Olles lugenud paar esimest peatükki Helga-Johanna Kuusleri romaanist "Verevalla varandus", tekkis mul koheselt paralleel Indrek Hargla "Süvahavvaga". Omadega ummikusse jooksnud perekond kolib maale uut algust otsima, külaelanikud tunduvad enam kui kummalised ning vaikselt hakkavad esile kerkima ka paiga tumedad saladused. Peab vist tõdema, et Lõuna-Eesti pärapõrgus on taas üks etnohorrori tont lahti pääsenud.
Õudust, folkloori ja fantaasiat on Kuusler igatahes siia teksti kõvasti sisse seganud ning selle keskele 17-aastase Ivo paigutanud, kelle senine maailmapilt totaalselt uppi lendab. Ivol tuleb tutvust teha haldjate, marraste, kollide ja isegi Põrgu enesega. Uskuge mind, see pole just kõige sõbralikum kamp. Igatahes verd voolab ojadena ja luid (ka Ivo omani) murtakse samuti parajas koguses.
Kuusleri loodud maailmal on tegelikult täitsa jumet ning lugedes igatahes igav ei hakka. Üks pöörane sekeldus viib kiirelt teiseni ning peagi oletegi koos Ivoga Verevalla varanduse jälile saanud. Kuid kahjuks on selle kõige juures natuke liiga suureks abiliseks õnnelik juhus. Asjad juhtuvad ikka nõnda, sest need on just antud hetkel peategelasele kasulikud ja aitavad looga edasi minna. Nagu oleks abirattad veel külge unustatud!
Teksti juurde oleks vaja olnud lasta üks eriti kuri toimetajatädi, kellel oleks ühes olnud üks eriti teravaks ihutud punane pliiats. Nimelt on tekstis selgelt liiga palju liigliha ja sümptomaatiline on järjepidev iseenesestmõistetavate olukordade täpsustamine või ülekordamine.
Toon siinkohal tekstist ühe iseloomuliku näite:
"See on tema, kas pole?" küsis Ivo Mardole alt üles vaadates. Muidugi ei vaadanud ta mardale alt üles selle pärast, et pidas teda endast tähtsamaks, vaid seetõttu, et Mardo istus tooli peal ja tema põrandal.
Selliste lõikude eemaldamine oleks küll raamatu mahust umbes 50 lehekülge kärpinud, kuid see oleks andnud võimaluse lool rohkem särada ja äkki suunata hoopis see maht mõne varju jäänud kõrvaltegelase või -liini lahtikirjutamisele. Seetõttu ongi ühe päris oma kurja toimetajatädi omamine noorele kirjanikule ainuõigeks teeks. Mahakriipsutatud lõigud ja ohtrad küsimärgid käsikirja veergudel aitavad lihtsalt su igat järgnevat teksti paremaks ja sisutihedamaks muuta. Loodan, et Kuusler leiab oma range toimetajatädi peagi üles, sest kirjutamisannet siin igatahes paistab olevat.
Andmed:
Helga-Johanna Kuusler, Verevalla varandus, Tänapäev, 2018, lk 304
Linke netiilmast:
Triin Loide arvustus Reaktoris
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar