Aleksander Lipu romaan "Suurupi aare" kuulub kindlasti kategooriasse "Unustusse vajunud raamatud". Põhjus on lihtne - 1988. aastal oli inimestel lihtsalt musttuhat pakilisemat ja elulisemat asja, mille pärast oma peakesi vaevata. Ajaloolised murrangud ja seiklused ei leidnud aset enam raamatukaante vahel, vaid tänavail. Sama saatus tabas ka näiteks teatreid, kus mängiti mitu hooaega pooltühjadele saalidele. Muidugi tagas kaasaegse kultuurielu tahaplaanile jäämise ka inimeste aina kehvemaks muutuv majanduslik olukord. Enne leib, siis alles tsirkus! Kuigi mina ostsin alati esiteks antikvariaadist mõne raamatu ja alles siis järele jäänud raha eest šokolaadi. Eks ma ole ka natuke omamoodi.
"Suurupi aare" viib meid Oktoobrirevolutsiooni eelsesse Petrogradi, kus kõigil buržuidel, valgekaartlastel ja töörahva verd imevatel kapitalistidel on jalgealune üsna kuumaks läinud. Keiserliku Admiraliteedi mineerimisosakonna ülem Heinrich von
Benhauseni otsustab osa rasvaseid hanesid haneks tõmmata, lubades neile ohutut põgenemisvõimalust meritsi välismaale. Kuid Benhausen põgeneb koos oma armukesega hoopis mõni öö varem Eestimaa suunas ning muidugi võtab ta oma "klientide" varandused endaga kaasa. Revolutsiooni tuuled jõuavad siiski ka Tallinna ning hirmust enamlaste terrori ees matab Benhausen aarde maha.
Esimene pool raamatust (aarde matmiseni) on väga tempos ja kaasahaarav. Autor on suutnud suurepäraselt edasi anda revolutsioonilist õhustikku nii Tallinnas kui ka Petrogradis. Konspiratsioonid, spekulandid, läbiotsimised, korruptsioon, liikumiskeelud, tagaajamised ja tulevahetused pimedatel linnatänavatel. Pinge püsib pidevalt õhus ning revolver peab alati vöövahel olema! Mis peamine: "Ära usalda kedagi!".
Lipu romaani kõige suuremaks plussiks on autori neutraalne suhtumine kõigisse "ajaloolistesse" osapooltesse. Ühelt 1988. aastal ilmavalgust näinud raamatult, mis räägib "Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist" on see üpriski üllatav joon. Romaanis puudub nii ülistuslaul revolutsioonilistele madrustele kui ka taasiseseisvumise käigus pead tõstnud laurivahtrelik hosianna Vabadussõja sündmuste kohta. Isegi raamatu teises pooles Kriegsmarine koosseisu kuuluva transpordilaeva meeskonda kirjeldab Lipp neutraalselt ja mitte "verejanuliste fašistidena". Ainsad teravamad torked on suunatud Esimese maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ja nende "Keelan, käsin, poon ja lasen!" valitsemisstiili aadressil.
Eesti küllaltki vaesel algupäraste seiklusromaanide maastikul on "Suurupi aare" kindlasti üsna ere täht. Ma olen isiklikult alati eelistanud lugeda seiklus- või ajalooromaane, mille sündmustik leiab aset kodutanumal. Palju põnevam on lugeda Kopli agulimajade vahel aset leidvatest tagaajamistest, kui näiteks New Yorgi tänavate kriminaalsest elemendist. Samuti tekkis minus tõsine soov minna labidas õlal Suurupisse ning natuke seal tuletorni ümbruses kühveldada. Ehk läheb mul õnneks!
Andmed:
Aleksander Lipp, Suurupi aare, Eesti Raamat, 1988, lk 240
Linke netiilmast:
Aarne Rubeni arvustus Keskuses
Vallo Kruuseri arvustus Eesti Ekspressis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar