Asudes lugema mõnda uut romaani, annan üldjuhul kirjanikule umbes 50 lehekülge jagu aega, et mind oma loodud tekstiga ära võluda. Üldjuhul saavad nad selle ülesandega hakkama, kuigi iga kümne teksti kohta satun lugema ühte, mille puhul jätan lugemise suhteliselt kiiresti pooleli või halvemal juhul proovin ja proovin, kuni lõpuks saabub mõistmine, et piinamiseks on inimkond sajandite jooksul palju lihtsamaid ning efektiivsemaid meetodeid leiutatud. Harilikult on lõpptulemuseks lihtsalt see, et antud autori maailmadesse ma enam nii lihtsalt ei satu.
Kui romaanide puhul kehtib 50 lehekülje reegel, siis lühiproosa puhul on antud aken heal juhul 2-3 lehekülge või vahel isegi ainult paar lõiku. Selle imelühikese ajaga peab kirjanik sulle tutvustama paari täiesti kontvõõrast isikut ning sind ära veenma, et sa soovid nendega mõned ühised tunnid veeta. Pole just kõige lihtsamate kilda kuuluv ülesanne.
Selle ülesandega sai Indrek Hargla hakkama sel nädalal üksteist korda järjest! Kirjanikuhärra lasi hommikul kella üheksa ajal uksekella, astus uksest sisse kaasas ja kaasas oli tal mingi junkru moodi poisike. Noorhärra tutvustas end Hallamäe linnuse valitseja pojana ning hakkas mulle pajatama oma uskumatut lugu helendavast rüütlist, ketrajaneitsi Ylsvingist ja hõbedasest pistodast Calibur, mis tegelikult ei olnud hõbedast ega ei olnud ka pistoda. Mina kuulasin teda suu ammuli ja ei pannudki tähele, millal kirjanikuhärra oli ise minema lipsanud.
Paar tundi hiljem, kui Ustav (nõnda oli junkrukese nimi) oli lahkunud, helises taas uksekell. Läheksin avama ning Hargla seisis jälle trepikojas, kellegagi uudistavad ja natuke häbelikud silmad üle tema õla mind piilumas. Long story short, nõnda juhtus see tol päeval üksteist korda järjepanu. Keda kõike too Hargla ka ei tunne! Mul käisid külas Albert Einstein, üks poolsõge rahvaluulekoguja Liivimaalt, Ühendatud Astrolaevastiku inspektor Vader ja vana hea tuttav Henrik Lätimaalt.
Eks suured valevorstid olid nad kõik, aga kui põnevaid lugusid nad rääkisid. Einstein näiteks valetas mulle suu sisse, et Raimond Valgre pidavat nüüd Ray Walgreni nime all Ühendriikides elama ning olevat seal isegi ühe Marilyn Monroe nimelise näitlejaga abiellunud. Eks ma suurest austusest professori vastu noogutasin kaasa ja ei hakanud teda parandama. Eks keegi oli talle lihtsalt udu ajanud ja vaene mees oli seda sulatõena võtnud. Eks ta tahtis natuke esineda ka ning näidata, et ta teab midagi ka Eesti kohta.
Viimased külalised läksid alles peale südaööd ära (need viimased olid eriti lärmakad ja isegi natuke matsid). Mina istusin korraks diivanile ja tõmbasin hinge. Lubasin endale, et homme ei ava ma ühtegi raamatut ega ust. Vaja natuke puhata ning pead tuulutada. Sõidan parem hommikul vara juba Aegviitu ja kolan mööda metsaradu. Mustikaid pidi veel metsas saadaval olema. Nagunii lubas Kivirähk mõne sõbraga nädala lõpus läbi hüpata ning ega need enne koitu tavaliselt koduteed üles ei leia.
Kui romaanide puhul kehtib 50 lehekülje reegel, siis lühiproosa puhul on antud aken heal juhul 2-3 lehekülge või vahel isegi ainult paar lõiku. Selle imelühikese ajaga peab kirjanik sulle tutvustama paari täiesti kontvõõrast isikut ning sind ära veenma, et sa soovid nendega mõned ühised tunnid veeta. Pole just kõige lihtsamate kilda kuuluv ülesanne.
Selle ülesandega sai Indrek Hargla hakkama sel nädalal üksteist korda järjest! Kirjanikuhärra lasi hommikul kella üheksa ajal uksekella, astus uksest sisse kaasas ja kaasas oli tal mingi junkru moodi poisike. Noorhärra tutvustas end Hallamäe linnuse valitseja pojana ning hakkas mulle pajatama oma uskumatut lugu helendavast rüütlist, ketrajaneitsi Ylsvingist ja hõbedasest pistodast Calibur, mis tegelikult ei olnud hõbedast ega ei olnud ka pistoda. Mina kuulasin teda suu ammuli ja ei pannudki tähele, millal kirjanikuhärra oli ise minema lipsanud.
Paar tundi hiljem, kui Ustav (nõnda oli junkrukese nimi) oli lahkunud, helises taas uksekell. Läheksin avama ning Hargla seisis jälle trepikojas, kellegagi uudistavad ja natuke häbelikud silmad üle tema õla mind piilumas. Long story short, nõnda juhtus see tol päeval üksteist korda järjepanu. Keda kõike too Hargla ka ei tunne! Mul käisid külas Albert Einstein, üks poolsõge rahvaluulekoguja Liivimaalt, Ühendatud Astrolaevastiku inspektor Vader ja vana hea tuttav Henrik Lätimaalt.
Eks suured valevorstid olid nad kõik, aga kui põnevaid lugusid nad rääkisid. Einstein näiteks valetas mulle suu sisse, et Raimond Valgre pidavat nüüd Ray Walgreni nime all Ühendriikides elama ning olevat seal isegi ühe Marilyn Monroe nimelise näitlejaga abiellunud. Eks ma suurest austusest professori vastu noogutasin kaasa ja ei hakanud teda parandama. Eks keegi oli talle lihtsalt udu ajanud ja vaene mees oli seda sulatõena võtnud. Eks ta tahtis natuke esineda ka ning näidata, et ta teab midagi ka Eesti kohta.
Viimased külalised läksid alles peale südaööd ära (need viimased olid eriti lärmakad ja isegi natuke matsid). Mina istusin korraks diivanile ja tõmbasin hinge. Lubasin endale, et homme ei ava ma ühtegi raamatut ega ust. Vaja natuke puhata ning pead tuulutada. Sõidan parem hommikul vara juba Aegviitu ja kolan mööda metsaradu. Mustikaid pidi veel metsas saadaval olema. Nagunii lubas Kivirähk mõne sõbraga nädala lõpus läbi hüpata ning ega need enne koitu tavaliselt koduteed üles ei leia.
Andmed:
Indrek Hargla, Kolmevaimukivi, Raudhammas, 2018, lk 426
Linke netiilmast:
Raul Sulbi arvustus Reaktoris
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar