Lasteraamatu hindan ikka kui kirjaniku ja kunstniku koostööna valminud taiest. Üksteisele toetudes loovad nad teose, mis võib meelitada noore lugeja pikkadeks aastateks raamatute võlumaailma rändama. Just sellise koostöö parimad näited saavadki meie lapsepõlve lemmikraamatuteks ning jäävad meid helge mälestusena aastateks saatma (tihti soovitame just neid oma lastele lugemiseks). Maailmakirjandusest on ilmselt selle parimaks näiteks Astrid Lindgreni ja Ilon Wiklandi tandem.
Üks meie andekamaid illustraatoreid, kellele ootaks kirjanike seast sellist pikaajalist koostööpartnerit, on Sirly Oder. Tema kujundatud raamatut sattusin lugema esimest korda eelmisel aastal (Anu Auni "Eia seiklus Tondikakul") ning jätsin kohe nime meelde. Nüüd otsisingi raamatukogust just tema joonistatud piltidega lasteraamatuid, et uurida, kas mõne puhul saaks juba rääkida potentsiaalsest superduost.
Nõnda lugesingi see nädal läbi kolme erineva autori toredat lasteraamatut. Kõigi kolme raamatu tegelasteks olid kohe kooli minemas või algklassides käivad põngerjad, kes satuvad mingi elus aset leidnud suurema või väiksema muutuse tõttu seiklustesse ja sekeldustesse ("Kummitusmajas" kolivad kaksikõed linnast maale; "Meie uues kodus kummitab" saavad lapsed vastutahtsi omale hoidjaks ühe vanaproua; "Õnnekaare õdedes ja Vimkavendades" on just alanud suvevaheaeg). Kolmest raamatust jäin kõige enam rahule Jana Maasiki teosega, mis kujutas ühe tänava toredat sõpruskonda, kelle väikestele rõõmudele ja muredele sai kaasa elada. "Kummitusmaja" põhiliin oli ehk liiga ettearvatav, kuid samas tegi rõõmu raamatusse mahtunud ühe õe arenguliin inimesena. Kristi Piiperi raamatu puhul oli vist peamiseks pettumuse põhjustajaks raamatu pealkirja ja sisu peaaegu olematu seos, mis jättis mulje kirjastuse tehtud otsusest paremate müüginumbrite lootuses (pealkiri oleks võinud olla "Meie uus lapsehoidja", kuid ilmselt kummituslood müüvad paremini).
Kuigi superduot ma veel ei leidnud, siis usun, et väikesed lugejad jäävad nende raamatute sisu ja välimusega igati rahule. Kui pildid veel värvilised oleksid!!! Rääkisin eile õhtul abikaasaga raamatukogu poole jalutades, et mõni Sirly Oderi joonistus võiks meil vabalt ka koduseinal rippuda. Ta lappas kaasas olnud raamatuid ja oli kohe 100% nõus. Samuti lisas ta, et väikese tüdrukuna oleks ta neid raamatuid küll aina uuesti ja uuesti riiulist kätte võtnud, et lihtsalt pilte vaadata. Raamatute võlumaailma uks oleks ristseliti lahti olnud.
Andmed:
Helen Käit, Kummitusmaja, Tänapäev, 2018, lk 204
Kristi Piiper, Meie uues kodus kummitab, Tänapäev, 2019, lk 120
Jana Maasik, Õnnekaare õed ja Vimkavennad, Tänapäev, 2020, lk 176
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar