliõpilaselu Tartus. Aga kahjuks jäävad ülejäänud Jakobsoni teosed veel tükiks ajaks riiulile tolmu koguma. Samas arvan, et ükskord ma need läbi loen (sama kehtib ka Hans Leberechti kohta). Kas või ainult sellepärast, et saaks autoriga kogu lugemise aja mõttes vaielda ning vaielda mulle juba meeldib.

PS: Tegelikult ainus Jakobsoni teos, mida senini loetakse on muinasjuttude kogumik "Ööbik ja vaskuss". Samas ei tea, kas autor just selle teosega eesti kirjanduslukku tahtis minna. :)

Andmed:

Martin Neithal, August Jakobson: Lühimonograafia, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014, lk 214

Linke netiilmast:

Anneli Kõvamehe arvustus Sirbis

Raimu Hansoni arvustus Postimehes

Andrus Kivirähk - Oskar ja asjad (2015)

Huvitav, kas kõik meie vanaemad on heas mõttes äravahetamiseni sarnased? Sibulatükkidega kotletid, piimasupp makaronidega, klaaskompvekid, imelised pannkoogid, küürutamine aiamaal, tukkumine televiisori ees, pidupäeva serviisid ning moosipurkide virnad. Kindlasti vastab iga korralik maavanaema ülal loetletud tingimustele. Linnavanaemad annavad endast parima, et osasid keskkonnast tulenevaid puudujääke asendada. Näiteks peenarde rohitsemise asemel lahendavad nemad ristsõnu. Kuid tundub, et vanaemaks olemise baasoskused on ikkagi suurel määral universaalsed.

Andrus Kivirähki uues raamatus "Oskar ja asjad" satub linnast pärit Oskar kaheks suvekuuks elama klassikalise maavanaema juurde. Uus keskkond, natuke kummalised naabripoisid ning vanaema eripärane menüü - selle kõigega tuleb natuke ujedal ja üksindusse kalduval Oskaril kohanema hakata. Aga kõige hullem on see, et Oskar unustas oma mobiiltelefoni linna. Nõnda on katkenud ka viimne side linnaga ning senini turvalisena näinud maailm on korraga muutunud üpriski hirmutavaks.

Samas ei heida Oskar meelt ning meisterdab endale puuklotsist uue mobiiltelefoni. Sellega ei saa helistada emale või isale, kuid kõigile vanaema majas ja aias olevatele esemetele küll. Oskarist saab asjade doktor Dolittle, kes kuulab nende probleeme ja püüab neile lahendusi leida. Tema patsientideks saavad teiste hulgas töökas põrandahari, koorekannu armunud suhkrutoos, maailmarändurist tool ja talve taga igatsev soome kelk. Patsientide eest hoolitsemine võtab oma aja ning üksindus ja igatsus hakkavad taanduma.

Kõige lähedasem sõprussuhe tekib Oskaril kase otsa kinni jäänud punase õhupalliga. Samas Oskarit valdab pidevalt paaniline hirm, et tormituuled võivad õhupalli minema kanda või katki teha. Kahjuks puuduvad Oskaril vähimadki võimalused kõige kallimat sõpra aidata. Nõnda ta õpibki raamatu käigus, et elus ei saa kõike kontrollida ja vahel peab laskma asjadel minna oma rada pidi. Tähtis on praegust hetke nautida ja mitte kogu aeg tuleviku pärast muretseda.

"Oskar ja asjad" pole klassikaline kiisude ja kutsudega lasteraamat. Muidugi on Kivirähk elustanud terve rea naljakaid ja natuke omamoodi tegelasi, kuid samas räägib teos põhiliselt toimetulekust üksindusega. Iga päev ei pea olema päikeseline ning täiesti normaalne on kellegi pärast muretseda ja teda taga igatseda. Just ausus ja siirus lastega kõneledes ning oskus mitte kõike tuhksuhkruga üle valada teevadki Kivirähast suurepärase lastekirjaniku.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Oskar ja asjad, Film Distribution OÜ, 2015, lk 296

Linke netiilmast:

Tiina Vapperi intervjuu autoriga Õpetajate Lehes

Tõnu Õnnepalu - Klaasveranda (2016)

Läbi sajandite oleme baltisakslaste poole vaadanud alt üles või ülalt alla. Kas hirmust värisedes või kahjurõõmsalt parastades. Selline piiratud suhtumine on jätnud väga selge jälje ka meie kirjandusse. Baltisakslasi hakati kujutama verejanuliste ja tiiraste mõisnikena, kes lasevad talupoegi oma lõbuks tallis piitsutada ning vägistavad mõisaköögis külast pärit ausaid näitsikuid. 1920.–1930. aastail kujutati baltisakslasi kirjandusteostes poolearuliste ning kõdulõhnaliste fossiilidena, kes aina nutsid taga oma kaotatud privileege. Nõukogude kirjanduses oli muidugi iga saksa verd inimene koheselt fašist ja kuulus pikema jututa mahalaskmisele.

