Sellel kuul loevad minu üheteistkümnendikud kirjanduses Indrek Hargla tekste. Eelmine nädal käis minuga oma lugemiselamust jagamas üks õpilane, kes oli lugenud "Doanizarre udulaama". Vahetunnis mööda koridori jalutades ja tema elavat arutelu kuulates tekkis ka endal suur soov see lühiromaan mäluvärskenduseks üle lugeda.
Minu õpilase suurim etteheide kirjanikule oli romaani maht. Miks nõnda lühike? Kogu see maailm kadus peale 150 lehekülge udulaama taha ja pole sealt terve kümnendi jooksul enam välja ilmunud. Olen siinkohal oma õpilasega täiesti nõus. Viisa Doanizarre külastamiseks oli sulaselgelt liiga lühike! Oleks tahtnud veel krigisevate tõldadega ringi sõita, "Timukas" Asgeriga siidrit rüübata ning Barria tehtud ilmelist pastat nautida.
Maailmade loomises on Hargla vaieldamatu meister, olgu selleks maagiat täis Maavalla või unenäoline Doanizarre. Me satume neist maailmadest vaimustusse, sest need tunduvad meile üheaegselt nii turvaliselt kodused kui ka kutsuvalt võõrad. Lõpuks soovime Asgerile sarnaselt oma päevi/öid veeta hoopis sealpool tegelikkuse hägusat piiri ja siinse maailma unustada. Raamatutes olev võim on ikka uskumatu!
Andmed:
Indrek Hargla, Doanizarre udulaam, Paradiis, 2017, lk 160
Linke netiilmast:
Mairi Lauriku arvustus Reaktoris
