Eduard Vilde - Mahtra sõda (1902)

1858 aasta juunis leidis Mahtra mõisa õue peal aset üks väheke kärarikkam ja verisem kähmlus, mis küll ületas Eestimaa kubermangus uudiskünnise, kuid jäi tol hetkel siiski lokaalseks sündmuseks. Ilmselt oleks Mahtras aset leidnud sündmused jäänudki ainult ajalootudengitele mõeldud eksamiküsimuseks, kui 1902 aastal poleks mängu astunud Eduard Vilde. Vilde kirjutas ühe külakakluse Vabadussõja mastaapi sündmuseks meie ajaloos ning peale romaani ilmumist teadis iga eestlane, mis Mahtra küla meestega juhtus. 

Kuid romaani keskseks ja olulisemaks tegelaseks pole mõni Mahtra või naaberküla talupoeg, vaid Prantsuse Šveitsist pärit noor koduõpetaja Juliette Marchand. Juliette on ennekõike eurooplane, kelle jaoks on iseenesest mõistetavad kaasaja Euroopa kultuurile omased põhiväärtused (õigusriik, kodanikuvabadused, sallivus, kristlik ligimesearmastus). Vaitla mõisa guvernandiks tulnuna tabab teda sõna otseses mõttes kultuurišokk. Talupoegi pekstakse ilma mingi kohtuta tallis vitsadega ning lisaks kallatakse veel pekstu värsked haavad silgusoolveega üle. Seda tehakse nii meeste, naiste kui ka lastega. "Kuhu sajandisse ma olen sattunud?", küsib Juliette ahastavalt enda käest. Kuid kohalik haritlaskond ja aadel seletab vaesele võõramaalasele, et see mida ta näeb pole mitte ülekohus, vaid traditsioonilised kasvatusmeetodid. Kasvatusmeetodid, mis pole sajandite vältel küll mingit tulu toonud ja eestlasi "euroopalikumaks" muutnud, aga midagi paremat pole need ülikooli haridusega mõisahärrad suutnud ka välja mõelda.

Mahtra sõja 150 aastapäevaks pühendatud postmark

Preili Juliette on 20. sajandi naine, kellega ka Johannes Aavik oleks nõustunud kultuuri ja ühiskonna üle mõtteid vahetama. Isegi olenemata sellest, et guvernandi juuksed olid sinised ja mitte blondid, nagu Aavik oma Ruthi vaimusilmas ette kujutas. Tegelikult jõuavad preili Juliette suu läbi lugejani muidugi Eduard Vilde seisukohad Eestimaa rüütelkonna, kirikuisade, talupoegade olukorra ja euroopalike väärtuste osas. Ehk oligi siis Aaviku unelmate naiseks hoopis vana vunts Vilde? 

Nagu kõigi teiste Vilde ajaloolise triloogia teoste juures annab ka "Mahtra sõja" puhul tunda asjaolu, et romaan ilmus esiti ajalehes "Teataja" joonealusena. Romaanis on tunda kohatist kiirustamist ning osade tegevusliinide puudulikku väljaarendamist või lausa ära unustamist (näiteks Kupja-Prits). Eriti romaani lõpuosas jääb mulje, et autor on romaani liialt palju tegelasi kokku kuhjanud ning ei jõua kõigi oma "lastega" enam tegeleda. Ajaloolise triloogia esimese osas on Vilde vähemalt suutnud hoiduda ajalooliste dokumentide ja ajalehtede lõputust tsiteerimisest, mis on probleemiks "Prohvet Maltsvetis". Kohati on kirjanik küll sunnitud uue talurahvaseaduse tagamaid pikemalt lahti seletama, kuid see ei muutu häirivaks.

Romaani tugevamaks küljeks on Vilde oskus jääda erapoolikuks vaatlejaks. Kirjanik tunneb küll kaasa talupoegade mõistusevastaselt raskele olukorrale, kuid tõdeb samas, et talupojad on ikkagi oma harimatuse ohvrid. Vilde ei heroiseeri talupoegi ega anna neile oma õiguse nõudmist vägivalla abil andeks. Igasuguse vägivalla mõistab Vilde üheselt hukka. Miski ei õigusta käe tõstmist oma kaasinimese vastu. Mahtra sõjas ei olnud võitjaid ühelgi poolel, ainult kaotajad.

PS: "Mahtra sõda" oli üks neist tekstidest, mis liitsid mu eesti kirjanduse manu. Mäletan siiani natuke sombust talvepäeva 9. klassist, kui sammusin peale tunde juba kindla teadmisega meie väiksesse raamatukokku Võru tänaval. Raamatukogust laenasin Eduard Vilde "Mahtra sõja" ja August Gailiti "Toomas Nipernaadi". Sellest päevast alates muutus kõik!

Andmed:

Eduard Vilde, Mahtra sõda, J.H. Vahtriku kirjastus, 1902, lk 664

Linke netiilmast: 

"Mahtra sõda" DigiArhiivis

Linda Kaljundi artikkel Eesti Päevalehes

Kairi Toometi artikkel Eesti Päevalehes

Kairi Toometi artikkel Nädalises