Sass Henno - Mina olin siin: Esimene arest (2005)

Alustuseks raputan omale kamaluga tuhka pähe! Mul pole vist kunagi olnud ühegi raamatu vastu nõnda suurt eelarvamust kui Sass Henno "Mina olin siin". Ja see hoiak oli minus püsinud juba üle kümme aastat. Ma olen raamatukogus ilmselt kümneid kordi H-tähe juurest mööda kõndinud, korraks seisatanud ning alati otsustanud, et see raamat ei ole nagunii minu vaeva ja aega väärt. Üks ropp ja vastik soperdis!

Paar nädalat tagasi otsustasin lõpuks "võtta riski" ja asusin Henno romaani lugema. Sisuga olin ma muidugi René Vilbre filmi kaudu tuttav (vahemärkus: Filmi olen näinud korduvalt ja see on mulle hakanud tegelikult aina enam meeldima. Välja arvatud muidugi mõned jälestust tekitavad stseenid!), kuid raamat andis Rassi kinnikukkumise loole palju avarama ja sügavama mõõtme.

Henno romaanis on kogu selle vägivalla ja viha vahele kirjutatud ka killuke lootust. Äkki keegi ikkagi armastab mind?!? Ehk ei pea ma kogu selle sitaga siin maailmas üksi hakkama saama?!? Jõulud ei pea ju alati mustad olema?!? Rassi usub endiselt, et ta on tegelikult parem teda ümbritsevast seltskonnast ja keskkonnast. Et see on ainult mööduv hetk, millesse ta on lihtsalt liiga kauaks pidama jäänud. Teha on vaja ainult veel üks "ots" ja seejärel edasi liikuda.

Kahjuks pole me seni lugeda saanud, mis sai Rassist peale esimest aresti. Autori poolt triloogiana kavandatud sarja avateos on siiani jäänudki ainult üksikuks eredaks sähvatuseks kirjandustaevas. Aga äkki ongi nõndaviisi parem? Nõnda jääme koos Rassiga igavesti lootma, et ta astuski arstiteaduskonda ja on nüüdseks tunnustatud kirurg, kellel oli lihtsalt raske lapsepõlv ja halvad sõbrad. No ausalt, öelge mulle, kellel meist neid poleks olnud?

Andmed:

Sass Henno, Mina olin siin: Esimene arest, Eesti Päevaleht, 2005, lk 200

Linke netiilmast:

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Päevalehes

Eeva Pargi arvustus Eesti Päevalehes

Inna Grünfeldti arvustus Postimehes

Fagira D. Morti arvustus Eesti Ekspressis

Andres Keili arvustus Postimehes