Eelmise aasta üks meeldivamaid üllatusi lugemisrindel oli Kersti Kivirüüdi ulmeromaan "Värav". Aastaid tagasi sai loetud ka autori täitsa kobedaid noorsooromaane ("Okultismiklubi" I-II) ning nüüd otsustasin lõpuks pilgu peale heita teistelegi värskematele tekstidele. Üks neist ju lausa ühel hiljutisel romaanivõistlusel esikohaga pärjatud teos.
Nii "Mäng mõisa peale" kui ka "Tuulte linn" on sirgjoonelised ning lihtsakoelised põnevikud, mis õnneks ei võta end üleliia tõsiselt. Mõlema romaani tugevaim külg on autori oskus viia meid vaid mõne lõigu või lause abil teise aegruumi, kus hakkavad lahti rulluma vähem või rohkem kriminaalsed sündmused. Olgu selleks naftarahadest hiilgav ja särav Bakuu või südasuviselt unelev Dorpat. Lugeja võtab kõike mõnusa elamusretkena, naudib eriilmelist miljööd ja ei pööra erilist tähelepanu ka mõnele tekstis ette tulevale ebakõlale (näiteks "Tuulte linnas" on selge segadus Nõukogude Liidu lagunemist puudutavate aastatega lk 18-21).Kahest romaanist jättis mulle tugevama mulje "Mäng mõisa peale". Tekst oli mõnusa huumoriga pikitud ning oli tunda, et kirjanik on tõeliselt lustinud teksti paberile pannes. Muidugi on mul ka lootusetu nõrkus tekstide vastu, mis kujutavad tsaariaegse Tartu olustikku. Seevastu "Tuulte linna" tegelaskond jäi kuidagi kaugeks ja õiget klappi ei tekkinudki mul nendega kogu raamatu vältel. Kogu see tuhandete aastate taha ulatuv lugu tundus lihtsalt liiga pompoosne 160-leheküljelise romaani jaoks. Parem juba hubane Tartu ja kodukootud intriigid kui jaht igavese elu allikale aserite maal.
Andmed:
Kersti Kivirüüt, Mäng mõisa peale, Tänapäev, 2017, lk 160
Kersti Kivirüüt, Tuulte linn, Pilgrim, 2018, lk 160
Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar