Nalja-Vilde üks tugevamaid ja südamest naerma ajavaid temaatikaid on äpardused kosjas. „Vigaseid pruute“ teab vast iga eestlane, kuid tegelikult on Vilde antud teemal kirjutanud terve rea variatsioone. Nendes lugudes küll sakutatakse noori ja vanu, küll mulke ja virukaid, küll hobuseparisnikke ja talupoegi, küll põikpäisust ja ihnust. Kõik saavad Vilde käest omad vitsad kätte, kuid soolaveega veritsevaid haavu üle just ei kallata. Kummalisel kombel esineb alati loos terane peigmees, kes enda ja oma armastatu kastanid tulest välja toob. Kunagi pole selleks pruut!? Huvitav küll miks? Miks peab prints ikka printsessi päästma, mitte vastupidi? Hakkajad naised tekkisid eesti kirjandusse alles palju hilisemal perioodil, sest 19. sajandil tuli neid küll tikutulega taga otsida.
PS: Üks kummaline nähtus, mida ennegi Vildet lugedes olen märganud. Sajand tagasi peeti täiesti normaalseks, et onupojad/täditütred panevad leivad ühte kappi. Verepilastuseks peeti ainult õe/venna vahelist intiimset läbikäimist. Oh ajad, ohh kombed!!!
*****
Esimene seos, mis kerkib mälusopist esile seoses „Pisuhännaga“ on muidugi Piibelehe punane siidisokk. Nimelt mäletan siiani gümnaasiumi kirjanduse tunnis tehtud testi, kus küsiti: „Mis värvi olid Piibelehe sokid?“ Kes näidendit oli lugenud see teadis, kes mitte jäi hätta. Teine seos Vilde komöödiaga, mis ilmselt iga eestlase mälus püsib on Ago-Endrik Kerge poolt teleekraanile seatud kultuslik telelavastus Krjukovi ja Kibuspuuga peaosades. Isegi preagu ei saanud mööda sellest, et iga stseeni üle lugedes koheselt Krjukovi meremehe habe ja Kibuspuu öökulli silmad kujutluspildis esile kerkisid. Samuti sain koheselt aru, kus oli Kerge lavastajakäsi teksti kallal kääridega lõikustööd teinud. Nõnda tugevalt on see telelavastus mulle mällu sööbinud. „Pisuhända“ tasub ikka taas ja taas üle lugeda.
PS: Loodan, et see üks parimaid eesti komöödiaid läbi ajaloo taas kord mõnes meie teatris lavale tuuakse ning mul oleks lõpuks võimalus seda ka lavalaudadel näha. Kahju, et näidendi ilmumise 100 juubel kõigi meie teatrite poolt mööda lasti. Siinakohal näpuviibutus kõigi näitejuhtide ja dramaturgide aadressil. Häbi, häbi, häbi!!!
*****
 |
| Vilde, Eduard, Rahva sulased (algus), Looming 1934, nr 1, lk 40 |
„Rahva sulaste“ näol on tegemist Eduard Vilde lõpetamata jäänud romaaniga, mis pidi kujutama EW 1920. aastatel. Meieni on jõudnud ainult romaani kolm esimest peatükki, kuid nende põhjal on võimalik suhteliselt ette kujutada kuhu kirjanik oma romaaniga oleks tüürinud, kui talle oleks looduse poolt rohkem aega antud.
Romaan oleks pidanud võtma kriitilise pilgu alla noore Wabariigi ametkonna ning valitsejate moraali- ja eetikanormid või täpsemalt nende puudumise. Teos uurib ühe suguvõsa näitel, miks üks ametnik otsustab riigipirukast omale tükikest murda ja teine samast tüvest võrsunu mitte (Viherpuu ametnike suguvõsa koosneb kuuest vennast ja kahest õest). Vilde otsib vastust küsimusele miks mentaliteet „Mõisa sahvrist võib ju varastada“ on kandunud edasi ka OMA riiki.
Oleks romaan käsikirjast kaugemale jõudnud poleks meil Nõukogude Eesti rahvakirjaniku Vildet - surematut kirjandusklassikut ning kõigi tööliste ja talupoegde kaitsjat. Juba esimeses käsikirjalises peatükis on nii palju nõukogude vastast ning Vabadussõda ülistavat, et Vilde tee Mustamäel oleks kindlasti olemata jäänud ja Stalini ajal sõna otseses mõttes kirjaniku teosed läinud kirve alla hekseldamiseks.
Andmed:
Eduard Vilde, Ärapõletatud peigmehed ja vigased pruudid, Eesti Raamat, 1997, lk 288
Eduard Vilde, Pisuhänd, Maa, 1913, lk 160
Eduard Vilde, Rahva sulased, FUTU Print, 2012
Linke netiilmast:
Eduard Vilde teosed DigiArhiivis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar