Katrin Johanson - Läbikäidavad toad (2015)

Ühel osal inimkonnast on olnud sajandeid seletamatu tõmme suurte armastuslugude poole. Olgu need kirja pandud raamatusse, toodud teatrilavale või kinosaali. Vaatajaid, kuulajaid ja lugejaid on alati leidunud ja leidub ka edaspidi. Küll nad ohkavad ja õhkavad! Salvrättide tootjad tunnevad juba kaugel va krabiseva lõhna ning saavad jälle heameelest käsi hõõruda.

Kõigi nende säravate ning ajatute armastuslugude keskel, kus mr. Darcy'id ja Jane Eyre'id igavest truudust vannuvad, oleme unustanud oma vanatädilt küsida: „Kes oli sinu esimene armastus?“ või "Kas sa usud armastusse esimesest silmapilgust?". Ega ainult venelased ja inglased, krahvid ja parunessid suurelt armastada oska!

Katrin Johansoni debüütromaan „Läbikäidavad toad“ jutustabki meile „tavaliste inimeste“ suure armastusloo. Ado ja Elsi tutvus saab alguse „kuldsetel kolmekümnendatel“. Tahtmatult hakkab Johansoni romaani lugedes peas kõlama ühe mu lemmiklaul esimesed salmid:

Käes on hullutav kevad  
aasta on 35
vanaisa -ja ema
tuttavaks nemad said siis.

Mantlid on pikad ja hallid,
nelja nööbiga just.
Plaat, mis on säravast vasest,
kaunistab korteri ust.

Kaabud ja silmad ja sallid,
kohvikus snoobe üks punt.
Lehtedest lipsatas läbi
Pärnumaal lasti üks hunt.

Valitsus abistab vaeseid,
kaitseväel riietus uus.
Naistele moodi on tulnud
poisipeaks lõigatud juus.

Noorte omanäoline "suhe" kulgeb paralleelselt EW hukuga, küüditamiste, pommitamiste, arreteerimiste ja põgenemislainega Läände. Lõpuks jõuavad nad läbi nõukogude okupatsiooni välja uude aastatuhandesse. Ado ja Elsi eluteed on täis uskumatuid vedamisi, saatuslikke kohtumisi ja kummalisi kokkusattumisi. Hollywoodi stsenaristid saaksid siit materjali lausa nelja-viie filmi jaoks. Isegi Nicholas Sparks noogutaks tunnustavalt kaasa.

Katrin Johanson

Kahjuks põnevatest prototüüpidest ja uskumatutest sündmustest hea romaani kirjutamiseks ei piisa. Kogu tekst jääb liialt pinnapealseks ning liiga kiirustades joostakse kümnendist kümnendisse. Minu suurimaks probleemiks romaani juures on loo jutustaja valik. Elsi õe lapselapselaps Ege kuulab mõlema poole meenutusi ja peaks olema nende uskumatute elulugude vahendajaks. Kuid autor ei suuda hoida selget joont ja ei suuda otsustada, kuidas ta tahab seda lugu lugejani tuua. Ege vestlused vanakestega vahelduvad mälupiltide ja asjaosaliste omapoolsete vahemärkustega, mida Ege kunagi teada ei saa. Samuti oli ebaõnnestunud peategelaste nimede valik. Ege, Els, Ado ja Ada! Esimestes peatükkides võttis ikka päris kirjuks silme eest ja mitu korda pidin lause igaks juhuks üle lugema.

Kokkuvõttes võib siiski öelda, et Johansonil on kindlasti jutuvestmise annet ning valitud ainevaldkond ja taust olid endale selgeks tehtud. Kardan, et esimeseks romaaniks sai lihtsalt natuke liiga suur tükk valitud ja 184 leheküljest jäi sellest läbi järamiseks lihtsalt väheseks. Rohkem sügavust ja kindlamaid piirjooni järgmiseks korraks!

Andmed:

Katrin Johanson, Läbikäidavad toad, Varrak, 2015, lk 184

Maniakkide Tänav & J.J. Metsavana - Saladuslik tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa (2015)

Kogumikku "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" arvustades küsisin lõputuseks "Ippolit, quo vadis?". Romaan või järjekordne jutukogu? Pole möödunud veel aastatki, kui sain oma küsimusele vastuse. Romaan! Ja lisa on tulemas!

Ippoliti-Tooni ühismaailm on kiiresti arenemas aina keerulisema ning laiahaardelisema eluvormi suunas. Seni on olnud peamisteks tegevuspaikadeks Eesti (küll murukamara all ja peal), hiidasteroid Tooni ning Kuul paiknev multikultuurne asum. Äramärkimist on leidnud juba ka Marss ja kääbusplaneet Pluutole rajatud eestlaste koloonia. Tühja ja avastamata maad on veel küllaga, et mõned expansion'id välja anda. Näiteks Maa teised piirkonnad peale Eesti ja selle lähiümbruse. Kas Ippolit tegi tõesti puhta töö ülejäänud inimkonna kallal või on kuskil säilinud veel mõni asurkond? Äkki on Tiibetis buda mungad omale mägedesse vallutamatu kindluse rajanud ning ka lahingjakkide armee loonud? Või on Amazonase vihmametsades indiaanlaste suguharu, kes pole teadlikud Ippolitist ega Toonist ning peavad maavõõrikuid lihtsalt priskeks ja toitvaks suupisteks?

J.J. Metsavana & Maniakkide Tänav (Heli Illipe-Sootaki foto)

Lisaks tegevuspaikade paljususele on Ippoliti-Tooni maailm ka väga "liigirohke". Estronaudid, maavõõrikud, ekshumaanid, maoljad, maapealsed (Tarbatu ja Uus-Kiievi elanikud), digitaalid ja mutandid. Ilmselt jäi loetelust veel üht koma teist välja. Kõik need erinevad fraktsioonid on üksteisega halval juhul sõjajalal ning heal juhul lihtsalt teadmatud üksteise olemasolust.  Sõditakse, kakeldakse, madistatakse ja vaieldakse erinevate asjade pärast. Kes on õigem eestlane? Kes on õigem Homo sapiens? Kes on õigem Tarbatu valitseja? Kellest saavad püha Gagarini ja neitsi Tereškova mantlipärijad? Kellest saab planeet Maa pärisperemees? Lõplikke vastuseid nendele küsimustele "Kettmõõgaga mõõdetud maa" meile ei anna ning romaani lõpus aset leidvad sündmused jätavad kõik otsad lahti.

Kindlasti tasus end ära autorite otsus žanrit vahetada. Romaan annab tunduvalt kompaktsema pildi ning paneb laiemasse konteksti ka osad seni pooljuhuslikena tundunud tekstid eelnevatest kogumikest (näiteks jutt "Proovisõit ehk Kuidas vürst kuu peale kippus"). Nüüd tundub lausa vajalik võtta kahe esimese kogumiku tekstid ja need narratiivi kronoloogilises järjestuses taas üle lugeda. Vahel hakkab kogu selle lahingumöllu keskel ununema, mis selle verevalamise põhjustas ja kui palju kaaslasi on juba hukkunud. Seersant/leitnant/kolonel Kallose sajandeid kestnud kolgatatee pole veel kindlasti oma lõpplahendust leidnud, sest vihane võitlus Eestimaa pärast jätkub.

PS: Lisamärkusena tekkis minus siiras huvi, kas romaani autorid on lugenud nende teose vaderiks olnud Aristarch Sinkeli romaani "Mõõgaga mõõdetud maa"? Kas kahte teost seob peale pealkirja veel midagi? Ise lugesin selle unustatud kirjaniku unustatud romaani umbes kümne aasta eest ning osad pildid katkuepideemia ja piiramise all kannatavast Pärnust on mul senini selgelt meeles. Kõigile ajalooromaanide huvilistele soovitan siiralt see romaan kätte võtta.

Andmed:

Maniakkide Tänav & J.J. Metsavana, Saladuslik tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa, Fantaasia, 2015, lk 250

Linke netiilmast:
"Saladuslik tsaar 3" ELLU's

Peatükk romaanist ajakirjas Reaktor
Raul Sulbi arvustus Reaktoris

Armin Kõomägi - Lui Vutoon (2015)

Mida teeksid sina, kui avastaksid ühel suvehommikul, et oled ainus inimene/imetaja planeedil Maa? Kui kiiresti sa oma arunatukese ära kaotaksid? Kuhu läheksid sina, kui kõik teed oleksid valla? Kas sa jääksid paikseks või muutuksid rändlinnuks? Ülemiste keskus või Rocca al Mare keskus? Kim Kardashian või Elizabeth II? Enesetapp või igavene üksindus?

Noor turundajahakatis Lui peab kiirelt kõigile neile küsimustele vastused leidma. Lui hakkab oma uut pesa punuma Ülemiste keskusesse ning tema paarituspartneriks saab Kim Kardashiani ilust inspiratsiooni saanud täispuhutav seksnukk. Noormees paistab tekkinud olukorraga üldjoontes rahul olevat. Kõik, mida üks mehehakatis vajada võiks on tal nüüd käe-jala juures olemas. Sadades liitrites kõikvõimalikku alkoholi, lademed transrasvadest küllastunud rämpstoitu ning muidugi iga kell talle keha ja hingega anduv "naine". Nõnda on ju täitsa mugav vaikselt nikitsedes ja nakitsedes inimkonna lõppu oodata.

Lood hakkavad halvemuse poole pöörduma, kui ühel päeval kaob elekter ja sellega kaasnevad "boonused". Samuti hakkab suvi otsi kokku tõmbama ja paneb Lui rohkem mõtlema oma tulevikuperspektiivide peale. Tuleb tõdeda, et kohati on Lui välja mõeldud lahendused tekkinud olukorras idiootlikult geniaalsed või geniaalselt idiootlikud. Meis kõigis sügaval peidus olevad ürgsed ellujäämisoskused hakkavad Luis vaikselt pinnale ronima ning tarbimisloom (taand)areneb korilaseks/jahimeheks. Ainus probleem on, et Luis puuduvad igasugused koguja/talletaja omadused ning saabuva(te) talve(de) ees muutub ta üha kaitsetumaks. Lui ei ole sipelgas, vaid rohutirts, kes elab ainult tänases päevas. Täna tuleb tarbida ja kulutada! Kõike on ju alati külluses olnud ning mõte puudusest on talle mõistetamatu. But winter IS coming!

Mida teeksid sina, kui ühel päeval avastaksid, et sa polegi ainus inimene/imetaja planeedil Maa? Vähemalt üks inimene on peale sinu veel ja teil on võimalus Eesti rahvastikutihedust suurendada 100% võrra ning üheksa kuu pärast seda numbrit veelgi tõsta. Kuid Kim on olnud tema ustav kaaslane ja valmis end rasketes olukordades Lui nimel ohverdama. Silikoonist ja kummist loodud naine on täius! Nõnda tulebki Luil leida vastus oma senise elu kõige keerulisemale küsimusele. Kummiga või kummita?

Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Armin Kõomäele esikoha toonud "Lui Vutoon" oli kahtlemata mu viimaste kuude oodatuim lugemiselamus. Romaan on täis Kõomäele omaseid teravaid pisteid ja hea maitse piiril balansseerivat huumorit. Tänapäevane tarbijaühiskond ja brändikultus saavad ikka kõvasti piitsa. Romaani nõrkuseks on viimane kolmandik, kus Luis hakkavad maad võtma minnalaskmise meeleolud ja mandumine. Peategelase tegutsemistung ja energia langevad peaaegu nulli ning tahtmatult tekkis soov röögatada Luile: "Mees, võta end kokku!!!". Ka autori geniaalsed tsitaadid ei suutnud taastada teose esimese poole mängulisust ning leheküljed hakkasid aina rohkem venima ja seetõttu kannatas ka romaani üldmulje. Kokkuvõttes on siiski tegemist üdini teravmeelse ja "kõomäeliku" tekstiga, mis autori seniseid fänne kindlasti rõõmustab ning kandideerib ka Kõomäe "parima romaani" tiitlile.

Andmed:

Armin Kõomägi, Lui Vutoon, Tuum, 2015, lk 288

Linke netiilmast:

"Lui Vutoon" ELLU-s

Peeter Sauteri arvustus Sirbis

Kaupo Meieli arvustus Eesti Päevalehes

Janar Ala arvustus Postimehes

Peeter Sauteri intervjuu autoriga Sirbis

Ene Sepp - Väike roosa pilet paradiisi (2015)

Kes meist poleks unistanud lihtsalt sülle langenud varandusest? Bingo, Viking, Keno, Eurojackpot ja lugematul hulgal kraabitavaid lotopileteid. Valik on uskumatult lai! Eestlased on sulaselgelt lotousku rahvas! Suuremat lotopiletite kummardamist ja altarile igapäevaste(!) andamite ohverdamist olen ma oma reiside käigus ainult Sri Lankal näinud. Lapsepõlves ei möödunud meie peres ühtegi kolmapäeva õhtut ilma, et oleks kostnud hüüatus "Ainult kaks nurka! P%£##e!!!" või "Minu number tuli alles nüüd!". Meie Mamma jaoks oli see otsekui pühalik toiming, kus kõik pidi härdalt vaikuses istuma ja kuulama Bingo-Pille ehk Võidujumalanna tähtsama apostli jutlust. Kõige hullem oli, kui loosimine juhtus olema mõnel sünnipäeval või jõuluõhtul. Mamma hakkas juba kella seitsme ajal nihelema ning koju tikkuma või ise külalisi ära saatma. Loosimise juures ei võinud ju kõrvalisi isikuid olla. Usutavade täpne järgimine on olulisem isegi usust endast!

Eesti kirjanduses on ennegi käsitletud lotoga miljonite võitmist ning sellega kaasnevaid mõjusid õnnelikule piletiomanikule ja ta lähedastele (näiteks Enn Kippeli romaan "Kuldvasikas"). Ene Sepa romaani "Väike roosa pilet paradiisi" peategelaseks on noor neiu Maarja, kes võidab Eesti ajaloo suurima jackpoti - 30 miljonit eurot. Muidugi hakkab kollane ajakirjandus koheselt võitja isikut taga otsima, et aidata õnneseenel oma võitu kõigiga "jagada". Kuid Maarja tahab säilitada täielikku anonüümsust ning ei räägi ulmelisest rahasummast ei vanematele ega oma elukaaslasele Kristjanile. Nimelt näeb Maarja lotovõidus lõpuks võimalust enda ja oma ema elu muuta ning põgeneda neid "armastavate" meeste juurest.

Ene Sepp

Maarja defineerib end ja oma senist elu ainult Kristjani kaudu. Mõisteid "mina", "minu soovid" või "vaba tahe" ei eksisteeri. Ta peab alateadlikult täiesti normaalseks nende vahelist suhet, kus mees kasutab tema vastu vaimset ja füüsilist vägivalda. Nõnda madala enesehinnangu ja allaheitlikuse üheks põhjuseks on Maarja suhted oma vanematega ning lapsepõlvest peale nähtud "eeskujulik" peremudel. Nimelt on Maarja väiksest peale kuulnud ema õigustusi ja vabandusi joodikust isa aadressil, kes purjus peaga kipub oma naist füüsiliselt "õpetama". Erinevad variatsioonid lausest "Kui sa poleks seda teinud, poleks mina pidanud ka seda tegema" kanduvad kiiresti üle ka Maarja ja Kristjani suhtesse. Maarja hakkab vaistlikult jäljendama oma ema käitumismustreid ning tunneb iga Kristjani vihapurskes, üle aisa löömises, purjutamises või rusikahoobis eelkõige enda süüd. Neiu usubki tõsimeeli, et hirm ja arm peavad käima käsikäes. Nõnda vajub lotovõit romaanis tahaplaanile (aeg-ajalt puudutatakse küll Maarja tehtavaid annetusi heategevuseks) ning esile tõusevad Maarja uued ja vanad suhtemudelid. 

"Väike roosa pilet paradiisi" on tegelikult romaan sõltuvussuhtest ning püüdlusest sellest vabaneda. Kõrvalseisjal on kerge öelda: "Sa pead ta maha jätma! Vaata, kuidas ta sinuga käitub. Tule mõistusele!". Kuid Sepp kirjutab suurepäraselt lahti tunded, mis valdavad sõltuvussuhtes olevat naist. Kuidas hirm vägivalla ees jääb alatihti alla kartusele, et keegi ei armasta teda enam kunagi. Romaanis on Maarja see, kes peale Kristjani järjekordset märatsemist põlvili andestust palub ja lubab paremini käituda. Tundub lihtne oma asjad võtta ja ära tulla, kuid veelgi lihtsam on tagasi pöörduda, kui uut elu alustada. Alatihti kaalub hirm tundmatuse ees üles hirmu kodus ootava "karistuse" ees. Seda nii romaanis, kui ka reaalses elus. Kahjuks iga vägivalla all kannatav naine ei saa võita miljoneid ja osta endale piletit paradiisi.

PS: Mina oleksin muuseas käitunud täpselt üks ühele Maarjaga ning esimese asjana annatanud raha Tallinna loomaaiale. Meie jääkarude elamistingimused on ikka allpool igasugust arvestust ning lausa häbi hakkab mõne sohvasurfajaga nende puuride eest läbi kõndides. Toetame jääkarude uut kodu!!!

Andmed:

Ene Sepp, Väike roosa pilet paradiisi, Tänapäev, 2015, lk 312

Linke netiilmast:

"Väike roosa pilet paradiisi" ELLU-s

Toeta jääkarude uue kodu rajamist!

Margus Ots - Veeaeg (2015)

Vahel tuleb ikka ette, et komistad pooljuhuslikult mõne raamatu otsa ja ootamatu leid osutub üpriski meeldivaks üllatuseks. Eriti tore, kui see juhtub veel mõne debüütteos puhul. Sarnane leid oli minu jaoks lõppeva aasta esimeses pooles ilmunud Margus Otsa debüütromaan "Veeaeg". 

Romaani "Veeaeg" näol on tegemist tubli täiendusega meie suhteliselt ühekülgsel seiklusromaanide valikus. Seiklusromaane ilmub meil peamiselt kaht tüüpi: seikluslikud ulmeromaanid või kriminaalsete elementidega üle ujutatud "meestekad". Margus Ots laenab natuke kummastki ning lõpptulemuseks on humoorikas ja macho'lik maailmalõpulugu.

Tegevuse käivitajaks romaanis on ootamatult Eestit tabav mastaapne üleujutus. Paari päevaga on rannikualad tulvavee alla jäänud ning vesi jätkab kiiret edasitungi Kesk-Eesti suunas. Algavad päästeoperatsioonid, rüüstamised, omavolitsemine ja üldine rahvaste rändamine. Kiiresti muutub olukord kriitiliseks ja aina enam saab selgemaks, et ainus kehtiv seadus on "tugevama õigus". Riigiaparaat lakkab töötamast, kõik kommunikatsioonid on katkenud ja paanika hakkab maad võtma. Toit, vesi, relvad ja muidugi iga vähegi vee peal püsiv paadiloks on järsku kullast kallimad ning vanasõna "Eestlase lemmiktoit on teine eestlane" hakkab aina tumedamat varjundit omandama.

Margus Ots

Kogu selle tohuvabohu sees proovivad ellu jääda kolm kahekümnendates noormeest. Ralph - pullimehest igavene tudeng. Ake - raskekujulist nartsissismi põdev ilueedi. Jaak - aina enam reaalsustaju kaotav gamer. Ütlen ausalt, mitte ükski kolmest peategelasest ei tundunud mulle loo alguses sümpaatne. Kuid nähes noormeeste käitumist kriisiolukorras suutsid vähemalt kaks kolmest end minu jaoks rehabiliteerida. Kolmanda noormehega juhtunud sekelduste ja tema tehtud "tarkade" otsused taustal olin ma lõpuks lausa parastavalt rõõmus, kui nägin kuhu ta tegevusliin omadega välja jõudis. Kuigi ma karmasse ei usu, siis sellel poisil oli universumi ees ikka kenake võlg tasuda. Ilmselt nõuti ka viivised sisse!

"Veeaeg" jääb pooleli kõige põnevama koha peal ning vastamata jääb terve rida küsimusi. Mis põhjustas üleujutuse? Kas tegemist on lokaalse või globaalse katastroofiga? Kas süüdi on lätlased või soomlased? Kas kõik eestlased peavad nüüd kolima Suure Munamäe tippu või piisab ka Väikesest Munamäest? Kas Jaak suudab arvutimängus "Kuningate heitlus" päästa printsessi? Nendele küsimustele saame vastused ainult ühel viisil. Margus Otsal tuleb kiiremas korras maha istuda ja romaanile järg kirjutada!

Andmed:

Margus Ots, Veeaeg, Tänapäev, 2015, lk 278

Linke netiilmast:

"Veeaeg" ELLU-s

Romaani "Veeaeg" koduleht

August Gailit - Klounid ja faunid (1919)

August Gailiti följetonide kogumik "Klounid ja faunid" on ilmselt üks eesti kirjanduse kurikuulsamaid raamatuid. Raamat, kus halastamatult piitsutati enamikku tolleaegsest eesti kirjandus- ja kultuurieliidist. Ennekõike said nüpeldatud Gailiti kaasvõitlejad rühmitusest Siuru, kuid ka eesti kunsti "kuldne kolmnurk" ehk Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Ants Laikmaa. Ühe prääniku jagavad omavahel vennalikult vaid Ado Vabbe ja Konrad Mägi. 

Muidugi on kogumiku kuulsaim följeton "Sinises tualetis daam (Paradoksid luulest ja Marie Underist)". Följeton, mida peetakse alatihti Siuru lagunemise peapõhjuseks. Ilmselt oli tekst alguses mõeldud pigem sõbrameheliku tögamisena, kuhu sai sisse pistetud ka paar teravamat torget. Kuid vastaspool ehk Under ja eelkõige Adson võtsid följetoni, kui avalikku rünnakut nende kui luuletajate ja ka armastajapaari vastu. Eriti hell teema oli Adsoni ja Underi "ebamoraalne" suhe ning Underi pikaleveninud ja piinarikas lahutus oma abikaasast (lahutus oli sisse antud 1915. aastal ja sai võimalikuks alles 1923. aastal). Gailit heidab nimelt Adsonile ette, et too oma armastatuga (Underiga) juba pulmi ei tee ja talle aina läägeid luuletusi pühendab ning sellega kõik teised surmani ära tüütab.

"Kui aga Henrik Visnapuu mõtleks kirjutada sada kirja Ingile, siis oleksin esimene, kes talle ütleks: Armas herra Visnapuu, tee pulmad! Su nägu on kahvatanud ja silmad auku langenud, aga üks mõistlik inimene peab tervise eest rohkem hoolt kandma. - Kuid Arthur Adson ei tee pulmi. Tema laulab lõpmatuseni oma mütanahas naisest ning on ses naiivis arvamises, et tema naine ka meid võib huvitada. Põrmugi, mitte põrmugi, armas Võrumaa trubaduur! Sa oled oma hingekese turule viinud, meie saame Su traagikast aru, meie avaldame Sulle kõige suuremat ja südamlikumat kaastundmust, aga peame siiski kurbusega konstateerima, et Su hingekene on meile kaunis igav!"

Käesoleva kirja tõttu ei saadud Marie Underi käekirja proovi kogumikus avaldada.
Kiri on selgituseks kogumikus ära trükitud.

Tegelikult ründab Gailit luulet kui žanri. Luule on tema jaoks "vinjett-sulejoonistus", mis ühegi rahva kunstist õiget ülevaadet ei anna. "On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe edevust, vähe püsivust värsitehnika omandamises - ning luuletaja ongi valmis." Meesluuletaja on "sentimentaalne peni kuuvalgel ööl" ja naiste luuletamine on "loomulikult ainult koketerii, edevus, demonstreerimine". Eriliselt on Gailitile pinnuks silmas Noor-Eesti ajast üle kandunud estetismi kultus meie kirjanduses ning "prantsuse kultuuri" matkimine. Under on oma sirelilõhnaliste sonettidega lihtsalt suurepäraseks märklauaks. Muidugi on Underi süüd raskendavaks asjaoluks veel naiseks olemine ja sellega kaasnev piiritu eneseimetlus.

*****

Gailiti teiseks peamiseks pilkeobjektiks kogumikus on Friedebert Tuglas, eelkõige tema Siuru-eelne looming. Noor Tuglas oli otseloomulikult süüdi palade "Lillelises infernos" ja "Meri" kirjutamises ning sellega lõpututele epigoonidele vaimseks isaks olemises. Gailit nendib siiski, et Tuglas oli tollal noor ja ullike ning on viimastel aastatel näidanud selget võimet loominguliselt väheke areneda. Samuti tuleb arvesse võtta, et Noor-Eesti valitsemise ajal kirjutasid kõik nõndaviisi. Gailit soovibki eelkõige malakat viibutada nende suunas, kes seda senini teevad!

Salapärane Arthur Valdes

Mõnusa tögamise osaliseks saavad, aga Tukla viimaste aastate loomingu kaks säravamat kuju - Felix Ormusson ("Felix Ormusson ja Bruna Erms") ja Arthur Valdes ("Arthur Valdes. Biograafiline materjaal"). Gailit pilab Tukla stiili, müüdiloomet ja iseenese liigset kujutamist oma tegelastes. Gailit keerab esiteks korraliku vindi peale Tukla ultramariinsetele metsadele, punaõhetavatele küngastele ja violetsetele järvedele.

"Missugused kiirgavad värvid avanesid ta ees! See ultramariiniline mets, tsitronkollane rukkiväli, hõbeläikiv järv üksiku uitva paadiga keskel. Kui oleks sääl näkk supelnud ning Ormussoni nähes hüpanud kilgates vette. Ning see kanarpik järve ääres - nagu oleks keegi kõndinud vere anumaga ja kallanud seda igale poole."

Teiseks muudab ta kaks Tukla legendaarsemat tegelast "piinatud geeniustest" hoopis "iharateks seelikuküttideks". Gailiti Ormusson ja Valdes eelistavad pigem talutüdrukutega hullata, kui järve kaldal jalutades kunsti üle filosofeerida. Gailit asendab nende boheemlasliku salapära talupoegliku tiirasusega. Euroopas võisite küll otsaga ära käia, aga matsideks jääte te ikkagi!

*****

"Klounid ja faunid" pole siiani oma teravust kaotanud. Isegi nüüd, kui kõik süüdistatavad ja süüdistaja ammu kirjanike Valhallas lõbusalt aega veedavad. Paljud Gailiti tõstatatud küsimused on tegelikult siiani aktuaalsed. Nende küsimustele vastamiseks peaksime hetkeks väljuma oma traditsioonilisest kirjandus- ja kunstiloo raamidest ning paljud kivistunud dogmad üle vaatama. Muidugi on kord kroonitud päid väga raske giljotiini alla saata, kuid "lõpliku tõe" kuulutamine igas kooliõpikus on veelgi nürimeelsem.

Andmed:

August Gailit, Klounid ja faunid. Följetonid, Odamees, 1919, lk 164

Linke netiilmast:

"Klounid ja faunid" ELLU-s

August Gailit - Muinasmaa (1918)

Selleks ajaks, kui Toomas Nipernaadi ja Ekke Moor suvistel Eestimaa teedel rändama asusid olid kirjanik Morin ja maalikunstnik Erms juba oma rännusaapad varna riputanud. Vihmasel sügisõhtul veavad vananevad (elu)kunstnikud omad valutavad kondid härra Strindbergi uude restorani ning lasevad lauda kanda külma karahvini kristallselget viina ja natuke sakusmenti, et nooruspõlve seikluste meenutamine libedamalt läheks. 

Küll vaidlevad ja arutavad vanad kamraadid. Erms žestikuleerib elavalt ning Morin turtsub, kui vihale aetud siil. Küsimuse all ei ole midagi tähtsamat, kui kumba noormeest armastas Loidu talu peretütar Erna kakskümmend viis suve tagasi. Kunstnikku või kirjanikku? Hakkajat Ermsi või unistavat Morinit? Kumbki raiub kindlalt oma tõde ja tunnistab oma mälu ülemaks. Juba kõlavad hüüatused "Sa seniilne sulesepp!" ja "Kuradi maalrisell!". Vahel tekib kõrvallauas olijatel juba tunne, et vanahärrad lähevad kättpidi kokku ning ainsaks lahenduseks on püstolid välja tuua, et selgitada kummale jääb lõplik õigus.

Konrad Mäe sarž August Gailitist

Kuid peagi rahunetakse ja lepitakse. Koheselt lastakse rahuleppe märgiks Strindbergi härral uus karahvin lauda tuua. Kaks kanget lepivad aumeestena kokku, et punapõskne neiu Erna (nüüdne prullakas proua Traatmann) ei armastanud neid kumbagi, vaid ainult iseend. Midagi paremat oleks patt naisterahva poolt oodatagi. Noored neiud on ju rumalad ja pimedad, kui vastsündinud kassipojad. Nad ei märka kunagi enda õuele jalutanud õnne. Isegi, kui see tervituseks kaabut kergitab ja öömaja palub. Tütarlapsed arvavad, et advugaadi herra ja üliõpilase nolk on ikka see suur õnn ja tulevane peigmees.

Nõnda kestab vanahärrade vestlus hiliste õhtutundideni, kuni härra Strindberg palub oma eluaegsetel kundedel lõpuks end kodu poole sättima hakata. Erms ja Morin ajavad end lõpuks laua tagant püsti, embavad suures hellusehoos veel oma kostitajat ning hakkavad vaikselt taarudes kodu poole sammuma. Hetkeks tundub, et vanade vagabundide samm on taas kerge ja rutakas. Kuid sügistaevast piserdab vihma ja korraks palsamina mõjunud viin on oma noorendavat mõju kaotamas. Juba muutub töntsimaks Ermsi samm. Juba tunneb Morin kurja luuvalu ligi hiilimas. Koduukseni jõudes on mõlemad mehed läbi vettinud ja kössi vajunud. Endine bravuur on kadunud ning ainsaks sooviks klaas konjakit ja soe voodi. Mõlemad tõstavad enne majja astumist oma silmad taeva poole ja näevad pilvede taga kumavat noorkuud. "Raisk! Erna armastas ikka mind ja mitte seda hilpharakat!", mõtlevad mõlemad ja kobivad ägades tuppa.

Andmed:

August Gailit, Muinasmaa, Noor-Eesti, 1918, lk 228

Linke netiilmast:

"Muinasmaa" Kreutzwaldi sajandi kodulehel

Kristi Piiper - Tõde või tegu. Stella (2015)

Aastaid on räägitud ja kirjutatud, et meie lastekirjandus on õitsval järjel, aga noorsookirjandus kiratseb. Olles lugenud paari kuu jooksul nüüd kenakese hulga viimastel aastatel ilmunud noorsooromaane võin öelda, et eelkõige on mitterahuldav seis uudiskirjandusega, mis on „sooneutraalsed“ või suunatud poistele. Teismeliste tüdrukute valikuvõimalused kõndides raamatupoe lõputuna näivate riiulite vahel on tunduvalt avaramad (seda mitte seetõttu, et eesti keelde on tõlgitud iga viimnegi teismelise vampiiri armuvalust kõnelev romaan). On raamatuid superstaarihakatistest, koolikiusamisest, BFF-idest, vanematega peetavatest lahingutest, inglitiibadega boyfriend'idest ning muidugi esimese armastuse ilust ja valust. On tõesti mida võtta ja mida jätta!

„Tõda või tegu. Stella“ on üks tumedamates toonides noortekaid, mida olen viimasel ajal lugenud. Esiteks ärge laske end raamatu pealkirjast eksitada! Teismelise Stella elu põhimureks ei ole see, et talle meeldinud poiss suudles kedagi teise, kui mängiti „Tõde või tegu“. Asjalood on hoopis tõsisemad! Nimelt kaob Stella ema neiu 14. sünnipäeva hommikul jäljetult ning aasta hiljem hakkavad ilmsiks tulema kohutavad saladused tema perekonna kohta. Ilma ühtegi olulist süžeeliini ära andmata ütleme nõnda, et sotstöötajad, lastekaitse, politsei ja psühhiaatrid peaks koos tormi jooksma selle perekonna peale. Kriminaalsele loole on vürtsi lisamiseks ka natuke teismeliste armusuhteid hulka segatud. Muuseas suhteid, mis kuuluvad Eesti viimase 25. aasta kõige „olulisema“ seaduse ehk Kooseluseaduse jurisdiktsiooni. Igati rõõmustav suundumus meie noorsookirjanduses!

Ma olin lugemas romaani viimaseid lehekülgi ning ootasin, et kohe kohe peavad imelise lahenduse leidma kõik Stella mured ja puntras suhted. Aga tutkit! Raamatu leheküljed said otsa ning õnnelikku lõppu ei saabunudki. Mõtlesin, et kas nüüd on tegu ühe ääretult realistliku noortekaga, kus öeldakse noorele lugejale otse välja, et alati ei saabu printsi valgel hobusel või on varsti oodata teist osa. Peale kiiret otsingut internetiavarustes selgus, et õige on viimane vastusevariant. Nõnda jään ma tõesti huviga ootama järge Stella ja tema perekonna saladuslikule loole.

Andmed:

Kristi Piiper, Tõde või tegu. Stella, Varrak, 2015, lk 192

August Gailit - Rändavad rüütlid (1919)

August Gailitit teatakse ja tuntakse eelkõige, kui üht kirjandusrühmituse Siuru liiget ning romaanide „Toomas Nipernaadi“ ja „Ekke Moor“ autorit. Mõnele tuleb ehk tuttav ette ka romaan nimega „Karge meri“, mille põhjal Arvo Kruusement 1981 aastal mängufilm väntas. Võib-olla suudetakse fotodelt ära tunda ka Gailiti isik, sest oma pilvedesse ulatuva kiilaka peanupuga on ta vägagi silmatorkav kuju eesti kirjanike seas. Ilmselt tavalugeja teadmised Gailitist sellega piirduvadki.

Kahjuks on täiesti unustusse vajumas novellist Gailit. Just lühiproosa kaudu jõudis noor Gailit eesti kirjandusparnassile ning tuntus romaanikirjanikuna saabus alles 1930ndatel aastatel. Remargi korras olgu öeldud, et oma romaane kirjutades tegi Gailit oma loomingutee lõpuni ikka natuke sohki ka. Alatihti meenutavad tema romaanid pigem novellikogusid, millele on lihtsalt üks läbiv tegelane („Ekke Moor“) või tervikmuljet loov taust („Kas mäletad, mu arm?“) Eks kanna ju autori kuulsaim romaan „Toomas Nipernaadi“ alapealkirja „romaan novellides“. Gailitile ilmselt meeldis vahel lihtsalt enda rõõmuks ja kolleegide ärritamiseks romaanikirjaniku maski kanda. Mis on täiesti mõistetav, sest romaanidel on alati olnud paremad müüginumbrid, kui novellikogudel.

Ado Vabbe illustratsioon novellile "Öine teekond"

Kaks märksõna iseloomustavad novellikogu „Rändavad rüütlid“ kõige paremini – ekspressionism ja maailmasõda. Kogumik on kantud sõjakoledusest, sõjatüdimusest, sõjaväsimusest, sõja irreaalsusest, sõja jõhkrusest, sõja mõttetusest ja sõja jätkuvusest. Kõigis novellides on kadumas usk inimkonna headusesse ning maad on võtnud maailmalõpu meeleolud. „Kultuurrahvastelt“, kes on aastaid ohjeldamatus hulluses üksteiselt aadrit lasknud, ei saa ju oodata uue ja parema maailma ülesehitamist. Õhtumaad on end diskrediteerinud! Kristlus on end diskrediteerinud! Demokraatia on end diskrediteerinud! Uueks prohvetiks ja tõekuulutajaks on Saatan. Suure kiusaja auks kestab igavene pidu ja pillerkaar, kus käsikäes tantsivad nunnad ja pajatsid, neitsid ja sead, Katk ja Surm. Ainus võimalus selles kollases hullumeelsuses ellu jääda on end igaveseks ajaks purju juua. Juua, kuni saabub deliirium ning sinu ümber hakkavad ringtantsu mängima sinised kuradikesed. Peab ainult lootma, et kord lõppeb viina ja püssirohi ning saabub kauaigatsetud pohmell. Ühel hommikul peavad ju kahurid vaikima ja saabuma hetk, millal saame oma miljonid kirstud Kabelimäest vuta-vuta üles viia.

Ado Vabbe illustratsioon novellile "Merilind"

„Rändavad rüütlid“ on otsekui maal pealkirjaga „Tagalas“ või „Pidu katku ajal“. Pildil näeme tantsuhoos kokotte, purupurjus hangeldajaid, irvitavaid poliitikuid, üürgavaid näitlejaid, iharaid kirikuõpetajaid ning näljast ulguvaid koeranärakaid. All paremas nurgas ei hoia lipukest mitte lammas, vaid sinine Saatan, kelle fosforläikega silmad jälgivad heakskiitvalt ümbrust. Sellise unenäolise teosena on „Rändavad rüütlid“ suurepärane pilguheit Esimese maailmasõja ja Vabadussõja perioodil inimese hinges valitsenud hirmudele ja lootusetusele. Ega Siuru polnud ainult sirelid ja pitsvahuga kleidid. Siuru oli ka siniseid sigu sünnitavad nunnad ja fosfortõbe levitavad madrused. Kahjuks kipume liiga lihtsakäeliselt unustama Siuru „koledamat“ poolt.

Andmed:

August Gailit, Rändavad rüütlid, Odamees, 1919, lk 212

Linke netiilmast:

„Rändavad rüütlid“ Kreutzwaldi sajandi kodulehel

August Gailit - Toomas Nipernaadi (1928)

Aastakümneid on proovitud Toomas Nipernaadi olemust lahti muukida küll koolikirjandites, ülikoolide lõputöödes, teadusartiklites, teatrilavadel ning kinolinal. Nipernaadi näol on kindlasti tegemist ühe enim analüüsijate ja tõlgendajate töötunde nõudnud eesti kirjanduse arhetüübiga. Otseloomulikult veavad selles kategoorias esikoha nimel senini vägikaigast Oru Pearu ja Mäe  Andres. Nipernaadil pole selle vastu muidugi midagi. Ega ta kade pole! Ta vaataks natuke kahe kange vatsavenitamist pealt, mängiks neile saateks isegi kannelt ja laulaks Krõõdaga võistu. Lõpuks kergitaks kaabut ning läheks lõbusalt lauldes ja hüpates Vargamäelt alla. „Sulaseks otsigu need oinapead omale mõnd teist lolli! Kraavid ja kraavid! Nagu pärleid otsiks sealt?! Ega ma olengi nüüd rohkem nagu rätsepa ameti peal.“

Seekord lugesin ma August Gailiti igihaljast romaani, kui ülistuslaulu põhjamaisele loodusele. Olles ise juba tükk aega külaliseks Kapurthala maharadža ja väikese Enelele juures, tuleb tahes-tahtmatult meelde üks põhjamaa poiss, nimega Toomas. Poiss, kes mõistab meie suve erakordsust ja hetkega joovastavat mõju. Tõelist suve ja looduse ühendkooride etteastet saab nautida ainult siis, kui kuskil ajusagaras tuksub teadmine, et see ei jää igaveseks nõnda. Et kord kattub maa valge vaibaga ja saabub surmalähedane vaikus. Mõistmine, et iga kuum suvepäev ja valged ööd ongi meie kallim maavara, teeb su momentaalselt rikkamaks igast idamaade maharadžast. Väike Enelele ei mõista kahjuks seda kunagi, kuigi olen talle seda korduvalt püüdnud seletada. Siin vahelduvad kõigest õhtu ja hommik, päev ja öö. Iga järgnev on äravahetamiseni sarnane eelnevaga. Enelele elab igaveses suves ning see ongi tema needuseks ja haiguse põhjuseks. Ohh, kui vaesed-vaesed nad kõik siin on!

Otto Krusteni karikatuur August Gailitist

Ühes oma esimeses blogipostituses kirjutasin, et Bornhöhe ajalooline jutustus „Tasuja“ kuulub kindlasti minu elu enim mõjutanud viie raamatu hulka. Selle nimekirja liidrikoht kuulub siiani vääramatult just „Toomas Nipernaadile“. Ma mäletan senini väga selgelt vihmast sügispäeva, kui ma peale kooli hüppasin läbi meie väiksest raamatukogust ja tulin koju koolikotis „Toomas Nipernaadi“ ja „Mahtra sõda“. Siis muutus kõik! Tänu Nipernaadi lugudele põhjamaa kohisevatest metsades, salapärastest soodest, tulistest päevadest ja valgetest öödest armusin ma eesti kirjandusse. Jäägitult! Hiljem võtsin armukeseks veel ka eesti teatri. Nipernaadi rändas peagi meie juurest edasi, kuid tema unistused on seniajani jäänud minuga.

PS: Muuseas, kui kellelgi on tarvis mõnda head kingiideed minu 50 juubeliks, siis julgen ise välja pakkuda „Toomas Nipernaadi“ esmatrüki eksemplari 1928. aastast. Teetähiseni numbriga 50 on küll veel omajagu maad minna, kuid kardan, et selle püha graali otsimine on ääretult vaevarikas ülesanne. Ainult äravalitud jõuavad pühale maale!

Andmed:

August Gailit, Toomas Nipernaadi: romaan novellides, Loodus, 1928, lk 430

Linke netiilmast:

"Toomas Nipernaadi" ELLU-s

Janka Lee Leis - Vihmasaatjad (2012)

"Vihmasaatjaid" hakkasin ma lugema pelgalt ühel põhjusel - raamatu kaanele oli kleebitud kollane kleebis kirjaga "Romaanivõistluse võidutöö" (kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlus). Ma olen ikka lugenud korraliku kuhila erinevate romaanivõistluste vahendusel trükki jõudnud raamatuid. Küll võidutöid kui ka ainult äramärkimist leidnud tekste. Küll 1920-30 aastate Looduse romaanivõistluste töid kui ka nüüd Tänapäev eestvõttel toimuva konkursi premeerituid. Seda kõike arvesse võttes ütlen ausalt, et ma pole nii kehva võidutööd, kui "Vihmasaatjad" enne lugenud.

"Vihmasaatjad" on iseenesest täiesti korralik "naistekas", kus näpuotsatäis suurt armastust, murtud südameid ja selle "Õige" leidmist. Keskealiste Nora ja Joonase eelmised suhted jooksevad karile, ametist saavad vabatahtlikult/sunniviisiliselt lahti ning kogu senine "suur plaan" hakkab allamäge veerema. Veereb seni, kuni jääb mõlema puhul Saaremaa väikeses rannakülas seisma. Seal ristuvad nende sassis eluteed. Nutetakse natuke, naerdakse natuke, armutakse natuke. Lõpuks mõistavad mõlemad, et koos on elus ikka lihtsam hakkama saada, kui üksi. Teada tuntud tõde - kaks pensionäri saavad mõlema pensionist ju täitsa korralikult ära elatud. Vaikne vegeteerimine alaku!

"Vihmsaatjad" on suurepärane näide sellest, et alati ei ole tarvis I preemiat välja anda. Kui konkursile saabunud ligi 50 käsikirjast osutus see parimaks, siis tekib tahtmatult küsimus, millised need teised veel olid?!? Iga romaanivõistlus ei peagi meile tooma uut Ristikivi, kuid mingid normid ja standardid peaksid ikka olema kestvad. Kunsti suurim vaenlane on madalale seatud sihid!

PS: Oleme alustamas pikka rännakut kodumaale. Raamatute lugemine ilmselt ei kannata, sest raamatud on paremuselt teised reisikaaslased. Kuid uute blogipostituste üles riputamine võib mõneks ajaks muutuda katkendlikuks. Külluse- ja põuaperioodide vaheldumine on ilmselt uueks märksõnaks.

Andmed:

Janka Lee Leis, Vihmasaatjad, Tänapäev, 2012, lk 248

Linke netiilmast:

"Vihmasaatjad" ELLU-s

Tauno Vahteri intervjuu autoriga Raamatus

Ain Kaalep - Kodu kõikjal kaasas (2013)

Pärast Jaan Krossi lahkumist on Ain Kaalepist saanud meie kirjanduse grand old man. Tema mõttelend on üheaegselt nii avar kui ka sügav. Kuubast Tadžikistanini ja antiikkirjandusest vabavärsini. Kaalep on pärit kadunud maailmast, kus inglise keel ei olnud veel lingua franca ning ladina või kreeka keele oskust võeti iseenesestmõistetavusena.

Kaalepi ja tema eakaaslaste kohta on tihti öeldud, et nendest hõngub Wabariigi aegset vaimu. Nemad pärinevad teistsuguse kasvatusega kodudest. Nõukogude perioodil austati ja peljati selliseid kodusid üheaegselt. Tavaliselt oli sellise kodu mõni liige saadetud 25+5 aastaks vahetusüliõpilaseks Siberisse. Seal lubati imperialistliku Euroopa kultuurikiht maha pesta ja temast pidi saama eeskujulik nõukogude inimene. Kahjuks vedas ka ilmeksimatu kommunistlik süsteem vahel alt ja osad kodumaale tagasipöördujatest oli ikka veel eurooplased.

Astrid ja Ain Kaalep 2010. aastal oma kodus Elvas.

Ain Kaalepi kohta on eurooplane või eestlane kindlasti vähe öelda. Tema puhul on tegemist siiski maailmakodanikuga. Ta tunneb end koduselt nii kristlikus Euroopas kui ka muhameedlikus Kesk-Aasias. Maailmakodanik ei ole isik, kes oskab mitmeid keeli ja on palju reisinud. Ei, maailmakodanikuks kvalifitseerub hoopis inimene, kes loob uusi tutvusi igas maailma nurgas ja kellel on kõigiga millestki rääkida. Olgu nendeks või Avignonist pärit neiud Moskva tänavanurgal.

Kogumik "Kodu kõikjal kaasas" on selliseid väikseid tutvusi täis. Tuttavaks saadakse nii türgi luule, armeenia teatri kui ka Charles Baudelaire'i endaga. Kiire visiit tehakse ka Viktor Kingissepa konspiratiivkorterisse. Ain Kaalep teeb teid paljude maade ja erinevate kultuuridega teretuttavaks, kuid kestvate sõprussidemete loomine jääb juba teie endi ülesandeks. Exempla docent!

Andmed:

Ain Kaalep, Kodu kõikjal kaasas: mitme aastakümne kirjutisi, Tänapäev, 2013, lk 247

Linke netiilmast:

"Kodu kõikjal kaasas" ELLU-s

Brita Meltsi arvustus Loomingus

Mathura arvustus Keeles ja Kirjanduses

Tiit Pruuli arvustus Vikerkaares

Aivar Kulli arvustus Postimehes

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Mari Kleini arvustus Õpetajate Lehes

Indrek Hargla - Suudlevad vampiirid (2011)

Külastades Apollo või Rahva Raamatu kodulehekülgi ning trükkides otsinguaknasse "Hargla", saame tulemuseks üpriski pika loetelu (e-raamatud jätsin nimme otsingust välja!). Igati loogiline tulem, sest Hargla näol on tegemist meie enim loetud ja produktiivseima (ulme)kirjanikuga. Aga kahjuks on enamuse otsingu tulemusel arvutiekraanile kuvatud teoste taga märge "Läbi müüdud" või "Toode pole saadaval" (erandiks on suuremate trükinumbritega apteeker Melchiori ja Süvahavva seeria raamatud).

Indrek Hargla varasemasse loominguperioodi kuuluvad raamatud on muutunud tõeliselt rariteetseteks ning osadele bibliomaanidele isegi kinnisideeks. Näiteks "French ja Koulu" on üks enim taga otsitud teoseid Raamatukoi kaupluses. Ootejärjekord sellele raamatule on isegi pikem, kui silmaarsti vastuvõtule meie haiglates. Isiklikult seisin paari aasta eest sama probleemi ees ja otsustasin "erakliiniku" kasuks. Postitasin ulmefoorumisse kuulutuse, et maksan 50 eurot lahkele müüjale koheselt peo peale. Nädala pärast oli "French ja Koulu" mu raamaturiiulis ning turutõrgetest kaarega mööda mindud.

Apteeker Melchior ja katustel tantsija

Turul valitsevat nõudlust on mõistnud ka Ajakirjade Kirjastus, kes on müügile paisanud uue laadungi kogumikku "Suudlevad vampiirid". Esmakordselt 2011. aastal trükivalgust näinud kogumik sisaldab kokkuvõtet ja läbilõiget Hargla viimaste aastate loomingust. Raamatus on uusi ja ka varem trükis ilmunud ulmetekste ("Suudlevad vampiirid", "Raudhammas"), samuti Melchiori sarja apokriivad ("Katustel tantsija", "Zarieli raamat"). Lisaks leiame kogumikust ka hulga vihjeid kirjaniku varasematele ja hilisematele teostele (Surmatagune koda, folklorist Roomas Kingu, palveränd Santiago de Compostelasse). Samuti tundus mulle, et novelli "Minu päevad Liinaga" peategelane Rainari on "Süvahavva" Peebu hingesugulane ja osaliselt ka kaaskannataja.

Nagu eelpool mainitud sisaldab "Suudlevad vampiirid" ka 2009. aastal Harglale Tuglase novelliauhinna toonud novelli "Minu päevad Liinaga", mis ilmumise ajal ulmefännide seas omajagu vastuolu ja segadust külvas. Põhiliseks  küsimuseks oli tollal kas seda novelli saab üleüldse liigitada ulmekirjanduseks. Hargla annab sellele küsimusele jaatava vastuse paralleeltekstiga "Tema päevad Liinaga", kus saame paljudele hämaraks jäänud seikadele vastused (kleidivöö, Aat, Liina "võimed"). Liina-jutte tulekski võtta kaksikteosena ja nõnda neid ka lugeda. Uutmoodi lugemiselamuse saamiseks soovitan, aga esimesena lugeda hoopis "Tema päevad Liinaga". Suhtumine novellide erinevatesse tegelaskujudesse muutub tunduvalt.


Kokkuvõtvalt võib öelda, et "Suudlevad vampiirid" on suurepärane esinduskogumik, mis annab ülevaate Hargla viimaste aastate suundumustest. Ulmefanaatikud saavad korraliku annuse eestimaist ulmet ning seni ainult Melchiori tegemistele kaasa elanud lugejatel on võimalus tutvuda Hargla teiste tegemistega. Loodame, et varsti ilmestab "Suudlevaid vampiire" taas märge "Toode pole saadaval".

Andmed:

Indrek Hargla, Suudlevad vampiirid, Fantaasia, 2011, lk 432

Linke netiilmast:

Fagira D. Morti arvustus Eesti Päevalehes

Ene Kallase arvustus Reaktoris

Ketlin Priilinn - Halloween (2015)

Kodumaised kriminaal- ja detektiiviromaanid on viimase kümnendi vältel aina enam populaarsust kasvatanud ning seda nii täiskasvanute kui ka laste seas. Lapsed ajavad pätte ja kaabakaid taga Supilinnas ning täiskasvanud omakorda keskaegses Tallinnas. Kahjuks puudub meie kirjandusmaastikul vaheaste nende kahe maailma vahel. Supilinna salaseltsi liikmetel Mika Keräneni raamatutes on õnn saada vanemaks palju aeglasemalt, kui nende lojaalsel lugejaskonnal. Krimkasid armastama õppinud lapsed peavad teismeliseikka jõudes leppima noortekatega, mis heal juhul sisaldavad mõnda kriminaalset motiivi.

Seevastu Ketlin Priilinna uusim raamat "Halloween" sisaldab neid kriminaalseid motiive kohe hulgi. 14-aastase Susani ja tema perekonna elus leiab kõigest aasta vältel aset nõnda rohkelt traagilisi sündmusi (mõrvad, inimröövid, pettused, liiklusõnnetused, ohud internetis), mille lahendamiseks oleks ilmselt tarvis härra Poirot ja miss Marple'i ühendatud jõudusid. Kuid romaanis teevad politsei töö ära hoopis Susan ja ta sõbrad, kelle hallid ajurakukesed töötavad tõesti meisterdetektiivide tasemel. Politseil jääb üle ainult protokolle täita ning sini-valgeid lindikesi lahti ja kokku kerida.

Ketlin Priilinn

Samas ongi "Halloweeni" peamiseks nõrkuseks just vanasõna "Õnnetused käivad ikka käsikäes" liigne ekspluateerimine (ainult narkootikumid, noortevangla ja soovimatu rasedus puudusid veel sellest loost). See nähtus on tegelikult omane paljudele viimasel kümnendil ilmunud noortekatele. Kui ühte inimest või perekonda tabavad aina uued ja uued saatuselöögid, siis muutub see lõpuks juba koomiliseks. "Halloweeni" lugedes tekkis tunne, et ilmselt leiab romaani teise poole tegevus aset haiglakoridorides, kui tegelaste "ärakukkumine" sarnasel kiirusel jätkub. Nõnda õnnetu tähe all sündinud perekonda on mul lugejana lihtsalt keeruline realistlikuks pidada. Targem oleks olnud kirjanikul kogu see häda ja viletsus mitme raamatu peale ära jaotada ning nõnda teksti kriminaalset kontsentraati natukenegi lahjendada.

"Halloweeni" tugevuseks tuleb pidada elavaid ja täisverelisi karaktereid. Priilinn ei ole kasutanud äraleierdatud tegelaskujusid: gooti tüdruk, vaikne kannataja, ilueedi, klassi tola, tuhkatriinu, kuri kasuvanem jne. Autor on võtnud vaevaks lahti kirjutanud oma tegelaskonna taustad ja nende maailmapildi kujunemise põhjused. Ainus tegelane kellega mul romaani lugedes probleem tekkis oli Susani üheksa aastane väikevend Rasmus. Esiteks, milline üheksa aastane poisike istub kodus ja kuulab õhtud otsa Alice Cooperit? Teiseks ei ühtinud tema külmaverelisus ja täiskasvanulikult kaalutletud käitumine romaani teises pooles kuidagi teose alguses loodud memmeka kuvandiga. Rasmuse tegelaskuju usutavust oleks olnud lihtne tõsta temale mõne eluaasta lisamisega ning vajadusel ka Susanile ja tema sõpradele. Või tuleb siinkohal taas kasutada ärakulunud käibefraasi "Tänapäeva lapsed saavad palju kiiremini täiskasvanuks".

Kokkuvõttes võib "Halloweeni" siiski pidada täiesti korralikuks aseaineks noortele kriminaalromaanide austajatele, kes ootavad oma vanusele mõeldud pikemat kodumaist detektiivisarja. Oranžide jalgrataste vargused tunduvad kahjuks neile juba liiga titekad, seevastu Pirita kloostris nunni vägistavad kurikaelad veel liiga hirmutavad. Loodan, et uus detektiivihakatiste salaselts jõuab raamatupoodidesse juba lähiaastatel ning kuritegude lahendamine võib jätkuda.

Andmed:

Ketlin Priilinn, Halloween, Tänapäev, 2015, lk 238

Linke netiilmast:

"Halloween" ELLU-s

Janika Vaht - Vabanemine (2013)

Janika Vaht tõstatab oma romaanis "Vabanemine" küsimuse - "Kas kaks katkise hingega inimest saavad üksteisele toetuda või on hoopis tulemuseks lõplikult lõhki kistud sisemaailmad?". Mai on neiu, kelle klaas on alati olnud pooltühi ning Sander on tema uus klassivend, kelle eelmine tüdruksõber end üles poos. Lisagem, et noored kohtuvad ühel suveõhtul sillal, kus Sander kavatseb just enesetappu soovitama hakata. Tundub olevat ju igati paljulubav algus ühele ääretult depressiivsele loole?

Ütlen ausalt, et ma pole vist kunagi lugenud raamatut, kus nõnda palju pisaraid voolaks. Ehk mõnes 19. sajandi sentimentaalses baltisaksa tuhande leheküljelises Jenoveva loos voolab rohkem silmavett. Ma räägin täiesti tõsiselt! Ma küll ei pidanud täpset arvestust, aga lugedes jäi mulje, et igas peatükis hakkas mingi hetk asja eest, teist tagant keegi ulguma. Põhjus oli üldjuhul selles, et üks osapool sai eitava vastuse universumi kõige olulisemale küsimusele - "Ehk me võiksime olla rohkem kui sõbrad?". Muuseas, võrdõigusvolinik oleks selle raamatuga väga rahul, sest mõlemad sugupooled vesistasid võrdselt. Janika Vaht ei diskrimineerinud kedagi!

Jättes pisaratevood kõrvale oli tegelikult tegemist üpriski helge ja positiivse teosega. Keegi ei ole kliiniliselt suitsiidne. ning raamatu ei proovi kordagi olla depressiivne depressiivsuse pärast, vaid näeb kurbust lihtsalt ühe loomuliku osana meie eludest. Juhtmõtteks on ikka, et minevikku peab mäletama, aga samas peab õppima eluga edasi minema. Samas ei tohi ära unustada, et otsetee õnne ja armastuseni puudub ning kõik toimub loomuliku protsessina.

Appi!! Postituse lõpuks hakkan minagi juba muutuma liiga melodramaatiliseks. Ilmselt on aeg mingiks ajaks lõpetada teismeliste hingehädadest kirjutatud raamatute lugemine ning pöörduda tagasi ulmekirjanduse manu. :)

Andmed:

Janika Vaht, Vabanemine, Tänapäev, 2013, lk 224

Linke netiilmast:

"Vabanemine" ELLU-s

Marian Suitso - Hobusehullud (2013)

Mina olen oma elus ainult korra hobuse seljas istunud ja midagi ratsutamise laadset simuleerinud. See juhtus esimeses klassis, kui kooliekskursiooni käigus külastasime Ruila talle Harjumaal. Mõeldes tagasi sellele päevale pole ma enam üldse kindel, et tookord oli tegu hobusega. Pigem oli tegemist parajalt piraka poniga, kes meie jumbude kasvu arvestades paistis meile suure hobusena. Minu hilisemad kokkupuuted hobustega on toimunud Tallinn-Tartu-Tallinn marsruudil, kui olen rongi- või bussiaknast silmitsenud mööda vilksavat Eestimaad. Kõik võivad neist suurepärastest näidetest järeldada, et minu puhul ei ole kindlasti tegemist hobusehulluga. Seda põnevam on sattuda raamatute vahendusel maailma, millest sul enne polnud kõige ähmasemat ettekujutustki.

Marian Suitso noorsooromaan "Hobusehullud" on üldjoontes kõige tavalisem noortekas. Võiks isegi öelda, et teos on 90% ulatuses täielik klišee. Tegemist "päevikuvormis" kirja pandud looga üheksandas klassis õppivast Johannast. Johanna kuulub "nähtamatute" gruppi. Tal on head hinded, parim sõbranna ja korralik perekond. Muidugi on Johanna unistuseks tõusta sotsiaalses hierarhias ja saavutada omaksvõtt "poppide" poolt. "Poppide" hulka kuulub samuti klassi kõige lahedam poiss, kelle vastu on Johannal salaja tunded tekkinud. Kahjuks satub ta "poppide" silmis hoopis pilke ja tagakiusamise sihtmärgiks. Nad suudavad isegi Johanna oma pinginaabri ja parima sõbrannaga tülli ajada. Nõnda hakkavad mustad pilved aina enam kogunema noore neiu pea kohale. 

Ainsaks positiivseks asjaks Johanna elus saavad ratsatreeningud (10% raamatust, mida võib pidada uudseks temaatikaks meie noorsookirjanduses). Eneses kahtlema löönud ja kogu enesekindluse kaotanud neiu avastab Hirve tallides trennis käies uue maailma, uued sõbrad ja uue eesmärgi elus (soov õppida veterinaariks). Muidugi tutvub Johanna treeningutel võluva ja heasüdamliku noormehega ning tunded klassi ilueedi vastu tuhmuvad koheselt. Tagasi saadud enesekindlus ja oskus ennast kehtestada kanduvad peagi üle ka kooliellu ning "poppidel" kaob vähemgi soov Johannat kiusata. Sihtmärk, kes ründajad pidevalt lolli olukorda paneb unustatakse kiiresti. Lõpp hea, kõik hea.

Kardan, et just vähene originaalsus sai ka romaanivõistlusel "Hobusehulludele" komistuskiviks ning lubas Kaja Sepa romaanil "Hetk enne homset" esikoha napsata. "Hobusehullud" on küll tunduvalt terviklikum ja ühtlasem tekst, kuid revolutsioonilisusega see silma ei paista. Romaan pakub eelkõige tõelistele hobusehulludele äratundmisrõõmu ning hobusekaugetel avastamisrõõmu. Kõige suurema teene osutab Suitso romaan ilmselt meie ratsaspordile, sest kindlasti soovib suur osa raamatu lugejatest nüüd isiklikult ratsutamisega tutvust teha. Vanemad, kes selle raamatu oma lastele ostavad, parem arvestagu lisanduva kuluartikliga pere eelarvesse. Lugemine pole odav lõbu!

Andmed:

Marian Suitso, Hobusehullud, Tänapäev, 2013, lk 352

Linke netiilmast:

"Hobusehullud" ELLU-s

Kaja Sepp - Hetk enne homset (2013)

Olen oma arvustustes ennegi maininud, et ma üldse ei salli, kui kirjastused püüavad raamatut müüa hoopis teise toote pähe. Tavaline strateegia sellisel puhul on esiteks raamat pakkida täiesti sobimatusse pakendisse ehk kaanekujunduse sugulussidemed teose sisuga on kergelt öeldes ähmased. Teiseks kirjutada tagakaanele sisututvustus, millele läbi lugemisel tekib küsimus, kas selle kirjatöö autor on üldse raamatut lugenud. Romaan "Hetk enne homset", mis tõi Kaja Sepale 2012. aastal noorsooromaanide võistlustel esimese preemia, kannatab kahjuks mõlema mainitud kirjastuse turundusnipi all.

Raamatut tutvustav lõik ütleb järgmist:

"Teismelise Erle pere kolib pärast ema uut abielu maale ja ema jääb lapseootele. Maal tekib Erlel kohalikest noortest uus sõpruskond, puhkeb armastus, aga ka konfliktid. Eraldi liiniks kasvab noorte soov pääseda superstaarisaatesse ning sellest tekivad uued võimalused ja probleemid. Kuidas kasvada pereks? Kes on tõelised sõbrad ja kelle peale võib loota?"

Esiteks ei koli Erle perega maale, vaid ostetakse suvila. Teiseks ema lapseootele jäämine on teemaks ainult paaris esimeses peatükis ning ununeb koheselt. Hiljem mainitakse ainult paar korda, et Erle ema kõhuke on natuke suuremaks muutunud. Kolmandaks ei kasva superstaarisaate liin kuskilt eraldi välja, vaid see poogitakse vägivaldselt raamatu lõppu. Isegi orienteerumisvõistluse kujutamine raamatu keskel saab rohkem leheruumi ja mõjub palju loomulikuna, kui superstaarikeste teema.

"Hetk enne homset" kõige olulisemaks teemaks on siiski noorte omavahelised suhted ja suveromanss Erle ja Janno vahel. Armumine, haiget saamine, uute sõprade leidmine ja tõelise sõpruse süvenemine - need on teemad, mida autor tõesti oskuslikult lahti kirjutanud. Kirjanik on suutnud hoiduda meie noorsookirjanduse stereotüüpidest - viina armastav kasuisa, mölakast kasuvend, depressiivne peretütar ja silmad kinni ringi käiv ema. Mõni pere toimib ka peale kasuvanemate staatuse rakendamist suurepäraselt edasi. Iga võõrasisa ei terroriseeri füüsiliselt ja vaimselt oma kasutütart!

Tegevuse viimine "depressiivsesse Eesti külla" ning "noortele ja vanadele" avanevate võimaluste kujutamine on autoril samuti hästi õnnestunud. Kes läheb kutsekasse ja kes Soome ehitajaks. Kellel on unistuseks kasutatud bemar ja kellel laste tagasi kolimine Soomest. Sepp suudab siiski säilitada optimistliku alatooni ning luigelaulu Eesti külaelule ei laulda.

"Hetk enne homset" on otsekui näidend, mille kaks esimest vaatust on näitekirjanikul tõesti hästi õnnestunud ja kolmas läks kahjuks kogu täiega metsa poole. Kogu superstaarisaates osalemisest tulenenud draama oleks võinud olemata olla. Eriti veel seetõttu, et sinna saatesse ei üritanud pääseda romaani peategelane, vaid tema mitte eriti lähedane sõbranna Kiti. Samuti puudus oodatud pilguheit saate "telgitagustesse" ja kogu kirjeldus piirdus sellega, et žüriis olid leebe, karm ja ilus kohtunik. Kõige selle kulminatsiooniks oli kõigi tegevusliinide järsk lõpetamine ja lõppu lisatud "Mis neist sai? Kolm aastat hiljem", kus iga tegelase elusaatus kahe lausega kokku võeti.

Kokkuvõttes võib öelda, et "Hetk enne homset" oleks vajanud korralikku toimetajakätt, kes poleks kartnud kasutada ohtralt punast pliiatsit. Käsikiri võib ju võistlusel esikoha tuua, aga see veel ei tähenda, et see tuleks sellisena koheselt trükki lubada. Potentsiaal tuleb ikka meeskonnatööga korralikuks tulemuseks vormida.

Andmed:

Kaja Sepp, Hetk enne homset, Tänapäev, 2013, lk 336

Linke netiilmast:

"Hetk enne homset" ELLU-s

Indrek Hargla - Excelsuse konkistadoorid (1999)

Alljärgnev tekst sai kirjutatud 2010. aastal Tartu Ülikoolis studeerides. Andrus Org luges meile ainet "Ulmekirjanduse poeetika žanriteooria valguses" ning aine edukaks läbimiseks pidime kirjutama analüütilise essee ühest kodumaisest ulmetekstis. Minu valik langes momentaalselt Indrek Hargla lühiromaanile "Excelsuse konkistadoorid", mis on seniajani üks mu lemmiktekste eesti ulmekirjandusest. ”Excelsuse konkistadoorid” oli tollal veel algaja kirjaniku esimene paberkandjal ilmunud teos, mis jõudis lugejateni ajakirja “Mardus” 1999. aasta kolmandas numbris. Teos sai koheselt positiivse vastuvõtu osaliseks nii kriitikute kui ka lugejate poolt. Tegemist on ka ühe enam taasavaldamist leidnud Hargla teosega üldse. Lühiromaan on ilmunud veel võrguajakirjas ”Algernon” (mai 2000), autori esimeses jutukogumikus ”Nad tulevad täna öösel!” (2000)  ning Raul Sulbi poolt koostatud mahukas ”Eesti ulme antoloogias” (2002). Minu "analüütiline essee" on muutmata kujul ning kannab seetõttu oma ajastust ja ka eesmärgist tulenevat pitserit. Juhul kui tekst kisub liiga kuivaks võtke lihtsalt kesvamärjukest peale ning kui ka see ei aita, siis jätke südamerahuga pooleli ja alustage parem "Excelsuse konkistadooride" lugemist.

Tulevikuline alternatiivmaailm

Indrek Hargla lühiromaan ”Excelsuse konkistadoorid” kuulub kirjaniku teostesarja, mille ühiseks nimetajaks on kujunenud ”Terranoova Konservatoorium”. Tegemist on Hargla loodud tulevikulise alternatiivmaailmaga (paraspace), millele ta paneb aluse 1998. aastal ilmunud  teoses ”Gondvana lapsed” (ümbertöötatud versioon ilmus 1999. aastal). Samasse sarja kuuluvad veel peale kaht eelpool mainitud ka ”Õnnekosk” (1998), ”Aleana” (2000) ja ”Capaneusi Harta” (2000). Jutus ”Õnnekosk” loodud kaevandusplaneedist Fabulus on saanud esimesi eesti ulmes kasutusele võetud ühismaailmu (shared world), mida hiljem on oma teoste tegevuspaigana kasutanud nii Veiko Belials, B. S. Bailey kui ka Juhan Habicht.

Hargla on oma teostes kujundanud inimkonnale omanäolise tulevikuversiooni. Loodud maailmas on inimrass lahkunud oma kunagiselt koduplaneedilt ning ümber asunud Maaga sarnanevale planeedile (E-Type World) nimega Terranoova (täpsema kirjeldus püüdele 26. sajandil Maalt lahkuda annab teos ”Gondvana lapsed”). Terranoovalt on asutud edasi uurima ning ka koloniseerima teisi inimeluks kõlbulikke planeete. ”Excelsuse konkistadooride” tegevuse alguseks on inimkond loonud juba oma kosmoseimpeeriumi, sinna juurde kuuluvate kolooniate ja emamaaga. Inimestest on kujunenud teadaolevas universumis ainus valitsev jõud.

Kui teose ”Excelsuse konkistadoorid” ruumiline paiknevus on suhteliselt täpselt edasi antud, siis ajalist paiknevust ei ole teksti põhjal võimalik määrata. Ühtegi aastaarvu ega muud ajalist parameetrit pole välja toodud. Kuid ajaliste mõõdetena on kasutusel universaalsed standardaasta ning standardsajand (ilmselt etalon loodud tuginedes Terranoova või Maa aja arvestamisele). Kuigi teose tegevuse kindlat ajapunkti ei tea, saame määrata laiema ajastu, kuhu autor on inimkonna paigutanud. Nimelt on käsil uus-renessaanss. See periood vastandub universumi hõivamise algusaegadel inimkonna pool toime pandud barbaarsustele (teiste planeetide floora ja fauna hävitamine). Uus-renessanss on endaga kaasa toonud uue ideedepuhangu, nii kunsti (antiikkultuuri väärtustamine) kui ka tavaarusaamade (humaansus) mõttes. Inimene ei tapa ega hävita võõrelu, tappa võib vaid erandjuhtudel ning enesekaitseks. Koloniseerimiseks on jäänud avatud vaid üksikud planeedid, kus inimeste ning kohaliku fauna vastasseisud ei ületa kriitilist taset.

Loodud universumiimpeeriumisse on Hargla konstrueerinud loomulikult ka toimiva ühiskonnakorralduse. Nimelt on inimkond taas valitsemisvormina kasutusele võtnud absoluutse monarhia, riigipeaks on Tema Majesteet. Sinna juurde kuulub muidugi ka Terranoova Õukond, oma kommete ja arusaamadega (näiteks seksuaalsuhtes), tiitlite ja hierarhiaga (markiid, parunid). Kuna teose tegevus toimub impeeriumi perifeerias, suhteliselt eraldatud planeedil, siis hierarhiline ühiskond ning Õukonna tavad on Excelsusel pigem ebaolulised ja viimastest emaplaneedil toimunud muutustest maha jäänud.

Just inimkonnale nii iseloomulik tunnus, uudishimu, on põhjuseks, miks on inimkond jätkanud ka teiste mõistusliku eluvormide otsinguid. Selleks on loodud ka eraldi asutus, Tema Majesteedi Teaduste ja Tehnoloogia Ameti otsealluvuse kuuluva Mõistusliku Elu Otsimise Konservatoorium. Konservatoorium on juba standardsajandeid kogu universumis tegelenud mõistusliku elu otsimise ning uurimisega. Seni on leitud erinevaid, kuid vähehuvitavaid zooloogilisi eluvorme. ”Excelsuse konkistadoorides” areneva tegevuse alguseks on just avastatud Capaneusi nimeliselt planeedilt koopainimesed, kes näivad oma arengus kordavat inimkonna eelajalugu (jõudnud välja kiviaega). Inimene pole veel kunagi kohanud endasarnast rassi, kes oleks võimeline üles ehitama tsivilisatsiooni, lendama tähtedele ning koloniseerima ilmaruumi. Kuid Capaneusilt leitud ürginimeste poolt tehtud koopajoonised tõid teose tegevuse just Excelsusele.

Talveplaneet Excelsus

Talveplaneet Excelsuse näol on Hargla loonud vägagi omanäolise, unikaalse ning detailrikka maailma eesti ulmekirjanduses. Võrreldes mõne teise Hargla poolt loodud planeediga (näiteks Fabulus ”Õnnekoses” või Belauvér ”Aleana´s”) on lühiromaani peategelaseks pigem planeet ise, koos sealsete eluvormidega.

Excelususe puhul ei ole tegemist tavalise Terranoovale kuuluva koloniaal- või talveplaneediga. Selle omanikuks on hoopis universumi üks rikkamaid inimesi, tööstur ning kunstimetseen Petrus Brommer. Brommer ostis planeedi juba 30 aastat enne teose alguses asetleidvaid sündmusi. Ta nägi seal võimalust viia ellu oma fantastiline unistust - rajada suurim jääskulptuuride Galerii universumis. Selleks lasi Brommer ehitada Excelsusele Akadeemia, mille juhiks määras ühe universumi tunnustatumaid ning geniaalsemaid skulptoreid Hassim Dumar Girei. Iseenesest kujutab Akadeemia ligi neljasaja inimesega kunstnikekolooniat. Enamik on Excelsuse Galerii Ülemmeistri ja Akadeemia alalise Magistri Girei käe all juba 30 standardaastat valmistanud planeedi liustikest väljalõigatud jääblokkidest gigantseid skulptuure (”Luik”; ”Zeus”; ”Ikarose langemine”) peagi algava Festivali tarbeks.

Mis teeb Excelsusest teiste talve- või jääplaneetide kõrval eriliseks, et just Brommer jääskulptuuride Galerii otsustas sinna rajada? Nimelt viibib Excelsus praegu oma talvetsüklis, mille tõttu on kogu planeet kaetud kilomeetri paksuste jääliustikega (tegemist kunagiste ookeanitega). Planeedi jääaja kestvus võib ulatuda kuni 20 000 aastani. Selle põhjustajaks on Excelsuse ekstsentriline orbiit, mis asub kahe selle Galaktika osa kõige võimsama soojusenergiaallika (sõsartähed Sindice I ning Sindice II) mõjupiirkonnas. Kord tuhande aasta jooksul satub Excelsuse põhjapoolkera oma kahe tähe kiirte ristumisse. Kahelt poolt illumineerivad sõsartähed planeedi pinda ning see teeb võimalikuks paariks standardpäevaks uskumatu jääskulptuuride valgusmängu ehk Festivali.

Excelsuse puhul ei saa rääkida ulmekirjanduse tegevuspaikadena esinevast klassikalisest M-tüüpi planeedist (E-Type World). Pigem on tegemist siiski suhteliselt ekstreemse elukeskkonnaga, kuhu inimasustus on rajatud ainult lühiajaliselt, mitte aga eesmärgiga kogu planeet koloniseerida. Ainsa inimasulana planeedil olev Akadeemia meenutab pigem mõnda Maa polaarpoolusel asuvat uurimisjaama. Excelsusel möllavad periooditi kuude pikkused lumetormid, milles toimetamine on inimesele võimatu. Ka normaaloludes vajab inimene teatud kaitsevarustust planeedil liikumiseks (jääprillid, skaftooga, naeliksaapad). Kõige üldisematest üldfüüsikalistest näitajatest on ehk ainult temperatuur Maa pooluste mõistes tavapärane. Sest näiteks nii atmosfäär (puudub süsinikdioksiidi kaitsev kiht) kui ka gravitatsioon (tugevam kui Terranooval) erinevad tunduvalt tavaarusaamast. Kuid see, mis tegelikult Excelsuse eripäraseks ning unikaalseks teeb, on hoopis sealne elusloodus.
 

Ningod

Teose tegevustik algab Mõistliku Elu Otsimise Konservatooriumi luureülema parun Bent vris Zenani saabumisega Excelsusele ning lõppeb kaks päeva hiljem tema lahkumisega  planeedilt. Kuid mis oli selleks ajendiks, et universumist mõistusliku elu otsingutega tegelev organisatsioon saatis oma teadlase jäisele ning eluks peaaegu kõlbmatule planeedile?

Ühesõnaline vastus sellel küsimusele on ningod. Ningod on Excelsuse jääliustike all elutsevad salapärane eluvorm, keda esimest korda nägid Akadeemia elanikud paar aastat peale koloonia rajamist. Ningod rajavad oma jääalustest elukohtadest kümnete, isegi sadade kilomeetrite pikkuseid käike maapinnale. Akadeemia asukad on ningosid võimaluste piires süstemaatiliselt uurinud ning filminud. Oma avastusest ja tähelepanekutest teatasid nad ka Konservatooriumit, kes kindlatel põhjustel lõpuks ka enda delegaadi Excelsusele lähetasid.

Hargla on teoses väga elavalt ja täpselt edasi andnud pildi ningode välimusest ning käitumisharjumustest. Ningod on keskmiselt kahe ja poole meetri pikkused. Nende kered on torujad, eespool madaldub sitke õlaümbrus kaela kohalt pikaks peaks, kuid kere tagaosa on ningodel nälkjalikult peenem. Kere läbimõõt ulatub keskelt umbes pooleteise meetrini. Nii esi- kui tagajäsemed on varustatud pikkade, tugevate ning teravate küünistega. Tagajäsemed kujutavad ningodel lühikesi, keskelt kõverdunud ja suurte labajalgadega käppi. Parempoolne esijäse on suurematel isenditel ligi meeter pikk ning selle küünised on ka kõige võimsamad, kuid vasakpoolne esijäse on poole lühem. Karvkate on tugev ja ühtlane, värvides ningod musta-valge triibulisteks (teose käigus avastatakse ka suuremad, üleni mustad ningod). Enamasti on neil üks must sõõr kaela ümbruses, teine keskkohas ning kolmas tagajäsemete juures. Mustad triibud on kõhu all heledamad, selja pool tumedamad. Piklik pea kasvab üle pikaks koonuks, suuäärised muutuvad ”põskedel” kergeks muigeks (meenutades kergelt jääkaru). Silmad on lähedalt vaadates punased (arvatakse, et ningodel on suurepärane nägemine ning nad võivad näha ka külgedele), kuid kõrvu ningodel näiteks ei ole. Kui ningo suu on kinni, meenutab ta jääkaru ning hülge triibulist hübriidi. Kuid kui ta suu avab, paljastub kaks rida nõelteravaid kihvu.

Esimene põhjus, miks ningosid peetakse mõistuslikeks olenditeks ning mitte lihtsalt eripäraseks loomariigi esindajaks, nagu näiteks SB-407 mammuteid, Titus I junakke või Fabuluse tuttpiilusid, on nende käitumises. Ningosid on peetud alati lihatoidulisteks (nende toidusedeli kohta on muidugi ainult hüpoteesid), kuid inimeste surmaga lõppenud kontaktides on täheldatud ningode väga kummalist käitumist. Nimelt ningod ei tegutse kaitse- ega jahiinstinktist ajendatuna (nad ei söö tapetud inimesi). Nad käituvad pigem kui assassiinid või inkvisiitorid, kes rituaalselt oma ohvreid valusurma saadavad (torgates esmalt välja silmad ja eemaldades suguelundid ning alles lõpuks tehes surmava torke südamesse). Nende poolt toime pandud tapmised on liiga lähedased inimlikele, et ningosid pelgalt territooriumi kaitsvaiks loomadeks pidada. Samuti moodustavad mitmekesi ründavad ningod kindla kolmnurkse lahingrivi.

Teise põhjusena, miks peetakse ningosid mõistulikeks olenditeks toob Hargla teosesse sisse nn. psi- ehk paranähtuste rühma kuuluva fenomeni - telepaatia. Nimelt ningod ei räägi, vaid mõtlevad üksteisega (suutes mõtetega edasi anda informatsiooni ning emotsioone). Konservatooriumil õnnestus tuvastada ühelt Hassim Dumar Girei poolt saadetud kõrgsagedusega heliülesvõttelt mingi kummaline lainepikkus. Sellel sagedusel edastati ning võeti vastu niivõrd tundlikke ning kõrgeid helisid, mida Konservatoorium pigem mõteteks, kui helideks defineeris. Nende helide loogilisus ja süsteemsus, vastab pigem inimeste arusaamale suhtlemisest skeemis küsimus-vastus. See seletab ka, miks ningod kunagi ei too esile mingeid häälitsusi ning kõrvade puudumist.

Olles isiklikult ningodega kokku puutunud, jõuab Konservatooriumi luureülem Bent vris Zenan järelduseni, et ningod on pigem vaheaste looma ja inimese vahel. Nad on kõige sarnasemad inimesele oma emotsioonides, kannatades samade tungide ja ihade käes, ainult neil puudub loomisiha. Ningod on üks vaheetapp ja juhtnöör leidmaks seda Suurt Võõrast Rassi, keda inimkond on aastatuhandeid universumist otsinud (otsingud jätkuvad Hargla poolt ”Excelsuse konkistadooridele” kirjutatud järjes ”Capaneusi Harta”).
 

Tehnoloogia

Ulmekirjandusele, eriti kosmoseteemaga seotud nn. kosmoseooperitele (space opera) on igiomaseks peetud tugev tehnoloogilise ja teadusliku motiivistiku olemasolu. Excelsuse planeeti kirjeldavas peatükis sai mainitud, et inimene ei suudaks seal ellu jääda ilma teatavaid tehnoloogilisi abivahendeid kasutamata. Kuid teksti ennast lugedes jääb kohe silma Hargla eriline napisõnalisus igasuguse tehnoloogia mainimisel või kirjeldamisel. Tavaliselt piirdub autor ainult objekti äramärkimisega (heljuksõiduk, laserpüss või laskurlift), jättes lugeja kujutlusvõimele vabaduse ise kirjeldatav ese silme ette manada. Näiteks ka ulmekirjanduses väga levinud ”hüperruumi” (võimalust reisida universumis minimaalse ajavahemiku jooksul), mainitakse teoses ainult korra, kui midagi täiesti argipäevast.

Tegelikult kirjeldab Hargla ainult kahte eset vähegi põhjalikumalt ning nendeks on tehnoloogia, milleta töö ja jääskulptuuri valmistamine Excelsusel oleks täiesti võimatu. Esimene nendest on nn. jääprillid ehk gonglatsiooniläätsed, mille kandmiseta on suur tõenäosus silmanägemisest Excelsusel üldse ilma jääda. Tegemist on vedelkristallidest koosnevate imekerged okulaaridega, mis muudavad tähtede kiirguse talutavaks ning silmad ei saa kahjustada. Lisaks jooksevad mööda okulaari paremat ülanurka erinevad andmed (temperatuur, valgustugevus, tuule suund), mis aitavad planeedil orienteeruda.

Teine oluline tehnoloogiline abivahend planeedil on kogu Akadeemias inimesi aitavad heljukrobotid ehk himaajad. Tegemist ei ole tavapärase ulmekirjanduses esineva tehisintellektiga, kellele on antud inimkujuline fassaad. Himaajad on maa kohal hõljuvad, tündritaolise kujuga, torustike ning paneelidega erinevateks töödeks mõeldud robotid (peitel-himaaja, kelner-himaaja, lumepühkur-himaaja, tõstuk-himaaja). Nad on asetatud teoses dehumaniseeritud seisusesse, neisse on lihtsalt programmeeritud kindlad operatsioonid, mida nad täitma peavad.
 

Teose žanriline kuuluvus

Kui proovida Indrek Hargla lühiromaani ”Excelsuse konkistadoorid” lahterdada ühte ulmekirjanduse kolmest põhižanritest (science fiction, horror fiction, fantasy), siis on selgelt tegemist science fiction’iga ehk teadusliku fantastikaga ehk teadusulmega.

Süžeetasandi seisukohalt on tekstis kõige olulisem tulevikuvisioon inimkonna kohtumisest võõra ning mõistetamatu rassiga (ningod), kellega üritatakse kontakti saada. Just kahe mõistusliku eluvormi kohtumine vallandabki teoses oleva sündmuste narratiivse jada, mis viib välja verise konfliktini erinevate rasside vahel. Kokkupõrke tulemusena vallutavad ningod Galerii (muutes paiga oma pühamuks ning jääkujud oma jumalateks). Kogu kunstnikekoloonia on sunnitud planeedilt lahkuma ning 30 aastat ettevalmistatud Festival lükatakse teadmatuks ajaks edasi.

Tegelaste tasandil ei ole keskseks kujuks mitte mina-jutustajast Konservatooriumi luureülem ja teadlane Bent vris Zenani, vaid Exclsusel elavad ningod. Salapäraste planeedi liustike all pesitsevate ningode puhul ei ole tegemist klassikalise ulmekirjanduses klišeega antropomorfsetest ehk inimsarnastest tulnukatest. Hargla on loonud väga erinäolise ja detailirikka pildi, sellest jääkaru ning hülge hübriidi meenutavast tulnukarassist.

Proovides ”Excelsuse konkistadoorele” kontseptuaalsel tasandil teadusulmest täpsemat liigitust leida, siis on teose näol tegemist soft science fiction´i ehk maheulmega. Maheulmele omaselt ei domineeri tekstis mitte tehnika- ja täppisteaduste saavutused (laserrelvad, kosmoselaevad), vaid autor on esiplaanile tõstnud hoopis inimlikumad teemad (kunst - täiusliku taiese loomise võimalikkus, filosoofia - oleme me universumis ainus mõistuslik eluvorm, religioon - uute jumalate loomine ja nende kultus). Oskus tuua tavalisse kosmoseooperisse sisse hoopis sügavam ning igavikulisem mõõde ongi põhjus, miks Indrek Hargla on eesti ulme lugejate seas nii populaarne ja hinnatud autor.

Andmed:

Mario Kivistik (koostaja), Mardus 3/99, Salasõna, 1999, lk 96

Indrek Hargla, Nad tulevad täna öösel!, Kuldsulg, 2000, lk 296

Raul Sulbi (koostaja), Eesti ulme antoloogia, Varrak, 2002, lk 656

Linke netiilmast:

"Excelsuse konkistadoorid" Algernonis