Avo Kull - Reporter (2013)

Mõne kirjaniku teoste kohta öeldakse üldjuhul ilkuvalt: "Oled ühte lugenud, oled kõiki lugenud!" või "Ta kirjutab terve elu üht romaani aina uuesti ja uuesti.". Olles nüüdseks lugenud Avo Kulli kaht romaani kardan, et need stereotüübid hakkavad ka tema teoste puhul aina enam kanda kinnitama.

Tegevuspaigaks Eesti väikelinn, armukolmnurk (kindlasti üks osapool abielus!), paar seksstseeni, üks Napoleoni kompleksi põdev mehike ja suuremat "mängumaad" vajav hakkaja alfaisane. Tuleb ainult mainitud komponendid kokku segada ning tekst paberile lüüa (soovitavalt 300+ lehekülge). Truu lugejaskond on juba olemas ja uue teose ootuses.

Kulli kiituseks tuleb mainida autori oskust panna oma tekst kindlas ajas elama. "Haigla" puhul oli see 1970ndate aastate lõpp, kus saabuva stagnatsiooni hõngu olid juba kõik nurgatagusedki täis. "Reporteri" tegevustik leiab aset 1990ndate aastate alguses. Just oma iseseisvuse taastanud Eesti on täielik "imedemaa", kus sõnal "vabadus" on veel palju laiem tähendus. Vabadusega kaasnevatest "kohustustest" ei tahetud üldse suurt midagi teada. Aferistid, lõputud erastamised, kauboikapitalism, piimahabemega ministrihakatised, ligadi-logadi seadused, kodukootud mafioosnikud , kollase ajakirjanduse võidukäik, Pullapää kriis ja parvlaev Estonia hukk. Kõik need märksõnad leiavad oma tee ühe väikelinna ajalehe toimetusse ning puudutavad nõnda otse või kaudselt sealsete ajakirjanike argipäeva.

Kohati tekkis lugedes küll soov õhata "Ohh, olid ajad! Elu oli palju lihtsam!". Kuid tegelikult ei sooviks ma kunagi tagasi sattuda aega või riiki, kus iga teine politsei võttis altkäemaksu ja seadusi andis venitada hea advokaadi puhul, kui kummi. Tore, et see periood on Eesti elus möödas, kus Kalašnikovi automaat või kilekotitäis sajaseid andis sulle eristaatuse. Vahel on siiski tore nendest aegadest lugeda, et endale meelde tuletada, kui pika tee me oleme koos maha käinud.

Andmed:

Avo Kull, Reporter, Tänapäev, 2013, lk 360

Linke netiilmast:

"Reporter" ELLU-s

Jüri Pino arvustus Postimehes

Hille Hanso - Minu Istanbul (2014)

Tunnistan ausalt, et ma olid puhtalt omakasu peal väljas, kui ma hakkasin lugema Hille Hanso raamatut "Minu Istanbul". Nimelt maandub meie lennuk viie päeva pärast Istanbuli Atatürki lennujaamas ning meil on plaanis terve nädal veeta Bosporuse kallastel patseerides. "Kodustatud" eestlase nõuanded ja näpunäited on alati kasulikud ning neid ma hakkasingi raamatust otsima.

Minu-sarja raamatute puhul ei või kunagi kindel olla, mis kaante vahelt vastu vaatab. Olen lugenud klassikalisi reisikirju, argipäeva sissekandeid, heietusi nooruspäevist ja pohmeluse mõtisklusi. Vahel saad tõesti sügavuti mineva analüüsi riigi, ajaloo ja rahva kohta, teinekord on tegemist pigem peo- ja pulliraamatuga. 

"Minu Istanbul" sobib nii klassikaliste reisikirjade kui ka argipäeva heietuste alla. Hanso annab juhtnööre nii tavaliste "turistikate" kohta, kui juhatab abivalmilt lugejale teeotsa kätte ka salapärastesse nurgatagustesse. Kõige kasulikumad õpetussõnad raamatus on muidugi kategooriast "Jumala eest, ära kunagi tee!". Olles ise eelnevalt külastanud mitmeid riike, kus islam on valdavaks usundiks, ma kahjuks palju uut informatsiooni ei saanud (põhitõed on juba niigi selged, kuid kordamine on alati kasulik). Kui Türgi on teie esimene tutvus islamimaailmaga, siis tasub "Minu Istanbul" kindlasti läbi lugeda. Kindlasti väldite tänu sellele sattumast mõnda "lolli olukorda" ja kohalikud ei pea pead vangutades taeva poole hüüdma "Allah annab mõistuse ja Allah võtab mõistuse!".

Andmed:

Hille Hanso, Minu Istanbul: Poolik ja tervik, Petrone Print, 2014, lk 248

Linke netiilmast:

"Minu Istanbul" ELLU-s

Reeli Reinaus - Mõistatus lossivaremetes (2009) & Kivid, tulnukad ja sekt (2011)

Kas Astrid Lindgren on eesti kirjandust ja kirjanikke enim mõjutanud autor viimase viiekümne aasta jooksul? Mina arvan, et on ja seda ülekaalukalt. Alates esimestest tõlgetest 1960ndatel on tema lasteraamatutel olnud oma koht igas eesti kodus. Pipi, meisterdetektiivid, vennad Lõvisüdamed, Ronja, Vahtramäe Emil, Tjorven ja muidugi katusel pesitsev Karlsson. Nende tegelaste mõju meie lapsepõlvele ja hilisemale elule on uskumatult suur, kuigi me ei pane seda ise tähelegi. Lindgreni loodud maailmad on lugematul arvul inimesi nakatanud lugemispisikuga ning nende seas on olnud kindlasti ka palju tulevasi kirjanikke. Ega sa enne uut "Tõde ja õigust" kirjuta, kui pole kõigepealt "Bullerby lapsi" lugenud. Kõrgkultuur saab alguse ikka lasteraamatutest!!!

Lisaks üldisele eesti kultuuri mõjutamisele on Lindgreni teosed olnud otseseks eeskujuks väga paljudele lasteraamatutele. Reeli Reinausi noorsooromaanid "Mõistatus lossivaremetes" ning "Kivid, tulnukad ja sekt" kannavad selget Kalle Blomkvisti lugude pitserit. Marten, Tanel ja Laura satuvad kahel järjestikusel suvel pöörastesse seiklustesse ning nende poolt lahendatavad mõistatused omandavad nii kriminaalsed kui ka kosmilised mõõtmed.

Kellel on vaja arvutimänge, Xboxe, nutifone ja muid elektrilisi imevigureid, kui sul on kummitavad lossivaremed või tulnukaid kummardavad sektid? Suvi on ju parim aeg erakordseteks seiklusteks ning juhtumusteks. Eriliseks muudavad need sündmused muidugi su kõrval olevad sõbrad, aga mitte helendavad ekraanid. Kuigi Marteni, Taneli ja Laura seiklused on kirja pandud ainult mõned aastad tagasi tundub nende mängumaal rohkem ühist olevat Kalle ja tema kamraadidega, kui praeguste eakaaslastega. Räägitakse küll kiiresti muutuvast maailmast, kuid laste maailmapilt tundub osades aspektides muutuvat lausa pöörase kiirusega. Ukakat asendab Candy Crush, luurekat GTA ja vanaema tehtud pannkooke Happy Meal. Vanarahva tarkusetera "Paks laps, ilus laps!" hakkab aina enam täide minema. Oleme siis targad edasi!

Andmed:

Reeli Reinaus, Mõistatus lossivaremetes, Tänapäev, 2009, lk 232

Reeli Reinaus, Kivid, tulnukad ja sekt, Tänapäev, 2011, lk 238

Linke netiilmast:

"Mõistatus lossivaremetes" ELLU-s

"Kivid, tulnukad ja sekt" ELLU-s