Kaia Raudsepp - Nähtamatu tüdruk (2020)

Noorteromaanid on ikka alatihti täis draamat ning tegelaste tunneteskaala kõigub pidevalt äärmusest äärmusesse. Kuid neid noori valdavaid tundeid ja nende tagamaid eriti lahti mõtestama ei hakata. Need on lihtsalt ühe juhtunud sündmuse otsene tagajärg. Kahjuks küsimusele "Miks ma nõnda tunnen?" üldiselt ei otsita nendes raamatutepõhjalikumat vastust, vaid pigem saadab kirjanik noored järgmisele peole või mõni muu sündmus muudab just läbielatu juba teisejärguliseks. Noort lugejat hoitakse konksu otsas ikka pidevalt muutuva tegevustik abil. 

Nõnda oligi tõesti meeldiv vaheldus lugeda Kaia Raudsepa debüütromaani "Nähtamatu tüdruk", mis võttis vaatluse alla 18-aastase Lena tunnetemaailma. Seda maailma valitseb vaikus ning Lena tunneb end selles maailmas väga üksi (isegi armastavatest vanematest hoolimata). Kõige kurvem on selle juures see, et Lena on hakanud selle maailma ja oma eluga ära harjuma ning seda lausa loomulikuna võtma. Ta tunneb vaikselt, kuidas ta tasapisi aina enam nähtamatuks muutub ja näeb selles isegi omamoodi pääseteed. Õnneks juhtub ühel päeval tema ema kohvikusse Tomi-nimeline noormees, kes hakkab vaikuse ülemvõimu Lena maailmas tükk tükki haaval lõhkuma.

Kaia Raudsepp avab romaani vältel meile Lena. Noore neiu hirmud, ootused, mured ja rõõmud kirjutatakse korralikult lahti. Me saame koos Lenaga olla segaduses, otsida vastuseid, kõiges kahelda, pettuda ja rõõmu tunda. Raudsepp ei jookse mööda tunneteskaalat sprinti, vaid laseb igal tundel kesta ja mõjuda. Romaani lõpuks ma teadsin, et Lena ja tema lugu jääb mulle pikaks ajaks meelde. Minu jaoks ei saanud temast nähtamatut tüdrukut.

Andmed:
Kaia Raudsepp, Nähtamatu tüdruk, Varrak, 2020, lk 288