Heli Künnapas & Lille Roomets - Uus tüdruk (2021)

Heli Künnapase ja Lille Roometsa poolt kahte kirjutatud noortekas "Uus tüdruk" meenutas mulle mõnd tüüpilist teismelistele suunatud Netflixi draamasarja pilootosa. Nendel esimestel episoodidel on väga kindlad eesmärgid: tutvustada põhitegelasi ja tegevuspaika, pakkuda piisaval hulgal draamat, aga samas jätta otsad küllalt lahtiseks kõikvõimalikeks süžeearenguteks, ning eelnevate abil saada vaataja vajutama nuppu "Next episode".

"Uue tüdruku" tegevus toimub ühes Eesti väikeses mereäärses linnakeses, kus kohaliku gümnaasiumi 11. klassi tuleb sügisel uus õpilane pealinnast. Noorteromaanidele igiomast draamat hakkab juba esimesest peatükist täiskäigul tootma klassi esipiff Lola (esmapilgul ikka ääretult ebameeldiv ja pinnapealne tegelane), kes kisub kohe suhtekeeristesse ja võimuvõitlusesse nii oma sportlasest peika Mario, geist parima sõbra Rinaldo kui ka pealinnast Viivuranda asumisele saabunud Emely.

Esmamulje raamatu kohta oli, et seda kõike olen ma enne juba näinud või lugenud. Aga samas tekkis lõpus ikkagi tunne, et võimalusel vajutaks sellele "Next episode" nupule.  Sest need vägagi stereotüüpsetena tunduvad tegelased hakkavad ka nendes Netflixi seriaalides alles hooaja jooksul enda sügavamaid kihte ja käitumise tagamaid avama. 45 minuti või 116 lehekülje jooksul ei jõua ju nelja noort inimhinge lahti muukida. Tuleb jääda lihtsalt märget "New episode" ootama.  

Andmed:

Heli Künnapas & Lille Roomets, Uus tüdruk: Viivuranna Gümnaasium 1. raamat, Heli Kirjastus, 2021, lk 116

Lille Roomets - Üks väike valge tuvi (2019)

Kõik viimasel noorteromaanide võistlusel esikolmikusse tulnud tekstid lõpuks läbi loetud. Viimaseks jätsin sihilikult võidutöö, milleks oli Lille Roometsa debüütromaan "Üks väike valge tuvi". Kui kahe teise koha pälvinud romaanist olen juba blogis kirjutanud, siis nüüd on aeg võidutöö käes.

Roomets on suutnud teksti mahutada kolm põhiliini (krimka, koolikiusamine, üksindus/leinaga toime tulemine), mis üksteist toetavad ning lugu kenasti tempokana hoiavad. Kriminaalne element tekstis oli muidugi natuke liiga lihtsakoeline (mul oli juba 20 leheküljeks süüdlane teada), kuid kõrvalliinina siiski piisavalt huvitav. Tunduvalt põnevam ja ainulaadsem temaatika oli selektiivse mutismi sisse toomine meie noorekirjandusse ning selle lahkamine koolikiusamise varjus. Muidugi see tekitas suuri küsimusi kooli juhtkonna ja õpetajate pädevuses.

Lõpuks väärib kiitust ka tegevuspaiga valik. Ei ole mindud anonüümse Eestimaa väikeasula ehk Kapa-Kohila teed, vaid raamatukaante vahel ärkab ellu reaalne Karksi-Nuia, koos oma koolimaja, ürgoru ja kalmistuga. Karksi-Nuiast on kujunemas täiesti arvestatav ja omanäoline tegevuspaik meie noortekirjanduses. Ega muud, kui Karksi-Nuia kooli viiendikele ja kuuendikele Soopan ning seitsmendikele ja kaheksandikele Roomets kätte ja asi ants! :)

PS: Groot ja "Star Wars"???? No kuulge!!! Lubamatu apsakas! :)

Andmed:

Lille Roomets, Üks väike valge tuvi, Tänapäev, 2019, lk 272

Linke netiilmast:

"Üks väike valge tuvi" ELLUs

Alice Lokki arvustus Sakalas