Ühismaailmad ehk shared worlds on olnud eesti ulmemaastikul üpriski harvad külalised. Tuntum kodumaistest ühismaailmadest on kindlasti Hargla, Belialsi ja Bergi poolt loodud "Terranoova Konservatoorium/Fabula" maailm. Seetõttu on vägagi tervitatav, et Tartu ulmekirjutajate ring poolt on lugejateni toodud uus ulmeline ilm ja seda kogumiku "Saladuslik tsaar" vahendusel.
Maniakkide Tänava, J.J. Metsavana ja Jaagup Mahkra ühistööna sepistatud maailm jätab esmapilgul vägagi trööstitu ning lootusetu paiga mulje. Tegemist on preapokalüptilise maailmaga (Maaga on kohe kokku põrkamas hiidasteroid Tooni), kus on saanud valitsevaks motoks: "Eat or be eaten!". Ainsateks pääseteedeks on siirdumine tähtede poole (näiteks Kuul paiknevad kolooniad) või varjendid kilomeetrite sügavusel maapõues. Muidugi on need lahendused "vaprate ja ilusate" pärusmaa ning ülejäänud vaadaku ise millisesse prakku nad pugeda suudavad. Valikust välja jäänute vahel algab verine olelusvõitlus, kus paari taktikalise tuumalõhkepea või mürkgaaside kasutamine on iseenesestmõistetav. Saabuv asteroid keerab ju nagunii kõik pahupidi, mis siis paar tuumaplahvatust ära ei ole!
Kogumiku esimese poole moodustavadki kokkupõrke eelsetest sündmustest kõnelevad jutud, mille autoriks on põhiliselt Maniakkide Tänav. Teine pool kogumiku juttudest leiavad aset postapokalüptilisel Maal ning nende lugude autoriks on peaasjalikult J.J. Metsavana. Ajaratas on sajandeid edasi veerenud ning inimkond on jõudnud oma (taand)arengus muinasaja ja feodaalse elukorralduse piirile. Tekstidest on kadunud süngus ning meeleheide ja asemele on tulnud must huumor, pila ning paroodia. Kes oleks arvanud, et katastroofijärgne maailm võib-olla maalitud palju helgemates toonides? Tekstides leiame viiteid küll J.R.R. Tolkieni "Kääbikule" kui ka Läti Henriku kroonikale. Suurima kummarduse on muidugi saanud eesti ulmekirjandusele aluse pannud tekst - Kreutzwaldi "Kalevipoeg" (raamat, mille eepilisuseni pole kahjuks ükski järgnev kodumaine ulmeteos küündinud).
Kogumiku esimese poole moodustavadki kokkupõrke eelsetest sündmustest kõnelevad jutud, mille autoriks on põhiliselt Maniakkide Tänav. Teine pool kogumiku juttudest leiavad aset postapokalüptilisel Maal ning nende lugude autoriks on peaasjalikult J.J. Metsavana. Ajaratas on sajandeid edasi veerenud ning inimkond on jõudnud oma (taand)arengus muinasaja ja feodaalse elukorralduse piirile. Tekstidest on kadunud süngus ning meeleheide ja asemele on tulnud must huumor, pila ning paroodia. Kes oleks arvanud, et katastroofijärgne maailm võib-olla maalitud palju helgemates toonides? Tekstides leiame viiteid küll J.R.R. Tolkieni "Kääbikule" kui ka Läti Henriku kroonikale. Suurima kummarduse on muidugi saanud eesti ulmekirjandusele aluse pannud tekst - Kreutzwaldi "Kalevipoeg" (raamat, mille eepilisuseni pole kahjuks ükski järgnev kodumaine ulmeteos küündinud).
Kokkuvõtvalt peab tõdema, et "Saladuslik tsaar" on kindlasti mõeldud lugemiseks ühtse tervikuna, sest nõnda jõuab uue ühismaailma kiirgus kõige paremini lugejani. Eraldi võetuna jäävad enamus kogumiku tekste keskpärasteks ja tunduvad kontekstist väljarebitutena. Soovin meie ulmekirjanduse uuele ühismaailmale pikka eluiga ning ohtralt kaasautoreid. Paar kuud tagasi raamatupoodidesse jõudnud "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" kinnitab, et ühekordse aktsiooniga ei olnud kindlasti tegemist.
Andmed:
Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana & Jaagup Mahkra, Saladuslik tsaar, Fantaasia, 2012, lk 208
Linke netiilmast:
Martin Kirotari arvustus "Reaktoris"