Nalja tegemine ja selle paberile jäädvustamine on üks ääretult keeruline ja tänamatu ettevõtmine. Ma võrdleks seda teatri kaduvikku vajuva võlumaailmaga. Sarnaselt teatrile on ka nali paljuski omas ajas kinni olev ning halvasti "säiliv" kunstiliik. Olles terav ja tabav, oled päevakajaline. Olles päevakajaline, oled kaduv!
Muidugi on ajatud teemad ja teosed, millele ei tee mööda ruttavad aastad liiga ning seetõttu kutsumegi neid klassikaks. Meie huumorimaastikul on selliseks teemaks eestlaste ajalugu ja "700-aastane orjaöö". Veiko Märka on ajas isegi veel kaugemale tagasi läinud ning näiteks huumorivankri ette rakendanud Kaali meteoriidikraati. Samuti pole veel habemega naljaks muutunud Kalevipoja "kangelastegude" üle ilkumine või erinevate muinasjutusüžeede pea peale pööramine.
Kuid Tipp ja Täpp, rääkimata Kati Tootsist või Andrus Ansipist, kaotavad oma naerutamise potentsiaali iga uue päevaga. Ajaliste isikute üle saab ainult ajalikku nalja heita. Aga proovima peab! Sest läbi huumori saabki ajalik ajatuks. Vaadake näiteks Lennartit! Legendaarne mees! Ja seda paljuski tänu teda siin- ja sealpoolsuses saatnud huumorile, mis ta meile omaks tegi. Ning siinkohal suur kummardus Märkale ja kõigile teistele meie humoristidele. Teie loote meie rahvuskangelasi!
Andmed:
Veiko Märka, Lendas üle marmortahvli, Jutulind, 2007, lk 140
Linke netiilmast:
Mehis Heinsaare arvutus Eesti Ekspressis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar