Ajalugu on olnud läbi aegade kirjanikele põhjatuks inspiratsiooniallikaks ning lugejaskonnale tõeliseks magnetiks. Kuningad, kindralid ja kirikuhärrad on olnud lugematute romaanide tegelasteks ja üldjuhul on kirjanikud püüdnud kujutada neid suurkujusid võimalikult tõetruult. Muidu hüppab mõne põõsa tagant välja üks arhiivides kopitama läinud ajaloolane ja hakkab suure kisaga kaagutama: "Kuidas julgeb lihtlabane kirjanik seda suurmeest nõnda kujutada?!? See on pühaduse rüvetamine! Las ajalugu jääb ajaloolaste pärusmaaks!". Oleksid kirjanikud seda sõgedat sajatajat kuulanud, algaks meie ajalooline mälu uduste pildikestega lasteaiast. Ajaloo kirjutavad suureks ikkagi kirjanikud!
Alternatiivajalugu jätab kirjanikele täiesti vabad käed. Soovi korral lase Lembitul Eestimaa kuningaks saada või liitlastel II maailmasõda kaotada. Võimalused on lõputud! Ainult kirjaniku kujutlusvõime või rikutuse aste seavad käänulistele haruteedele omad piirid. Nõnda on kuraditosin kodumaist kirjanikku lasknud oma fantaasiatel lennata ning välja pakkunud tosina jagu alternatiivseid lahendusi erinevatele sündmustele meie ajaloos. Lugeja leiab ulmeantoloogiast "Eestid, mida ei olnud" realistlikumaid ja ka puhtalt fantaasiakirjanduse žanrisse liigituvaid näiteid meie niigi pöörasest ja uskumatust ajaloost. Osade tekstide puhul on südamest kahju, et tegemist on kõigest lühijutuga, sest potentsiaali ja mõttelendu kogukama teose tarbeks paistab tõesti olevat. Ehk tulevikus leiab mõni pikem lugu tee ka raamatupoe lettidele. Mida alternatiivsem, seda parem!
Andmed:
Indrek Hargla (koostaja), Eestid, mida ei olnud: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2017, lk 410
Linke netiilmast:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar