Indrek Hargla - Merivälja (2017)

Meie peres on alati olnud väike ufopisik liikvel. Mu venna üks lemmikraamatutest väiksena oli Igor Volke "Ufopäevikud". Ta laenutas seda raamatukogust ikka kordi ja kordi. Ilmselt olid tal enamus raamatus kirjeldatud kontaktidest "tundmatute objektiga" peas. Vahel ta ikka jutustas mõnda, kui suvitasime Kaius, mis pidi samuti olema üks ufode maandumispaikadest Eestis.

Mäletan, et mulle meeldisid alati need venna ümberjutustused, kus tegevuspaigaks oli Eesti. Need tundusid küll väga villaste ja lihtsakoelistena, kuid olid mulle palju mõistetavamad, kui mõni ülisalajane juhtum kusagil USA lõunaosariigi kolkalinnas. Nagu külapoe ees istuv Aadu oleks sulle oma üleloomulikust kogemusest rabametsas seenel käies rääkinud. Tead, et ta oli ja on praegugi natuke vindine, kuid mingi osa on tema lugudest alati ka tõsi.

Selline mõnus äratundmine tekkis mul ka Indrek Hargla uut romaani "Merivälja" lugedes. Tegevuspaik ja inimesed otse meie endi keskelt. Istu bussi ja oledki kahekümne minutiga nendel samadel tänavatel jalutamas, mille all võib peituda midagi erakordset. Kuulujutud on ju linna peal aastaid liikvel olnud, et seal Meriväljal on midagi eriskummalist toimumas. Öelgu need kõrgelt õpetatud TTÜ teadurid mida tahes!

1996. aastal ajakirjas ilmunud skeem Merivälja "objektist"

Hargla ongi võtnud selle aastatega aina kerkinud linnalegendide ja kuulujuttude kuhja ning sellest igati kaasakiskuva loo kirjutanud. Tegelaste ja nende saladuste rägastik on romaani alguses ikka korralikus puntras. Sulle antakse harutamiseks kohe mitu otsa pihku, aga see tekitab ainult rohkem segadust. Kogu see Merivälja kant on ju igasugu kahtlase mineviku/olevikuga tegelasi täis. Tulbikasvatajatest pangabossideni! Hakkad ühte otsa harutama ja jõuad peagi umbsõlmeni. Alustad teisega ja see katkeb peale paari tõmmet. Kuid peale paari hilistesse õhtutundidesse läinud päeva jõuad siiski ootuspäraselt ootamatu lahenduseni. Saladuste pundar on lahti harutatud!

Lõpplahendus viskab siiski korraks õhku küsimuse võimaliku järje kohta. Õnneks vastas autor sellele küsimusele raamatuesitluses selge sõnaga "EI!". "Merivälja" on terviklik lugu, mille osad kõrvalliinid võivadki kaduda lõpliku selguseta hämarusse, rajades nõndaviisi tee uutele kuulujuttudele ja linnalegendidele Merivälja kohta. Samas usun, et Kariniga ei kohtunud me siiski viimast korda, vaid meie teed temaga ristuvad mõnes muus romaanis taas. Ehk selleks ajaks on ta ka iseendas selgusele jõudnud, kas ta on hea või kuri nõid.

Andmed:

Indrek Hargla, Merivälja, Raudhammas, 2017, lk 560 

Piret Raud - Ernesto küülikud (2004)

Vahel soovid lugeda midagi sooja, armsat ja südamlikku. Eriti peale nädala kestnud dooside kaalumist narkodiileritega pimedatel novembriõhtutel. Sellisel juhul leian ma tavaliselt tee lastekirjanduse juurde, kus mind on avasüli ootamas alati abivalmid ja heasoovlikud pilgud.

Seekord vaatasid mulle raamatukaante vahelt vastu seitse sõbralikku karvapalli ning nende mustkunstnikust omanik Ernesto. Nad kutsusid mu koheselt endaga kaasa neile uut kodu otsima, sest nad olid hiljuti ühest küülikufarmist põgenenud, kus plaaniti nad moetööstuse ohvriteks tuua. Peale väikesi äpardusi ning suuri seiklusi leidsimegi Ernestole ja ta seitsmele küülikutele uue pesapaiga. Lisaks leidsime muhedale mustkunstnikule ka südamedaami.

Selliste kaaslastega oli lausa lust mööda suvist Eestimaad rännata. Lastekirjanduse vallas võib Piret Raud end uhkusega oma vanemate mantlipärijaks pidada. Kui ma teine kord tunnen taas vajadust lastekirjanduse võlumaailma natukeseks ajaks jalutama minna, siis palun kindlasti Piretit taas oma teejuhiks. Mul on tunne, et seda otsust mul kahetseda ei tule.

Andmed:

Piret Raud, Ernesto küülikud, Tänapäev, 2004, lk 160

Linke netiilmast:

Jürgen Rooste arvustus Sirbis

Mare Müürsepa arvustus Eesti Päevalehes

Neeme Korvi arvustus Postimehes

Sass Henno - Mina olin siin: Esimene arest (2005)

Alustuseks raputan omale kamaluga tuhka pähe! Mul pole vist kunagi olnud ühegi raamatu vastu nõnda suurt eelarvamust kui Sass Henno "Mina olin siin". Ja see hoiak oli minus püsinud juba üle kümme aastat. Ma olen raamatukogus ilmselt kümneid kordi H-tähe juurest mööda kõndinud, korraks seisatanud ning alati otsustanud, et see raamat ei ole nagunii minu vaeva ja aega väärt. Üks ropp ja vastik soperdis!

Paar nädalat tagasi otsustasin lõpuks "võtta riski" ja asusin Henno romaani lugema. Sisuga olin ma muidugi René Vilbre filmi kaudu tuttav (vahemärkus: Filmi olen näinud korduvalt ja see on mulle hakanud tegelikult aina enam meeldima. Välja arvatud muidugi mõned jälestust tekitavad stseenid!), kuid raamat andis Rassi kinnikukkumise loole palju avarama ja sügavama mõõtme.

Henno romaanis on kogu selle vägivalla ja viha vahele kirjutatud ka killuke lootust. Äkki keegi ikkagi armastab mind?!? Ehk ei pea ma kogu selle sitaga siin maailmas üksi hakkama saama?!? Jõulud ei pea ju alati mustad olema?!? Rassi usub endiselt, et ta on tegelikult parem teda ümbritsevast seltskonnast ja keskkonnast. Et see on ainult mööduv hetk, millesse ta on lihtsalt liiga kauaks pidama jäänud. Teha on vaja ainult veel üks "ots" ja seejärel edasi liikuda.

Kahjuks pole me seni lugeda saanud, mis sai Rassist peale esimest aresti. Autori poolt triloogiana kavandatud sarja avateos on siiani jäänudki ainult üksikuks eredaks sähvatuseks kirjandustaevas. Aga äkki ongi nõndaviisi parem? Nõnda jääme koos Rassiga igavesti lootma, et ta astuski arstiteaduskonda ja on nüüdseks tunnustatud kirurg, kellel oli lihtsalt raske lapsepõlv ja halvad sõbrad. No ausalt, öelge mulle, kellel meist neid poleks olnud?

Andmed:

Sass Henno, Mina olin siin: Esimene arest, Eesti Päevaleht, 2005, lk 200

Linke netiilmast:

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Päevalehes

Eeva Pargi arvustus Eesti Päevalehes

Inna Grünfeldti arvustus Postimehes

Fagira D. Morti arvustus Eesti Ekspressis

Andres Keili arvustus Postimehes

Kristi Piiper - Tõde või tegu. Ema saladus (2016)

Stella katsumusterohke teekond sai alguse 2015. aastal, kui ilmus Kristi Piiperi plaanitava romaanitriloogia "Tõde või tegu" esimene osa. Tumedates toonides ja filmiliku süžeega noortelugu tõmbasid su lihtsate võtetega sündmuste keskele. Ema kadumine, vanatädi Asta surm ja psühhopaadist isa - need olid esimese osa märksõnad. Raamatu lõppedes jäid kõik otsad lahtisteks ning järje ilmumine oli enam kui kindel.

Triloogia teise osa alguses saab Stellast lastekodulaps. Minu üllatuseks kujutab Piiper lastekodus valitsevat õhkkonda ning seal toimivaid suhteid (laste omavahelisi ja kasvatajatega) positiivses võtmes. Ei ole mingeid rivaalitsevaid klikke, üdini vastikuid kasvatajatädisid, vaimset ja füüsilist vägivalda nõrgemate suhtes. Stella sulandub kiiresti ja leiab toanaaber Annabeli näol ka uue sõbra.

Üheks häirivaks kõrvalliiniks kujuneb Stella sõbranna Kärdiga toimuv. Kui Stella isa oli triloogia esimeses osas psühhiaatriahaiglast just välja saanud, siis ma tõsiselt lootsin raamatut lugedes, et Kärt saab selle just vabanenud trellitatud akendega palati omale. Lugu hakkas aina enam Glenn Close'i ja "Fatal Attractioni" suunda minema. Tekkis ikka suur soov Kärdile selle sama raamatuga vastu pead virutada ja öelda "F%#£! Get your shit together!!!" Nii ebameeldiva kirjandusliku tegelasega pole ma ammu kohtunud.

Pealiin ehk Stella ema salapärane kadumine liikus raamatu jooksul samuti natuke edasi, kuid üldjoontes vaevles romaan "keskmise lapse sündroomi" all. Täiteks olevad kõrvalliinid ja ettevalmistused pealiini kulminatsiooniks muudavad kokkuvõttes teose õõnsaks. Esimesele osale omane olnud tõmme on kahjuks kadunud. "Tõde või tegu: Ema saladus" on küll triloogia seisukohalt vajalik, kuid iseseisvalt kahvatu tekst.

Andmed:

Kristi Piiper, Tõde või tegu. Ema saladus, Varrak, 2016, lk 256

Linke netiilmast:

"Tõde või tegu: Ema saladus" ELLU's

Reeli Reinaus - Maarius, maagia ja libahunt Liisi (2017)

Mets on meie teadvuses alati olnud natuke hirmutav ja salapärane paik. Täis seletamatuid hääli ja viirastuslikke varje. Alati on tunne, et keegi jälgib sind ning oled otsekui kutsumata kellegi võõra koju sisse astunud. Mets muutub külalislahkeks alles ajapikku, kui juhukülalisest saab kauaoodatud sõber, kes austab oma käitumisega võõrustaja koda. Alles siis on mets valmis avaldama sulle oma saladusi.

Mets on muidugi olnud ka meie kirjanduses üks enim kasutatud motiive. Paar aastat tagasi lugesin ma Reet Made "Salarohelist hiit" ja sain tõsise pettumuse osaliseks. Minu jaoks oli tegemist äärmiselt kuiva ja veniva teosega, kuigi temaatika oli iseenesest põnev (uue suvekodu lähedal oleva võlumetsa avastamine). Kuid mets raamatus ei hakanud lihtsalt elama!

Täiesti vastupidine kogemuse andis aga Reeli Reinausi uus lasteraamat "Maarius, maagia ja libahunt Liisi". Maariuse uue kodu lähedal on suur looduskaitse all olev põlislaas, mida kohalik külarahvas natuke pelgab. Maarius külarahva hirmudega kursis ei ole ning satub metsas loomaluid otsides kokku ühe ilusa, kuid tõredavõitu tüdrukuga. Neiust nimega Liisi saab Maariuse uus sõber, kaitsja ning teejuht nõiduslikus laanes. Poiss õpib sellel teekonnal tundma nii inimhinge kui ka metsa uusi sügavusi.

Maagia ja folkloor on igati toredad asjad lasteraamatutes, kuid selle teose muudab eriti õnnestunuks viis, kuidas autor käsitleb tõrjutust, psüühilist kiusamist ja grupi mentaliteediga vastuollu minemist. See annab tekstile sügavuse ning muudab muidu muinasjutuliseks kiskuva süžee reaalsemaks ja laseb lugejal end rohkem mõne tegelasega samastuda, mis tagab omakorda ka nauditavama lugemiskogemuse. "Maarius, maagia ja libahunt Liisi" on kindlasti selle aasta kodumaistest lasteraamatutest üks säravamaid ja südamlikumaid tekste.


Andmed:

Reeli Reinaus, Maarius, maagia ja libahunt Liisi, Päike ja Pilv, 2017, lk 224

Kersti Kivirüüt - Okultismiklubi (2009) & Okultismiklubi 2 (2011)

Mulle on olnud alati sümpaatsed kirjanikud, kes julgevad võtta oma kodukoha ajaloo või pärimuse ning selle suuremaks kirjutada. Valmidus minna ajalooõpikutest, segasevõitu rahvalaulu katketest ja radiosüsiniku meetodist kaugemale. Näha midagi suuremat selles soode ja metsadega pikitud ning igavesse sügisesse mähitud Euroopa ääremaas. Aga äkki...!?!?

Üks selline kirjanikest oli muidugi Lennart Meri. Tema "Hõbevalgem" on olnud inspiratsiooniallikaks juba mitmele unistajate põlvkonnale. Kindlasti on "Hõbevalge" mõju tunda ka Kersti Kivirüüda kahes noorsooromaanis, mis jutustavad meile loo Vana-Kuuste uskumatust ajaloost.

Ajalooõpetaja Erika ja tema kaheksanda klassi õpilastest koosnev punt teevad pooljuhuslikult kohaliku mõisahoonet ja naabruses asuvat kivikalmet puudutava avastuse, mille salaniidid viivad välja tuhande aasta tagusesse Eestisse ning otsaga ka Iiri- ja Egiptimaale. Mängu tulevad ka druiidid, Poola tiivulised husaarid ja Lucifer isiklikult.

Noorsooromaanidele omaselt viivad ridamisi õnnelikke juhuseid ning kogu täiskasvanute maailma täielik ignorantsus teismelistest koosneva seltskonna (v.a õpetaja Erika) põnevate seikluste ja heatahtlike seaduserikkumiste manu. Kohati tekkis lugedes ikka küsimus, kas mõni teine Vana-Kuuste elanik kunagi kodust välja ka satub. Noored müttavad mööda (haja)asulat ringi kullast kroonid peas, aga keegi tähele ei pane. Romaanide suurimaks miinuseks ongi liiga vähene lehekülgede arv. Eriti puudutab see teist osa! Kõik sündmused juhtuvad liiga ülekäte ja ka keerulisemad juhtlõngad seotakse kokku noorte poolt mõne hetkega. Oleks vaja olnud umbes sadat lehekülge lisaks, mis oleks lubanud autoril minna sügavamale antud loo ja tegelastega. Siiski on kokkuvõttes tegemist põneva ja out of the box noortelooga, mis kindlasti ei peaks kuuluma ainult Kuuste kooli õpilaste lugemisvarasse.

Andmed:

Kersti Kivirüüt, Okultismiklubi, Tänapäev, 2009, lk 168

Kersti Kivirüüt, Okultismiklubi 2: Inglitel puudub huumorimeel, Tänapäev, 2011, lk 160

Linke netiilmast:

"Okultismiklubi" ELLU's 

Agur Tänava intervjuu autoriga Reaktoris

Reeli Reinaus - Mõõkade äss (2017)

Kodumaise noorsookirjanduse eelmise aasta vaieldamatu hitt number üks oli Reeli Reinausi "Verikambi". Etnohorrori sugemetega romaan sai väga sooja vastuvõtu ka mu õpilaste poolt, kui seda neile ulmekirjanduse tundides tutvustasin. Praegu on meil kirjanduses vaba valiku kuu ning nii mõnegi kaheksandiku valikuks osutus "Verikambi". Eks hea sõna levi kiiresti!

Nõnda asusin Reinausi värsket romaani lugema lootusega leida jälle üht lugemissoovitust oma õpilastele. Seekord on autor liikunud ulme juures põnevuskirjanduse manu. Tegelaskonnaks on seltskond noori, kelle ühendavaks lüliks on traumeeriva kogemuse läbi elanud ning seejärel totaalselt muutnud Hanna. Rõõmsameelsest ja seltskondlikust neiust on saanud mõne kuuga paanikahoogude käes vaevlev ja igasugu kontakti vältida püüdev inimvare. Vaikselt hakkavad selguma Hanna muundumise põhjused ning seejärel hakatakse uute ja taasleitud sõprade kaasabil otsima ka põhjustajat.

Kuigi väliselt on "Mõõkade äss" suhtedraamadest tiine noortepõnevik, siis selle varjus on loo tegelikuks tuumaks ohvristaatusest välja rabelemine. Šoki möödudes ning traumeerivast kogemusest rääkides mõistad lõpuks, et sinul polnud juhtunus süüd ja sa ei olnud seda kuidagiviisi "ära teeninud". Romaan demonstreerib Hanna abil kenasti kannatanu võimalikke reaktsioone juhtunule (näiteks kaitsemehhanismide teke, paanikahäired) ning toimetuleku erinevaid etappe. Samuti toob teos esile pideva toetuse vajalikkuse ohvrile toimetulekuks juhtunuga. Märka ja kuula!

Kindlasti ma võtan "Mõõkade ässa" peale vaheaega tundi kaasa, kui hakkame kaheksandikega oma sel kuul loetud raamatuid teineteisele tutvustama. Usun, et leian mitu potentsiaalset huvilist, kellele seda soovitada. Eks tulevik näitab, kas hea sõna hakkab koolis levima.

Andmed:

Reeli Reinaus, Mõõkade äss, Varrak, 2017, lk 376

Mihkel Mutt - Keerukuju (1985)

Mäletan selgesti, kuidas meie kirjandusõpetaja 12. klassis A.H. Tammsaart käsitledes ütles "Tõe ja õiguse" IV osa kohta, et selle teose peavad kõik abieluranda tüürivad inimesed kindlasti läbi lugema. "Eriti neiud!!!" rõhutas ta ainult talle omase muigega. Nüüd ise klassi ees seistes ja gümnasiste õpetades tahan ma täpselt samu sõnu kasutada Mihkel Muti "Keerukuju" kohta. "Eriti noormehed!!!" tahaksin ise muigega juurde lisada.

Mutt on "Keerukujus" talle omase vaheda iroonia ja sarkasmiga vaatluse alla võtnud abielu kui institutsiooni. Ta uurib, kuidas see habras kahe ainurakse sümbioos alguses kasvab, seejärel pooldub (vahel tahtmatult ja kohe mitmel korral) ning lõpuks sureb. Mutt on meie ette asetanud mikroskoobi ning andnud võimaluse selle eriskummalise koosluse elutsükliga põhjalikult tutvust teha.

PS: Arvustus ilmus algselt Värske Rõhu 2017. aasta sügisnumbris.
Suured tänud Hanna Lindale!

Andmed:

Mihkel Mutt, Keerukuju, Eesti Raamat, 1985, lk 160

Elo & Friedebert Tuglas - Kirjad teineteisele 1917–1947 (2001)

Laulusõnad ütlevad, et saja aasta kestel kordub sama kevade. Nüüd on sajand möödunud eesti kirjandust kõige enam mõjutanud kevadest - Siuru kevadest. Tahaks öelda, et seekord laulusõnad valetasid. Sellist plahvatust pole meie kirjanduselus enam ette tulnud!

Siuru rühmituse kohta pole senini ühtegi ammendavat monograafiat ilmunud ja ka mängufilm jäi kahjuks rahastusest ilma. Samas on viimaste kümnendite jooksul ilmunud ridamisi kogukaid kirjavahetusi, mille üheks osapooleks oli Friedebert Tuglas. Kõige üksikasjalikuma sissevaate Siuru argipäeva annab Adsoni ja Tukla korrespondents, kuid kõige pikemaajalisema, isiklikuma ja kodusema pildi ühe siurulase eluteest saame Elo ja Frieda kirjavahetust lugedes. Kindlasti üks kõige sümbiootilisemaid sümbioose, millega ma eales olen kokku puutunud.

PS: Arvustus ilmus algselt Värske Rõhu 2017. aasta sügisnumbris.
Suured tänud Hanna Lindale!

Andmed:

Elo ja Friedebert Tuglas, Kirjad teineteisele 1917–1947, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2001, lk 768

Linke netiilmast:
Elo Lindsalu arvustus Eesti Ekspressis

Jan Kaus - Tallinna kaart (2014)

Tartusse armusin ma lootusetult tänu mitme meie kirjaniku teostele (Bernard Kangro, Oskar Luts, Indrek Hargla jt). Kirjanduslikust Tartust oli saanud mu lemmiklinn juba enne, kui ma seda esimest korda ühel lumisel talvepäeval külastasin, olles ise juba gümnaasiumi viimases klassis. Kirjandus muundus tollel päeval reaalsuseks ning minule omasemat paika pole ma ka kõigi oma rännakute jooksul leidnud. Iga kord Tartu vaksalis rongilt maha astudes tean, et olen koju jõudnud.

Nüüd olen, aga tänu Jan Kausi loomingule hakanud tasapisi armuma ka oma sünnilinna. Sellesse taevast kikilipsu meenutavasse, lärmakasse ja tolmusesse organismi. Tallinnasse saab armuda ainult temaga jalutamas käies. Ta viib su kastanimunadest kubisevasse Kadriorgu ning sinus alati kõhedust tekitava Mustamäe suusahüppetorni jalamile. Alguses käite häbelikult üksteise kõrval, kui järsku olete märkamatult andnud teineteisele käe ning tunnete kuidas usaldus mööda sõrmi ülespoole ronib.  Nüüd viib ta su ühte oma salapaikadest - Nunnade saarele. Seal istute õitsvate toomingate all pikas rohus ja tunnete varasuvise päikese paitust oma põskedel. Kuid järsku kaigub kloostrikell üle jõeoru ja tuleb liikuma hakata. Nõnda palju on veel avastada! Õnneks on sul kaart kaasas.

PS: Minu ja Kausi rajad kattuvad hirmutavalt suurel määral. Ainult minu samm tatsub nendel 10-15 aastat peale teada. Ehk siiski kohtume kunagi mõne nurgapealses kohviku uksel.

Andmed:

Jan Kaus, Tallinna kaart. Miniatuurid, SA Kultuurileht, 2014, lk 56

Linke netiilmast:

Elle-Mari Talivee arvutus Sirbis
Elle-Mari Talivee arvustus Keeles ja Kirjanduses
Rein Raua arvustus Müürilehes

Woldemar von Löwenstern - Ühe liivimaalase mälestused (1858/2017)

Mind on alati imestama pannud, kui palju erinevaid Eestisid on igal ajastul paralleelselt eksisteerinud. Selle väikese maalapi peale on alati ära mahtunud erinevates mullides elavad kogukonnad. Nad on küll enamasti teadlikud üksteise olemasolust, kuid alati on tundunud turvalisem jääda oma mulli ning vaikselt oma ninaesise kallal nokitseda. Muidu võib ju mull lõhkeda ja vali põhjatuul puhub su siit minema.

Ühed sellised omas mullis elanud gruppe olid baltisakslased. Need talutüdrukute rüvetajatest ja piitsaga nüpeldajatest vereimejad. Meie nägime neid sajandeid sellistena ning kordagi ei tulnud me mõttele, et äkki mulli virvendav pind lihtsalt eksitas meie vaatevälja. Õnneks on arusaamad viimaste kümnendite jooksul muutuma hakanud ning baltisakslane on ka inimese staatusesse tõstetud.

Sellele paradigma muutusele aitab kindlasti kaasa ka Raasikult pärit Woldemar von Löwensterni mälestused. Lugeda saab nii poisiohtu Woldemari teenistuse algusest Vene keisri ratsakaardiväes kui ka karastanud sõjamehe lahinguteest Napoleoni vastu Euroopa eri paigus. Teose üheks põnevamaks osaks on autori pilguheit Vene armee suurte väejuhtide (Kutuzov ja Barclay de Tolly) tagatubadesse. Mõni kindral pidas näiteks täiesti normaalseks, et ta koosolekud ei katke ka selleks, kui tal on tarvis tualettpotil istuda. Eks Jupiterile ole oma veidrused lubatud!

Napoleoni sõdade periood on meie ajalookirjanduses suhteliselt tagaplaanile jäänud. Kuigi paljud eestimaalased võtsid nendest sõjakäikudest osa, siis otseselt Eestimaale sõjavanker ju ei jõudnud. Nüüd on võimalik raamatu vahendusel taas läbi elada need sündmused ning huvilistele on teejuhiks üks meie seast - Raasiku Wolly.

Andmed:

Woldemar von Löwenstern, Ühe liivimaalase mälestused (aastatest 1790-1815), Varrak, 2017, lk 412

Kalevi Kull - Aru saamise vägi (2017)

Mõned kuud tagasi lugesin Mihkel Muti teost "Mõtted", kus autor arutles euroopluse, eestluse ja inimsuse üle. Sellised lühikesed mõttevälgatused on kiire elutempo juures suurepärane lugemismaterjal. Istud hommikul bussi, lööd raamatu lahti, loed paar lehekülge ning siis vaatled ülejäänud bussisõidu aknast mööda tuhisevat maailma ja mõtled natuke loetu üle järele (minu hommikused bussisõidud kestavad terve tunni). Ka lühike tekstijupp annab võimaluse süveneda ja asja tuuma otsida.

Viimastel nädalatel on olnud minu hommikuseks mõtteturgutiks Kalevi Kulli tsitaatidekogumik "Aru saamise vägi". Meie biosemiootika professor mõtiskleb eelkõige võimatu/võimalikku tasakaalu üle kultuuri ja looduse vahel. Kas win-win tulemus on selles mängus enam võimalik või oleme juba mõlemad kaotajateks jäänud? Lugege ja mõtelge kaasa!

Andmed:

Kalevi Kull, Aru saamise vägi: Kalevi Kulli mõtteid, Varrak, 2017, lk 100

Kauksi Ülle - Ülim tõde (2014)

Viimasel ajal on aina enam hakanud kasvama mu huvi varajaste 1990. aastate vastu Eestis. Ehk on tegemist lihtsalt ealiste iseärasustega ja nostalgiarakukeste tõusuga vereringes. Järsku tundub võrreldes praegusega tollane rohumätas palju rohelisem ja oma tegemistes vabam. Vastukaaluks polnud muidugi see mätas eriti seadusekuulelik ning alatihti oli ta määrdunud verepritsmetega. Selline ülbe nolk!

Ilmselt võis väljend "Ülbe nolk" vabalt ka üle lugupeetud kirjanikehärrade huulte lipsata, kui nad noorest (:)kivisildnikust isekeskis kohvitassi taga juttu tegid. See Rakverest pärit mees ei tahtnud kuidagi sobituda nõukaajal tavapäraseks saanud kirjaniku halli ülikonda ning mingist kirjanikkonnas valitsevast hierarhiast ja kirjutamata reeglitest ei soovinud ta midagi kuulda. Õnneks oli tal küllaga mõttekaaslasi (Sinijärv, Ehlvest, Ränik, Kauksi Ülle) ning vaevu hingitsev Tartu kirjanduselu oli järsku suminat ja teravaid sutsamisi täis. "Ülbe nolgi" staatus oli küll visa kaduma, kuid peagi tõusid selle kõrvale palju säravamad aunimetused. Tuhandete Lemmik oli sündinud!

Kauksi Ülle kummalise saatuse ja poolikuks jäänud teos "Ülim tõde" vaatlebki seda eredat perioodi meie kirjandusloos. Lugedes tunduvad kõik need reaalselt aset leidnud sündmused ning värvikas tegelaskond lausa müütilistena. Tekib tunne, et oled sattunud mõnda Kiviräha maailma, kus inimesed mõistavad liblikate keelt ja iga nurga tagant võib mõni tont välja astuda. Tegelikkuses kollitavad noori kirjanikke toonases Tartus tontide asemel hoopis Runnel ja Lõhmus, kes pole seejuures üldsegi vähem hirmutavad. "Ülim tõde" pakubki meile võimaluse kuulda tolleaegsetesse kõlakaid, kohtuda lugejatega ja viibida isegi kohtuprotsessil. Kõik, milleta üks normaalselt toimiv kirjanduselu läbi ei saa.

Andmed:

Kauksi Ülle, Ülim tõde, Jumalikud Ilmutused, 2014, lk 142

Linke netiilmast:

Vikerraadio saade "Ülbed üheksakümnendad" kirjandusest

Joosep Susi intervjuu (:)kivisildnikuga Müürilehes

Kai Aareleid - Linnade põletamine (2016)

Hävinud Kivisild ja varemetes Vanemuine. Jäljetult kaduvad sõbrad ja küsimata jäävad küsimused. Vaikivad suud, aga kõnelevad silmad. Selline on Tartu, kuhu sünnib 1946. aastal Tiina. Põleng on möödas, kuid söed hõõguvad veel kuumalt.

Lihtne oleks öelda, et Kai Aareleidi romaan "Linnade põletamine" on lugu väikese Tiina suureks saamisest ning lapsepõlvega hüvasti jätmisest sõjajärgses Tartus. Kuid on Tiina üldse laps? Tundub, et esimesel rahuaastal ei sündinud Peetri ja Liisi perre väike maimuke, vaid lapse kehasse sattunud vanainimene. Vaikne, rahulik ja kohusetundlik. Vähemalt nõnda suhtuvad Tiinasse enamus tema lähedastest. Hoolitse siis isa eest! Vaata siis kodu järele! Küll sina tead paremini, sa oled juba suur tüdruk. Romaani lugedes tunned, kuidas Tiina sees kasvab järjekindlalt soov karjuda vastu: "Miks mina?! Ma ei ole täiskasvanu! Teie peate hoopis minu eest hoolitsema!". Kuid täiskasvanutel on tegemist sõja tõttu elamata jäänud noorusaastate tasategemisega ning lapsevanemate mängimine jääb paratamatult tahaplaanile. See koorem lükatakse meil leskedest vanatädikesed kaela, kelle mõju väikese tüdruku maailmapildi kujunemisele on äraütlemata suur. Nõnda kasvabki selles uues maailmas suureks üks noor vanainimene.

Aareleidi romaan köidab sind oma lihtsuse ja siiraste emotsioonidega. Sa elad kaasa nii Tiina vanemate traagilisele loole kui ka tüdruku vaiksele kannatamisele ja arengutele selle kõige keskel. Selle tasandi olemasolu muudabki "Linnade põletamise" millekski palju enamaks kui lihtsalt ajaloo- või olmeromaaniks nõukaaegsest Tartust. Tegemist on teosega, mis jääb sind kohe kauemaks kummitama.

Andmed:

Kai Aareleid, Linnade põletamine, Varrak, 2016, lk 328

Linke netiilmast:

"Linnade põletamine" ELLU's

Taimi Lauri arvustus Sirbis

Merilin Kirikali arvustus Eesti Ekspressis

Kairi Printsi arvustus Eesti Päevalehes

Margus Sanglepp - Nõiatants (2017)

Ütlen ausalt, et asusin Margus Sanglepa romaani "Nõiatants" lugema väga suurte eelarvamustega. Olin hea kümme aastat tagasi lugenud autori teost "Künkarahvas", mis on üks ääretult veider ja mitte just üleliia positiivne lugemiskogemus. Kuid uue romaani esikaanele kleebitud "Romaanivõistlus 2016: III koht" tähis lubas seekord paremat kvaliteeti oodata ning olin valmis riskima.

Võib öelda, et risk õigustas end, sest "Nõiatantsu" näol on tegemist igati asjaliku ajalooromaaniga. Autor viib meid väiksesse Paeste külla Rootsi aja lõpul, kuhu lisaks suurele näljale on jõudnud ka mõningase hilinemisega mujal Rootsi impeeriumis juba ebaseaduslikuks kuulutatud nõiaprotsessid. Kuid eks me ole olnud siin piirialal juba sajandeid Läänemaailmast paar sammu maas!

Eestlasele on ikka meeldinud naabrite peale näpuga näidata ja lihtsakoelise kadeduse tõttu neid igasugu lollustes süüdistada. Juhuste tõttu määratakse Paeste külla uus pastor, kes on väga varmas kõiki neid süüdistusi ära kuulama ja igat süüdistatavat kohe veeproovi saatma. Vajub põhja ja upub ära - polnudki nõid. Jääb pinnale - otsemaid tuleriidale. Aga kummalisel kombel tahavad kõik need vette saadetud ikka põhja vajuda. Tundub, et Maarjamaal neid nõidu eriti ei leidu.

Veeproov nõiduses kahtlustatava suhtes

Tahaks veel paar plussi ja miinust esile tõsta. Esiteks meeldis väga mõisa- ja kohtuhärra kujutamine romaanis. Tegemist on ilmselt ühe positiivsemas (pragmaatilisemas) võtmes kirjutatud sakstega meie kirjandusloos. Polnud jälgegi meie "klassikalistele" ajalooromaanidele omasest vihast mõisarahva vastu, kes ainult vaeseid matse piitsutada lasevad. Mõisahärra von Maydell tunneb suurepäraselt vanasõna "Kuidas sina külale, nii küla sinule". Tööloomale tuleb vahel ikka paremat nosimist anda ja kõrva tagant paitada. Küll ta veab põllul siis vagu kiiremini. Tundub, et mõisahärra on nii mõnegi investeerimisõpiku läbi lugenud.

Negatiivsena jäi häirima kohatine keelekasutus romaanis. Väljendid "see käis tema ego pihta" ja "minu parimaid talupoegi ruineerib" ei sobitu eriti hästi 17. sajandi külaelu taustale. Samuti oli romaani lõpust puudu paar lehekülge, mis oleks võtnud kokku Soosääre pererahva elusaatused peale tormilisi sündmusi. Kuidagi ripakile jäi see lõpp.

"Nõiatants" on kokkuvõttes kiire ja piisavalt kaasahaarav lugemine, et iga ajaloohuvilist lugejat köita. Sanglepp on suutnud hoiduda osadest meie kirjandusele igiomastest stampidest ning puhunud eluvaimu sisse ühele tumedamale perioodile meie maa ajaloos. Samuti soovitan romaanile lisaks lugeda käesoleval aastal ilmunud Aarne Rubeni uurimust "Nõiaprotsessid Eestis", mis annab põhjaliku ülevaate antud perioodist ja nõiaprotsesside tekkest, põhjustest ja hääbumisest Eestis. Ilukirjandus ja ajalugu käivad meil ikka käsikäes!

Andmed:

Margus Sanglepp, Nõiatants, Tänapäev, 2017, lk 208

Linke netiilmast:

Peeter Helme soovitus Vikerraadios

Paul Kass - Kesklinn (2015)

Oma kodukandi ajalugu on mulle alati tähtis olnud. Räägime me siis Euroopast, Eestist või Tallinnast. Olles hiljuti kolinud uude linnaossa tekkis paratamatult ka suurem huvi selle vastu. Õnneks oli raamatukogust võimalus kohe vastava pealkirjaga raamat võtta ning natuke oma koduloolisi teadmisi täiendada. Avanenud pilt polnud just kaunimate killast.

Raamatust leidsin samuti detailse pildikese oma uue kodutänava kohta 25 aasta tagusest ajast:
"Asula tänava Stalini-aegsed kivimajad, mis on praeguseks vist juba kõik remonditud ning milles asuvad korterid korterid maksavad soolast hinda, kujutasid endast tol ajal hoopis midagi muud. Kriminaalpolitsei jaoks oli tegemist kesklinna suurima pättide kontsentratsiooniga. Kui Magasini ja Ravi tänava kandis elasid põhiliselt eesti keelt kõnelevad kurjategijad, siis Asula tänav lausa kubises spetsiifilise väljanägemisega tätoveeritud vene jurakatest, kelle kõigi seadusekuulekus jättis pehmelt öelda soovida. Siin elas viiekümnendate keskel sündinud Kasjanov, kellega me korduvalt tegelesime ning kes viimaks ühe õige jõhkra rööviga pikemaks ajaks trellide taha läks. Aga siin elas ka tunduvalt hullemaid tegelasi kui Kasjanov. Peamised klassikaliste retsidega asustatud paigad olid tol ajal Kesklinna piirkonnas Ravi, Magasini ja Veerenni rajoon, Tallinn-Väike koos Asula tänavaga ning Energia, Elektroni ja Tuisu rajoon. Viimases piirkonnas kasvas jõudsalt peale ka uus paljulubav kurjategijate põlvkond."

Nice neighborhood! Õnneks on veerandsada aastat, Eesti Politsei ja muidugi kinnisvarabuum teinud lausa imet. Just Patareist vabanenud Koljade asemel siblivad nüüd hommikust õhtuni minu maja ees tervisesportlased ja titevankritega pered. Mäletan siiani hirmutunnet, mis mind noorena valdas, kui pöördusime peale nädalat suvilas tagasi oma linnakorterisse. Kas on sees käidud või oleme ka seekord pääsenud? Tõenäosus leida eest varaste poolt rüüstatud kodu oli tollal üpris suur. Õnneks meie pääsesime alati ning nüüdseks on ka hirmutunne kadunud.

Samuti on unustusse vajunud 1990ndatel aastatel pealinna tänavatel valitsenud Metsik Lääs, mis tänapäeval eksisteerib ainult raamatutes ja filmides. Paul Kassi autobiograafiline romaan "Kesklinn" lubab meil siiski rännata tagasi neisse aastaisse ning koos 18-aastaste politseihakatistega Pärnu maantee jaoskonna 304 kabinetis kümnete liitrite kaupa viina juua, ülekuulamistel varganägusid "lõhki lüüa" ja mööda Tallinna tänavaid ise pooljoobes olles mõrtsukaid taga ajada. Aeg ja kombed olid lihtsalt teised. Seda mõlemal pool rindejoont! Õnneks tulid meie omad sellest lahingust võitjatena tagasi.

PS: Lõppu üks ajuvaba fakt! 1994. aastal registreeriti Eesti Vabariigis 365 tapmist ehk üks laip päevas. Hirmutavaks teeb selle numbri asjaolu, et selles kajastuvad ainult need juhtumid, kus vägivallatunnustega surnukeha politsei poolt leiti. Igavesti kadunud jäänud isikute arv oli veel omaette statistika.

Andmed:

Paul Kass, Kesklinn: Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas, Tänapäev, 2015, lk 400

Linke netiilmast:

"Kesklinn" ELLU's

Jan Kaus - Maailm ja mõni (2001)

Mul on juba jupp aega olnud plaanis põhjalikumalt Jan Kausi looming ette võtta. Olen teada nüüd juba aastaid raadiost kuulanud (ta on üks kolmest Vikerraadio kirjandusmusketärist - Helme, Vadi ja Kaus) ja aastatega on huvi tema kui kirjaniku vastu aina kasvanud. Mõned kuud tagasi lugesin tema romaani "Hetk" ning jäin selle õrnalt nukra ja kummitavalt koduse maailmaga vägagi rahule.

Nüüd jõudis minu lugemislauale Kausi debüütromaan "Maailm ja mõni". Tegemist on suureks saamise ja kohanemise looga ühes ebainimlikult kiiresti teisenevas ja segadust tekitavas maailmas. KORDA ja SÕNAKUULELIKKUST armastav diktatuur moondub üleöö VABADUST ja VÕRDSUST (näiliselt) oma lipukirjaks pidavaks ühiskonnaks (sulaselged paralleelid meie üleminekuühiskonnaga iseseisvuse taastamise perioodil). Selle kõige keskele on sattunud meheks sirguv Taavi, kes ei sobi (või ei taha sobida) kumbagi maailma. Ta ei ole kaasajooksik, kohaneja või võitja. Taavi on vaikne kõrvalseisja, kes soovib kõigepealt leida vastust küsimusele "Miks mina olen mina?" ning alles seejärel otsida omale koht selles pidevalt muutuvas maailmas. Mõni meist peab ka selline olema! Isegi kui maailm selliseid suurt ei salli.

Kausi romaan hakkas lugedes kohati meenutama juba ulmekirjandust. Nõnda absurdsed tunduvad praeguseks 1980. aastate stagnaaeg ja 1990. aastate kauboikapitalism. Kirjanik kujutab mõlemat perioodi tugeva irooniaga ning naerab välja ka kõiksugu suured isamaalased, keda järsku igal pool sigima hakkas. Kogu selle võltsi ja ajuvabaduse taustal ongi ühe indiviidi eneseotsingud see PÄRIS ja talletamist vääriv tükike ajalugu. Sest mõni inimene on suurem kui maailm milles ta elab.

Andmed:

Jan Kaus, Maailm ja mõni, Õige Valem, 2001, lk 144

Linke netiilmast:

Rein Veidemanni intervjuu autoriga Postimehes

Heinrich Weinberg - Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist (2017)

Sajandid on läinud. Universum inimkonnale palju väiksemaks ja kodusemaks muutunud. Ent üks suur küsimus on siiski jäänud - KAS ME OLEME AINSAD? See küsimus on ka Heinrich Weinbergi debüütromaanis kogu aeg taustal üleval ning paneb igasuguseid universumi juhtivaid jõudusid mööda galaktikate kolkaplaneete ja ussiurkeid mööda ringi siblima.

Kogu selle rahmimise keskele satuvad ka Teckland Leathercord ning "Tähetolmu" nimelise kosmoselaeva meeskond. Romaani edenedes tuleb neil tegemist teha pearahaküttide, ohtra paugutamise, lumiinimeste, iseloomu näitava tehisintellekti ja isegi kloonidega. Kõik see kulmineerub romaani kolmandas osas, kus kogu selle täristamise ja rassimise lõpuks tuleb ekraanile suurelt kiri "TO BE CONTINUED".

Viimastel aastatel on Weinberg olnud vaieldamatult kodumaise ulmekirjanduse up-and-coming star. Ta ehitab oma loodavat universumit rahuliku järjekindlusega ning kirjutab sellele vaikselt juurde ka oma minevikku ja olevikku. Palju on veel valgeid laike ja avastamata seoseid, kuid loodetavasti on autoril jõudu ja tahtmist need tühimikud järgnevatel aastatel tekstiga täita. Igatahes ruumi on seal tähtede vahel seigelda veel mitme romaani jagu. Varalahkunud Tarlapist jäänud vakantne koht meie teadusulme parnassil on hetke seisuga kindlalt Weinbergile broneeritud. Üks romaan või jutukogumik veel ning ta on oma koha selles esinduslikus seltskonnas auga välja teeninud.

Andmed:

Heinrich Weinberg, Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist, Fantaasia, 2017, lk 284

Linke netiilmast:
Reidar Andersoni arvustus Reaktoris

Kristjan Loorits - Peaaegu täiuslikus maailmas (2016)

Kristjan Looritsa "Peaaegu täiuslikus maailmas" on üks ääretult kummaline raamat ühest ääretult kummalisest maailmast. Nimelt ei ole enamus inimkonnast teadlik sellistest mõistetes nagu iha, armastus ja seksuaalsus. Kõik on kõigiga lihtsalt head sõbrad ja kolleegid. Kogu maailm tundub valmis olevat ja igal indiviidil on selles oma kindel koht. Tarbimisühiskond töötab täie auruga ja isegi pohmell on maailmast ära kaotatud. Paradiis on tagasi!

Kuid igas paradiisiaias on oma Aadam ja Eva, kelle uudishimu lõppude lõpuks selle paiga ikkagi hukatusse viib. Looritsa romaanis on nendeks reklaamibüroos töötavad Knut ja Simona, kelle vaheline sõprus aina kasvab, kuni nad mõlemad haigestuvad rasedusmasenduse nimelisse haigusesse. See on üks kohutav ja ravimatu haigus, mida ei soovita ka oma vaenlastele, kui neid selles maailmas oleks.

Romaan ei jutusta meile, kui suurt mõju avaldab nende "sõprus" tulevikus tervele ühiskonnale, aga sa tajud lugedes, et mingi murrang on siiski toimunud. See paik ei ole enam endine! Küsimus on lihtsalt selles, kas maailm ja inimesed selles on tänu armastuse avastamisele astunud sammu ligemale või kaugemale täiuslikkusest.

Andmed:

Kristjan Loorits, Peaaegu täiuslikus maailmas, Tänapäev, 2016, lk 192

Linke netiilmast:

"Peaaegu täiuslikus maailmas" ELLU's

Kalervo Hovi - Kuld Lõwi ja Kultase ajal (2002/2017)

Sume suveõhtu. Jalutame neiuga mööda Narva maanteed kesklinna suunas. Terve päev sai veedetud Kadriorus patseerides ja pargipingil vesteldes. Nüüd oleme mõlemad väsinud, kuid vaim on ikka erk. Ei ole mingit soovi veel koju minna ja õhtule kriipsu alla tõmmata. Õhtu on ju nõnda valge ja soe! Põhjala nõiduslik suvi!

Otsustame hoopis Narva maantee kandis elava sõbranna juurest läbi põigata ja ta meiega linna kaasa kutsuda. Lähme istume kuhugi kohvikusse või restorani maha. Puhume juttu elust ja ilust! Ehk saab isegi natuke tantsitud. Kuulu järgi pidi Estonia suveaias mängima Kurt Strobeli ja Marcelle'is Victor Compe džässorkestrid. Du Nordis pidi uue orkestriga tantsuks mängima isegi Raymond Jose Michel ise, kes peale aastaid Euroopas rändamist taas Tallinna jõudnud. Kuid sinna pole vist mõtet trügima hakata. Seal on ilmselt rahvast nagu murdu, sest kõik tallinlased tahavad seda tõmmu nahaga noormeest ju oma ihusilmaga näha. Sellist imeasja ju Tallinnas iga päev ei näe! Tõelised muusikasõbrad tõesti!

Kohvik Kultas EEKS-majas

Saamegi sõbranna nõusse. Kuid tingimusel, et läheme kuhugi, kus on väheke rahulikum ja avaram. Ei taha koju jõuda küünarnukkidest siniseks pekstuna ja õllest ülevalatuna. Nõnda suundume kolmekesi kohe palju reipamal sammul kesklinna. Sihtmärkideks Feischner või Kultas. Kohvikus istumine ongi palju populaarsem praegu. Restoranid on täis ärimehi, poliitikuid ja väljamaalasi. Meile piisab meist kolmest!

Dancing Palace Gloria restoran

Teel Vabaduse väljaku suunas arutame viimaste päevade uudiseid. Kohe kerkis jututeemaks üleeilse Päevalehe kaanelugu, kus kirjutati end Dancing Palace Glorias maha lasknud ametnikust. Tuleb noormees peale tööd restorani, tellib head ja paremat, kaks topkat viina ja laseb toidul hea maitsta. Seejärel maksab arve, jätab kopsaka jootraha ja laseb seal samas lauas revolvrist kuuli pähe. Meie sõbranna teadis rääkida, et see pidi olema juba viies juhtum viimase kolme aasta jooksul ja kolmas Tallinnas. Tulevad aina restoranidesse ja lasevad end seal maha. Las teised koristavad sinu järelt! Mis neil häda seda kodus teha? Peab kogu ilmarahvas seda siis pealt nägema? Sõbranna teadis veel lisada, et ta oli täna töö juures lõunapausi ajal kuulnud, et põhjuseks oli olnud ikka üks õnnetu armastus. Hea, et siis ainult enda maha lasi! Oleme kuulnud küll lugusid, kuidas noormees kutsub neiu veel viimaseks rendez-vous'ks restorani ja laseb siis nii enda kui ka neiu maha. Õnneks oli seekord armastus ainult ühe ohvri nõudnud.

Kultase kohviku interjöör

Jõudsimegi nõnda pläkutades lõpuks linna keskväljakule. Samuti oli langenud liisk kohavalikus asjus. Nimelt pidi eelmine aasta avatud Kultases töötama üks blondide kiharate ja laiaõlgne kelner, kes meie sõbrannale vägagi sümpatiseeris. Sellest tulenevalt pidime kindlasti minema ja kontrollima, kas ta ka täna õhtul laudade vahel tellimusi täites ringi siblib. 

Kohviku alumise korruse suured aknad olid põranda sisse lastud ja nõnda oli kogu alumine korrus üks suur suveterrass. Muidu tubakavingust sumbunud paigast (kõigi Tallinna restoranide ja kohvikute igiomane probleem) oli saanud õhurikas ja avar mesilastaru, mis sumises nõnda kutsuvalt. Leidsime omaette istumisnurga ja tellisime esimesed kohvid. Kuuldavasti tellis Kultas oma kohvikule Helsingist Pauligi erisegu, et konkurentidest ette rebida. Jaa, kohv on siin hää! Ehk tõesti Tallinna parim. Kuid peamine, millega Kultas kõik teised rivaalid üle trumpab on kookide ja saiakeste valik. Võid käia siin mitu kuud iga päev kohvitamas ning ei pea kunagi ühte ja sama koogitükki võtma. 

Järsku müksab mu kaasa mind kergelt ja viipab kergelt peaga saali suunas. Sealt tulebki too linalakk kelner. Rutt sabas, aga säravvalge naeratus kõrvuni. Meie sõbranna on otsekui välgust rabatud. Tal ei jätku silmi kellegi teise jaoks ja meil just teemaks olnud Gailiti romaanide naiskangelaste valikud on tal meelest pühitud. Tal on mõttes nüüd ainult omad valikud ja võimalused lähitulevikus. Ehk juba täna õhtul võtab ta julguse kokku ja leiab võimaluse end talle tutvustada?

Meie sõbranna ohkab unelevalt ja jälgib oma väljavalitu liikumist saalis. Meie muheleme ja julgustame teda ikka takka. Kui mitte täna, siis järgmine neljapäev on Kultases küünlavalgel kirjandusõhtu, teemaks mais ilmunud luulekogu "Arbujad". Küll sa siis leiad põhjuse temaga vestelda! Äkki ta teenindab siis isegi meie lauda. 

Sõbrannal pole tõesti täna piisavalt julgust ning ta nõustub meie pakutud varuplaaniga. Järgmine neljapäev ja siis ta räägib temaga kindlasti! Meie oleme antud lubaduse tunnismehed ja vajadusel ka isamehed. Lubadused antud ja vanded vannutud! Lõpetame omad kohvid ja suundume juba hämarduvale tänavale. Harju tänava poolt kostab samuti muusikat ja rõõmuhõiskeid. Ka seal nauditakse põhjala suve ööta ööd. Mesipuu on liialt valjult meie jaoks sumisema hakanud. Oleme lõplikult roidunud pikast päevast. Aeg on koduteele asuda. Kuid hiljemalt järgmine neljapäev oleme me tarus tagasi. Luule, lootuse ja lubadustega.

Andmed:

Kalervo Hovi, Kuld Lõwi ja Kultase ajal: Tallinna restoranikultuuri ajalugu 1918-1940, soome keelset tõlkinud Piret Saluri, Varrak, 2017, lk 328

Linke netiilmast:

Britt Roseni arvustus Postimehes

Karl Martin Sinijärve arvustus Sirbis

Erkki Tuomioja - Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus (2010/2011)

Raamatut lugema asudes ootasin midagi muud. Ootasin raamatut Tõnissonist kui inimesest, pereisast, ajakirjanikust ja poliitikust. Kuid tegelikult on Tuomioja teose rõhuasetus hoopis EW iseseisvuse sünnil ja hukul. Jaan Tõnissoni elulugu jookseb lihtsalt kõrvalliinina selle kõige taustaks. Kohati on tegemist lihtsalt eesti ajaloo õpikuga, mis seletab põhjalikult lahti 1900-1945 aastate sündmused. Raamatu pealkirja oleks võinud lihtsalt ümber pöörata. 

Tõnissonist jäi lugedes mulje kui ühest natuke säravamast poliitikust paljude teiste seas. Müüti temast kui muljet avaldavast isikust, kõnemehest ja Tartu vaimust, see raamat küll ei suutnud kinnitada. Minu teadmised EW poliitika maastikust ja seal korraldatud sahkermahkeritest kasvasid küll mitme pügala võrra. Praegune Eesti on ikka poliitiliselt palju stabiilsem ning lehmakauplemist on loodetavasti samuti tunduvalt vähem (vähemalt väliselt). Huvi tolleaegse poliitikamaastiku vastu kasvatas Tuomioja teos küll. Proovin kindlasti tulevikus võtta kätte veel mõnd teist EW poliitikaelu puudutavat mälestusteost või monograafiat.

PS: Raamatu kõige huvitavam tegelane oli tegelikult hoopis Hella Wuolijoki. See saladuslik eesti-soome naine oma afääride ja seiklustega kutsus lugema hoopis mõnd monograafiat tema elust. Eks ka Tuomioja veri ole paksem kui vesi.

Andemd:

Erkki Tuomioja, Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus (Jaan Tõnisson ja Viron itsenäisyys), soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits ja Katrin Kurmiste, Varrak, 2011, lk 334

Linke netiilmast:

"Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus" ELLU's 

 

Andres Laasiku intervjuu autoriga Eesti Päevalehes

Aarne Rubeni arvustus Eesti Päevalehes 

Matti Maasika arvustus Sirbis 

Sirje Oleski arvustus Keeles ja Kirjanduses

Imbi Paju arvustus Eesti Päevalehes

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Aivar Kulli arvustus Tartu Postimehes

Toomas Verrev - Margot (2003)

Ütlen täiesti ausalt, et võtsin seekord raamatu raamatukogust ainult teose nime ja kujunduse tõttu (176 leheküljeline maht oli juba boonuseks). Autorist polnud ma kuulnud kippu ega kõppu ning raamatu sisututvustus oli niivõrd üldsõnaline (alapealkirja "pildikesi päälinna intelligendi elust"), et tekitada piisavalt huvi. Samuti olid raamatu vaderiteks tagakaanel täitsa tuntud ja tunnustatud nimed (Kerttu Rakke, Jürgen Rooste, Linnar Priimägi jne). Nõnda maanduski "Margot" minu suvelugemiseks võetud raamatute kuhjas.

Millest siis too Toomas Verrevi (loodetavasti ainsaks jäänud) romaan meile siis räägib? Ühesõnaline vastus: PANEMISEST. Peategelane Arvin alustab panemisega juba hoogsalt esimeses peatükis, käib vahepeal seda ka Peterburis harrastamas ja lõpetab otseloomulikult sama eeskavaga raamatu viimases peatükis. Ja seda teeb ta lausetega, mille keskmine pikkus on 2,5 sõna. Viimast ei saa kirjanikule muidugi ette heita, sest näiteks minu kirjanduseõpetaja ütles alati klassile, et kui kardate komadega eksida, siis kirjuta lühikesi lihtlauseid. Vähemalt keegi ei saa teid kirjaoskamatuses süüdistada.

Raamatu tegelaskonna peaksid autori arvates moodustama Tallinna intelligentidest koosnev (reisi)seltskond, kuid reaalsuses koosneb see ühest alfaisasest ja temaga paarituvatest emasloomadest. Lisaks on kõrvaltegelastena taustal mõned emaste rahuldamisega jänni jäävad või teisi isaseid eelistavad beetaisased. Kogu selle tegevuse teeb halenaljakas tõik, et Arvin käib tõsimeeli ringi ja kirub igal teisel leheküljel, kuidas teda häirib teda ümbritsev "madal" ja "prolelik" maailm. Näiteks ühistranspordiga sõidavad põhiliselt ainult higi järele lõhnavad kariloomad. Nõnda tõsist ja lausa haiglast eitusfaasis olemist oma tegeliku mina suhtes pole ma ammu kohanud. Oh sa vaeseke! Ega Rotterdami Erasmuse "Narruse kiituse" sirvimine sinust veel vaimuhiiglast tee.

176 lehekülge halba kirjeldust "mõttetust kepisuhtest Margotiga" ja ma olen nõus Kenderi juba väga heaks kirjanikuks kuulutama. Eks Kenderi raamatud ole ka otseseks põhjus, miks meil selline plätserdus kunagi trükki jõudis. See on ikka epigoonlus kümnendas astmes. Panemist võib küll olla kümme korda rohkem, aga kirjanikuannet on see-eest kümme korda vähem. Aga tundub, et kirjanik Verrev sai oma salajasemadki tungid selle teksti näol välja elatud ja pole enam lugejaid uue romaaniga kollitama tulnud. Kui tuleks, jookseksin küll kabuhirmus teises suunas! :)

PS: Üks raamatu soovitajaid tagakaanel ennustab: "Tahaks uskuda, et 10 aasta pärast on igal intelligentsel inimesel "Margot" raamaturiiulis." Pole vist erilist mõtet "Selgeltnägijate tuleproovi" minna!

Andmed:

Toomas Verrev, Margot (pildikesi päälinna intelligendi elust), Kadikas, 2003, lk 176

Linke netilmast:

Marko Mäe arvustus Eesti Ekspressis

Kristel Kiigemäe ja Sirli Ojaste arvustus Sirbis

Piret Tali arvustus Eesti Päevalehes

Piret Tali arvustus Arkaadias

Steven Vihalem - 6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality (2016)

Paigavaim on vägagi konstantne nähtus! Selle muutmiseks ei piisa narkarite, moslemite, venekeelsete hindude või skinhead'ide imbumisest mingisse piirkonda. Betoonist sipelgapesa (või peaks ütlema prussakapesa) hingab vaikselt endises rütmis olemata kõigi nende uute liikide esindajatest ning alles aja julm käsi võib selle kohavaimu põrmu lüüa.

Steven Vihalem kujutabki oma romaanis (žanriliselt kaheldav määratlus) 21. sajandi lõpu Õismäed, mis on küll sotsiaalselt läbi teinud kolossaalse muutuse (immigratsioon ja mõistatusliku Külastuspäeva tagajärjed), kuid sellest hoolimata suutnud säilitada oma magalarajooni atmosfääri. Betoonhiiglaste külmalt säravad tuled ei ole oma mõistatuslikku ligitõmbavust kaotanud.

Lugedes meenusid mulle osad Hollywoodi 1980.–1990. aastate B-kategooria apokalüptilised märulifilmid, kus inimkond on omadega täielikult pekkis ja kiirel allakäigutrepil suunaga hääbumisele. Autor ongi kujutanud seda viimast rahulikku hetke selles linnaosas, sest kohe jõuab pärale Stallone-sugune lihamägi ja lööb selles patumülkas korra majja (ainult prussakad elavad Stallone ja tuumakatastroofi üle). Kuid praegu saab veel Õismäe tiigi kaldal rahuliku südamega džointi nautida või tornmaja keldris seenekesi kasvatada.

Lõppu matkasoovitus! Jätke üks nädalavahetus metsa või rappa minek vahele ja sõitke bussiga hoopis Õismäe matkarajale. Saate kohe seal tiirutada kuni südamepöörituseni. Samuti saate näha eriskummalist floora ja fauna kooslust ning üht omanäolisema planeeringuga piirkonda Eestis. Põnevat avastamist!

Andmed:
Steven Vihalem, 6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality, ZA/UM, 2017, lk 168

Linke netiilmast:
Anete Kruusmäe arvustus Sirbis
Ove Hillepi arvustus Reaktoris

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat (2017)

Tallinn on ikka üks ütlemata liiderlik ja jumalapõlglik paik. Hereetikud, liiderdajad, päevavargad ja valemängurid. Suur kummardus apteeker Melchiori suunas, kes peab sellise porduelu keskel oma üksildast lesepõlve pidama ning palehigis kõigevägevamat Issandat teenima. Puntrasse jooksnud veriseid lõngakerasid on seekord mitmeid ja korraks tundubki, et umbsõlmi on pea võimatu lahti harutada, kuid tänu ustavatele abilistele suudab Melchior raamatu lõpuks siiski timukas Bosele kenasti leivateenistust pakkuda.

"Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" viib meid 1433. aastasse, kus kohtume Tallinna tänavatel juba kergelt kössi vajunud ning isegi natuke hajameelse Melchioriga. Viimased aastad pole meie armastatud apteekri vastu eriti lahked olnud. Teda on vaevamas haigus, mille vastu ei aita isegi kõige parem apteeginaps - üksildus. Tütar on Pirital kloostris, poeg läinud Lübeckisse ametit õppima ning armastatud Keterlyni ja ustava Hinricuse on Issand enda juurde kutsunud. Nõnda üksinda on Melchior haavatavam kui kunagi varem ning kurjad jõud püüavad seda ka koheselt ära kasutada.

Elust muserdunud Melchiori seiklused pakuvad üllatuslikult isegi suuremat kaasaelamist, kui aastatetagused täisjõus apteekri võitlused kurjategijatega. Sa tajub lugedes reaalset ohtu peategelase elunatukesele ning loodad kogu hingest, et järgmine mürgipeeker läheb veel temast mööda. Ma ei ole hetkekski kahelnud Hargla valmiduses üks hetk oma armastatuima romaanikangelase eluküünal kustutada, kuid "Gotlandi kuradit" lugedes tajusin esimest korda, kui lühikeseks on see küünal juba põlenud. 

Õnneks on isa jälgedes käimas poeg, kes küll õpib Lübeckis lisaks apteekriametile ka natuke palgamõrtsukakunsti. Tööturg on ju pidevas muutumises ning ükski ametikoht pole igavene. Usun, et Lübeckis täienenud teadmised mürkide vallas võivad hilisemas elus ja eriti Tallinna-suguses linnas kindlasti kasuks tulla. Kindlasti tuleks noorel Melchioril veel enne kodulinna naasmist üks täiendkoolitus ka Itaaliasse teha (näiteks Veneetsiasse), kus mürkidega majandamine on täielikus maailma tipus.

Kokkuvõttes on "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" üks kuratlikult hea romaan! Sa kaod lugedes paariks päevaks keskaegsesse Tallinna, kus sind ootab üks vana sõber ning terve rida värvikaid isikuid, kelle kõigi puhul sul jookseb üks hetk peast läbi mõte "Tema on mõrtsukas!?!?". Me teame juba ette, et üldjuhul paneme oma süüdistustega täiesti puusse ning lõpuks üllatab Melchior meid oma geniaalsusega nagunii. Ehk seekord läheb õnneks!

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Raudhammas, 2017, lk 560

Kaido Tiigisoon - Kus pingviinid ei laula (2017)

Kas tõesti pingviiniulme? Midagi täiesti uut ja revolutsioonilist meie ulmemaastikul? Ei, kahjuks siiski mitte! Kaido Tiigisoone debüütromaani "Kus pingviinid ei laula" näol on tegemist klassikalise hoiatusromaaniga tehnika arengu (eelkõige tehisintellekti) ohtudest inimkonnale. Tiigisoon võtab vaatluse alla ulmekirjanduse kullafondi kuuluvad küsimused. Millal on masin juba liiga tark? Kas ja millal tõusevad masinad oma loojate vastu üle? Kes on tegelikult kelle teenistuses?

Kõik need küsimused tiksuvad vaikselt taustal ja romaani põhiliiniks on üks aina verisemaks kiskuv road trip läbi USA. Nimelt on tehnik Roald avastanud tehisintellekt Heyleli kohta käiva saladuse ning püüab selle infoga nüüd läänerannikul asuvasse vastupanuliikumise viimasesse tugipunkti jõuda.

Teel sinna saab hukka terve kompanii jagu Roaldi uusi juhututtavaid ning isegi üks küberneetiline karu pistab võsa vahel oma nina välja (Aatomik comeback'i kahjuks ei tee!). Kuigi vähetähtsate kõrvaltegelaste veri voolab ojadena, siis kordagi ei teki tunnet, et romaani peategelase elu oleks reaalselt ohus. Kõigist varitsustest ja hädaohtlikest olukordadest tuleb Roald täiesti puhtalt välja. Ohutunde puudumine kaotab romaanist peagi ka üldise pinge. "Kas peategelane võiduka lõpuni jõuab?" asendub lugedes üpris kiiresti küsimusega "Kuidas ja millal peategelane võiduka lõpuni jõuab?".

Autori üheks suuremaks tugevuseks on romaanis olulist rolli mängiva mehaanika- ja digitaalmaailma kujutamine. Olgu selleks hiilijate ehk nähtamatute mõrvarrobotite või puidutreipinkide hingeelu selgitamine tehnikakaugele lugejale. Kohati muutuvad selgitused ehk isegi liiga detailseks, aga samas annavad need suurepäraselt edasi oivikust Roaldi teaduspõhist maailmapilti. Mutrist oled sa võetud ja mutriks pead sa saama!

Raamatu lõpp jätab paljud otsad lahtiseks ning kindlasti on oodata teosele ka järge. Lõpus jääb sisse tunne, et möödas on alles esimesed lahingud ning osapooled on hetkeks lihtsalt vaherahu sõlminud, mida kummalgi osapoolel pole kavaski pidada. Domineeriva liigi väljaselgitamine ootab alles ees.

Andmed:

Kaido Tiigisoon, Kus pingviinid ei laula, Varrak, 2017, lk 440

Linke netiilmast:

Peeter Helme arvustus Klassikaraadios

Mihkel Mutt - Mõtted (2017)

Mihkel Mutt on olnud juba aastaid üks mu lemmikkirjanikest. Mõned kevaded tagasi lugesin "Keerukuju" ning sellest saadud elektrišoki tulemusel lugesin kogu järgneva suve ainult Mutti. "Keerukuju" soovitasin igale sõbrale, kellega meil kirjandus või inimeste vahelised suhted jutuks tulid. Kunagi ütles meie kirjandusõpetaja, et iga altari ette astuv naine peaks enne "Tõe ja õiguse" IV osa läbi lugema. Mina soovitan lisaks Tammsaarele veel kindlasti "Keerukuju" läbi lugeda ja seda mõlemal osapoolel. Mutt on unisex.

Muti mõttemaailm lihtsalt sobib mulle ja selle kinnituseks on ka mõned kuud tagasi ilmunud "Mõtted". Sajal leheküljel mõtiskleb autor kunsti, paradiisi, põrgu, armastuse, usu, Facebooki, Euroopa mineviku ja tuleviku üle. Mina sain näiteks teada, et ma olen küll võilill (lk 10), aga kindlasti ei ole ma amööb (lk 18). Lugege ja mõelge kaasa!

Andmed:

Mihkel Mutt, Mõtted, SA Kultuurileht, 2017, lk 104

Linke netiilmast: 

Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis 

 

Anneli Saro - 101 Eesti teatrisündmust (2017)

Eesriie on Eestimaal juba sajandeid tõusnud ja järjepidevalt kutsunud meie publikut laval sündivast teatriimest osa saama. Üks kiire ajareis läbi nende teatriõhtute on nüüd tänu Anneli Saro koostatud raamatule tehtud. Palju ammu loetud ja ülikoolis õpitud (ka Anneli Saro enda käe all) taas meelde tuletatud ning mõned uued huvitavad faktidki kõrva taha pandud. Aga üks asi tuleb raamatust eriti selgesti välja - eestlane armastab oma teatrit kogu südamest!

Minuni jõudis teater juba lasteaias, kui meie tillukeses aulas esines lasteteater Trumm (selle väiketeatri tegevus oli isegi Saro raamatus ära mainitud). Seejärel tuli teater mulle külla televiisori vahendus, kaasas kolm mahlakat apelsini ja rääkis mulle saladuse mustadest öödest (samuti raamatus mainitud teatrisündmus). Siis jäime aastatega natuke võõraks, kuid järsku kohtusime taas keskkooli päevil Ugala tiigi kaldal, kui sinna oli oma rännakutest jalga puhka tulnud Toomas Nipernaadi.

Ega mul sellest õhtust alates muud valikut ei olnudki, kui hakata oma laulatatud naisukese kõrval ka armukest pidama. Õhtuti veedan mõned tunnikesed armukesega teatrisaalis ja siis lähen koju, kus naisuke mind juba avasüli öökapil ootab. Selline sahkermahker on kestnud natuke üle kümme aasta ning kestab loodetavasti veel pikki aastaid edasi (kahenaisepidamise seadustamiseni). Ma arvan, et mõlemad teavad teineteise olemasolust, aga vaikivad diskreetselt. Milleks tekkinud harmooniat rikkuda? Mind jätkub ju mõlemale.

Andmed:

Anneli Saro, 101 Eesti teatrisündmust, Varrak, 2017, lk 222 

Linke netiilmast:

Tambet Kaugema intervjuu autoriga Sirbis

Alvar loogi artikkel Postimehes

Koidu V. G. Ferreira - Domineeriv värv: Tumepunane (2017)

Mis ma alustuseks ikka oskan öelda? See on siililegi selge, et mina ei ole selle raamatu sihtgrupp. Ma teadsin seda juba raamatut lugema asudes ja sain sellele koheselt ka kinnitust. Koidu V. G. Ferreira "Domineeriva värvi" puhul on tegemist sulaselgelt noortele neidudele suunatud fantaasiaromaaniga, kus lugeja saab kaasa elada noore kangelanne peadpööritavatele seiklustele apokalüptilises tulevikumaailmas. Kui te olete viimase kümnendi jooksul vähemalt mõned korrad kinno sattunud, siis te teate millega paralleele tõmmata. 

"Domineeriv värv" tuletasid mulle paljuski meelde koolivaheaegadel suvilas loetud Tarzani lõputuid seiklusi džunglis, kus päästev nool saabus alati viimasel sekundil. Sarnaselt džunglikuninga lugudele, nautisin ka siin autori loodud ulmelisi maailmu ja ladusat kirjastiili. Aga romaani sisuks olnud teismelise Cordevia sekeldused tegid mulle enamjaolt lihtsalt nalja. Eriti humoorikas oli Cordevia lausa haiglane armumine tundmatusse Claysse ja kõigi oma seniste tõekspidamiste hülgamine. Oma olemuse ja eksistentsi defineerimine ainult vastassugupoole kaudu on selles raamatus viidud ikka maksimumini. Kui TA lahkub, siis ma hüppan kaljult alla. Kui TA mind ei suudle, siis ma hüppan kaljult alla. Kui TA mind näpu otsaga puudutab või natukenegi minu poole hingab, siis ma suren lihtsalt erutuse kätte ära. True love! Mis sa muud ikka oskad öelda. Ise pole kogenud! 😁

Võtsin raamatu möödunud esmapäeval kooli kaasa ja pakkusin seda ühele oma viienda klassi tüdrukule lugeda. Ta loeb meil alatasa mõnda ulmelist noortekat ("Labürindijooksjast" "Verikambini") ning ta tundus täiesti õige sihtgrupp olevat ka sellele raamatule. Küsisin temalt kaks päeva hiljem, kas ta on jõudnud juba raamatuga algust teha. Vastuseks sain, et tal on juba kakssada lehekülge loetud ja ta ei suuda raamatut käest panna. "Nii põnev on!" oli lühike kommentaar, kui ta mööda koolikoridori edasi lippas. Noogutasin nõustuvalt ja mõtlesin, et eks minagi lugesin tema vanuselt "Tarzanit" täpselt samasuguse innuga. Kõndisin kergel sammul oma klassi poole. Nädala tähetund oli aset leidnud!

Andmed:

Koidu V. G. Ferreira, Domineeriv värv: Tumepunane, Varrak, 2017, lk 464