Ühiskonnas aset leidvad muutused, murekohad ning uued suundumused leiavad varem või hiljem kajastust ka kirjanduses. Olen juba mitmest kohast kuulnud "suurt muret", et järgmise romaanivõistluse žürii peab hakkama vist kümneid käsikirju lugema, kus maailmas ja Eestis mingi viirus ringi möllamas. Eks see kirev ja kiiresti muutuv maailm ongi enamikule kirjanikele parimaks inspiratsiooniallikaks, millele toetudes oma lood paberile panna. Hoia lihtsalt silmad-kõrvad lahti ja lase sulepeal joosta.
Heli Künnapas on oma kõige värskemasse noorteromaani "Mälestusteta suvi" võtnud sisse meie ühiskonna valupunktidest keskkonnakaitse ja perevägivalla. Kuigi romaani keskseks liiniks on noorteromaanidele igiomaselt suhted, peod ja nendega kaasnevad draamad, siis eelpool mainitud kõrvalliinid annavad kindlasti sügavust juurde.
Keskkonnakaitse teema on võetud fookusesse just läbi noorte seas kasvava üldise probleemi teadvustamise näol ning toodud välja nende valmidust konkreetsetele tegudele asuma (antud romaanis küll lokaalsel tasandil). Natuke on ka noorte keskkonnakaitsjate üle ironiseerimist (cappucino-rohelised), kuid üldiselt igati tervitatav teematõstatus meie noortekirjanduses.
Romaanis teise kõrvalliinina sisse toodud perevägivalla temaatika vaatleb seda rasket ainest eelkõige kogetu mõjuna edasisele elule. Tegelikult oleks tahtnud, et autor oleks natuke rohkem kirjutanud vahetekstidena sisse Richardi kriipivaid mälupilte lapsepõlvest, mis oleks andnud veelgi selgema tausta noormehes pulbitsevale raevule ja suutmatusele/hirmule lähisuhteid luua/hoida. Kiidusõnad ka raamatu lõppu lisatud kontaktide eest, kuhu võib lähisuhtevägivalda kogenud inimene pöörduda.
Kuigi romaani viimasel paarikümnel leheküljel oli tunda tegevusliinide kiiruga kokkuvõtmist ning ka cliffhanger polnud minu meelest kõige õnnestunum, siis Brenda ja Richardi loo jätku jään ma igatahes ootama.
#suvelugemisega_algus_tehtud #maal_juhtub_nii_mõndagi #kolkaküla_romantika
Heli Künnapas on oma kõige värskemasse noorteromaani "Mälestusteta suvi" võtnud sisse meie ühiskonna valupunktidest keskkonnakaitse ja perevägivalla. Kuigi romaani keskseks liiniks on noorteromaanidele igiomaselt suhted, peod ja nendega kaasnevad draamad, siis eelpool mainitud kõrvalliinid annavad kindlasti sügavust juurde.
Keskkonnakaitse teema on võetud fookusesse just läbi noorte seas kasvava üldise probleemi teadvustamise näol ning toodud välja nende valmidust konkreetsetele tegudele asuma (antud romaanis küll lokaalsel tasandil). Natuke on ka noorte keskkonnakaitsjate üle ironiseerimist (cappucino-rohelised), kuid üldiselt igati tervitatav teematõstatus meie noortekirjanduses.
Romaanis teise kõrvalliinina sisse toodud perevägivalla temaatika vaatleb seda rasket ainest eelkõige kogetu mõjuna edasisele elule. Tegelikult oleks tahtnud, et autor oleks natuke rohkem kirjutanud vahetekstidena sisse Richardi kriipivaid mälupilte lapsepõlvest, mis oleks andnud veelgi selgema tausta noormehes pulbitsevale raevule ja suutmatusele/hirmule lähisuhteid luua/hoida. Kiidusõnad ka raamatu lõppu lisatud kontaktide eest, kuhu võib lähisuhtevägivalda kogenud inimene pöörduda.
Kuigi romaani viimasel paarikümnel leheküljel oli tunda tegevusliinide kiiruga kokkuvõtmist ning ka cliffhanger polnud minu meelest kõige õnnestunum, siis Brenda ja Richardi loo jätku jään ma igatahes ootama.
#suvelugemisega_algus_tehtud #maal_juhtub_nii_mõndagi #kolkaküla_romantika
Andmed:
Heli Künnapas, Mälestusteta suvi: 1. osa, Heli Kirjastus, 2020, lk 342
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar