Mairi Laurik - Süsteem (2016)

Ulmet on ikka peetud maskuliinseks kirjandusžanriks. Kosmosesõjad, hullutavad sõrmused ning verenäljas draakonid ehk "poisid" mängimas oma lapsepõlvemänge raamatukaante vahel edasi. Ka Eestis on juhtivateks ulmekirjanikeks olnud peaasjalikult mehed (küsimus suurele ringile: "Mitu Stalkerit on võitnud Eesti naiskirjanikud kokku?"). Samas on eesti ulmemaastikul silma peal hoidev lugeja kindlasti märganud, et viimastel aastatel on esile kerkinud tugev naiskirjanike plejaad. Mari Järve, Mann Loper, Leila Tael-Mikešin, Tea Roosvald, Krafinna, Kadri Pettai ja Triinu Meres. Enamik neist on ulmes debüteerinud lühiproosaga (siinkohal tänusõnad kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu ulmejuttude võistlusele), kuid osad on edasi liikunud ka romaani manu.

Ülal toodud nimekirja kuulub kindlasti ka Mairi Laurik, kelle sulest ilmus äsja debüütromaan "Süsteem" (teos leidis äramärkimist ka mullusel romaanivõistlusel). Romaan viib meid ajas sajandeid edasi, tuumakatastroofi järgsesse postapokalüptilisse maailma. Inimkond on jõudnud väljasuremise äärele, kuid selle vältimiseks luuakse arvutisüsteem, mis valiks välja kõige elujõulisemaid järglasi andvad paarid. Süsteem toimib ning vaikselt hakkavad väikesed säilinud kogukonnad end uuesti üles ehitama. Kuid ükski süsteem pole igavene, omades endas tavaliselt saatuslikku Viga, mis seda seestpoolt hävitama asub. Vea aktiviseerumine toobki meid romaani algusesse.

Raamatut lugema asudes olin enda arvates päris kindel, mis mind ees ootab - postapokalüptiline noortekas. Eesti oma "Labürindijooksja", "Näljamängud" või "Lahkulööja". Esimesed viiskümmend lehekülge kinnitasid mu ootusi, kuid sajandaks leheküljeks hakkas teos aina enam žanriliselt teisenema. Noortekast sai põnevik, põnevikust ellujäämisromaan ning ellujäämisromaanist lõpuks perekonnaromaan. Kokkuvõttes on "Süsteemi" näol tegemist ennekõike armastusromaaniga. Peategelase Reinita piirideta armastus Kauri ja oma lapse vastu on teose tegevust edasiviivaks jõuks ning Süsteemi olemasolu vajub (kahjuks) aina enam tahaplaanile.

Ma olekski oodanud Süsteemilt ja selle "käsilastelt" palju tugevamat sekkumist romaani tegevusse. Kordagi ei teki muljet, et Süsteemi Viga neile suurt muret teeb ning nad näeksid temas reaalset ohtu oma eksistentsile ja toimivale korrale. Ei mingeid tumedatest sõidukitest mustades mantlites välja astuvaid agente ega relvastatud eriüksuslasi. Pigem on tarvilik paar päeva natuke ületunde teha, paar faili ühest kaustast teise tõsta ning mõned memod välja saata. Bürokraatia lahendab ju kõik mured!

Romaani ühe kõrvalliinina on Laurik sisse toonud veel Ray Domeni (Süsteemi looja) tegevuse peale sajandeid tagasi toimunud kataklüsme. Kirjeldused tuumakatastroofi järgsest maailmast ning Ray sisemised võitlused Süsteemi loomisel kipuvad kohati isegi varjutama teose pealiini. Teiseks kõrvalliiniks on "Emake Maa", kes vaatleb oma laste ehk inimkonna arengut miljonite aastate vältel. Selle väga harva esile kerkinud "tegelase" oleks võinud raamatust täiesti välja jätta ning need leheküljed pigem Ray seiklustele pühendada. Kindlasti oleks üks tugev ja lõplikult läbitöötatud kõrvaliin olnud paremaks lahenduseks ning teose kompaktsust parandanud.

Mairi Lauriku "Süsteem" on kokkuvõttes igati õnnestunud teos, mis omab küll osasid debüütromaanidele omaseid puudusi (liigne fragmentaalsus, kuhjatud tegevusliinid, ajaloo kõige õnnelikumad juhused), kuid suudab edukalt hoiduda suurimast veast - välismaiste eeskujude pimesi kopeerimine. Romaani sees toimuv žanriline areng ja hoidumine noorsookirjandusele omastest klišeedest on tugevaks plussiks ning lubab teosel eristuda üldisest hallist massist. Stalkerit "Süsteem" Laurikule see aasta küll veel ei too, kuid loodetavasti tuleb järgnevatel aastatel noort kirjanikku juba tõsise konkurendina võtta.

Andmed:

Mairi Laurik, Süsteem, Fantaasia, 2016, lk 344

Linke netiilmast:
Minu arvustus ilmus ka ajakirjas "Reaktor"

Indrek Hargla - Maris Stella (2003)

Eesti kirjanikud on üpriski tihti otsinud oma teostele inspiratsiooni Euroopa ajaloost. Kuid koheselt hakatakse uurima: "Miks sa sellest Prantsusmaast või Itaaliast kirjutad? Meie maa ajalugu on ju nõnda rikas ja põnev." Näiteks Karl Ristikivile heideti Euroopa ajaloost kirjutamist ikka päris pikalt ette. Kuid olgem nüüd ausad, kaua sa ikka neist Jüriöö ja Põhjasõja sündmustest jahuda jõuad? Eestlased saatsid oma neli kuningat Paidesse? Saatsid! Pead raiuti neil maha? Raiuti! Noh, muld peale ja asi ants!

Indrek Hargla pole kunagi end lasknud liigselt häirida riigipiiridest, aastanumbritest või akadeemiliselt korrektsest ajaloost. Ta on alati olnud valmis mõnd hullumeelset hüpoteesi või vandenõuteoreetikute teooriat oma teoste ette rakendama. 

Lühiromaanis "Maris Stella" mängibki Hargla kolme huvitava mõttevälgatusega: Jeanne d'Arc ei sure tuleriidal, normannid rajavad kuningriigi Põhja-Ameerikasse ja Maarja Magdaleena lapsed kannavad edasi Jeesuse vereliini. Kõik need hüpoteesid hakkavad kiiresti ajaloo senist kulgu muutma 1430. aastal, kui Lääne-Prantsusmaa rannikule jõuab üks kummaline laev, veelgi kummalisema meeskonnaga pardal. 

Ajaloolise tõe taga ajamine ilukirjanduses on ju iseenesest nagunii hukule määratud üritus. Miks mitte lasta hoopis fantaasial lennata ning säästa mõne lahingus langenud väejuhi elu või lasta aset leida mõnel toimumata jäänud kohtumisel. Kirjanduses pole nagunii õigeid vastuseid, las siis olla vähemalt huvitavaid.

Andmed:

Indrek Hargla, Maris Stella, Salasõna, 2003, lk 168

Heljo Mänd - Koer taskus (1967)

Igaühel meist on olemas see "ÜKS" lasteraamat, mis oli põnnina kõige-kõige armastatum ja loetum. Tavaliselt oli see kõige kallim ka kõige kapsam ning täisjoonistatum. Kuid plekilised lehed ja puuduvad kaaned ei vähendanud tollal kindlasti karvavõrdki raamatu väärtust. 

Minu jaoks oli selliseks raamatuks Heljo Männi lastelugude kogumik "Roosa muinasjutt". Pisike karupoeg Töntsa-Täntsa, tuuker Topo-Ropo, Päkapikk Pikapäkk, tuleviku aabits 2222 ja ahvenapoegi varitsev raudkala. Üks suurepärane lastejutt teise otsa ja Silvi Väljali imetoredad pildid muutsid kõik tegelased koheselt su sõpradeks.

Kuid kõige-kõige loetum lugu oli muidugi vahtkummist koerakesest nimega Nässu ehk "Koer taskus". Ma arvan, et ma pole kunagi end ühegi teise raamatutegelasega nõnda samastanud, kui Nässu omaniku Taaviga. Põhjuseks oli muidugi asjaolu, et ka mul oli oma Nässu, kes minu taskus elas ja iga päev minuga lasteaias kaasas käis. Peab ütlema, et ta oli meie lasteaias üpriski tuntud kuju ning nüüdseks on ta isegi maailma kuklapoolel ära käinud. Alati on abiks, kui sul on üks tark sõber taskus kaasas, kes sulle vahel sosistades nõu annab.

Andmed:

Heljo Mänd, Koer taskus, Eesti Raamat, 1967, lk 32

Eno Raud - Naksitrallid. Esimene raamat (1972) & Naksitrallid. Teine raamat (1975)

Kõige suurem viga, mida tihtilugu tehakse on lastekirjanike sildistamine tiitliga "teise järgu kirjanikud". Küll arvatakse, et lastekirjanikud ei saa hakkama "suurtele inimestele" kirjutamisega või tõmmatakse lihtsalt lastekirjanduse ja haltuura vahele rasvane võrdusmärk. 

Tegelikkus on see, et lastekirjanikud on kõigist meistritest suurimad. Luua teos, mis kõnetab igat järgnevat põlvkonda sarnase soojuse ja aususega on ülim. Teadmiseks kõigile - lapsed on kõige karmimad  ja otsekohesemad kriitikud üldse. Nad tajuvad koheselt ära keskpärase autori "täitetöö" või kiirustades paberile visatud "Kiisu ja Kutsu" lookese. Sellised raamatud lendavad suure kaarega nurka ning koheselt hakatakse nõudma riiulist toda "õiget raamatut".

Eesti lapsed on olnud juba aastakümneid õnnega koos, sest meie lastekirjanike seas juba suurtest meistritest puudust pole. Üks suurimaid meistreid on muidugi Eno Raud, kelle loodud tegelastega kohtun siiani, kui külastan mõnd tuttavat, kelle pereliikmete arv hiljuti kasvanud. Näiteks kohtusin äsja Sipsikuga, kes oli oma 54. eluaastast hoolimata vägagi kõbus ja mängulusti täis. Isegi ühtegi halli juuksekarva polnud ta pähe tekkinud.

Seadusega pahuksisse sattunud Sammalhabe

Muidugi rändavad seniajani mööda Eestimaad kirsipunases furgoonautos ringi ka Muhv, Kingpool ja Sammalhabe. Naksitrallidest kohtasin viimati isiklikult Sammalhabet, kes Tartus oli mingi eksituse tõttu politseiga pahuksisse sattunud ja oli just käed raudus teel jaoskonna poole. Usun, et kindlasti oli tegu eksitusega ning tänapäeva loodusest võõrandunud korrakaitsja ei teinud lihtsalt kanepilehel ja põdrasamblal vahet. Sammalhabet on ju isegi autasustatud linna heakorra tagamise eest (legendaarne kasside ja rottide juhtum).

Naksitrallid on juba üle neljakümne aasta rääkinud lastele ühest ajaga aina olulisemaks muutuvast asjast - looduse tasakaalust. Teema, mis 1970. aastatel ei olnud üldse veel nõnda päevakajaline, on nüüdseks omandanud hoopis teised mõõtmed. Looduse kaitsmise ja mõistmise temaatika raamatusse sisse kirjutamisega näitab Eno Raud ju veelkordselt oma meisterlikkust. Õpetada lapsi hoolima igast looduses ringi siblivast rästikust või pisimutukast võib tunduda mõnedele ebavajalik, kuid lastega tulebki just alustada. Võib-olla isik, kes praegu viib metsa alla oma vana külmkapi või pesumasina ei teeks seda, kui ta oleks lugenud lapsena "Naksitralle". Parim ennetuskampaania on hea lasteraamat!

Andmed:

Eno Raud, Naksitrallid. Esimene raamat, Eesti Raamat, 1972, lk 92

Eno Raud, Naksitrallid. Teine raamat, Eesti Raamat, 1975, lk 102

Linke netiilmast:
Aino Pervik vestleb Urmas Vadiga saates "Kohustuslikus kirjandus" "Naksitrallidest"

Reeli Reinaus - Verikambi (2016)

Paar viimast Reeli Reinausi noorsooromaani on kahjuks jätnud suhu päris halva maigu ning olen nende teoste nõrkadest külgedest kirjutanud oma blogis juba eelnevalt ("Deemoni märk", "Praktiline nõiakunst"). Nõnda olin "Verikambit" lugema asudes teinud otsuse, et tegemist on minu jaoks Reinausi viimase ning otsustava katsega. Kas kolmanda katsega uhkelt üle lati või tuleb latt kolinal alla ja protokolli läheb kirja kolmas rasvane x?

Juba peale paari peatükki oli mul asi selge! Seekord oleme kohe kindlasti Reinausiga rohkem samal lainepikkusel. "Verikambi" meenutab mulle natuke Indrek Hargla "Süvahavvat", millesse on süstitud paar korralikku annust teismeliste hormoone. 

Enamuses tätoveeritud 16- kuni 18-aastased pubekad peavad lisaks tavalistele armumängudele võitlema sajandi vanuste needustega, rahustama esivanemate vaime ning kanaldama (vastuvaidlematult minu lemmik sõna romaanis!) surnud näitsikute sõnumeid teisest ilmast. Reinaus saab nende kantseldamisega täiesti korralikult hakkama ning kindlasti on romaani plussiks kõheda atmosfääri õnnestunud tekitamine (eriti kordaläinud tegevuspaik on mahajäetud veski ja selle ümbrus). Ütlen ausalt, et õhtul hämaras toanurgas raamatut lugedes hakkas paar korda täitsa kõhe. Kahjuks, aga vaatas järgmises lauses vastu sõna "kanaldamine" ja kõhedus vaheldus naeruturtsatustega.

Reinausi liikumine (tagasi) õuduskirjanduse manu on kindlasti õige otsus, sest tiivulised deemonid ja täiesti segastes paralleelmaailmades seiklevad nõiad lihtsalt ei toiminud. Milleks vorpida kahvatuid väljamaa teoste koopiaid, kui kodumaine folkloor pakub hoopis enam huvitavat ainest? Loodan, et Reinaus mõistis seda lõpuks, sest "Verikambi" abil sai ta protokolli ikkagi kirja xxo, mis lubab tal alustada hüppeid uuel kõrgusel.

PS (SPOILERS!): Huvitav, mis imearstide juurde autor oma romaani tegelasi aina saatis? Ajutrauma ja murtud käeluuga patsient oli juba varsti bändiproovis ning paar kuulihaava rindkerre saanu patseeris peagi päiksepaistelisel metsarajal. Arstiabi Eestis on ikka maailmatasemel. Vähemalt paberi peal! :)

Andmed:

Reeli Reinaus, Verikambi, Varrak, 2016, lk 352

Mihkel Tiks - Korvpalliromaan (1985)

Ikka kuuled vahel korvpallisaalis vanu mehi pajatamas aegadest, kui rohi oli rohelisem, maksud madalamad ja Kalev kuldsem. Muidugi on nende mälestuses meie keskmängijad ligi kolmemeetrised, tagamängijad ehk perseharjad tabasid kümnest üheksa "kolmest" ning treenerid oleks võinud oma geniaalsete mänguplaanidega isegi Napoleoni nurka suruda. Praegu mängivate korvpallurite kaitseks ja ka lihtsalt mälu värskendamiseks peaks iga tulihingeline korvpallifänn lugema aeg-ajalt üle Mihkel Tiksi "Korvpalliromaani".

Reaalsus on see, et ainult üks statistiline näitaja oli "vanadel headel aegadel" kõrgem - tõsiusksete korvpallifännide osakaal rahvastikust. Kindlasti hakkavad paljud korvpallifännid mulle vastu vaidlevad ja toovad esimese näitena välja eestlaste möödund suvise invasiooni Riiga. Kuid see on pigem näide massipsühhoosist ning soovist midagi tõeliselt erakordset kogeda, mida rahvuskoondise pääs EM'ile kindlasti ka oli. Reaalsus on see, et minnes Kalevi ja Thbilisi mängule ei lookle enam piletisaba sadades meetrites spordihalli ukse taga ning noored poisid ei tee koolist poppi, et külmal talvehommikul salaja pealinna mängu vaatama minna. Eesti rahvas on endiselt korvpalliusku, kuid viimaste aastakümnetega oleme usuliselt palju sallivamaks muutunud ka teiste "religioonide" suhtes. Õnneks või kahjuks ei jää elu Eestis enam mõne korvpallimatši pärast seisma.

Mihkel Tiks alias Kalev Ruus

Kõik muu meie korvpalli juures on tegelikult suurel määral samaks jäänud. Pikki lontruseid on tikutulega mööda külasid taga otsitud juba üle poole sajandi ning pole suudetud ühtegi eluvõimelist eksemplari leida. Äkki on ikkagi too liik Eesti looduses lõplikult välja surnud ning on viimane aeg hakata mõtlema mõne elujõulisema võõrliigi sissetoomisele?

"Noori ja andekaid" on meil samuti alati olnud, kuid jällegi tulenevalt meie kliimast või halvast toitumusest hukkuvad nad enamuses enne suguvõimelisteks saamist ehk korvpalli keeles "mängumeesteks" kasvamist. Üksikud tugevamad eksemplarid küll suudavad korraliku lennuvõime säilitada. Kahjuks on nende tiivad tihti niivõrd räsitud, et nad moonduvad kiiresti "vanameistriteks" või muretsevad omale eksklusiivse liikmelisuse klubisse "Varumeestepink".

Aleksei Tammiste alias Relli

Eesti korvpallurite seas näeme senini põhiliselt kahte tüüpi mängijaid. Töökad, kuid vähemandekad "rügajad" (romaanis Kalev Ruus) või mugavustsooni sattunud ja mandunud "tiksujaid" (romaanis Peeter Olman). Aleksander Karrelli ehk Relli suguseid ürgandeid, kes lahustuvad platsil olles osaks mängust, tunneb meie spordiajalugu vaid üksikuid. Kindlasti sünnib selliseid jumala armust andekaid Maarjamaale tihedamini, kuid kahjuks igaühele ei satu lapsepõlves korvpall kätte.

Nõnda tuleb meil nendes tingimustes ja nende meestega seda korvpalliasja siinmail edasi ajada. Muidugi tuleb kaotusekibedust rohkem ette kui võidurõõmu. Muidugi saavad meie mängijad ja treenerid rohkem piitsa kui naabrimehed (ning seda ikka omadelt!). Ent korvpall on meie kultuuri lahutamatu osa ning ketside varna riputamine oleks veelgi valusam. Tuleb lihtsalt paratamatusega leppida, et ainult Tallinnas kestab kaks sekundit mänguaega kaks sekundit ning muretseda uus tuusik närvihaigete sanatooriumi ehk Kalevi spordihalli.

Andmed:

Mihkel Tiks, Korvpalliromaan, Eesti Raamat, 1985, lk 174

Linke netiilmast:

Mart Soidro intervjuu autoriga Eesti Päevalehes