Nüüdseks oleme jõudnud staadiumi, kus laipa pole enam kena mõnitada. Baltisakslased on lahkunud nii Eestimaalt kui ka ajaloo areenilt laiemalt. Juba mitu põlvkonda lapsi on suureks kasvanud, ilma et oleks näinud sellist imelooma nagu baltisakslane. Sajandeid geneetiliselt pärandatud saksaviha on meie loomusest lõpuks jäädavalt kadunud.

Esivanemate viha ja hirmu on hakanud asendama nostalgia ja siiras soov mõista, kes olid need „Jumala poolt” meid valitsema pandud inimesed. Aina enam on hakatud mõistma, et baltisakslased on lahutamatu osa meie ajaloost, kirjandusest, kunstist või teatriloost. Enam ei räägita baltisaksa kirjandusest ja eesti kirjandusest, vaid baltisaksa kirjandusest Eesti(maa) kirjanduse osana. Mitte meie ja nende ajalugu, vaid Eestimaa ajalugu. Aitab sellest rumalast valguse ja pimeduse ajastute vastandamisest ning orja ja isanda käsitusest! Pime on siin Läänemere idakaldal kogu aeg ju olnud!!!

Esna mõis Järvamaal

Tõnu Õnnepalu oli aastaid ühele baltisaksa suguvõsale kuulunud mõisas kärner, ahjukütja ja vardja. Kilter, toapoiss ja virtin ühes isikus. Esna mõisas elades tekkis tal huvi koha kunagiste omanike elusaatuste vastu. Kes olid need inimesed, kes täitsid seda nüüdseks tühja kesta? Keda nad armastasid, keda vihkasid? Kes neid armastas, kes vihkas?

Oma peas tekkinud võimalikud stsenaariumid ja tegelaskujud pani Õnnepalu paberile ning sellest sai poeem „Klaasveranda”, mis kujunes omakorda näidendi „Sajand” prelüüdiks. Õnnepalu mängib läbi osa stseene Baronin Schillingu (sündinud Freifräulein Elizabeth von Grünewaldt ehk Liza) elust, mille algus oli ju nõnda paljulubav ja helge. Nooruse lapsikud armumised, ülihoolitsev perekond, seisusekohane abielu ning uute pärijate sünnitamine. Kõik oli eluks valmis seatud ning tuli vaid hakata kopeerima oma esiemade samme.

Samas tajub Liza juba 1911. aastal, et tema rahval pole tulevikku ega jõudu sellel maal püsima jääda. Isegi kui neil on soovi korral võimalus iga päev vahukoorega kukleid süüa. Vana maailm on kadumas ning uus ja miskipärast paremaks kuulutatud aeg on tulemas. Wabad riigid, kadunud keisrid, maareformid ja aina uuesti puhkevad sõjad. Klaasveranda ei kaitse enam temasuguseid välismaailma eest ning võimalus jääda vaikseks kõrvalseisjaks puudub täiesti. Nõnda pühibki 20. sajand oma mõistusevastase jõhkruse ja hävituskirega lavalt miljonid ning püsima jäänutel tuleb asuda mängima pahuraid ja kibestunud vanainimesi.

Liza lahkub Umsiedlung’i käigus koos perekonnaga „ajaloolisele kodumaale”, nagu ka tuhanded teised baltisakslased. Kuid see ei olnud pääsemine, vaid ajapikendus, mille nimel pidid nad tooma suure ohvri – igaveseks lahkuma oma kodumaalt. Nemad armastasid siinseid metsi ja põlde samasuguse kirega nagu seal tööd rüganud talupojad. Sügisel üles küntud musta mulla lõhna ei unusta Liza kunagi. Seda vahetut kaotusevalu ja igatsust kujutabki Õnnepalu poeemi teine pool tõeliselt meisterlikult. Lugeja mõistab, et mats ja saks ei ole ühti nii erinevad. Kokkuvõttes oleme ju mõlemad ajaloo näitelaval kõigest statistid.

PS: See arvustus ilmus algselt 11. märtsil 2016 aastal Õpetajate Lehes

Suured tänusõnad ajalehe toimetusele!

Andmed:

Tõnu Õnnepalu, Klaasveranda, Varrak, 2016, lk 112

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Metsavaimu heategu: sada eesti muinasjuttu metsast ja meist (2016)

Muinasjutud on alati olnud osaks meie töödest ja tegemistest. Noorpõlves puutume nendega kokku teki all unejuttu kuulates. Hiljem saavad meist endist tavaliselt jutustajad voodi kõrval. Naiivitarist Punamütsike, saabastega kassivolask, vaenelaps oma käsikiviga ning muidugi metsa eksinud maiasmokad Hans ja Grete. Kõik need lood on meile tuttavad ning osake meie kultuurimälust.

Ennemuiste ei räägitud muinasjutte ainult lastele, vaid need pakkusid meelelahutust kõigile. Lastele ühed ja täiskasvanutele teised. Maitsed on ju erinevad! Täismees tahab kuulda lugu, kus on võimalik end peategelasega mingilgi tasandil võrrelda. Olgu selleks kõrtsis käimine, naisevõtt, vaene põli või kodus kriiskav tulehark. Ehk leiab muinasjutust lohutust ja abi ka oma probleemide vastu. Muinasjutus võib ju isegi loll rikkaks saada!

Kirju metsarahvas (Kadri Roosi illustratsioonid)

Üks kohti, kus eesti muinasjuttudes abi otsima minnakse ja tavaliselt ka saadakse on mets. Sarnaselt saunale on ka mets piirjooneks ning väravaks kahe maailma vahel. Metsas võid kohata Vanapaganat, metsavaime, Peeter Suurt, rääkivaid puid ning muidugi igat liiki karvaseid ja sulelisi. Osad neist on sõbralikud, teised jälle tahavad su vaest hingekest omale.

Muinasjutud omavad tavaliselt ka õpetlikku elementi. Ole lahke ja sulle tasutakse heldelt! Isiklikult eelistan muinasjutte, kuhu vanarahvas on kamaluga musta huumorit ja põrgulisi sisse seganud. Tõdemus, et "Elu ongi ebaõiglane!" on nende muinasjuttude kandvaks ideeks. Peategelasel tuleb sellega arvestada või sattuda järgmisena supipatta. Väiksed mustad mehikesed juba ootavadki kannatamatult Vanakurja käsku, et tuli üles teha. Ainsaks lohutuseks on teadmine, et metsas jääb ellu kavalam, mitte tugevam. Aga meie ei pea selle pärast suurt muretsema, sest Kaval-Ants on ju eesti rahva esiisa.

PS: Märkasin, et paljud muinasjutud kogumikus "Metsavaimu heategu" on kirja pandud Setomaal. Huvitav, kas minu vanaisa kuulis väikese poisina samuti neid lugusid ning kartis karja minnes metsarahvaga kokku põrgata? Mina oleksin küll kartnud ning kõik võlu- ja ussisõnad pähe õppinud.

Andmed:

Risto Järv (koostaja), Metsavaimu heategu: sada eesti muinasjuttu metsast ja meist, Varrak/Eesti Kirjandusmuuseum, 2016, lk 384

Indrek Hargla - Raudrästiku aeg (2016)

Indrek Hargla on võtnud oma lugejate ees uue pikaajalise kohustuse - Kuningavalla ehk alternatiivsel muinasajal siinmail asunud riigi. Vastsündinud lapsuke vajab ohtralt hellust ja hoolt. Ta tahab kangesti oma ajalugu, kuningasugu, kirjakeelt, õigussüsteemi, naabrimehi, territooriumi ning muidugi jumalaid. Hargla täidab hea lapsevanemana kõik maimukese soovid, kuid hellitama ta Kuningavalda ei hakka ning lisab ka mõned riigivastased sepitsejad ja uskumatult kurikavalad mõrtsukad.

Just autori poolset uue maailma loomist (worldbuilding) on kõige huvitavam jälgida "Raudrästiku aja" juures. Toimiva taustsüsteemi loomisele aitab kindlasti kaasa tegevusepaiga pidev liigutamine mööda Kuningavalda (Taarantare, Veelinde, Kaali Pühajärv ja Hirvelinde/Härjapää). Kuningas Uljase taretark Koiola Aotõiv on meile otsekui teejuhiks sellel võõral, kuid samas nii kodusel maalapil Läänemere idakaldal. Aotõiv tutvustab meile kuningakoja tagakodasid, hetkeseisu suhetes naabritega ja reeturlikku võimuvõitlust. Aastanumber võib olla küll tuhande võrra väiksem ja poliitika tegemise vahendid veidike vahedamad, kuid võimuiha on siiski üheks enam liikuma panevaks jõuks maailmas.

Teose teiseks põhitemaatikaks on usuküsimused. Põhjuseks on kristluse aina tugevamaks muutuv mõju Põhja-Euroopas. Ristiusu omaksvõtt toob paratamatult kaasa konflikti vana õigussüsteemiga (mitmenaisepidamine, veritasu, raua võtmine). Samas ei lase Hargla konfliktil võtta sõjalist pööret, vaid kirjeldab siinsete ülikute kohest püüdu ristiusk oma rahvale mõistetavamaks muuta. Jeesusjumalat kummardavate rahvaste vägevust ei saa ju tähelepanuta jätta. Nõnda hakataksegi Veelindes kirikut ehitama koos sauna ja leivaahjuga, et rahvas enne jumala poole pöördumist ennast ikka ihuliselt puhtaks vihtleks. Saunalavalt pole tarvis isegi maha ronida, sest armulaualeiba jagatakse otse leiliruumis. Euroopa uusimatest kristlastest on koheselt saanud ka Euroopa uusimad hereetikud.

Kogu selle uue ja põneva maailma taustal jäid minu jaoks teoses toimunud mõrvad teisejärguliseks. Nad olid küll tegevuse päästikuks ja taretarga Aotõivi sekkumise põhjuseks, kuid seekord pakkus tunduvalt enam huvi Hargla loodud maailm, kui mõrtsukate paljastamine. Arvan, et uue romaanisarja avateose puhul ongi kirjaniku loodud maailm olulisim, sest just see haarab lugeja tugevalt enda haardesse ning ei taha enam kuidagi lahti lasta. Harglal ei jää nüüd muud üle, kui hakata tasuma oma võetud kohustuse iga-aastaseid tagasimakseid uute teoste näol.

Andmed:

Indrek Hargla, Raudrästiku aeg, Raudhammas, 2016, lk 352

Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Mart Poom & Indrek Schwede - Mart Poom. Minu Lugu (2014)

Spordiajalugu tunneb suuri võitjaid, kes purustasid rekordeid ning võitsid kamaluga kulda ja karda. Samuti tunneb spordiajalugu suuri kaotajaid ehk "igavesi teisi", kelleta suured võitjad kaotaksid koheselt poole oma kuulsusesärast. Väikseid kaotajaid ja väikseid võitjaid spordiajalugu eriti ei mäleta. Nende koht on tavaliselt spordi- või olümpiaraamatute lõpus statistika osas. Nende nimed ja saavutused on tulevikus olulised ainult mälumänguritele.

Mart Poom ei olnud sportlasena võitja ega kaotaja, vaid suur läbimurdja ning teerajaja. Tiitlid ja karikad jäid tal võitmata (isegi Eesti meistritiitel on kahtluse all) ning EM-il või MM-il osalemine jäi kõigest helesiniseks unistuseks. Mart Poom oli lihtsalt üks Mustamäe poiss, kes oli iga päev valmis nägema roppu moodi vaeva, et saada paremaks. Paremaks igast Londonis, Münchenis või Barcelonas trenni tegevast jalgpallipoisist. Sest muud võimalust lihtsalt ei olnud ja tegelikult pole siiani. Kui Eestist pärit jalgpallur soovib saada mõnda suurde välisliigasse, siis tuleb kõik kohalikud konkurendid väljakul üle mängida ning selgelt üle mängida.

Poom sai sellega hakkama ning selles raamatus räägib ta kui palju valu, pettumust ja rõõmu see teekond talle pakkus. Ma olen lugenud ikka kenakese hulga sportlaste elulooraamatuid, kuid teist nii süvitsi oma sportlaskarjääri erinevaid tahke lahkavat raamatut pole mulle veel kätte sattunud. Eks paljus tuleb tänada Poomi ennest, kes pidas kogu karjääri vältel päevikut. Kõik päevikusse üles märgitud võidud, kaotused, vigastused, tõrjed ja sisse lastud väravad on talle abiks olnud selle raamatu kirjutamisel. Raamatust lausa õhkab vahetut hetkeemotsiooni ning kiiresti tekib tunne, et oledki Mardiga trahvikastis ja karjute koos kaitseliini peale.

Iga noorsportlane peaks selle raamatu läbi lugema ning küsima endalt, kas tema teeb tõesti kõik, et saada oma alal maailma parimaks. Kas ta läheb uusaastahommikul trenni või seedib soojas voodis eile sisse pugitud verivorste? Uskuge, kuskil on keegi, kes teeb sel hetkel trenni ja saab selle läbi teie ees väikese eelise. See väike eelis paisub aastatega ning nõnda lõpetab tema Hispaania meistriliigas ja teie Soome teises liigas. Seal võite südamerahuga verivorste edasi vitsutada, televiisorist Meistrite liigat vaadata ning suurte sportlaste elulugusid lugeda. Ilma tööta ei ole talenti!

Andmed:

Mart Poom & Indrek Schwede, Mart Poom. Minu Lugu, Film Distribution OÜ, 2014, lk 511

Linke netiilmast:

Kristjan Roosi arvustus Linnalehes

Jaan Martinsoni arvustus Postimehes