Andrus Kivirähk - Mees, kes teadis ussisõnu (2007)

Nooremad lugejad ehk enam ei mäleta, aga kunagi selle aastatuhande alguses oli eestlaste üheks lemmikuks puhkuste sihtpunktiks Egiptimaal Punase mere kaldal asuv Sharm el-Sheikhi linnake. Sinna lennati aastaringselt parvedena pesitsema, nagu suitsupääsukesed ja toonekured. Sealsete hotellide ja spaade töötajad puutusid eestlastega igapäevaselt kokku ning neil kujunes arvamus meist, kui väga religioosest rahvast.

Nimelt kandis iga eestlane alati endaga kaasas püha helesinist raamatut ning ei loobunud sellest isegi basseini ääres kokteili limpsides. Egiptlaste arvates pidi eestlaste jumal ikka üks hea jumal olema, kuna oma püha raamatut lugedes oli alatasa kuulda summutatud turtsatusi ja lõbusat naeru. Äkki hakkasid üle araabia maade puhuma kevadtuuled, mis eestlastel ei lasknud enam sinna pesitsema lennata ja nõnda me muutusime egiptlaste helesiniseks unistuseks. Oleks egiptlased teadnud, et eestlaste näol on tegemist maailma vähem religioosema rahvaga ning nende "püha raamat" on tegelikult igasugust usku naeruvääristav tekst, oleks suhtumine kardinaalselt muutunud (üks uuring näitab, et oleme religiooni asjus egiptlaste täielikud vastandid).

Romaanist inspiratsiooni ammutanud lauamäng

Eelpool mainitud eestlaste "püha raamat" oli muidugi Andrus Kivirähki romaan "Mees, kes teadis ussisõnu". Tegemist on tekstiga, mis sisaldab vägagi erinevaid tahke ja laia probleemide ringi. Enamik loevad seda romaani, kui Kivirähki järjekordset lõbusat ja tögavat muinasjuttu, kus vaimukus ja surm käivad käsikäes. Muidugi võib "Ussisõnu" võtta, kui Kivirähki usutunnistust, kus autor sõnastab lõplikult oma suhtumise haldjatesse, jeesustesse ja teistesse väljamõeldud olevustesse. Kirjanduskriitikud on põhiliselt teksti lahti mõtestanud, kui laiemat allegooriat meie keele, kultuuri ja rahva hääbumise loost või mõistukõnet meie minevikust ja tulevikust. Olen kuulnud ka arvamusi, et tegemist on eesti esimese zoofiilse romaaniga, mille peaks rahvusvahelised loomaõiguslased terava uurimise alla võtma.

Tšehhikeelse tõlke kaanekujundus

Kõik ülal toodud lugemismudelid on õiged ning tekstile annab tähenduse ikkagi ainult lugeja. Minu jaoks on romaani "Mees, kes teadis ussisõnu" näol tegemist eesti kirjanduse ühe kõige kurvema ja depressiivsema tekstiga viimasest kümnendist. See muidugi ei tähenda, et ma romaani lugedes mitmed korrad naerukrampide käes ei kannataks. Romaani läbiv "viimase mohikaanlase" motiiv painas mind kogu lugemise vältel. Peategelasele Leemetile tuletatakse kogu loo vältel meelde tema "erakordust" ning paljude "Viimaste ..." tiitlite omamist. Alguses soovib muidugi Leemet olukorda muuta ning astub mitu iseenda tõekspidamistega vastuollu minevat sammu (külla kolimine, Magdaleena pojale ussisõnade õpetamine, madudega suhtlemise lõpetamine), et ennast ühestki tiitlist päästa. Lõpuks saabub mõistmine ja leppimine, et oma saatuse eest ei saa põgeneda ning Leemet on vana ja hääbuva maailma viimane esindaja, keda mujal omaks ei võeta ja kellel omasid enam pole. 

Olla maailmas viimane inimene, kes mõistab ja oskab rääkida ussisõnu ehk eesti keelt on üks kõige kohutavamaid saatusi, mida ma ette oskan kujutada. Mäletan juba oma kooliajast juttusid "Teie räägite veel eesti keelt, aga teie lapselapsed enam kindlasti mitte!". Tollal ma vist isegi mingil määral uskusin neid jutte, aga enam mitte. Muidugi omab anglo-ameerika keele ja kultuuri surve tohutut jõudu ning see muudab meie keelt vaikselt, kuid märgatava iga aastaga. Kuid teiste keelte mõju on eesti keelele olnud pidav ja aastasadu pikk, kuid see ei ole oma loomult negatiivne. Kõige enesehävituslikum asi, mis me võiksime oma keele ja kultuuriga teha on öelda, et see "õige eesti keel" on nüüd lõplikult valmis ja lukku pandud. Vot siis tulevad alles vetevood ja uputavad meid momentaalselt. Selle vältimiseks on kõige lihtsam jätta igasugused vaimsed ja füüsilised traataiad piiridele ehitamata ning selle asemel hoopis reisile minna ja mõni "püha raamat" kaasa võtta.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Mees, kes teadis ussisõnu, Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk 380

Linke netiilmast:

"Mees, kes teadis ussisõnu" ELLU-s

Jürgen Rooste arvustus Sirbis
Kätlin Kaldmaa arvustus Eesti Päevalehes
Andrus Kivirähki intervjuu Eesti Ekspressis