Vahel kaotan end raamatutesse, mis räägivad "väikese inimeste" "lihtsatest eludest". Appi, kui snoobilt see nüüd kõlas! Proovin natuke oma välja käidud mõtete täpsemalt selgitada. :)
Mõtlen neid raamatuid, mis jäävad laias kirjanduspildis üldjuhul tähelepanuta nii meediakajastuse kui ka kriitika mõttes, kuid on nii linnade, aga eriti väiksemate kohtade raamatukogudes lugejate seas väga populaarsed. Raamatud, mille tegelasteks võiksid vabalt olla sinu kolleeg Sirje või naabrimees Risto. Neid raamatuid lugedes tunned end äkki nõnda turvaliselt ja koduselt, et peatükk järgneb peatükile ja õhtu või kahega ongi raamat läbi loetud.
Sellisesse "tsooni" olin ma ka Monica-Linde Klemeti "Küpsete pirnide kumaga". Terjena oli silme ees abikaasa kolleeg kontorist, Marguseks hõimlane ja Hardiks kunagine kamraad kaitseväest. Tegelased elust enesest. Isegi Harksil leidsin kohana paralleeli reaalsest elust, kuhu olid kõigi nende "vanade tuttavate" eluteed nad kokku toonud.
Kuigi raamatusse oli kokku kuhjunud hulga teemasid, mida autor 200 leheküljel käsitleda püüdis (noore naise eneseotsingud, väikese asula kiiksud, kummitavad minevikuvarjud, traagiline armukolmnurk), siis Klemeti voolav ja selge stiil lubas looga väga lihtsalt kaasa minna. Usun, et sellest raamatust võiks just maaraamatukogudes korralik hitt saada, sest Terje ja tema kaasteeliste lugu pakub äratundmisrõõmu ja ohtralt võimalust samastuda. Kuigi raamatud lubavad meil põgeneda kaugetesse aegadesse ja võõrastele maadele, siis vahel otsime just seda oma inimeste ja oma paiga lugu.
Sellisesse "tsooni" olin ma ka Monica-Linde Klemeti "Küpsete pirnide kumaga". Terjena oli silme ees abikaasa kolleeg kontorist, Marguseks hõimlane ja Hardiks kunagine kamraad kaitseväest. Tegelased elust enesest. Isegi Harksil leidsin kohana paralleeli reaalsest elust, kuhu olid kõigi nende "vanade tuttavate" eluteed nad kokku toonud.
Kuigi raamatusse oli kokku kuhjunud hulga teemasid, mida autor 200 leheküljel käsitleda püüdis (noore naise eneseotsingud, väikese asula kiiksud, kummitavad minevikuvarjud, traagiline armukolmnurk), siis Klemeti voolav ja selge stiil lubas looga väga lihtsalt kaasa minna. Usun, et sellest raamatust võiks just maaraamatukogudes korralik hitt saada, sest Terje ja tema kaasteeliste lugu pakub äratundmisrõõmu ja ohtralt võimalust samastuda. Kuigi raamatud lubavad meil põgeneda kaugetesse aegadesse ja võõrastele maadele, siis vahel otsime just seda oma inimeste ja oma paiga lugu.
Andmed:
Monica-Linde Klemet, Küpsete pirnide kuma, Eesti Raamat, 2022, lk 192
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar