Juba aastaid olen kahtlustanud, et Indrek Hargla soontes peab ka tilgake arbujate verd voolama. Teisiti ei oska ma põhjendada tema teoste nõiduslikku mõju minu ja ka teiste lugejate üle. Olles algust teinud Hargla uue teose lugemisega olen päevi lummatud ning ei saa enne rahu, kui raamatu viimane lause on loetud. Möödunud nädal ei suutnud ma isegi tööl rahulikult istuda, sest mõtted kandsid mind aina uuesti tagasi Süvahavvale ja Hundihara lossi. See müstiline tõmme on ju parimaks tõestuseks, et kirjanik on taaskord oma tööga esmaklassiliselt hakkama saanud.Triloogiana kavandatud raamatusarja teine osa on läbi teinud ka kerge muutuse ulmežanri siseselt. Nimelt on teiseks suveks liigutud etnoõudukalt üle etnopõnevikule, kus külahullukestele, vaigutajatele ja arbujatele on lisandunud mõjuvõimsad vennaskonnad, keskajast pärit salapärane palimpsest ja Dominus lucis ehk Valguse isand. Samuti on Hargla avardanud tegevustiku haaret nii ajas (rüütel Wolfhardi avantüürid keskajal) kui ka ruumis (Vatikanist Surmataguse kojani), lisades sellega teose põhiliinile sügavust ja selgitanud paljude motiivide tagamaid.
Muutus on toimunud ka tegelaste rõhuasetusel. Kui esimeses osas oli peategelaseks kogu Ambroste perekond ja Süvahavva talu, siis teises osas on keskmesse tõusnud peretütar Arnika ja tema varjusurmas olevad arbujavõimed. Arnika peab lisaks välistele ohtudele pidama võitlust ka sisemiste vastuoludega. Ratsionaalne maailmapilt ei lase tal uskuda Süvahavva talu fenomeni ja enda perekonna rolli selles. Järjepanu aset leidvad müstilised episoodid, mida ei ole võimalik ainult unenägude ja kokkusattumiste alla kategoriseerida, lõhuvad siiski lõpuks Arnika vana maailmapildi ning seavad ta fakti ette - tema on Süvahavva arbujatesoo mantlipärija. Kohanemine selle rolliga tõuseb ilmselt triloogia kolmanda osa üheks kesksemaks teemaks.
Süvahavva triloogia kolmanda osa suhtes on mul juba üpris kõrged ootused. Selle raamatuga peaks Hargla vabanema telesarja stsenaariumi kütkeist, millele paratamatult kaks esimest romaani on pidanud mõningal määral lõivu maksma. Kõige rohkem küsimusi tekitas minus pereema Kristi välja kirjutamine ja ta Aafrikasse "pagendamine". Ülejäänud pere ei pannud sellist radikaalset muutust isegi tähele ja ei näinud ka muretsevat, kui Kristist juba nädalaid ei olnud kuulda kippu ega kõppu. Kogu see süžeeliin jättis lihtsalt mulje, et Katariina Unt ei saanud teise hooaja filmimisel kaasa lüüa ning nõnda oli tema tegelaskujule vaja lihtsalt anda "loogiline" võimalus lavalt lahkuda. Muidugi tuleb tõdeda, et mõisahärra Ludwigiga "rangelt professionaalses suhtes" olev Eva täidab suurepäraselt Kristist jäänud tühimiku naistegelaste vallas.
"Süvahavva: Teine suvi" on korralik põnevik, kus lugeja ei tea kuidagi, kes osutub reeturiks ja kes ulatab abikäe. Ootamatuid käändeid ja pöördeid jagub kenasti neljasajale leheküljele. Ühte ütlen ma veel Hargla kiituseks - ta ei karda oma tegelaste eluküünlaid kustutada. Seda ka väga kesksete tegelaste puhul. Selline autorihoiak tuleb põnevus- ja kriminaalromaanidele vägagi kasuks ning Hargla on seda suutnud jälgida nii Melchiori kui ka Süvahavva sarja puhul. Keegi pole kaitstud!
PS: Viimase paari kuu jooksul oma sugupuud uurides olen leidnud, et ka minu juured viivad Süvahavvale. Kes teab ehk on ka minus tilgake arbujate verd? :)
Andmed:
Indrek Hargla, Süvahavva: Teine suvi, Varrak, 2015, lk 424
Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar