Reeli Reinaus - Deemoni märk (2014)

Viimastel aastatel on algupärane noorsookirjandus kõvasti hoogu juurde saanud (tõlkekirjandusest pole mõtet rääkidagi). Eriti silmatorkav on "üleloomulikke" elemente sisaldavate teoste ilmumine raamatupoe lettidele. Muidugi ilmuvad endiselt koolielu, esimesi armumisi, suhteid sõprade ja vanematega käsitlevad raamatud, kuid miks mitte neid klassikalisi "roogasid" vürtsitada näiteks mõne viirastuse, deemoni või muu saatanasigitisega. Kui maailmakirjanduses mängivad labürintides armunäljas vampiirid oma videvikumänge, siis miks ei võiks meie kirjanduses Tallinna tänavatel mõni teismeline libahundipoiss ringi lipata.

Meie paranähtusi sisaldava noorsookirjanduse vedurijuhiks on vastuvaidlematult Reeli Reinaus (vedurijuhi abiks Airika Harrik ning konduktoriteks Kersti Kivirüüt ja Heidi Raba). Reinausi uusim teos "Deemoni märk" tutvustab meile üht "tavalist" Tallinna gümnaasiumineiut Mariat, kes üllatus-üllatus on tegelikult nefilim ehk poolingel. Muidugi ilmuvad kohe ta ellu kaks ingellikult ilusat noormeest, Andreas ja Guido, kes juhtuvad olema Maria kaitseinglid. Nad teavitavad Mariat sellest, et neiu eluspüsimine tema kaheksateistkümnenda sünnipäevani ongi võtmeks kogu maailma säilimise või hukkumise vahel. Edasi kandub teose tegevus Lääne-Euroopasse, kus käpardlikud noormehed üritavad Mariat varjata mustade deemonite bande eest, kelle ülimaks eesmärgiks sajandite vältel on olnud "väljavalitu" leidmine ja valitseva maailmakorra kukutamine.

Ulmekirjanduse puhul ei ole oluline küsimus "Kas see on võimalik?", vaid hoopis "Kas see on usutav?". Reinausi romaani puhul kaob usutavus jäädavalt umbes kaheksandas peatükis, kui Maria otsustab oma senise elu maha jätta ja teda võib-olla jälitava musta ingli eest Saksamaale põgeneda. Teismeliste tüdrukute mõttemaailma ning nende otsuste tagamaade mõistmine käis mulle juba kümme aastat tagasi üle jõu ja selles vallas pole praegusekski midagi muutunud. Edasine romaani tegevustik on täis vasturääkivusi ning peategelaste poolt täiesti mõistusevastaseid otsuseid. Kui sul on vaja kedagi aasta jooksul maailmalõpu vältimiseks iidsete mustade jõudude eest varjata ei lase sa "sihtmärgil" päevade viisi üksinda mööda Pariisi vaatamisväärsusi ja bulvareid sihitult ringi kõmpida.

Teoses jäi samuti korralikult lahti kirjutamata inglite/deemonite maailm ja taustalugu. Näiteks nii kristlus kui ka islam on rikkad erinevatest uskumustest (langenud) inglite kohta, mida oleks võinud romaanis kindlasti kasutada. Või oleks võinud neid müüte ja uskumusi ümber lükata ning inimeste poolt valesti mõistetud olendite kohta tõe avaldada. Romaani keskpaigas tekkis tunne, et tegelikult polegi inglite maailma olemas. Andrease ja Guido puhul on hoopis tegemist kahe nolgiga, kes ajasid noorel neiul hüpnooside, müütide, meelemürkide ja ohtra veini abil pea segi ning röövisid ta armastava ema rüpest. Eelviimase peatükini on kogu lugu võimalik ära seletada tavalise inimröövi ja kerge Stockholmi sündroomi või näiteks skisofreenia abil. Ei mingeid tiivulisi olendeid ega maailmalõppu soovivaid deemoneid, vaid lihtsalt üks koolitüdruk, kellel on seljal natuke imeliku kujuga sünnimärk.

Lõpetuseks tuleb vist kurvastusega nentida, et mina pole enam noorsugu või young-adult ning sellesse raamatupoe nurka mul enam asja ei ole. Tuleb leppida vanade inimeste kirjandusega. Loodan samas tõsiselt, et noorsookirjanduse kirjutamise/tõlkimise/lugemise buum meil veel niipea üle ei lähe. Kui alustada praegu Videviku-saagaga võid ühel päeval end ka Vargamäe-saagat lugemast leida.
Baby steps, baby steps!!!

PS: Palun lõpetada see gootitüdrukute stereotüüpne kujutamine end lõikavate, tanksaapaid kandvate ja poest näppavate õnnetusehunnikutena!


Andmed:
Reeli Reinaus, Deemoni märk, Varrak, 2014, lk 324

Linke netiilmast:
"Deemoni märk" ELLU-s

Sama arvustus Reaktoris