30 mai 2015

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana & Jaagup Mahkra - Saladuslik tsaar (2012)

Ühismaailmad ehk shared worlds on olnud eesti ulmemaastikul üpriski harvad külalised. Tuntum kodumaistest ühismaailmadest on kindlasti Hargla, Belialsi ja Bergi poolt loodud "Terranoova Konservatoorium/Fabula" maailm. Seetõttu on vägagi tervitatav, et Tartu ulmekirjutajate ring poolt on lugejateni toodud uus ulmeline ilm ja seda kogumiku "Saladuslik tsaar" vahendusel.

Maniakkide Tänava, J.J. Metsavana ja Jaagup Mahkra ühistööna sepistatud maailm jätab esmapilgul vägagi trööstitu ning lootusetu paiga mulje. Tegemist on preapokalüptilise maailmaga (Maaga on kohe kokku põrkamas hiidasteroid Tooni), kus on saanud valitsevaks motoks: "Eat or be eaten!". Ainsateks pääseteedeks on siirdumine tähtede poole (näiteks Kuul paiknevad kolooniad) või varjendid kilomeetrite sügavusel maapõues. Muidugi on need lahendused "vaprate ja ilusate" pärusmaa ning ülejäänud vaadaku ise millisesse prakku nad pugeda suudavad. Valikust välja jäänute vahel algab verine olelusvõitlus, kus paari taktikalise tuumalõhkepea või mürkgaaside kasutamine on iseenesestmõistetav. Saabuv asteroid keerab ju nagunii kõik pahupidi, mis siis paar tuumaplahvatust ära ei ole!

Kogumiku esimese poole moodustavadki kokkupõrke eelsetest sündmustest kõnelevad jutud, mille autoriks on põhiliselt Maniakkide Tänav. Teine pool kogumiku juttudest leiavad aset postapokalüptilisel Maal ning nende lugude autoriks on peaasjalikult J.J. Metsavana. Ajaratas on sajandeid edasi veerenud ning inimkond on jõudnud oma (taand)arengus muinasaja ja feodaalse elukorralduse piirile. Tekstidest on kadunud süngus ning meeleheide ja asemele on tulnud must huumor, pila ning paroodia. Kes oleks arvanud, et katastroofijärgne maailm võib-olla maalitud palju helgemates toonides? Tekstides leiame viiteid küll J.R.R. Tolkieni "Kääbikule" kui ka Läti Henriku kroonikale. Suurima kummarduse on muidugi saanud eesti ulmekirjandusele aluse pannud tekst - Kreutzwaldi "Kalevipoeg" (raamat, mille eepilisuseni pole kahjuks ükski järgnev kodumaine ulmeteos küündinud).

Kokkuvõtvalt peab tõdema, et "Saladuslik tsaar" on kindlasti mõeldud lugemiseks ühtse tervikuna, sest nõnda jõuab uue ühismaailma kiirgus kõige paremini lugejani. Eraldi võetuna jäävad enamus kogumiku tekste keskpärasteks ja tunduvad kontekstist väljarebitutena. Soovin meie ulmekirjanduse uuele ühismaailmale pikka eluiga ning ohtralt kaasautoreid. Paar kuud tagasi raamatupoodidesse jõudnud "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" kinnitab, et ühekordse aktsiooniga ei olnud kindlasti tegemist. 

Andmed:
Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana & Jaagup Mahkra, Saladuslik tsaar, Fantaasia, 2012, lk 208

Linke netiilmast:
Martin Kirotari arvustus "Reaktoris"

20 mai 2015

Tarmo Vahter - Vaba riigi tulek (2011)

Ameeriklaste seas on käibel küsimus: "Kus olid sina, kui mõrvati president Kennedy?". Meie versioon sellest küsimusest võiks olla: "Kus olid sina, kui Ülo Nugis 20. augustil kell 23.03 haamrikesega koputas?". Mina, kes ma olin tol hetkel nelja aastane poisipõnn, magasin ilmselt oma voodis õndsat und ja ei osanud aimatagi, et hommikul ärkan juba vabas Eestis. 

1991. aasta sündmustega seoses on mul mälus tallel ainult kaks situatsiooni. Esimene mälupilt on televiisori vaatamine pereringis, kus uudiste peateemaks oli tankil seisev Jeltsin ja vägivald Moskvas. Mäletan, et nõudsin nähtud sündmuste kohta selgitust. Ema või Papa vastas, et venelastel on kodusõda käimas. Muidugi pidid nad mulle selgitama ka kodusõja mõiste. Saadud tulemusega olin väga rahul, sest nelja aastane mina arvas toona: "Siis saab ju kõigist venelastest lahti!". 

Teine mälupilt on seotud Pihkva dessantväelaste liikumisega Tallinna suunas. Mäletan, et ema pidi millegi tõttu kesklinna minema ning mina jäin koos venna ja Mammaga koju. Mul oli suur mure ema pärast, sest tankid olid ju tänaval ja väljendasin oma muret ka Mammale. Tema rahustas mind öeldes, et küll ema teab kuidas ohutult koju jõuda. See sündmus võis muidugi aset leida kuid hiljem, kuna hirm tänaval veerevate tankikolonnide ees võis väikse poisi peas tükk aega kummitada.

Sellega mu mälupildid seoses 1991. aasta sündmustega lõppevadki, sest järgmised "poliitilised" mälestused on seotud juba Lennart Meri võiduga presidendivalimistel, Mart Laar peaministri ametis ning kuidas me emaga juunikuu õhtupäikeses kohalikust majavalitsusest tulime värsked eesti kroonid kaasas. Kuid mälulünki aitab kenasti ära lappida Tarmo Vahteri raamat "Vaba riigi tulek", mis võtab detailselt ja kaasahaaravalt vaatluse alla sündmused märtsist septembrini 1991. aastal.

Vale on eeldada, et Ülemnõukogu saadikud kuulsid 20. augusti hommikul, et Moskvas on segased lood ja tulid õhtul lihtsalt kokku ning kuulutasid Eesti iseseisvuse taastatuks. Tegelikult oli tegemist ühe ütlemata valulise ja vastasseisudest tiine protsessiga, mis mõne juhusliku kõrvalekalde tõttu oleks võinud hoopis teistsuguse lõpplahenduse pakkuda. Näiteks oleks võinud meil olla 1,6 miljoni kodanikuga riik või hoopis suurte autonoomsete õigustega ja vabakaubandustsoonina toimiv Ida-Virumaa. Samuti oleks võinud Eestist saada tugeva presidentaalse korraga riik. Muidugi kõige halvema stsenaariumi korral oleksime võinud lõpetada nagu Moldova, Valgevene või Tšetšeenia.

Me armastame kõigile kinnitada, et me laulsime end vabaks ja ei voolanud tilkagi verd. Samas me unustame, kui ligidal olime vägivalla puhkemisele Eestis. Potentsiaalsed konfliktid lausa ootasid ühte sädet, mis annaks põhjuse hüüda: "Meie omasid pekstakse!". Rahvarinne vs. Interrinne, piirikaitsjad vs. OMON ja muidugi ka eestlased omavahel (eelkõige Kaitseliidu ja Eesti Komitee radikaalsem tiib). Peame üdini rahul olema, et kõigil meie juhtidel jätkus piisavalt külma närvi, et muinasjutt "Laulvast revolutsioonist" kestma jäi.

Ülo Nugis kuulutab Eesti iseseisvuse taastatuks
Raamatu kaks säravamat kangelast on kindlasti Lennart ja Edgar. Lennarti lugematud teravmeelsused ja sisemine sära on muidugi leidnud juba erinevate raamatukaante vahel küllaldaselt kajastamist (Mihkel Muti "Rahvusvaheline mees" on muidugi parim näide). Edgar pendeldas kogu Vahteri raamatu vältel antikangelase ja rahvuskangelase rollide vahet, nagu ta seda tänaseni teeb. Üks lõbusamaid seiku Edgariga seoses on ühelt valitsuse koosolekult, kui arutati võimaluse üle piirikaitsjatele ja politseinikele anda rohkem õigusi kahtlaste sõidukite kinni pidamisel. Edgar käis välja võimaluse, et las politseinik vibutab lihtsalt revolvriga. "Nagu tehakse sarjas "Miami Vice"!", rõhutas Edgar. Selle peale kostis keegi, et see ei ole päris elu ning USA politseinikud on tegelikult abivalmid ja viisakad. Edgarile tuli see suure üllatusena, sest oli sarjas nähtut puhta tõena võtnud.

Tarmo Vahteri raamatut soovitan kõigile mälu värskendamiseks lugeda, sest järgmine aasta saab ju veerand sajandit neist ajaloolistest sündmustest. Kindlasti on tegemist kohustusliku kirjandusega kogu "laulva revolutsiooni põlvkonnale", kes need sündmused emaüsas või hällis kaasa tegid. Teie peale mõeldes tehti ju tegelikult kõik need otsused.

Andmed:
Tarmo Vahter, Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud, Eesti Ajalehed, 2011, lk 336

Linke netiilmast:
"Vaba riigi tulek" ELLU-s

Heiki Suurkase arvustus Eesti Päevalehes
Argo Ideoni arvustus Postimehes
Kaarel Tarandi arvustus Sirbis
Jaak Alliku arvustus Sirbis
Paavo Kanguri arvustus Eesti Ekspressis

13 mai 2015

Rein Sikk - Minu Ugrimugri (2010) & Olev Remsu - Minu Neenetsimaa (2010)

Me peaksime ikka tihedamini endale meelde tuletama, kui õnnelik on olnud meie rahva saatus. Koos soomlaste ning ungarlastega oleme ainsad soome-ugri rahvad, kellel on õnnestunud oma riik luua ja see ka säilitada. Teisi meie sugulasrahvaid pole saatus kahjuks hellitanud. Eriti kurvad on lood liivlaste, vadjalaste ja isuritega, kes on rahvusena kohe kohe hääbumas. Varsti pole nende keel ja kultuur muud, kui eksponaadid muuseumis ning unustatud sõnad vanades sõnaraamatutes. Kuid ugrimugri maailm ei ole veel alla andnud!

Soomeugrilaste olukorrast ning enda seiklustest selles kirjus maailmas kirjutavad oma "Minu-raamatutes" Rein Sikk ja Olev Remsu. Rein Siku "Minu Ugrimugri" on laiahaardeline (ajaliselt kui ka geograafiliselt) ja helgetes toonides teos. Siku jaoks on soomeugrilased, kui üks suur perekond. Me kõik oleme natuke omanäolised, kuid tegelikult samade arusaamade ja ellusuhtumisega. Sikk võrdleb ugrimugrisid hamstritega, kellel on alati vaja midagi igaks juhuks tallele panna (olgu selleks või surnud kajakas auto pagasnikus). Ajalugu on meie esiisadele õpetanud, et kunagi ei või ette teada, millal jälle sõda või näljahäda tuleb. Seetõttu on lihtsam alati valmis olla, kes teab millal mida tarvis läheb. Muidugi on ugrimugrisid alati ühendavaks teguriks ka saunamõnude nautimine. Meie saunatraditsioonid on küll erinevad, kuid deviis ühine - "Naine võib ära minna ja maja maha põleda, aga leil peab võetud saama!".

Olev Remsu "Minu Neenetsimaa" on segu romaanist, reisikirjast ja mälestustest, kus segunevad reaalsus, deliirium ja unenäod. Raamat viib meid tagasi perestroika aegadesse, kui Remsu viimati Neenetsimaad külastas. Teos heidab valgust neenetsite trööstitut olukorda tänapäeval ning kirjeldab venelaste poolt põlisrahva suunal aetud poliitikat viimase sajandi vältel. Põhjapõdra karjade kollektiviseerimine, laste lahutamine vanematest, emakeele kõnelemise keeld koolides ja neutronpommi katsetamine neenetsite asualal. Kõik need teod on lõhkunud neenetsite põliseid traditsioone ja oskusi tundras hakkama saada ning paisanud nad praeguses ühiskonnas heidikute ja kerjuste rolli (väga sarnane saatus Austraalia aborigeenidega). Üksi karmimaid saatuse vingerpusse on olla kõige vaesem ja põlatum kogukond oma maavaradest rikkal isade maal.

Eestlased peaksid koos soomlaste ja ungarlastega võtma ühiseks missiooniks meie sugulasrahvaste olukorra selgitamise, nii kodustele kui ka rahvusvahelisele üldsusele. Koduse selgitustööga pihta hakkamine pole ju teab kui keeruline. Reisiraamatud, tõlkekirjandus, artiklitesarjad ajalehtedes, dokumentaalfilmid, kunstinäitused, pärimusmuusika ja tantsufestivalid. Seda kõike meil küll juba tehakse, aga kõigile neile tegevustele tuleks juurde lisada ka palju tugevam/tumedam toon hetkeseisust ida pool Peipsit. Lihtsam on muidugi pea liiva alla peita ning teha nägu, et me ei kuule kella halastamatut tiksumist traagilise lõpu suunas. Kui meie neid ei aita, kes siis veel?!?!

Andmed:
Rein Sikk, Minu Ugrimugri: Uskumatud seiklused soome-ugri ilmas, Petrone Print, 2010, lk 208
Olev Remsu, Minu Neenetsimaa: Pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata, Petrone Print, 2010, lk 232

Linke netiilmast:
"Minu Ugrimugri" ELLU-s
"Minu Neenetsimaa" ELLU-s

10 mai 2015

Eero Lattu - Kaitstud Eesti (2014)

Mulle on alati meeldinud mõttemängud à la "Läinuks ajalugu teisiti ehk Oleks on ikka üks väga paha poiss!". Käesoleva sajandi alguses ilmus kirjastuse Varrak vahendusel kaks Robert Cowley koostatud raamatut, kus võetakse vaatluse alla mitmed (sõja)ajaloosündmused ja spekuleeritakse alternatiivsete lahenduskäikude üle (mongolid vallutavad Euroopa, Ameerika kodusõja võidavad lõunaosariiklased jne). Juba tollal mõtlesin, et sarnase raamatu võiks ju kirjutada ka meie ajaloo keerdkäikudest. "Olekseid" jätkub meil ju hulgi: "Vana hea Rootsi aeg kestab 20. sajandini", "Madisepäeva lahing võidetakse Lembitu juhtimisel" või "Judenitši väed vallutasid eile Petrogradi!!!". 

Meie ajaloo pahim poiss on 100% kindlusega küsimus: "Mis oleks juhtunud, kui Eesti Wabariik oleks otsustanud relvadega vastu seista Nõukogude Liidu agressioonile 1939. aastal?". See küsimus on ilmselt kõigi meie ajaloolaste ja ka tavainimeste mõtteist vähemalt  korra läbi lipsanud viimase 76 aasta jooksul. Kas Eestit oleks tabanud Soome saatus, kus suurte inimkaotuste hinnaga säilitati riiklik iseseisvus? Või oleks meid tabanud hoopis täielik rahva ja riigi häving (kogu elanikkonna ümberasustamine Siberi avarustesse), mida Päts proovis ju oma otsustega vältida? 

Eero Lattu pakub oma romaanis välja ühe võimalikest alternatiividest - Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise Sügissõja. Romaani sündmustik algab septembri lõpus 1939 aasatal, kui Eesti Wabariigi juhid saavad pakkumise allkirjastada uskumatult sõbralik "koostööpakett". Päts, Laidoner ja Eenpalu valitsuse liikmed otsustavad kasutada läbirääkimistel venitamistaktikat ning samal ajal viia saladuskatte all läbi mobilisatsioon. Läbirääkimised suure idanaabriga lõppevad otse loomulikult tulemusteta ning "Wabadussõda II: The Return of the Red Evil" algab oktoobri keskel (Läti ja Soome kistakse samuti sõtta).

Uskumatult tore oli lõpuks lugeda kõigi mu poisipõlve raamatukangelaste võimalikest seiklustest lahinguväljadel. Soomusrongid, allveelaevad "Kalev" ja "Lembit" ning Aegna ja Naissaare rannakaitsepatareid - kõik mu vanad tuttavad Mati Õuna raamatutest. Tulisem sõjategevus leiab aset muidugi Narva ja Petseri rindel, kuid romaanist ei puudu ka Tallinna ja Riia pommitamine. Eesti sõdur võitleb muidugi vapralt ja targalt. Iga langenud Eesti sõduri kohta on Punaarmeel vähemalt viis hukkunut. Tegemist on vana sportmängudest tuttava stsenaariumiga: "Meil oli seda võitu rohkem vaja ning venelased tulid ju lihtsalt käega lööma. Mõtlesid teised, et küll me nad oma tankide ja hurraadega ära võtame. Tutkit!!!". Alguses maksimaalselt nädala pikkuseks peetud "sügisene väljasõit Tallinna" takerdub mõlemal rindel ja Stalin pidi tähistamiseks mõeldud viinapudeli tagasi külma panema.

Vastuvaidlematult on Lattu romaani kõige nõrgemaks küljeks viimane peatükk "Rahu". Tõemeeli tundub, et autor mõtles ja kirjutas end lihtsalt nurka. Muud moodi ei oska ma põhjendada Stalini isikliku telepaadi ja meediumi Wolf Messingu sisse toomist ning kõigi tegevusliinide järsku kokku tõmbamist. Ootasin pigem lahenduskäiku "Lääneriigid sekkuvad..." või "Ilus kaotus...", kuid raamatu kaanel lubati meile ju ajaloolist ulmeromaani ja selle me ka saime. Kahjuks.

PS: Me ei saa kunagi teada, milliseks oleks Eesti ja eestlaste saatus kujunenud, kui me oleksime otsustanud Nõukogude Liidule vastu astuda. Ühes olen ma siiski kindel - ilma viiskümmend aastat kestnud Nõukogude okupatsioonita oleksid eestlased palju paremad ja hoolivamad inimesed. Kuid eks igaüks peab ise oma risti kandma.


Andmed:
Eero Lattu, Kaitstud Eesti: Ajalooline ulmeromaan, Tänapäev, 2014, lk 264

Linke netiilmast:
"Kaitstud Eesti" ELLU-s

09 mai 2015

Kaja Saksakulm Tampere - Minu Soome (2009) & Mika Keränen - Minu Supilinn (2012)

Eestlased Soomes ja soomlased Eestis. Kummal pool lahte võetakse vennasrahva võsuke kiiremini omaks? Esmaseks "kodustamise" eelduseks on muidugi sugulaskeel ära õppimine. Keel on ju see, mis meid mõlemaid defineerib. Isegi, kui sa räägid ohtrate vigadega ja ei mõista imelooma nimega kolmas välde, siis näitab see siiski austust teise kultuuri ja eripära vastu. Ilma selle omapoolse pingutuseta jääd sa igavesest ajast igaveseks ainult Poroks või Kalevipojaks. Olles täitnud esimese eelduse oleneb edasine juba ainult sinust, et Soome lahe põhja- või lõunakaldal end koduselt tunda. Edasine teekond pole siiski lihtsate killast, sest meie ühiskondade ja kultuuride vahel laiutab 82 kilomeetrine kuristik.


Kuulsat Soome silda üle selle kuristiku ehitavad oma raamatutega nii Mika Keränen kui ka Kaja Saksakulm Tampere. Mõlema autori elud on tihedalt seotud oma uute kodulinnade ülikoolidega (Tartu ja Jyväskylä), sest need on olnud naaberriiki kolimise põhjuseks. Stiililt on autorid siiski väga erinevad. Keräneni boheemlik elutunnetus vastandub tugevasti Tampere akadeemilisele reserveeritusele. Raamatud on kirjutatud otsekui üliõpilase ja õppejõu positsioonidelt. Keränen lubab endale alatasa väikseid vimpkasid ja krutskeid eestlaste aadressil. Tampere seevastu vaatleb kahe ühiskonna vahelisi erinevusi põhjamaiselt jaheda, kuid terava pilguga. Keräneniga jooksin ma ilmselt juba esimesel õhtul sinasõprust, kuid Tamperet jääksin aastateks austavalt teietama.

Mõlemad teosed on äärmiselt ausad, seda nii peresuhteid kui ka kohanemisest tulenevaid raskusi kirjeldades. Keränen raamat jätab siiski soojema mulje. Sa tajud vaistlikult, kui väga autor oma uut kodulinna ja selle elanikke armastab. Keräneni perekonnaks ongi tartlased ja koduaadressiks Supilinn (raamatu ilmumise hetkeks polnud ta seal kunagi ise elanud!). Tampere teos meenutab kahjuks kohati liialt lõunapausi aegset keelepeksu asutuse kohvinurgas. Liialt palju on koodnimetustega tegelasi (Professor, Hollandlane). Samas tuleb tõdeda, et Tampere ütleb juba raamatu alguses, et asutusesisene klatš on üks soomlaste lemmiktegevusi naabrite peale kaebamise kõrval.


Huvitaval kombel toovad mõlemad autori välja ühe sarnase joone võrreldes Eesti ja Soome ühiskondi. Rääkides inimeste esmastest prioriteetidest elus, siis mainivad mõlemad, et soomlastele on see turvalisus ja eestlastele raha. Puhtalt selle tõdemuse pealt tunnen, et minu kodu peaks asuma põhja pool Soome lahte. Saaks ma ainult kuidagi Tartu kohvrisse pakitult endaga kaasa võtta.



Andmed:
Kaja Saksakulm Tampere, Minu Soome: Üksinda omade seas, Petrone Print, 2009, lk 216 
Mika Keränen, Minu Supilinn: Tõelise elu mekk,  Petrone Print, 2012, lk 196

Linke netiilmast:
"Minu Soome" ELLU-s
"Minu Supilinn" ELLU-s

05 mai 2015

Enn Vetemaa - Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus (2011)

Ühiskondades tõusevad alati esile omad arvamusliidrid ja seda olenemata valitsevast riigikorrast või aastanumbrist. Tegemist on  loomuliku protsessiga, sest inimesed on iidamast-aadamast peale otsinud eneste seast karismaatilisi eestkõnelejaid, kes neile Elu nimelises labürindis teed juhataksid. Enamus arvamusliidritest jäävad kinni oma aega ning kuulsuseoreool on kahjuks kiire hajuma (ainult üksikud saavutavad surematuse ja seda enamuses negatiivses võtmes).

Sarnane saatus tabas ka akadeemik Gustav Naani, kelle nimi on ilmselt meie nooremale põlvkonnale täiesti tundmatu. Enn Vetemaa üritab oma romaanis lugejateni tuua Naani mitmetahulise eluloo ning natuke taastada ka akadeemiku tuhmunud aupaistet. Raamatu vundamendiks oli Vetemaal Erki Aulega kahesse kirjutatud samanimeline näidend Naani elust. Samuti jäi näidendit kirjutades üle terve hunnik materjale, mis nüüd romaani sisse kirjutati.

Kohati lööb näidendil põhinemine tugevalt välja ning jätab teose stiilist üpriski hüpliku mulje. Raamatus on tegelikult ainest mitmeks eraldiseisvaks teoseks (EKP KK VIII pleenum, "kodanlike natsionalistide" tikutulega taga otsimine Kirjanike Liidus,  40 kiri, "kuldsed kuuekümnendad"), mida siin on proovitud Naani tegelaskuju abil kokku traageldada. Katse kõiki neid ajaloosündmusi põhjalikult käsitleda varjutab Naani eluloo, sest vahel möödub kümneid lehekülgi ilma kordagi peategelast kohates. Lugeja ülekuhjamine erinevate materjalide ja tegevusliinidega viib lihtsalt romaani tempo alla ning osutab kokkuvõttes karuteene raamatu kangelasele. Vetemaa oleks võinud rahulikult kirjutada eraldi seisva romaani "vennatapusõjast" Kirjanike Liidus 1950 aastatel ja nõnda kärpida käesolevast teosest oma sada lehekülge. Mina oleksin mõlema romaani potentsiaalne lugeja.

Gustav Naani puhul tuleb paratamatult pähe küsimus: "Milliseks oleks akadeemiku elusaatus ja seisukohad kujunenud, kui ta poleks 1919 aastal sündinud mitte Vladivostoki lähistel, vaid näiteks Põlvamaal?". Naanis oli vastuvaidlematult peidus talent, mis oleks esile kerkinud iga riigikorra ajal. Akadeemik arutab mitut puhku romaanis oma "kodumaa probleemi" üle. Kas kodumaa on sinu sünnimaa või isamaa? Naani puhul kaldus vastus pigem sünnimaa poole, sest tema asus elama ju okupeeritud isamaale ning see oli juba hoopis teine kultuurikeskkond ja rahvas. Väikest Eesti Wabariiki ja tollast ühiskonda ei mõistnud Naan tegelikult kunagi. Suure Nõukogude Liidu eesrindlikud kasvatusmeetodid olid teinud oma töö eeskujulikult.

Naan jäi elu lõpuni kahe vastandliku pooluse vahele seisma. Venelastele oli ta eestlane, eestlastele mitte päris oma. Parteile oli ta häiriv liivatera hammasrataste vahel, haritlaskonnale ikkagi parteisõdur ja kommunist. Naan tahtis üheaegselt olla nii intelligentsi päikesepoiss kui ka partei hall kardinal. Ta soovis mõlemat, olla Võim ja Vaim.

PS: Olles ise tõsine olümpiamängude fanaatik leidsin Vetemaa romaanis ühe päris tõsise faktivea, kui autor räägib meie sportlaste edust Moskva suvemängudel: "Kes siis veel? Jah, Stukolkin. Siinsamas Tallinnas, purjetamises, Ivar Stukolkin, mitte Ivan - eesnimi on niisugustel puhkudel oluline!". Stukolkin tuli olümpiavõitjaks siiski 4x200 meetri vabaujumises ja lisaks võitis ta 400 meetri vabaujumises ka pronksmedali.


Andmed:
Enn Vetemaa, Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus, Tänapäev, 2011, lk 504

Linke netiilmast:
"Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus" ELLU-s

Rein Veidemanni arvustus Postimehes
Aarne Rubeni arvustus Eesti Ekspressis
Andres Ehini arvustus Eesti Päevalehes
Teet Kallase arvustus Sirbis
Olev Remsu arvustus Sirbis
Vaapo Vaheri arvustus Loomingus

02 mai 2015

Hugo Vaher - Skvotterid (2013)

Igal põlvkonnal on oma Tartu-romaan. Olenemata, kas ajastuks on boheemlikud 1930ndad (Bernard Kangro),  kuldsed 1960ndad (Jaan Kaplinksi) või puruvaesed 1990ndad (Piret Bristol). Alati ilmub teoseid, kus värske üliõpilane (95% tõenäosusega noormees) on lahkunud vanematekodust ning teda on ees ootamas "elu põnevaimad aastad" ülikoolilinnas. Emajõe Ateenas leitakse omale uued sõbrad ja redigeeritakse seniseid maailmavaateid. Otse loomulikult armutakse (korduvalt!), mille tulemuseks on murtud ninaluu või halvemal juhul süda. Kõik need kuuluvad paratamatult Tartu kogemuse juurde ning ilma nendeta pole sa õiget üliõpilaselu elanud.

Hugo Vaheri (noorsoo)romaan viib meid krooniaja lõpuaastatesse ehk minu Tartusse. Romaanis aset leidvate sündmuste algtõukeks on üliõpilaselu kõige tüütavaim ja kirutuim külg - elamispinna leidmine Tartus. Tegemist on looga oma koha leidmisest päikese all ning oskusest säilitada oma noorpõlve ideaalid. Miks oleme nii kergekäeliselt valmis loobuma oma "naiivsetest" seisukohtadest, mida lõpututes köögilauavestlustes üliõpilaspõlves kaitsesime? Miks ühel hetkel enamus meist otsustab, et see elu on vaja lihtsalt võimalikult mugavalt mööda saata ning me ei suuda nagunii midagi muuta? Olles tunnistajaks karjuvale ebaõiglusele, uurid sa pigem süvenenult oma kinganinasid ning tänad jumalat, et see sinuga ei juhtunud. Kätt vahele panema me ei lähe! Võõras mure.

Vaheri romaani noored idealistid ei ole veel seda ühiskonna poolt soositud käitumismustrit omaks võtnud ning on valmis kaaskodanikule abikätt ulatama. Olles seaduse silmis poollegaalselt ühte tühjana seisvasse Tähtvere majja elama asunud, võtavad noored enda juurde elama ka kodutu Arvedi. Arvi kurb lugu on raamatus väga lihtsalt, kuid südamesse minevalt lahti kirjutatud.  Autor näitab, kui vähe on tegelikult vaja, et keegi "nõiaringist" välja aidata (muidugi peab abistatav abi ise vastu võtma). Paratamatult hakkad "Skvottereid" lugedes mõtlema: "Miks on Tartu suguses väikelinnas nii raske osasid õnnetuma elusaatusega inimesi aidata?". Kumma poole tahtmise ja suutmatuse taha see ikkagi kinni jääb?

Kõigele lisaks on "Skvotterid" ka omamoodi kriminaalromaan. Seda eriti raamatu teine pool, kus noored püüavad lahendada nende maja ümber käivat pärandivaidlust ja kallaletungi Arvile. Loo "happy end" on kahjuks liiga imetaoline ning tuleb kanda meie noorsookirjandusele omaste stereotüüpide kategooriasse. Kindlasti on "Skvotterid" põnev avastus neile noortele, kes kasvasid üles Mika Keräneni Supilinna salaseltsi krimkasid lugedes. Salaseltsi liikmed on lihtsalt Emajõe äärsest linnaosast Tähtverre kolinud ja punkariteks hakanud, kuid nende usk võimalusse maailma muuta on säilinud.

PS: Autorit inspireerinud Anna Haava tänaval asunud skvotist sai ülikooli esimesel aastal tihti mööda kõnnitud, kuna Kristoferi pakutud ulualus asus kõrval tänavas. Nüüd pole kahjuks enam aastaid sinna tänavale sattunud. Loodan, et kohtuasjad said lõpuks lahenduse ja vähemalt vana maja väljus sellest võitjana.

Andmed:
Hugo Vaher, Skvotterid, Tänapäev, 2013, lk 224

Linke netiilmast:
"Skvotterid" ELLU-s

Mart Niineste arvustus Eesti Päevalehes