Eia Uus - Tüdrukune (2019)

Seda raamatut lugedes tekkis mul korduvalt tunne, et seda peatükki või lõiku tahaks ma oma tunnis õpilastele ette lugeda või neil ise lugeda lasta. Lõpuks läks see tunne juba nõnda valdavaks, et hakkasin märkmikusse lihtsalt peatükkide numbreid üles kirjutama. Raamatu lõpuks olin jõudnud otsusele, et järgmine aasta peaks andma õpilastele ühe kuu kodulugemiseks valida Jim Ashilevi "Kehade metsa" või Eia Uusi "Tüdrukuse" vahel. Äkki poisid peaks lugema Uusi ja tüdrukud Ashilevi raamatut? Et paremini mõista teise sugupoole hirme ja soove? Ei, las loevad ikka mõlemad teosed läbi! Saavad siis paremini ka enda hirmudest ning "häbidest" aru, mis nõnda paljusid meist terve elu saadavad.

"Tüdrukune" võtab vaatluse alla mitmed meie ühiskonna põletavad teemad, kuid kõige keskmeks on ikkagi naise roll ja tema vabadus/võimalused seda ise defineerida. Olgu selleks siis eraelu (Lilian ja tema suhted) või karjäär (peaministriks kandideeriva Triinu Tuhala valimiskampaania juhtimine Liliani poolt). Just poliitmaastikul toimuvat olelusvõitlust ning selle kajastamist ajakirjanduses kasutab autor näitematerjalina, et tuua esile silmakirjalikkus, mis valitseb meie ühiskonnas sugude võrdsuse osas (naispoliitik kalli käekotiga vs. meespoliitik kalli käekellaga).

Ühe olulisema kõrvalliinina lisanduvad hirmud ja kompleksid, mis on seotud keha ja seksuaalsusega. Seda neiueast kuni iseteadliku täiskasvanud naiseni välja. Liliani kooliaegsed mälestused kiusamisest olid selgelt romaani kõige hingekriipivam lugemine. Ütlen ausalt, et ma olin päris rõõmus, et neid mälupilte oli nõnda vähe, sest see alandust ja häbi, mida see noor tüdruk pidi läbi elama, kutsub karjuma: "See ei ole lihtsalt võimalik! See on ülepingutatud fiktsioon!". Kuid miski minus ütleb, et see on kellegi olevik või minevik. Kellegi reaalsus! Ma olen lihtsalt isekalt õnnelik, et mitte minu õpilaste.

Kuigi romaanis on tunda natuke kiirustamise märke ja kohati ehk liiga palju manitsevalt jutlustamist ning õigele teele juhatamist (täpselt sama viga, mida Lilian ka Mona puhul tegi), siis "Tüdrukune" on kokkuvõttes üks valusalt vajalik romaan meie praegusesse aega. Olen oma raamatut juba kahele inimesele lugeda andnud ning ilmselt läheb see veel nii mõnelegi ringile. Usun, et algaval veerandil teen ikka väikese tutvustustunni ka oma õpilastele. Kui nad veel teose lugemiseni ei jõua, siis vähemalt teemasid, mida koos tunnis arutada, peaks tekkima meil kohe küllaga.

Andmed:

Eia Uus, Tüdrukune, Kirjastus Postimees, 2019, lk 272

Linke netiilmast:

Intervjuu autoriga saates "OP"

Berit Sootak - Viimane hingelind (2019)

Lõpuks pidi see päev ju nagunii koitma! Kogu see põlvkond noori lugejaid, kes on üles kasvanud neid young adult'i (tõlke)sarju lugedes, pidid ju lõpuks oma lugemiskogemusi ka enda loomingus peegeldama hakkama. Meie kodukootud "Näljamängud", "Surmavad arsenalid" ning "Harry Potterid" ei saa ilmumata jääda.

Üks sellistest "esimestest pääsukestest" on Berit Sootaki "Viimane hingelind", mis viib meid Lõuna-Eesti metsade vahel asuvasse Veriora kliinikusse. Tegelikult peidab end  selles vanas mõisas asuva "kliinikum" sildi taga hoopis "eriliste" laste kool, kuhu sel sügisel satub end "ravima" ka Mirtel.

Mirteli puhul on juba aastaid kahtlustatud vaimseid häireid ja teda on jooksutatud erinevate arstide vahet, kuid nüüd selgub, et ta pole mitte vaimust vaevatud, vaid eriline. Ja nagu selliste raamatute puhul tavaliselt ikka, siis Mirtel on VÄGA eriline.

Mirtel (uue nimega Säde) leiab omale Verioras toredad sõbrad ning muidugi armub ka kõrvuni ära. Kodused kaugel Tallinnas ja vana elu on peagi nagu niuhti peast pühitud (ainult ühe kummaliselt romaani üldise stiiliga mitte kokku sobiva kirja saadab ta neile esimesel Veriora nädalal) ning fookusesse tõusevad enda võimete ja selle uue salapärase maailma avastamine (natuke tuleb ka armukolmnurgast tuleneva draamaga tegeleda). Kuid peagi selgub, et see maailm peidab endas ka ohte ja vaenlasi, kellele ei ole jäänud märkamata nõnda erilise tüdruku saabumine Veriorra. Jaht maailma viimasele hingelinnule on alanud!

Hingelinnud minu kodus

"Viimane hingelind" on stardipauguks igati korralik lugemine, kus Sootak paneb paika loodud maailma üldised seadused ja vastasseisud, mis järgmises osas/järgmistes osades peaks tegevust toetama ja edasi viima. Kuid see karkass on veel hetkel väga hõre ja vajab kindlasti edaspidi kõvasti lahti kirjutamist (näiteks kooli, selle ajaloo ja koolipere oleks võinud palju täpsemalt vaatluse alla võtta). Samuti hakkas raamatu teises pooles tegevustik aina hüplikumaks muutuma ning peategelaste osad otsused tundusid "rumalad" ainult sellepärast, et tegevust ja konflikti edasi viia (näiteks metsas toimunud ohverdamistantsust teatamata jätmine). Kuid sellistest murekohtadest aitab üle saada aina uuesti ja uuesti kirjutama asumine ning sellega tekkivad kogemused, sest Sootakil paistab ju jutustamisannet igati olevat ning loodetavasti on tal ka tahtmist ja jaksu kirjutamisega edasi tegeleda. Igatahes mina tahan küll teada, mis maailma viimasest hingelinnust edasi saab.

Andmed:

Berit Sootak, Viimane hingelind, Raudhammas, 2019, lk 292

Joel Jans - Tondilatern (2019)

Vaikne ja rahulik väikelinn. Eramajad suurte aedade ja kõrvaltänavad peaaegu olematu liiklusega. Igale poole jõudmine võtab aega täpselt ühe paraja jalutuskäigu jagu. Isegi kohalik pumpsu on pooltuttav ja lihtsalt selline meie kandis elav natuke kummaline onuke. Mis saaks sellist idülli küll rikkuda?

Tegelikult piisab ainult sellest, kui mingid paralleeluniversumist pärit jorsid hakkavad keset linna meie maailmu ühendavat portaali püstitama ning järsku tuleb välja, et see meie sõbralik pumpsu on tegelikult hoopis üks ärakaranud sõjaroimar/vabadusvõitleja (oleneb, kelle mätta otsast muidugi vaadata). Ja mitte kuskilt Süüriast või Afganistanist, vaid tollest samast eespool mainitud paralleelmaailmast. Järsku on kõik tänavad ringi sagivaid laigulisi tüüpe täis ja kaugel need NATO tankidki on.

Joel Jans

Sellise möllu panebki Joel Jans oma kodulinnas ehk Elvas püsti. Sinu asi on ainult lehti lapata ja sündmustega kaasas püsida. Vahel tekib muidugi ka moment veidi hinge tõmmata ning natuke tõsisemate teemade üle pead murda (las need püssid pauguvad, aga vahel peab ikka mõtlema, miks nad seda üldse teevad). Nende hetked olemasolu muudavadki Jansi romaani nauditavaks (ulme)kirjanduseks ning jäid ilmselt ka romaanivõistluse žüriile, kes "Tondilaterna" käsikirja viimasel võistlusel teise koha vääriliseks pidasid.

Loodetavasti on nüüdseks Elva tänavatel lahingutegevus lõppenud ning tädikesed saavad jälle rahuliku südamega Maximasse leiva-saia järele minna. Samuti võib kirjanikuhärra jätkata tööd järgmise teksti kallal ning ei pea muretsema üle maja vuhisevate mürskude pärast. Pealinnas jääme igatahes ootama järgmise Jansi raamatu ilmumist raamatulettidele.

Andmed:
Joel Jans, Tondilatern, Lummur, 2019, lk 262

Linke netiilmast:
Jüri Kallase Meie Maas

Tuul Sepp - Allikahaldjas (2019)

Mis saab unustusse vajunud kangelastest või müütilistest olenditest? Või hoopis meid kunagi kimbutanud tõbedest? Kuhu nad kaovad, kui neist on meie maailmas saanud ainult sõnad vanades ja paksudes raamatutes? Mina neile küsimustele seni küll vastust ei osanud, aga õnneks kohtusin ma Hõbe ja Kaarnaga, kes mind natuke selles osas valgustasid.

Tuleb välja, et on olemas selline müstiline paik nagu Unustusemaailm. Hõbe ja Kaaren käisid seal täitsa omapäi ära ning selleks ei pidanud keegi neid isegi ära unustama. Vaja oli hoopis suurt ajaloohuvi ning usku, et vanades muinasjuttudes ja muistendites on ikka terake tõtt ka sees. Need kokku segada pealehakkamise ja uudishimuga ning oledki valmis väikeseks rännakuks Unustusemaailma.

Hõbe ja Kaaren rääkisid, et kohtasid seal tervet rida kummalisi kujusid: "lahtise peaga" Suurt Tõllu ja ratastoolis Kalevipoega, sõbralikku Saunavaimu ja alati näljast Kaevunäkki, eestlaste iidseid kuningaid ja ennast meist kõvasti targemateks pidavaid neandertallasi. Kahjuks nad väga kaua seda maailma uudistada ei saanud, kuna sealt oli meie juurde kolm tegelast möllama pääsenud. Ei saa ju lasta Halltõvel 21. sajandil mööda Eestimaad ringi kollitada.

Kui sul tekkis soov Unustusemaailma elanikke natuke unustusest päästa ja nendest rohkem teada saada, siis soovitan Hõbe ja Kaaren üles otsida. Kindlasti küsige neilt, mis värk selle verise härjapeaga oli ja kuidas metsas ära eksides kodutee taas üles leida. Neil on kõik kenasti oma päevikutesse kirja pandud ja võivad sulle sealt nii mõndagi põnevat ette lugeda.

PS: Natuke tegi kurvaks, et raamatu illustratsioonid olid mustvalgetena ära trükitud. Juba natuke hele- või tumerohelist värvi (sarnaselt kaantele) oleks raamatu müstilisele kogupildile kõvasti juurde andnud.

Andmed:

Tuul Sepp, Allikahaldjas, Varrak, 2019, lk 232

Edgar Valter - Pokuraamat (1994)

Mõni aeg tagasi sai seitsmendikega kirjanduse tunnis arutatud selle üle, mis tüüpi rahva hulka keegi meist kuulub. Õpilased said valida mere-, metsa- ja maarahva vahel. Ütlesin neile vihjena, et valige see paik, kus te end kõige kodusemalt ja mugavamalt tunnete. Tuli välja, et suurem osa klassist (kaasa arvatud mina) tunnevad end kõige kodusemalt just metsas.

Metsas võib kokku sattuda ka pokurahvaga. Eriti kui sa satud mõne väikese metsajärve äärde või metsa soisemasse ossa. Alguses sa ei pruugi neid üldse märgatagi, sest pokud on üks häbelik, kuid samas ka väga uudishimulik rahvas.

Istud kännule, et matkast väsinud jalgu puhkama ja järsku märkad silmanurgast, et üks koltunud olekuga mätas oleks end nagu liigutanud. Ehk oli ainult tuule väike vingerpuss? Kuid miski sinus jääb valvele. Et sellisel juhul oma kahtlustest võitu saada, siis tuleb tasase häälega "Tere!" öelda ja seejärel lihtsalt tükk aega liikumatult paigal püsida. Kui tegemist on pokuga, siis lõpuks saab tema see aina kasvav uudishimu häbelikkusest võitu ning sa kuuled peene häälega öeldud tervitust vastuseks.

Pokud kevadpäikest nautimas

Ära nüüd kohe väga ära kohku, sest üks poku tähendab tavaliselt ikka paarikümmet pokut. Nemad metsas juba üksi ringi ei uita. Järsku hakkab sinu ümber otsekui maa liikuma ning oledki ümbritsetud väikestest "mätastest", kes sind huviga silmitsevad.

Pole midagi toredamat, kui päev metsas pokude seltsis veeta. Nendes on mingi imeline vägi, mis paneb sind ümbritsevat loodust täiesti uues valguses nägema. Nende lustilik avastamisrõõm võtab sinu üle võimust ning varsti uurite koos igat lillenuppu ja pisimutukat. Olles ise osa loodusest ja sellega nõnda tihedalt seotud, siis pokudest paremat teejuhti pole lihtsalt võimalik leida (Fred Jüssi tuleb auväärsele teisele kohale). Õhtul metsa serval nendega hüvasti jättes tunned, et lähed parema inimesena kodu poole ning mets on tõesti osaks sinust saanud.

Andmed:

Edgar Valter, Pokuraamat, Ulvi Postkaart, 1994, lk 144

Linke netiilmast:

Ingrid Puki artikkel ajakirjas Pro Folkloristika

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium (2019)

Kui palju inimesi on nüüd Indrek Hargla sule läbi hukka saanud nende seitsme raamatu vältel? Üle veerandsaja nüüd kohe kindlasti. Ilmselt läheneb kadunukeste arv juba viiekümnele. Kui võtta arvesse, et 15. sajandil oli Tallinna elanikkond umbes seal 3000-4000 kandis, siis nüüd kena protsendikese on Hargla küll neid manala teed saatnud.

Sel korral rulluvad verised sündmused lahti Toompeal (rüütel Detmar von Wenthuseni majas), kus ka aadlikud, sarnaselt all-linnas elavatele kaupmeestele ja käsitöölistele, ei suuda apteeker Melchiori abita oma veretöid ära lahendada. Vana Melchior hakkab verekoerana taas salakavala mõrvari jälgi ajama ning peab oma parimad oskused mängu panema, et hoida ära väiksemamõõduline sõda auväärsete rüütlisuguvõsade vahel.

Kõige selle taustal arenevad vaikselt edasi kõrvalliinidena ka eelmises romaanis alguse saanud templirüütlite saladused ning muidugi Melchiori poja "õpingud" Saksamaal. Noore Melchiori puhul tundus seitsmes romaan olevat pelgalt mängunuppude valmis seadmine millekski suureks. Mõned vanad ja olulised küsimused said tänu temale küll lõpuks vastatud, kuid noore Wackenstede meistritöö seisab alles ees. Hetkel on ta veel ikka selli staatuses ning omad vitsad peksavad kohati ikka päris valusasti.

Kõigist nendest kasvavatest laibakuhilatest hoolimata oli äraütlemata tore end taas vanast Tallinnast leida, kus Rataskaevu tänavalt saab Liivimaa parimat apteeginapsi. Kui sinu koputuse peale apteegi uks kohe ei avane, siis on vana Melchior jälle mõnd mõrtsukat taga ajamas või Pirita kloostris oma tütart külastamas. Mõlemal juhul anna vanale apteekrile tema puudumine andeks. Usu mind, kui ta lõpuks sulle ukse avab ja napsi klaasi valab, siis saad lisaks ka üht põnevat, kuid ilmselt ka verist, lugu kuulda. Ja see on rohkem väärt, kui need närused krossid, mis sa apteeginapsi eest maksid.

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Raudhammas, 2019, lk 486

Linke netiilmast:

Gerda Kordemetsa intervjuu autoriga Õhtulehes
Aarne Seppeli arvustus Postimehes

Henno Käo - Väike rüütel Rikardo (2004)

Ühes kauges, kauges kuningriigis seikleb väike rüütel Rikardo. Ta pole kunagi üheski lahingus mõõka keerutanud ega vangitorni luku taha pandud pintsessi päästnud. Rääkimata siis mõne tuld purskava lohega võitlemisest. Kuid ta on kõige rüütellikum rüütel, kellega mina oma rännakutel kokku olen puutunud.

Te küsite, mis on Rikardos nõnda erilist? Vastus on väga lihtne! Selle väikese rüütli rinnus tuksub uskumatult suur süda. Ei hirmuta teda salapärased rohelised mehikesed ega tüütud kummitused. Oma abikäe on ta valis igale hädasolijale ulatama. Näiteks tänu temale on meil alles maailma viimane lohe, kes kuulu järgi elavat nüüd ühes maalilises järves. Te ei oska arvatagi palju rõõmu võib üks väike rüütel meie maailma tuua!

Andmed:

Henno Käo, Väike rüütel Rikardo, Tänapäev, 2004, lk 140

Linke netiilmast:

Neeme Korvi arvustus Postimehes

Krista Kumbergi arvustus Eesti Päevalehes

Jaak Urmeti arvustus Sirbis

Mikk Pärnits - Must mägi (2019)

Mikk Pärnitsa romaani "Must mägi" lugedes tuli mul esimese asjana meelde mõni nädal tagasi peetud vestlus oma vennanaisega. Jutuajamise teemaks oli just kinodesse jõudnud "Jokker". Olime mõlemad seda just näinud ja arutelus jäi mulle kõlama üks tema öeldud lause: "Meie raviasutustes on kümneid jokreid oma tähehetke ootamas" (ta on nimelt Tervishoiu Kõrgkooli erinevate praktikate raames küllaga neisse kinnistesse asutustesse sattunud). See polnud just kõige julgustavam mõte, sest enne Paldiski maanteele jõudmist sõidavad nad sinuga igal hommikul samas trammis või trollis.

Pärnitsa raamatu "kangelaste" puhul tekib kohe küsimus, kas ka nendele peaks kiiremas korras mõne pehmete seintega toakese broneerima ja üht huvitava lõikega särgikest tutvustama. Nimelt on loo keskmes neli meest (nõiasaatest väljakukkunu, Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor, full-on skisofreenik ja peale autoavariid teiste valetamist tajuma hakanud laenunõustaja), kelle missiooniks on kontrolli alla saada Mustamäe kortermaja keldris meie maailma immitsev vormitu kosmiline kurjus. Not crazy at all!!!

Olgu romaani tegelased ja loo sisu kui sõge tahes, siis vähemalt Pärnitsal jutt jookseb. Raamat läheb lenneldes, isegi kohati segadust tekitavad jutustaja vahetumised ei võta eriti lugemistempot alla. Lähed selle sõgeduse ja erinevate vandenõuteooriate virvarriga lihtsalt kaasa ning naudid teekonda. Teose lõpp ja epiloog polegi tegelikult eriti olulised, sest mingit suurt tõde sa nagunii nende nelja vaimust vaevatud mehikeste juurest otsima ju ei läinud. Sa kuulasid lihtsalt nende kindlasti "tõese" loo viisakalt ära, noogutasid natuke toetavalt ning läksid oma igapäevaste toimetustega edasi. Kuid järgmine kord Mustamäel ringi jalutades jääd ikkagi tahtmatult seisma ja su pilk jääb korraks ühel viiekordsel paneelikat korraks pidama. Midagi on nagu selle maja juures valesti! Kas tõesti...? Ei, see oli ju ainult nende hullude jampsimine! Igaks juhuks kiirendad sammu ning korraga tekib suur tahtmine siit kuhugi kaugele ära saada. Kuhugi, kus SEE mind kätte ei saa.

Andmed:

Mikk Pärnits, Must mägi, Tänapäev, 2019, lk 220

Linke netiilmast:

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Joel Jans & Maniakkide Tänav - Kosmose pikk vari (2019)

Ütlen täiesti ausalt, et kõik need tähtedetagused kosmoselennud, mustad augud ning "sõbralikud" tulnukarassid on mind tavaliselt ükskõikseks jätnud. Muidugi on tore vahel naabergalaktikas ära käia või mõne tundlatega tulnukapreiliga juttu puhuda, kuid tegelikult meeldib mulle ikka rohkem mõõka keerutada ja igasugu kolle nottida.

Kuid eelmine nädal juhtusin ma mööda meie Päikesesüsteemi ringi rännates kokku kapten Kalle Moskariga (Tartu poiss muuseas!). Mul juhtus paar vaba tundi olema ning nõnda sattusime kohe pikemalt rääkima. 

Oi, mis ta mulle kõik kokku ei rääkinud! Mingitest kummalistest kuulikestest ning sipsidest või sipsikutest seletas ta vahetpidamata. Eks ma alguses arvasin, et tegemist on mingi raskemat sorti kosmosehulluse juhtumiga, kuid jutu hargnedes hakkas mulle tunduma, et tal on ikka tõsi taga.

Lõpuks soovitas ta mul kiiremas korras omale kindel varjupaik mõnes Päikesesüsteemi kaugemas nurgas leida ning ka tikke ja konserve varuda, sest varsti pidi korralik madin lahti minema. Ta aina korrutas vaikselt omaette: "Mina seda asja juba niimoodi ei jäta!" Jätsime Kallega jumalaga ja soovisin talle edu oma "vallutustes". Ta pilgutas mulle kavalalt silma ja ütles, et tal kõik eduks vajalik taskus olemas. Kodu poole sõites hüppasin igaks juhuks poest ikka läbi ning ostsin mõned toosid tikke ja ka patareisid. Kes neid Tartu mehi teab? Ega nad päris normaalsed pole kunagi olnud. Laseb veel päikese õhku või midagi. Parem karta kui kahetseda!

Andmed:
Joel Jans & Maniakkide Tänav, Kosmose pikk vari, Lummur, 2019, lk 222

Linke netiilmast:

Triin Loide arvustus Reaktoris

Jüri Kallase arvustus Meie Maas

Heinrich Weinbergi arvustus Postimehes

Andrus Kivirähk - Sinine sarvedega loom (2019)

Adolf Rühka, August Michelson, Erika Tetzky ja nüüd Oskar Kallis. Äraütlemata selge, et Kiviräha südames on eriline koht nendele noortele ja varalahkunud kunstijüngritele. Nende heleda leegiga põlevad eluküünlad on kirjanikuhärra kohale meelitanud ning täielikult ära võlunud. Midagi ju peab olema nende noorte inimeste püüetes jõuda täiuseni läbi kunsti, mis paelub Kivirähka nõnda, et ta need lood lihtsalt paberile peab panema.

Ehk on isegi vale neid lugudeks nimetada. Pigem meenutavad need vanu müüte või muinasjutte kadunud kuldsetest aegadest. Kui kunstnikuks olemine tähendas veel end täielikult oma loomingule pühendumist, olgu selleks provintsilinna näitelava või sind toauberiku nurgas ootav valge lõuend.

Oskar Kallis "Päike. Maestoso" (1917)

Sarnaselt Oskarile tahab Kivirähkki neid vanu maailmu ellu äratada ja unustusehõlmast päästa. Üks pintsli, teine sulega. Ning korraks nad ärkavadki meie silme ees taas ellu. Uskumatult värvikirevate ja säravatena. Sind valdab tunne, et sa oled tõesti sattunud kesk muinasjuttu, kus kehtivad isevärki seadused ning imedel ei paista lõppu tulevat.

Kuid suur oht on nende maailmade särasse lõksu jääda ja meie maailmast igaveseks võõrduda. Eks sellepärast Kivirähk külastabki neid kord kümnendi jooksul. Rohkemat ilu ei kannata inimhing lihtsalt korraga välja. Meil tuleb lihtsalt loota, et Kivirähk võtab meid järgmine kord ikka kaasa, kui ta mõnd värelevast väravast Muinasmaale läbi astub.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Sinine sarvedega loom, Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 312

Linke netiilmast:

Arutelu autoriga saates "Loetud ja kirjutatud"

Helina Piibu intervjuu autoriga Õhtulehes

Raamatuesitlus Rahva Raamatus

Eliis Grigor - Teibitud suu (2017)

See raamat peab olema iga kooliraamatukogu avariiulis!!!

Selle tõdemusega võikski seekordsele postitusele joone alla tõmmata ja järgmise raamatu juurde edasi minna. Ehk jääb sellest siiski natuke väheks, nõnda lisan mõned lugemise ajal tekkinud mõtted:

• Hirmu ja häbi söömise ees saab teistele selgitada ainult inimene, kes on seda ise tundnud. 
• Tõenäosus on väga kõrge, et sinu klassikaaslaste, sõprade või kolleegide hulgas põeb keegi söömishäire mõnd vormi. Nõnda mõtle, kuidas mõni su "naljana" pillatud lause võib mõjuda.
• Kõige raskem on abivajajat märgata, kuid kõige lihtsam on talle toeks olla. Vahel piisab ainult kallistusest!

Andmed:

Eliis Grigor, Teibitud suu: Tüdruk, kes lõpetas söömise, Otto Wilhelm, 2017, lk 128

Linke netiilmast:

Anu Välba intervjuu autoriga saates "Hommik Anuga"

Aime Jõe artikkel Tartu Postimehes

Heli Künnapas - Lõpupidu (2011)

"Lõpupidu" lugedes mõistsin ma järsku, millisest noorteromaanist ma isiklikult kõige enam puudust tunnen. Mina tahaks lugeda raamatut noorest ja tema kujunemisest tippsportlaseks. Nõnda palju on juba kirjutatud romaane, kus fookuses on probleemid kooli(kiusamise)ga ning suhted sõprade ja vanematega. Kuid väga suur hulk noori käivad ju regulaarselt trennides ja unistavad ka salamahti ühest kuldsest kaelaehtest. Nendest unistustest, pettumustest, pingutustest ja lugematutest ohverdustest võiks keegi raamatu kirjutada. Ehk on juba kirjutatudki ja ma pole lihtsalt teiste seast seda üles leidnud.

Igatahes nende mõteteni viis mind "Lõpupeo" peategelane Raili, kes elus on lisaks keskkooli lõpetamisele ja suhtedraamadele ka korvpallitreeningud. Kahjuks on loo seisukohalt tegemist suhteliselt teisejärgulise teemaga ning korra romaani alguses mainitud Raili ambitsioonid sportlasena kaovad koheselt, kui hormoonid möllama hakkavad. Kuid prioriteedid ja rasked valikud noore inimese elus ongi teose kandvaks teljeks.

Põhilised vastasseisud on ikka armusuhtes olemine vs. õppimisele keskendumine ning oleviku nautimine vs. tuleviku plaanid. Raili võtab lõpuks küll täiesti õiged otsused vastu, kuid kahjuks sekkub vahel meie eludesse deus ex machina näol midagi kontrollimatut,  mille puhul sinu valikute õigsus ei mängi mingit rolli. Käed vajuvad lihtsalt rippu ning tahaks karjuda. Kuid eks see olegi üks elu paratamatuid osasid, millega noored peavad õppima toime tulema. Igatahes Raili tundus romaani lõpuks kõigiks eluraskusteks valmis olevat. Ega polegi muud, kui ainult jõudu ja jaksu soovida!

Andmed:

Heli Künnapas, Lõpupidu, Tänapäev, 2011, lk 184

Linke netiilmast:

"Lõpupidu" ELLUs

Andrus Kivirähk - Tont ja Facebook (2019)

Mõni inimene näeb ümbritsevat maailma ikka hoopis teises valguses. Suur osa meist (ehk normaalsed inimesed) ei tuleks selle peale, et pelmeenid on tegelikult valge kasukaga frikadellid või diivanit toites võib see ninasarvikuks muutuda. Rääkimata siis tatipuude istutamisest, saunas vihtlevatest kaskedest või täispuhutavatest vanaisadest. Kuid härra Kivirähk tuleb!

Tema lugusid lugedes hakkad äkki mõtlema, et ehk on need päkapikud, näkid ja tondid ikka päriselt ka olemas. Meie lihtsalt ei pane neid oma kiire elutempo tõttu tähele. Lapsed räägivad neist meile ju kogu aeg, kuid meie peame seda lihtsalt nende elavaks fantaasiaks. Kuid kui üks täiskasvanu samuti nendest meile järjepidevalt raamatuid kirjutab, siis äkki on asi ikkagi meis? Igatahes mina kavatsen jõuluajal silmad-kõrvad lahti hoida ning asjas lõplikult selgusele jõuda.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Tont ja Facebook, Varrak, 2019, lk 128

Heli Künnapas - Ütlemata sõnad (2016)

Üks mu lemmikfilme/raamatuid on juba aastaid olnud Stephen Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused" ehk "The Perks of Being a Wallflower". Seal küsib peategelane Charlie oma kirjandusõpetaja käest põhjust, miks vahel head inimesed omale nõnda halbu kaaslased/suhted valivad. Õpetaja vastab: "We accept the love we think we deserve." Olen seda lauset omale ikka ja jälle meelde tuletanud, seda nii raamatuid lugedes kui ka reaalses elus. Nüüd kargas see mulle taas pähe lugedes Heli Künnapase noorteromaani "Ütlemata sõnad".

Nimelt armub 16-aastane Maria esimest korda oma noore elu jooksul tõsiselt ära ja seda otseloomulikult kooli kõige popimasse poissi. Kuid Joeliga tuleb kaasa korralik pagas - napsutamine, "endine" tüdruksõber, pidev pidutsemine, kriminaalsed sõbrad ja soliidses koguses enesehaletsemist. Marial tulebki otsustada, kas ta tahab hakata "sinisilmseks maailmaparandajaks" ehk poissi ümber kasvatama või mõista, et ta on palju enamat väärt ja Joeli oma asi on end jalule aidata (kui ta seda ise üldse vajalikuks peab).

Maria otsus oli minu jaoks väga positiivseks üllatuseks. Ma pole ammu üheski (noorte)romaanis kohanud nõnda küpset ja arukat noort inimest, kellel küll vahel ka hormoonid ja elumerelaine mässama hakkavad, kuid üldiselt suudab end kenasti pinnal hoida ja mõistlikke otsuseid vastu võtta. Üldiselt räägivad noorteromaanid ju probleemsete noorte muredest ja maailmavalust. Igati meeldiv oligi vahelduseks lugeda tavalise noore elust, mis pole samuti mingi meelakkumine, kuid peategelane vähemalt mõistab, et oma eluõnnes eest vastutab ta küll nüüd ainuisikuliselt. Samuti ei defineeri Maria kogu oma elu ja olemust armusuhte kaudu (à la "Ilma sinuta pole mu elul mõtet!"), vaid näeb ka muud elus olulist (perekond, haridus, sõbrad, eneseteostus). Õhtuti poolsalaja käest kinni mööda lumist randa jalutada võib olla küll romantika tipp, kuid tegelikult on Maria palju-palju enamat väärt. Ja ta teab seda ise ka!


PS: Mis värk nende matemaatikaõpetajatega nüüd on? Juba viimasel aasta jooksul teine romaan, kus just matemaatikaõpetaja on mingi eriline bitch. 😂😂😂

Andmed:

Heli Künnapas, Ütlemata sõnad, Heli Kirjastus, 2016, lk 256

Linke netiilmast:

"Ütlemata sõnad" ELLUs

Indrek Hargla - Palveränd uude maailma (2003)

Koolipõlves oli üks mu lemmikfilme Luc Bessoni "Viies element". Film oli mul mingi hetk ikka sõna-sõnalt peas, sest ketrasime vennaga seda telekast lindistatud kassetti ikka alalõpmata. Ilmselt oli see ka meie mõlema hilisema ulmelembuse üks peamisi algallikaid.

"Viies element" tuli mul ikka ja jälle meelde, kui rändasin koos Gretheli ja Aidanniga mööda natuke teise ajalooga Lääne-Euroopat. Tagaaetuna Martin Lutheri asutatud fanaatilise Vahimeeste Ordu ning salapärase Heinrich Cornelius Agrippa poolt. Õnneks jõutakse ka siin lõpuks mõistmiseni, et viiendaks ja selleks kõige olulisemaks elemendiks maailmas on armastus.

Hargla loodud maailm on julm ja verine, kuid samas ka äraütlemata paeluv. Sa tead, et sulle võidakse iga jumala päev kodutänaval pistnoa kõrri lüüa mõne näruse hõbemündi pärast. Või hoopis end homme tuleriidalt leida, sest naabrimehele tundus, et su pilk jäi tema naisele natuke liiga kauaks peatuma. Kuid midagi selles maailmas on! Midagi, mis sind isegi nendest ohtudest hoolimata enda poole tõmbab. Kas see on meile põhjamaalastele võõrapärase katoliikluse hurm või hääbuvate trubaduuride ja rändrüütlite võlu? Või lihtsalt võimalus põgeneda maailma, kus avastada oli veel nõnda palju ning juba naaberkülla minek võis olla suure seikluse alguseks.

Andmed:

Indrek Hargla, Palveränd uude maailma, Varrak, 2003, lk 448

Linke netiilmast:

Norman Kuusiku artikkel Sirbis

Jaakko Hallase arvustus Eesti Päevalehes

Aarne Rubeni arvustus Postimehes

Indrek Hargla - Pan Grpowski üheksa juhtumit (2001)

Augustikuu õhtud on juba pimedad ja vihmased. Sumedatest suveõhtutest on saanud sügise nukker eelmäng. Selliseid õhtuid sobib suurepäraselt sisustama mõni hea õudus- või kriminaalromaan. Usun, et ma pole ainus inimene Eestimaal, kes juba pikisilmi ootab, et apteeker Melchiori asuks verivärsket juhtumist lahendama. Kuid seniks otsustasin ma üles otsida ühe vana sõbra - pan Mieczyslaw Grpowski. Tagasihoidlik poola vanahärra, kes Varssavi eeslinnas koos oma abikaasa Vlasta väikest antikvariaati peab ning sulle alati otsitava raamatu leiab. Kas ma mainisin, et pan on ka üks maailma parimaid ja hinnatumaid eksortsiste?

Õhtud pan Grpowski seltsid on äraütlemata põnevad ja natuke ka kõhedusttekitavad. Kas sa oled kuulnud lugu, kuidas ühes Kopenhaageni kirikust leiti preestri ja vöörmündri surnukehad, kellel olid nii käe- ja jalalabad otsast lõigatud ning ka tunde peale surma jooksis ikka haavadest verd? Ja mitte nende enda verd!?! Või kuidas üks vampiir ühe Vatikani kõrge kardinali keha tahtis üle võtta? Või minu lemmikut mõistatuslikest Veneetsia peeglitest ühes vanas Inglismaa lossis? 

Küll panil neid lugusid jätkuks, kuid kahjuks on ta väga tagasihoidlik ja peale paari lugu hakkab ta juba vabandama, et ta ei taha inimesi oma heietustega tüüdata. Mina hakkan muidugi kohe pani ümber veenma, et ta ikka edasi jutustaks või veel parem - oma täielikud mälestused kirja paneks. Ma tean, et memuaaride kirjutamine on tal ammu mõttes olnud, kuid töö ja tervis pole sellele senini mahti andnud. Ehk leiab pan ikkagi endas jõudu, et mälusoppidest ka unustusehõlma vajunud juhtumid üles leida (näiteks Roanoke kadunud koloonia mõistatus või mädaneva ihuga eksortsist Pavel Kondratjevi lugu) ja need kaante vahele panna. Pimedaid õhtuid ja lugejaid meil siin kaugel põhjalas igatahes jätkuks.

Andmed:

Indrek Hargla, Pan Grpowski üheksa juhtumit, Kuldsulg, 2001, lk 360

Linke netiilmast:

Veiko Belialsi arvustus Sirbis

Ilona Martsoni arvustus Eesti Päevalehes

Reeli Reinaus - Roosi märgi all (2019)

Tunnistan ausalt, et ma lausa ootan iga uue Reeli Reinausi raamatu ilmumist. Viimastega ("Verikambi", "Mõõkade äss" ja "Maarius, maagia ja libahunt Liisi") olen igati rahule jäänud ning sama kehtib ka mu õpilaste kohta, kellele olen neid raamatuid lugemiseks soovitanud. Müstikat ja seiklusi on nendesse raamatutesse omajagu mahtunud ning loodetavasti ei ole erandiks ka "Roosi märgi all".

Seekord viib Reinaus meid Hiiumaale, kus otseloomulikult tuleb tutvust teha ka Suuremõisa kurikuulsa mõisniku Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi ja tema alluvuses töötanud laevakapten Carl Johan Malmi verise looga, mis ei taha kuidagi unustusehõlma vajuda. Sajandite vanune verevõlg vajab tasumist ning siit uus põnevusromaan lahti rullubki.

On iidne saladus, aardejaht, paranormaalsed nähtused ja muidugi teismeliste armuvalu. Igati kaasakiskuv kompott, mis paari õhtu jooksul endasse ahmida. Eks lugedes kohati tekib küsitavusi, kuid mõnusa rutuga edasi lippav lugu ei lase sul nende üle juurdlema jääda ning juba müttadki mööda saart edasi, et otsida järgmist juhtlõnga. Teose lõpuks tekkiski suur soov taas Hiiumaad külastada ning ka kummitava Suuremõisa lossi ja teiste "kummaliste" paikadega lähemat tutvust teha. Ehk satun isegi kapten Malmiga kokku ning küsin temapoolset kommentaari 1802. aastal aset leidnud veretööle, mis ta eluküünla kustutas.

Andmed:

Reeli Reinaus, Roosi märgi all, Varrak, 2019, lk 376

Vahur Kalmre - Tartu Rock! Tartu Rock! (2016)

Kuidas võib üks raamat olla täis nõnda erinevaid emotsioone? Võidurõõm vs. kaotusevalu, sügisesed ootused vs. kevadised pettumused, täielik ühtehoidmine vs. sepitsused tagatubades. Aga see ongi ju (tipp)korvpalli olemus ja tuum!

Maailm, kus tegijatel ja nägijatel jäävad aastateks kripeldama see "üks loll viga", "üks punkt" või "üks sekund". Maailm, kus piisab mõnest üksikust õigest sammust või väikesest valearvestusest, et tõusta legendiks või vajuda igaveseks unustuse hõlma. Maailm, millesse ma armusin ära juba väikese poisina, kui ma koos papa ja mammaga õhtuti televiisori ees istusin, et seda "neetud pallipatsutamist" (tsiteerides mammat) suurte silmadega vahtisin.

Kuid minust sai meie pere rebel. Mingi hetk avastati, et ma ei olegi Kalevi (laiemalt Tallinna meeskondade) poolehoidja, vaid hoopis Tartu (Delta) fänn (ma polnud ise elus Tartus käinudki!). Kuidas see küll juhtuda võis? Ma nägin ju kuldse Kalevi võitu 1991. aasta maikuus Leningradi Spartaki üle. Kas see poleks pidanud minust eluaegset Kalevi poolehoidjat tegema? Kahjuks/õnneks mitte.

Kevade saabudes jagunes meie kodu kahte leeri - Tallinn vs. Tartu. Ühel aastal sain mina käed taeva poole lüüa, teine aasta pettunult pead raputada. Kuid rõõmu ja elevust jagus nendesse õhtutesse küllaga ning, mis kõige olulisem, neid mälestusi ei vahetaks ma millegi vastu. Uskumatu, et üks "neetud pallipatsutamine" võib nõnda palju head meie ellu tuua. Vahur Kalmre raamat andis mulle võimaluse need õhtud taas läbi elada. Ka kaotused ei tundunud enam nii kibedad, vaid pigem oli tore tunne, et tollal võidu nimel võideldi ning oldi suures mängus sees. Ehk kajab kunagi taas hüüd "Tartu Rock! Tartu Rock!" ning meistrikarikas leiab tee tagasi Taaralinna.

Andmed:

Vahur Kalmre, Tartu Rock! Tartu Rock! Ühe korvpallimeeskonna lugu, Vahka Meedia OÜ, 2016, lk 384

Livia Viitol - Eduard Vilde (2012)

Meie kirjanduslugu ei saa kirjutada ilma Eduard Vildeta, keda võib pidada esimeseks tõeliseks eestlasest menukirjanikuks. Kui sinu ajalehes ilmus Vilde järjejutt, siis olid sa tehtud mees. Inimesed lausa ootasid parves trükikoja ukse taga tänast ajalehte, et saaksid esimestena eile pooleli jäänud lugu edasi lugeda, et teada saada, mis nendest Mahtra või Anija meestest ikkagi siis lõpuks sai.

Aastatega sai Vildest klassik ning inimesed PIDID hakkama tema tekste koolis lugema. Ja pole suuremat karuteenet heale kirjanikule, kui käskida teismelistel lugeda läbi 300 lehekülge teksti talurahva elust möödunud sajandil. 99% nendest teismelistest ei võta selle kirjaniku ühtegi teist teksti oma elus enam kunagi kätte, sest Vilde või Tammsaare võrdub PIDI LUGEMA. Kuid nautida saab üldjuhul ainult tekste, mida me tahame lugeda, mitte mida me peame lugema!

Linda ja Eduard lõpuks tagasi kodumaal

Nõukogude aeg tegi igatahes Vildele sellise käki kokku keeras ja okupatsiooni lõpuks oli kunagise menukirjaniku tekstidest saanud vaikselt riiulis tolmu koguv vanavara (erandiks võib ehk ainult "Pisuhända" pidada). Muidugi ei aidanud siinkohal kuidagi kaasa ka võimude poolt Vilde tekstidele juurde poogitud ja ülevõimendatud klassivõitluse teema, sest oli tarvis ju näidata, et kommunismi ideekesed vohasid siinsete kirjanike peades juba ammu enne "ühteheitmist" suure ja sõbraliku idanaabriga. Vilde, kes oli usult ja hingelt sotsiaaldemokraat (tema jaoks oli kõige olulisem selle sõna teine pool!), oleks ilmselt seda kuuldes oma viimsedki vuntsikarvad vihast ära kitkunud ja sajatades vaba lääne poole kõmpima hakanud.

Seda karuteenet on proovinud nüüd heastada Livia Viitol, kelle sulest ilmus 2012. aastal mahukas monograafia. Vilde ärkab nende kaante vahel taas ellu ning särab kunagises hiilguses. Me ei kohtu igava ja halli kirjanikuhärraga, keda kõik austavad ja kummardavad, vaid aktiivse, terava ja  krutskeid täis maailmamuutjaga. Saame tuttavaks Vilde elu mõjutanud inimestega (Eduard Bornhöhe, Linda Jürmann, Peeter Speek, Rahel Uschmarow), teeme koos läbi algaja kirjaniku eneseotsingud Revalis ning tuuritame aastaid mööda Lääne-Euroopa suurlinnu (jõuame otsaga isegi New Yorki), et lõpuks Kadriorus oma viimne pelgupaik leida.

Selles raamatust saab klassikust inimene ja inimesest klassik. Midagi rohkemat võime ühelt monograafialt tahta?!? Soovitan Viitoli elutööd soojalt kõigil lugeda, kellele koolipõlves "Mahtra sõda" lugemine ja selle analüüsimine hingelise trauma tekitas. Ehk võtate peale seda ka riiulist mõne tolmu alla mattunud Vilde raamatu isegi alla ja annate meie esimesele menukirjanikule uue võimaluse.

Andmed:

Livia Viitol, Eduard Vilde, Tänapäev, 2012, lk 376

Linke netiilmast:

Lisanna Kure arvustus Sirbis
Arno Oja arvustus Keeles ja Kirjanduses
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

Rein Raud - Täiusliku lause surm (2015)

Kui palju mõjutab meid meie sünniaasta? Ma ei räägi siin Hiina kalendrist ning mingitest tulesigadest ja puuhärgadest, vaid hoopis pidevalt muutuvast ühiskonnast meie ümber ja selle mõjudest. Kuidas ma tajuksid tänapäevast Eestit, kui ma oleksin sündinud viis või kümme aastat varem? Kahekümnest rääkimata?

Näiteks ma olen ääretult rõõmus, et ma kasvasin 1990ndail ja mäletan tolleaegset Lasnamäe turgu (vuhvelkassettide ja -särkide paradiis), Viru hotelli kõrval olevat pooltühja parkimisplatsi ning hullust nimega Chupa Chupsi cap'sid (Nancy ja Hovery Covery üle ma eriti rõõmus muidugi ei ole). Usun, et lapsepõlve pidamiseks olid "pöörased üheksakümnendad" täitsa mõnus kümnend (tolleaegsed fotod muidugi peidaks neil kantud "moodsate" riiete tõttu sügavale lauasahtlisse ära).

Kuid nõukogude ajaga mul otsene side ja võrdlusmoment puudub, kuigi veetsin mõned esimesed eluaastad selles "töölisrahva paradiisis". Just nendest aastatest, kui mina alles mööda põrandat ringi roomasin ja kaisuloomadega Eesti vabastamise plaane pidasin, räägib Rein Raua romaan "Täiusliku lause surm".

Aastad, millal peaaegu kõigile oli juba selge, et vanaviisi see jama enam kesta ei saa. Kuigi näiliselt oli vabadusi juba robinal juurde tulnud (isegi Helsingis sai natuke vaeva nähes ja tutvusi omades käidud), siis varjulistes tänavasoppides seisid veel pikkades mustades mantlites mehed, kellega keegi ei soovinud tutvust teha. Just neist varjukujudest ja ühiskonda sisse juurdunud hirmutundest räägibki Raua romaan, mida võib isegi žanriliselt spiooniromaaniks liigitada, mida meie kirjandusmaastikul ikka väga harva kohtab.

Raud vaatab romaanis tagasi ja ka edasi. Kuidas tema põlvkond sel perioodil oma rada otsis ning missugused pained ja hirmud neid sel ajal saatsid ning ka saatma jäidki. Teisalt kirjutab Raud mingil määral lahti KGB tollaste agentide tegevust Eestis ja nende püüdeid juba juhitamatuks muutuvat olukorda jäärapäiselt oma kontrolli alla saada. Just selle sumbunud hirmu ja ootuse õhkkonna edasi andmine ongi Raual kõige paremini õnnestunud ning muudab teksti millekski enamaks kui lihtsalt põnevusromaaniks 1980ndate lõpu Tallinnas. Just selliste raamatute puhul olen ütlemata rõõmus, et saan raamatute abil ajas rännata ning ei pea isiklikult kõike kogenud olema.

Andmed:
Rein Raud, Täiusliku lause surm, Mustvalge, 2015, lk 176

Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus ERRi kultuuriportaalis
Märten Rattasepa arvustus Loomingus

Lille Roomets - Üks väike valge tuvi (2019)

Kõik viimasel noorteromaanide võistlusel esikolmikusse tulnud tekstid lõpuks läbi loetud. Viimaseks jätsin sihilikult võidutöö, milleks oli Lille Roometsa debüütromaan "Üks väike valge tuvi". Kui kahe teise koha pälvinud romaanist olen juba blogis kirjutanud, siis nüüd on aeg võidutöö käes.

Roomets on suutnud teksti mahutada kolm põhiliini (krimka, koolikiusamine, üksindus/leinaga toime tulemine), mis üksteist toetavad ning lugu kenasti tempokana hoiavad. Kriminaalne element tekstis oli muidugi natuke liiga lihtsakoeline (mul oli juba 20 leheküljeks süüdlane teada), kuid kõrvalliinina siiski piisavalt huvitav. Tunduvalt põnevam ja ainulaadsem temaatika oli selektiivse mutismi sisse toomine meie noorekirjandusse ning selle lahkamine koolikiusamise varjus. Muidugi see tekitas suuri küsimusi kooli juhtkonna ja õpetajate pädevuses.

Lõpuks väärib kiitust ka tegevuspaiga valik. Ei ole mindud anonüümse Eestimaa väikeasula ehk Kapa-Kohila teed, vaid raamatukaante vahel ärkab ellu reaalne Karksi-Nuia, koos oma koolimaja, ürgoru ja kalmistuga. Karksi-Nuiast on kujunemas täiesti arvestatav ja omanäoline tegevuspaik meie noortekirjanduses. Ega muud, kui Karksi-Nuia kooli viiendikele ja kuuendikele Soopan ning seitsmendikele ja kaheksandikele Roomets kätte ja asi ants! :)

PS: Groot ja "Star Wars"???? No kuulge!!! Lubamatu apsakas! :)

Andmed:

Lille Roomets, Üks väike valge tuvi, Tänapäev, 2019, lk 272

Linke netiilmast:

"Üks väike valge tuvi" ELLUs

Alice Lokki arvustus Sakalas

Allan Aan & Tiit Karuks - Jooksja. Enn Selliku lugu (2019)

Pole paremat aega Enn Selliku raamatust kirjutada, kui pärast hommikust jooksuringi terviserajal. Paarkümmend kilomeetrit mändide all vuditud. Pea selge ja keha algavaks päevaks energiast pakatamas. Meeldivamat algust laupäevale annab ikka otsida.

Enn Sellik ei olnud minu nooruspõlve kangelane või noorte kergejõustiklaste eeskuju. Tema sportlaskarjäär oli juba tükk aega enne minu sündi lõppenud ning saanud statistikaks vanades olümpiaraamatutes. Minu põlvkond kasvas Erki Noole ja kümnevõistluse vaimus (Erki! Erki! Erki!). Võitude sära tuhmub tegelikult ju üpris kiiresti ning ainult väga väga erakordsed saavutused ja sporditähed jäävad rahva mälus üle aegade kestma (näiteks Kristjan Palusalu oma kahe olümpiakullaga).

Rahvaste spartakiaadil 1974. aastal

Rahva mälu värskendamiseks ning inspiratsiooniks noortele on üks hea raamat siinkohal igati abiks. Iga noorsportlane, kes unistab olümpiamängudel osalemisest või medali võitmisest, peaks Enn Selliku raamatu läbi lugema (jooksjatele kohustuslik!!!). Kuidas üks Alutaguse metsade vahel treenimist alustanud poiss jõudis suure töö ja tahtega kahel korral olümpiamängudele ning kelle rekorditele (5000 m ja 10000 m) pole keegi Maarjamaal aastakümneid ligilähedalegi saanud.

Raamat võtab kenasti kokku Selliku sportlaskarjääri. Kõigile, kes on vähegi kursis jooksualadega, on raamatus mainitud treeningmahud vägagi kõnekad. Ainult suur armastus ala vastu ja kindel soov maailma paremikku jõuda paneb kedagi ennast sellisest kadalipust läbi roomama. Pluss veel karm olelusvõitlus koha eest Nõukogude Liidu koondises, kus mitte-venelane pidi olema selgelt parem, et ta üldse jutule võetaks. Kahju, et mitu põlvkonda  tugitoolisportlasi on pidanud üles kasvama ilma oma keskmaajooksu täheta, kellele tulihingeliselt kaasa elada. Ehk satub see raamat siiski mõne noore jäärapäise poisi või tüdruku kätte ning näeme kunagi taas Eesti värvides staierit olümpiafinaalis staadioniringe võtmas.

PS: Ma tahaks lugeda mõne Nõukogude Liidu kergejõustikukoondisesse kuulnud venelase nüüdsel ajal ilmunud mälestusi. Meie sportlaste juttude järgi olid nemad lõpuni puhtad poisid ja ütlesid alati kõigile dopinguainetele "EI!" (Sellik muuseas tunnistab raamatus, et kogu jooksukoondis, tema kaasaarvatud, pani veredopingut, kuid tollal see veel reeglite vastane ei olnud). Aga venelased neelasid alati pakutud pillid kohe alla ja küsisid veel lisaportsjonit. Huvitav, kas vene sportlaste mälestustes panid kõik baltlased alati dopingut ja nemad ise olid puhtad? Ega polegi muud, kui tuleb "uhkust tunda", et maailmas eestlastest ausamaid sportlasi pole ning mulgikapsad ja kõva töö võib ka olümpiamedali tuua.

Andmed:

Allan Aan & Tiit Karuks, Jooksja. Enn Selliku lugu, Hea Lugu, 2019, lk 224

Linke netiilmast:

Erik Gamzejevi arvustus Põhjarannikus

Liina Vagula - Keegi teine (2018)

Väiksena oli üks mu lemmikuid mõttemänge "Mida ma teeksin, kui ma satuksin oma praegust teadmistega tagasi noorema mina aega". Jah, ääretult pika ning lohiseva nimega mäng, aga 5. klassi juntsuna oli tore fantaseerida, mida teeksin, kui ma homme ärkaksin ja oleksin jälle 2. klassis, aga kolm aastat targemana. Tavaliselt lõppesid need mängud tõdemusega, et oleksin pidanud juba mitu aastat tagasi korralikult ja süstemaatiliselt treeningutega alustama, mitte niisama lulli lööma. Oli ju 8-aastase minu unistuste töökoht kümnevõistleja.

See mäng tuli mulle meelde, kui lugesin Liina Vagula romaani "Keegi teine". Nimelt ärkab 15-aastane Eliise üks hommik üles 1995. aastas, kuid mitte noorema minana, vaid oma ema 15-aastases kehas. Minu esimene mõte raamatu tagakaanelt tutvustust lugedes oli muidugi "Freaky Friday", kuid seda rada Eliise lugu siiski ei lähe. 

Üldse jätakski nüüd raamatu loo uutele lugejatele ise avastada (NO spoilers!!!) ning märgiks siinkohal ära mõned teksti plussid ja miinused:
1) Kindlasti võib plussiks lugeda nostalgialaksu, mille tekst mingis vanuses lugejatele annab. Aeg, kui elu oli lihtsam, muru rohelisem ja taevas sinisem. Õhtuti ei jõllitanud iga pereliige vaikselt oma ekraani diivaninurgas, vaid vaadati üheskoos "Santa Barbarat" või "Metsikut roosi".
2) Romaan annab võimaluse praegustele teismelistele heita pilk oma vanemate noorusaega ning kõrvutada seda enda rõõmude ja muredega.
3) Ma ei tahtnud kuidagi uskuda Eliise reaktsiooni, kui ta ärkas esimesel hommikul oma ema kehas. Liiga rahulik ja kaalutletud käitumine. Ei hirmu ega paanikat? Küsimused miks ja kuidas ei tulnud üldse teemaks.
4) Eliise vaatenurgast kirjutatud peatükke lugedes oli kogu aeg tunne, et need on kirjutatud vanema ja kogenenuma inimese poolt. Liiga ratsionaalne ning isegi õpetlik suhtumine.

Tore, et ka noortekirjanduses leiavad 1990. aastad kajastamist, sest tollal ju tegelikult selliseid klassikaks saanud ja oma aega hästi edasi andvaid tekste ei ilmunud. Samuti on mul sügiseks nii mõnelegi 7. ja 8. klassi tüdrukule jälle üks lugemissoovitus varnast võtta. Ehk tuleb neile ka väike loeng "Santa Barbarast" enne pidada, et nad mõistaksid seebikate kultuurilist tähtsust tolles ajas. Küll on tore, et mõned asjad on minevikku jäänud!

Andmed:

Liina Vagula, Keegi teine, Tänapäev, 2018, lk 196

Tuuli Tolmov - Neetud taevakivi (2019)

Kaali meteoriidil on teadlaste seas ikka kergelt muinasjutuline kuvand olnud, millest rääkides/kirjutades kasutatakse alatihti sõnu "võibolla" või "arvatavasti". Selline natuke ebaselge olukord meie piirkonna ühe kosmilisemat mõõtu sündmusega on samas andnud võimaluse kirjanikel lasta oma fantaasial vabalt rännata ning ajalool luulega korralikult seguneda.

Tuuli Tolmovi fantaasialend on ta kandnud kaugele pronksiaega, kus metsalagendikul tantsivad veel murueide tütred ning libahundid jooksevad karjadena mööda põlislaasi. Kuid tegemist pole mingid kuldse Kunglaga, vaid kurjust ja vihkamist täis paigaga, kus iga põõsa tagant võib sulle mõni haldjanärakas kaela karata. Vee ligi parem ära üldse mine! Näkk tõmbab su lupsti vette ja seisadki mokk töllakil Toonele väravate ees.

"Neetud taevakivi" lugedes meenusid mulle kaks raamatut: Lars-Henrik Olseni "Erik Inimesepoeg" ja Andrus Kiviräha "Rehepapp". Tegemist oleks olnud otsekui nende kahe sümbioosiga. Kiviräha tume ja halastamatu mütoloogia ning Olseni uljaspäine ja kamraadlik seiklusjanu. Usun, et 13-aastane mina oleks selle raamatu lihtsalt ühe õhtuga sisse ahminud ning epiloogis õhku visatud potentsiaalset järge ootama jäänud. 32-aastane mina jäi romaaniga üldjoontes rahule, kuid poisilikku vaimustust see minus kahjuks ei tekitanud. Järje võtan siiski kindlasti lugeda, kasvõi ainult Vaguri tõttu.

PS: Mõistan, et pronksiaega kirjeldavat romaani on keele mõttes ääretult raske kirjutada. Jutustaja tekstis olnud uudissõnad mind ei häirinud, kuid tegelastel ei tohiks mingeid sõnu lasta siiski kasutada. Siinkohal mõned näited:

"Äkki me üks hetk kõnnime lihtsalt teineteisest paarisaja meetri kauguselt mööda." 

või

"Leping on sõlmitud. Oh, nõid, sinu elu saab lühike olema. Täpselt kaks minutit."

Nendel ühikutel pole pronksiaega küll nüüd asja! :)

Andmed:

Tuuli Tolmov, Neetud taevakivi, Fantaasia, 2019, lk 312

Linke netiilmast:

Jüri Kallase arvustus Meie Maas

Agur Tänava arvustus Reaktoris

Voldemar Panso päevaraamat I-II (2007)

Voldemar Panso on meie teatri legend! Kuigi teater on oma olemuselt kaduv kunst, siis Panso staatust ei kõiguta miski. Panso mõju meie teatrimaastikule kestab edasi läbi tema teatrikooli, õpilaste ja õpilaste õpilaste. Kuid kust sai see teekond oma alguse?

Sellele küsimusele annavad vastuse Panso päevaraamatud, mida ta hakkas pidama 11-aastase poisikesena. Need päevikud annavad meile võimaluse teha kaasa üks teekond väikese Volliga tema suure unistuste poole - saada näitlejaks. See on täis teatritudengite koerustükke ja sisemisi kõhklusi, sõprade ja kolleegide lahkumisi (üle vee, Siberisse või toonelasse), lugematuid ovatsioone peale eesriide langemist ning muidugi põhjatuis kogustes viina. Panso peab sellel teekonnal kandma vaheldumisi mõlemat teatrimaski, kuid ta teeb seda talle omase meisterlikkusega.

Voldemar Panso ja Leida Aru 1942. aastal

Lisaks annavad need päevaraamatud võimaluse näha teatrimajade telgitaguseid ning suuri lavatähti argiste inimestena (Leo Kalmet, Kaarel Karm, Ants Lauter, Paul Pinna, Priit Põldroos). Ilma grimmi ja kostüümideta ei ole nähtu alati kõige meeldivam (näiteks Panso kirjeldused surivoodil Pinnast või viinakuradiga võitlevast Karmist), kuid samas annab see kunagistele suurtele näitlejatele inimlikuma mõõtme, mis omakorda aitab meil neid paremini meeles pidada, kui lihtsalt nende rollide loetelu lavastustes, mille nägijatestki pole varsti enam kedagi elavate kirjas.

Äraütlemata kahju, et hilisemate aastate päevikud on kaotsi läinud, mis annaksid uue lähenemisnurga just Panso kõrgperioodile lavastaja, teatrijuhi ja õpetajana. Kuid usun, et just nendes noorpõlves kirjutatud päevikutes (Panso on viimase sissekande ajal 35-aastane) saame teada, kuidas Panso jõudis oma eluteel välja just sinna punkti, et temast võis üldse LEGEND saada. Nagu ühele heale teatritükile kohaselt, sai sellel teekonnal nii nutta kui naerda.

Andmed:
Voldemar Panso, Voldemar Panso päevaraamat 1931-1946: I köide, Eesti Draamateater, 2007, lk 360
Voldemar Panso, Voldemar Panso päevaraamat 1946-1956: II köide, Eesti Draamateater, 2007, lk 376

Linke netiilmast:

Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

Heinrich Weinberg - Tõrkeotsing (2018)

On juba saanud traditsiooniks, et ma veeda juunikuud lugedes möödunud aastal ilmunud kodumaist ulmet (Stalkeri hääletustähtaeg on ju lähenemas). Kooliaasta jooksul jõuab küll midagi loetud, kuid ulmeromaanid on üldjuhul mahukamad tekstid ning seetõttu jäävad rahulikumaid päevi ootama.

Suvekuumuses rändan nüüd ringi mööda ulmelist Eestimaad. Sai külastatud sinisilmseid haldjaid Verevallas ning salapärast tehast Tamsalus. Nüüd jõudsin oma rännakutel välja Kõrvemaale, kus lisaks metsistele, rebasepoisile ja kaldapervel ojavulinat kuulavale Fred Jüssile kohtasin ka hambuni relvastatud militaare, kes valvasid eriti salajast kloonivabrikut.

Muidugi tuleb siinkohal mainida, et selleks hetkeks olin ma teada saanud, et Eestis elab 10 miljonit inimest ning hetkel on käimas KAPO ja Teabeameti suur üleriigiline operatsioon, kuhu on segatud ka kohalik allmaailm ja välisriikide salaagendid. Selle kõige keskel sain aga tuttavaks ühe vägagi sümpaatse, kuid natuke sõgeda, lätlasega, kelle roll kogu selles loos osutus lõpuks palju suuremaks, kui alguses kumbki arvata oskasime.

Nüüd, kui kõik need sekeldused kloonide ja põtradega (!) on läbi saanud, võin öelda, et Heinrich Weinbergi romaan saab 100% kindlusega minu poolt Stalkeri hääletusel esikolmiku punktid. Mõni potentsiaalne esikolmikusse pürgija on veel küll lugemata, kuid hetkeseisuga tundub, et "Tõrkeotsing" on üks favoriite kodumaise romaani kategoorias. Ega polegi muud, kui kõik ulmet lugema ja hääletama!

Andmed:

Heinrich Weinberg, Tõrkeotsing, Fantaasia, 2018, lk 286

Linke netiilmast:

"Tõrkeotsing" ELLU's

Kais Allkivi arvustus Õhtulehes

Agur Tänava arvustus Reaktoris

Helga-Johanna Kuusler - Verevalla varandus (2018)

Olles lugenud paar esimest peatükki Helga-Johanna Kuusleri romaanist "Verevalla varandus", tekkis mul koheselt paralleel Indrek Hargla "Süvahavvaga". Omadega ummikusse jooksnud perekond kolib maale uut algust otsima, külaelanikud tunduvad enam kui kummalised ning vaikselt hakkavad esile kerkima ka paiga tumedad saladused. Peab vist tõdema, et Lõuna-Eesti pärapõrgus on taas üks etnohorrori tont lahti pääsenud.

Õudust, folkloori ja fantaasiat on Kuusler igatahes siia teksti kõvasti sisse seganud ning selle keskele 17-aastase Ivo paigutanud, kelle senine maailmapilt totaalselt uppi lendab. Ivol tuleb tutvust teha haldjate, marraste, kollide ja isegi Põrgu enesega. Uskuge mind, see pole just kõige sõbralikum kamp. Igatahes verd voolab ojadena ja luid (ka Ivo omani) murtakse samuti parajas koguses. 

Kuusleri loodud maailmal on tegelikult täitsa jumet ning lugedes igatahes igav ei hakka. Üks pöörane sekeldus viib kiirelt teiseni ning peagi oletegi koos Ivoga Verevalla varanduse jälile saanud. Kuid kahjuks on selle kõige juures natuke liiga suureks abiliseks õnnelik juhus. Asjad juhtuvad ikka nõnda, sest need on just antud hetkel peategelasele kasulikud ja aitavad looga edasi minna. Nagu oleks abirattad veel külge unustatud!

Teksti juurde oleks vaja olnud lasta üks eriti kuri toimetajatädi, kellel oleks ühes olnud üks eriti teravaks ihutud punane pliiats. Nimelt on tekstis selgelt liiga palju liigliha ja sümptomaatiline on järjepidev iseenesestmõistetavate olukordade täpsustamine või ülekordamine. 

 Toon siinkohal tekstist ühe iseloomuliku näite:

"See on tema, kas pole?" küsis Ivo Mardole alt üles vaadates. Muidugi ei vaadanud ta mardale alt üles selle pärast, et pidas teda endast tähtsamaks, vaid seetõttu, et Mardo istus tooli peal ja tema põrandal.

Selliste lõikude eemaldamine oleks küll raamatu mahust umbes 50 lehekülge kärpinud, kuid see oleks andnud võimaluse lool rohkem särada ja äkki suunata hoopis see maht mõne varju jäänud kõrvaltegelase või -liini lahtikirjutamisele. Seetõttu ongi ühe päris oma kurja toimetajatädi omamine noorele kirjanikule ainuõigeks teeks. Mahakriipsutatud lõigud ja ohtrad küsimärgid käsikirja veergudel aitavad lihtsalt su igat järgnevat teksti paremaks ja sisutihedamaks muuta. Loodan, et Kuusler leiab oma range toimetajatädi peagi üles, sest kirjutamisannet siin igatahes paistab olevat.

Andmed:

Helga-Johanna Kuusler, Verevalla varandus, Tänapäev, 2018, lk 304

Linke netiilmast:

Triin Loide arvustus Reaktoris

Mairi Laurik - Novembriöö kirjad (2017)

Kas Mairi Lauriku loodud tuleviku Tamsalu puhul on nüüd tegemist utoopia või düstoopiaga? Selle küsimuse otsa satuvad ka tema loodud tegelased romaanis "Novembriöö kirjad". Nullilähedane kuritegevus, maailmatasemel arstiabi, puhas elukeskkond, hästi tasustatud ja prestiižed töökohad  - mida võiks veel üks inimhing tahta? Peategelase Keire vastus oleks lihtne ja lühike - VABADUST.

Keire on nimelt Tamsalu linna ainus "sunnismaine" kodanik (seda muidugi suuresti enese nooruspõlve lolluse tõttu) ning linnast juba paariks päevaks lahkumine põhjustab talle automaatselt raskekujulisi tervisehädasid. Nõnda tulebki Keirel suurem osa oma elust veeta ühes arenenumas, kuid poolkinnises linnas, mille ainsaks eesmärgiks on seal paikneva nanotehnoloogiaid tootva tehase teenindamine 24/7. Küsin uuesti: utoopia või düstoopia?

Kuid inimene harjub ju kõigega! Tegelikult elab Keire oma "sunnismaisusest" hoolimata tavalise inimese üpriski tavalise elu. Ta armastab, abiellud, saab lapsed ning saadab nad ellu. Oli rõõme ja oli kaotusi, kuid oma elule kokkuvõtvalt tagasi vaadates võib Keire rahuliku südamega tõdeda, et vähemalt on mida mäletada ja meenutada novembriöö hilistel tundidel. Düstoopia puhul see nõnda ei oleks.

PS: Mulle piisas ainult Enderi raamatupoe kirjeldustest. Kui see on düstoopia, siis sellises düstoopias ma tahangi elada. :)

Andmed:

Mairi Laurik, Novembriöö kirjad, Tänapäev, 2017, lk 240

Linke netiilmast:

"Novemnriöö kirjad" ELLU's

Leila Tael-Mikešini arvutsus Reaktoris

Triinu Merese arvustus Algernonis

Triinu Meres - Kuigi sa proovid olla hea (2019)

Triinu Meres on viimaste aastate jooksul jäärapäiselt roninud meie ulmekirjanduse tipu suunas. Selgeks märgiks oli muidugi juba romaan "Lihtsad valikud", mis 2017. aastal leidis tunnustust nii ulmeringkondades (Stalker parima kodumaise romaani kategoorias) kui ka "tavakriitikute" hulgas. Eriti said kiituse osaliseks autori karakteriloome ning oskus ulmeromaanis, sarnaselt "päriskirjandusele", ka sügavamaid teemasid lahata. 

Nüüd on Mereselt ilmunud uus jutukogumik, mis tutvustab meile Kuuevalla kuningriiki. Kui lugeja ootab mõõkadega vehkimist ning meeletuid lahinguid, siis tuleb tal kahjuks pettuda. Tõsi, vägevad võitlused on selles kogumikus olemas, kuid lahinguväljaks on tegelaste hingesopid ja vastasteks elu suured küsimused.

Valusaid valikuid on see raamat kaanest kaaneni täis. Kas minu õnn või kuningriigi vajadused? Kuidas teha heaks andestamatu kuritööd? Kas lasta traditsioonidel end juhtida või luua uusi traditsioone? Nende otsusteni jõudmise ja nendega edasi elamise raskused ongi Merese tekstide keskne võlu. Kui siia lisada juurde veel ka väga selged valikud juttude keele ja õhustiku osas, siis saamegi kinnituse, et Meres ei ole käänuliselt teekonnalt tippu eksinud, vaid sammub kindlameelselt edasi.

Andmed:

Triinu Meres, Kuigi sa proovid olla hea, Varrak, 2019, lk 248