
Aga eriti armastab eestlane, kui mõrvamüsteeriumid leiavad aset tema (naabri) tagahoovis. Sellist võimalust pakuvad meile nüüd Katrin Pautsi kaks möödunud aastal ilmunud romaani - "Politseiniku tütar" ja "Tulekandja". Romaanide tegevuspaikadeks on Saaremaa ja Muhu rannakülad ning ohvriteks verinoored neiud. Tume ja jõhker maailm!

Oma Watsonit või Hastingsit pole Eva samuti leidnud ning sellest on tõeliselt kahju. Üks sõbralik banter (kus selgub ka juhtumi osas midagi olulist) peaks ikka korraliku kriminaalromaani juurde kuuluma. Loodetavasti järgmistes osades leiab ta omale kaaslase, kellega koos ülejäänud Eesti saarte mõrvalood ära lahendada. Saari pidi meil ju olema lausa 2222 tükki (koos siseveekogude saartega isegi 2355 saart), nii et tööpõli oli pikk.
Pautsi romaanid sobivad kindlasti praegu raamatuturul valitsevat nõudlust täitma. Midagi peab ju uut Melchiorit oodates lugema. Samas on autoril veel pikk tee minna, et saavutada valitud žanris meistritase. Neid kahte romaani võib pidada korralikeks õpipoisi ponnistusteks ning vastuvõtuks sellide sekka. Eks kolmas romaan (pakun alapealkirja "Hiiumaa põnevik") peab näitama, kas tulevikus võib kodumaises krimikirjanduses tekkida hoopis kaksikvõim. Siiralt loodan seda!
Andmed:
Katrin Pauts, Politseiniku tütar: Saaremaa põnevik, Varrak, 2016, lk 312
Katrin Pauts, Tulekandja: Muhumaa põnevik, Varrak, 2016, lk 264
Linke netiilmast:
"Politseiniku tütar" ELLU's
Raul Vinni arvustus Saarte Hääles
Raido Kahmi arvustus Saarte Hääles
Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar