Andrus Kivirähk - Liblikas (1999)

Esimest korda lugesin Kiviräha romaani "Liblikas" umbes kümnend tagasi. Ilmselt olin just lõpetanud "Mees, kes teadis ussisõnu" lugemise ning Kivirähast, kui kirjanikust, tõelises vaimustuses. Mäletan, et nautisin "Liblikas" leiduvaid muinasjutulisi motiive (libahundiks käimine, krati vallaslaps, hall koer Surma kehastajana) ning võtsin seda, kui "Rehepapist" tuttavaks saanud võlumaailma ühte osa. Keskkond, inimesed ja ajastu, kuhu kirjanik oma võlumaailma oli paigutanud jäid mulle tookord veel kaugeks. Muidugi ma teadsin, et Paul Pinna oli näitleja (meil on ju suure rahvakunstniku auks isegi tema nimeline tänav ja bussipeatus Lasnamäel) ning Estonia teater on kesklinnas asuv suur kollane maja. Kuid ma poleks toona osanud uneski näha, et mulle Altermann, Jungholz, Villmer või Sällik nõnda lähedasteks saavad ning mulle langeb osaks õnn töötada selles suures kollases majas.

Romaani peategelased Michelson ja Tetzky

Meil on ilmunud mitmeid kultusromaani staatuse omandanud teoseid teatrist, näitlejatest ja teatritegemisest (Mihkel Mutt "Hiired tuules", Mati Unt "Via regia"). Kõik need tekstid on proovinud vastata küsimusele: "Mis muudab teatrilava meile nõnda kutsuvaks ja müstiliseks?". Olenemata sellest, kas sa seisad laval või istud saalis. Vaesed hinged kaotavad end sellesse võlumaailma jäägitult. Nad muutuvad kiiresti sõltlasteks, kes vajavad kindla aja tagant uut annust Shakespeare'i, Kõivu või Stoppardit. Vanasti jäeti meile võimalus suve jooksul proovida ennast sellest haigusest terveks ravida ja sügise saabudes normaalse kodanikuna õhtuti peale tööd koju minna. Muidugi võõrutuskuur aitas vaid väheseid ja enamik sõltlasi olid juba oktoobri keskpaigaks pimenevas saalis eesriide tõusu ootamas. Kuid nüüdseks on diilerid mõistnud, et ka suvel on võimalik oma klientuuri kasvatada ning enam pole kellelgi pääsu.

Eespool tõstatatud igipõlisele küsimusele otsib oma romaanis vastust ka Kivirähk ning tema vastusevariant kõlab läbi halli koera lausutud sõnade:

"Selles majas pole mind austatud, selles majas rikutakse reegleid ja pannakse naeruks pühasid seaduseid. Ainult siin majas on võimalik, et surnu tõuseb peale eesriide langemist taas püsti, peseb grimmi näolt ja elab edasi! Te kägistate, mürgitate, pussitate ja tulistate, kuid teete kõike mängult, aga surm pole asi, millega mängida! Kes kord on kukkunud, kuulub mulle, tal pole enam tagasiteed. Aga siin - kui ammu suri Napoleon, aga Pinna ajab taas selga tema kostüümi ja teeb naeruks minu arvepidamise! Lisaks sellele loote te inimesi, keda pole üldse kunagi elanud ja kellel pole ette nähtud sündida, te elate korraga mitut elu, ehkki elusid on maailmas isegi liiga palju, ja kogu mu jõud kulub sellele, et kärpida, vähendada ja kokku suruda... Ja seal tulete teie, kannate igal õhtul ise nime, surete, kui tahate, ärkate ellu, kui meeldib, ega austa mingeid seadusi. Ma jälestan teid. Ühest elust on teile vähe - ehkki minu arvates on sedagi liiga palju - ja te elate mitmekordselt!"

Inimkond on juba aastasadu otsinud võimalusi erinevaid loodusseadusi eirata ning teater on selleks üks parimaid vahendeid. Teatrilava pole ju muud kui ajamasin, nooruse eliksiir ja igavese elu allikas üheskoos. Kui sulle antaks võimalus istuda näiteks paar tundi Pätsiga koos Centumi klubis või viibida koos Aida ja Radamesega muistses Teebas, kas sa tõesti jätaksid sellise võimaluse kasutamata? Mina ei suutnud ja olen juba aastaid lootusetu teatrisõltlane, kes vajab oma iganädalast doosi. Vajadusel lähen oma diilerit kasvõi Soontagana linnamäelt ja Kodru rabast otsima. Minusugust küürakat parandab veel ainult haud!

PS: Ka romaanis kujutatud halli koeraga olen ma kohtunud. Tulime Ullaga ühel talveõhtul Sadamateatrist mööda Soola tänavat kesklinna poole ja too hall koer jälitas meid tükk maad. Ulla muidugi naeris minu hirmu, aga mina teadsin kes too elajas on. Eks ta minu Estoniast kaasa toodud lõhna seal Tartu öös tundis ja mõtles, et olen talle seal võõras linnas kerge saak. Suutsin paari osava jänesehaagiga koera siiski Pargi tänava kandis maha raputada ja kiiresti Karlova poole putkata. Viimased aastad pole ta mulle enam silma hakanud. Eks Estonia lõhn ole mu küljest vaikselt ka maha kulunud.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Liblikas, Tuum, 1999, lk 150

Linke netiilmast:

"Liblikas" ELLU-s

Doris Kareva arvustus Sirbis

Mihkel Muti arvustus Sirbis