Laulusõnad ütlevad, et saja aasta kestel kordub sama kevade. Nüüd on
sajand möödunud eesti kirjandust kõige enam mõjutanud kevadest - Siuru
kevadest. Tahaks öelda, et seekord laulusõnad valetasid. Sellist
plahvatust pole meie kirjanduselus enam ette tulnud!
Siuru
rühmituse kohta pole senini ühtegi ammendavat monograafiat ilmunud ja ka
mängufilm jäi kahjuks rahastusest ilma. Samas on viimaste kümnendite
jooksul ilmunud ridamisi kogukaid kirjavahetusi, mille üheks osapooleks
oli Friedebert Tuglas. Kõige üksikasjalikuma sissevaate Siuru argipäeva
annab Adsoni ja Tukla korrespondents, kuid kõige pikemaajalisema,
isiklikuma ja kodusema pildi ühe siurulase eluteest saame Elo ja Frieda
kirjavahetust lugedes. Kindlasti üks kõige sümbiootilisemaid sümbioose,
millega ma eales olen kokku puutunud.
PS: Arvustus ilmus algselt Värske Rõhu 2017. aasta sügisnumbris.
Suured tänud Hanna Lindale!
Suured tänud Hanna Lindale!
Andmed:
Elo ja Friedebert Tuglas, Kirjad teineteisele 1917–1947, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2001, lk 768
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar