Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni (2021)

Ma olen aastate jooksul koos Maniakkide Tänavaga ikka igasugustesse hulludesse seiklustesse sattunud. Oleme parajalt kiiritada saanud Jõgeva kandis pärast Sosnovõi Bori tuumakatastroofi, igasugu kosmiliste tegelinskitega madistanud ja mööda Iidmaad ringi ratsutanud. Tuleb tõdeda, et ühegi teise kirjaniku kirjanduslikel maastikel rännates pole ma nõnda palju verd ja soolikaid näinud. Ja tegemist pole vähimalgi määral etteheitega! Kuid kindlasti tasub neile radadele asudes sellega arvestada, et päid hakkab lendama.

Äsja ilmunud jutukogumik "Teekond Ridamuseni" annab suurepärase võimaluse heita pilk autori viimase kümnendi loomingule oma üheksa palaga. Uus lugeja saab üsna ruttu enda jaoks selgeks, kas tegemist on temale sobiva (ulme)kirjandusega. 

Minu jaoks oli see pigem mõnus rännak mälestusteradadel, sest suur osa tekstidest olid varasemalt tuttavad (ajalehtedes Vooremaa ja Lääne Elu järjejuttudena ilmunud lood olid minule uued). Pigem oli see nendele väikestviisi test, kui sügava jälje olid nad esimesel lugemisel jätnud. Oli vist ainult üks lugu, mille puhul tuli mulle üllatusena, et ma olin seda enne lugenud, kõigi teiste süžeed ronisid peale paari lehekülge mälusoppidest välja. Eriti humoorikas oli taas kohtuda Udriku küla muttidega. Lool "Meie külas nähti imet" on küll omad probleemid, kui üldiselt on see lihtsalt nii mõnusalt punk ja puhtas kirjutamisnaudingus sündinud tekst.

Seda puhast kirjutamis- ja katsetamisnaudingut esineb veel mitmeski teises Maniakkide Tänava loos. Eks nüüd tuleb lihtsalt silmad-kõrvad lahti hoida ja oodata, kuhu radadele järgmine kümnend autori viib. Ühes asjas olen siiski kindel - vererada jääb ka Maniakkide Tänava uusi otsinguid saatma.
 

Andmed:

Maniakkide Tänav, Teekond Ridamuseni, Lummur, 2021, lk 288

Linke netiilmast:
Leila Liivaku arvustus Reaktoris

Maniakkide Tänav - Newtoni esimene seadus (2019)

Aurupungi vabrikute suitsu ja hammasrataste kriginat täis maailm on juba aastaid olnud minu salajane lemmik. Kui näen mõnda lauamängu või filmitreilerit, kus on kasutatud isegi kübeke aurupungi esteetikat, siis läheb koheselt peas lambike põlema ning otsekui tõmbab mind olukorraga lähemalt tutvuma.

Sama tuluke läks põlema, kui nägin esimest korda Maniakkide Tänava uue romaani kaant ning lugesin sisututvustust. Kodumaine puhtakoeline aurupunk?!? On see tõesti võimalik?

Hakkasin suure tuhinaga raamatut lugema, kuid argised takistused ja ka romaani jutustamislaad (autori poolt teadlikult valitud) ei lasknud mul end Kolde teadusmõisas üldse mugavalt tunda. Ma sain korralikult teosesse sisse alles 120-150 lehekülje paiku.

Järsku muutus Maniakkide Tänava loodud maailm koduseks. Ma hakkasin ootama Ökonoomilise ja Sotsiaalse Entiteedi õhtuseid olenguid ning isand Piušeliuse fantastilisi mõttelende meie tulevikust Ehatähel. Samas tekkis mul tõeline mure Rannamaa ja Maavalla tuleviku pärast ning kasvas ka viha Leedu suurvürstkonna ja vürst Gintarase vastu. Kas sõda naabrite vahel on tõesti vältimatu? Miks peavad sajad surema kahe valitseja tujude tõttu? Kas me ei ela mitte valgustusideede sajandil, kus ei tohiks olla ruumi sellisele barbaarsusele?

Mina sain oma küsimustele vastused kätte ja loodan südamest, et saan taas kunagi kokku Entiteedi liikmetega, et ühe Põltsamaa Tõmmu pudeli kõrval parema maailma üle mõtteid vahetada. Ma olen päris kindel, et Entiteet võtab ka uusi liikmeid vastu, kuid selleks tuleb natuke vaeva näha ja Newtoni esimene seadus endale selgeks teha.

Andmed:

Maniakkide Tänav, Newtoni esimene seadus, Lummur, 2019, lk 296

Linke netiilmast:

Jüri Kallase arvustus Meie Maas

Indrek Rüütli arvustus Reaktoris

Maniakkide Tänav & J.J. Metsavana - Saladuslik tsaar 4: Kui rumalad surid (2016)

Aastake möödas ning jälle saan oma ulmeraamatute riiulisse uue "Saladusliku tsaari" köite lisada. Sedapuhku juba neljanda ning taaskord on tegemist Maniakkide Tänava ja J.J. Metsavana poolt kahesse kirjutatud romaaniga. Rõhk tammurite aurukateldes on taas tõusmas, kettmõõga hambad juba kenasti teravaks ihutud ning Õnnepäeva malev on valmis sammuma Uus-Kiievi poole.

Kõigile eelnevatele "Saladusliku tsaari" köidetele omaselt on ka "Kui rumalad surid" mängumaa väga lai. Eestimaa metsadest kuni Uus-Kiievi müürideni ning virtuaalreaalsusest kuni planeedi Maa orbiidini, kus ikka valitseb jumaliku õiglustundega programmeeritud orbitaalkompleks Ippolit. 

Minu vaieldamatuks lemmikuks osutus seekord Uus-Kiievi õukonna kujutamine. See oli mõnus slaavi segasummasuvila, kus viinuska ja праздник ei lõppenud kunagi. Alati oli põhjust millegi puhul peekrid kokku lüüa ning alati oli põhjust kellelegi nuga selga lüüa. Vürstiriigi õukond võttis selles köites oma õlule ka huumori ning mängulisuse säilitamise, mis on olnud kogu sarja üheks suurimaks tugevuseks. Lugeda "Saladusliku tsaari" ilma naljaturtsatusteta oleks ju lausa patt.

"Kui rumalad surid" tundus siiski olevat mingis mõttes vahejaam selle sarja jaoks. Reis on kestnud juba ligi viis aastat ning paljud esimeses peatuses pealetulijad on juba oma sõidu pooleli jätnud. "Saladuslik tsaar" vajaks nii uusi erinäolisi reisijaid, kelle seiklustele edaspidi kaasa elada, kui ka abimehi katlaruumi, kes aitaks sütt kühveldada ja aurumootorit töös hoida. Loodan, et julgeid pealehakkajaid leidub!

Andmed:

Maniakkide Tänav & J.J. Metsavana, Saladuslik tsaar 4: Kui rumalad surid, Fantaasia, 2016, lk 240

Linke netiilmast:

J.J. Metsavana mõtteid "Saladusliku tsaari" sarjast "Reaktoris"

Peeter Helme mõtteid Klassikaraadios

Maniakkide Tänav & J.J. Metsavana - Saladuslik tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa (2015)

Kogumikku "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" arvustades küsisin lõputuseks "Ippolit, quo vadis?". Romaan või järjekordne jutukogu? Pole möödunud veel aastatki, kui sain oma küsimusele vastuse. Romaan! Ja lisa on tulemas!

Ippoliti-Tooni ühismaailm on kiiresti arenemas aina keerulisema ning laiahaardelisema eluvormi suunas. Seni on olnud peamisteks tegevuspaikadeks Eesti (küll murukamara all ja peal), hiidasteroid Tooni ning Kuul paiknev multikultuurne asum. Äramärkimist on leidnud juba ka Marss ja kääbusplaneet Pluutole rajatud eestlaste koloonia. Tühja ja avastamata maad on veel küllaga, et mõned expansion'id välja anda. Näiteks Maa teised piirkonnad peale Eesti ja selle lähiümbruse. Kas Ippolit tegi tõesti puhta töö ülejäänud inimkonna kallal või on kuskil säilinud veel mõni asurkond? Äkki on Tiibetis buda mungad omale mägedesse vallutamatu kindluse rajanud ning ka lahingjakkide armee loonud? Või on Amazonase vihmametsades indiaanlaste suguharu, kes pole teadlikud Ippolitist ega Toonist ning peavad maavõõrikuid lihtsalt priskeks ja toitvaks suupisteks?

J.J. Metsavana & Maniakkide Tänav (Heli Illipe-Sootaki foto)

Lisaks tegevuspaikade paljususele on Ippoliti-Tooni maailm ka väga "liigirohke". Estronaudid, maavõõrikud, ekshumaanid, maoljad, maapealsed (Tarbatu ja Uus-Kiievi elanikud), digitaalid ja mutandid. Ilmselt jäi loetelust veel üht koma teist välja. Kõik need erinevad fraktsioonid on üksteisega halval juhul sõjajalal ning heal juhul lihtsalt teadmatud üksteise olemasolust.  Sõditakse, kakeldakse, madistatakse ja vaieldakse erinevate asjade pärast. Kes on õigem eestlane? Kes on õigem Homo sapiens? Kes on õigem Tarbatu valitseja? Kellest saavad püha Gagarini ja neitsi Tereškova mantlipärijad? Kellest saab planeet Maa pärisperemees? Lõplikke vastuseid nendele küsimustele "Kettmõõgaga mõõdetud maa" meile ei anna ning romaani lõpus aset leidvad sündmused jätavad kõik otsad lahti.

Kindlasti tasus end ära autorite otsus žanrit vahetada. Romaan annab tunduvalt kompaktsema pildi ning paneb laiemasse konteksti ka osad seni pooljuhuslikena tundunud tekstid eelnevatest kogumikest (näiteks jutt "Proovisõit ehk Kuidas vürst kuu peale kippus"). Nüüd tundub lausa vajalik võtta kahe esimese kogumiku tekstid ja need narratiivi kronoloogilises järjestuses taas üle lugeda. Vahel hakkab kogu selle lahingumöllu keskel ununema, mis selle verevalamise põhjustas ja kui palju kaaslasi on juba hukkunud. Seersant/leitnant/kolonel Kallose sajandeid kestnud kolgatatee pole veel kindlasti oma lõpplahendust leidnud, sest vihane võitlus Eestimaa pärast jätkub.

PS: Lisamärkusena tekkis minus siiras huvi, kas romaani autorid on lugenud nende teose vaderiks olnud Aristarch Sinkeli romaani "Mõõgaga mõõdetud maa"? Kas kahte teost seob peale pealkirja veel midagi? Ise lugesin selle unustatud kirjaniku unustatud romaani umbes kümne aasta eest ning osad pildid katkuepideemia ja piiramise all kannatavast Pärnust on mul senini selgelt meeles. Kõigile ajalooromaanide huvilistele soovitan siiralt see romaan kätte võtta.

Andmed:

Maniakkide Tänav & J.J. Metsavana, Saladuslik tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa, Fantaasia, 2015, lk 250

Linke netiilmast:
"Saladuslik tsaar 3" ELLU's

Peatükk romaanist ajakirjas Reaktor
Raul Sulbi arvustus Reaktoris

Indrek Hargla - Roos ja lumekristall (2006)

Ilmudes 2006 aastal tähistas kogumik "Roos ja lumekristall" Indrek Hargla poolt korraks endale lubatud hingetõmbepausi ning kiiret üle õla pilguheitu viimase paari aasta loomingule. Harglat võib pidada eesti ulmekirjanduse ainsaks mitmevõistlejaks, kes teeb alati oma tulemuse igal alal ära. Kogumik sisaldab tõesti ulmekirjandust igale maitsele ning on seetõttu suurepäraseks teejuhiks lugejale, kes alles soovib tutvust teha ulmega. Ainult teadusulmega pole võimalik tutvuda, kuid sellele probleemile pakub lahendust varasem Hargla kogumik "Nad tulevad täna öösel!".

Leides kogumikust "Roos ja lumekristall" mõne teksti või žanri, mis paistab olevat eriti meeltmööda pakub Hargla lugejale koheselt võimalust selle maailmaga ka põhjalikumat tutvust teha. Kogumiku enamusi tekste võib vabalt nimetada "Hargla apokriivadeks", sest nad kuuluvad autori mõne romaani või kogumiku juurde (näiteks "Dom Ramón" ja romaan "Palveränd uude maailma"). Filmimaailma viimase kümnendi lemmikmõisteid kasutades on tegemist põhilugude prequel'ide või sequel'idega. Eelnev tutvus "põhikaanoni" tekstidega tuleb lugemisel muidugi kasuks ja annab võimalust kirjaniku loodud maailma laiemalt mõista. Samas saab kõiki kogumiku tekste lugeda ka täiesti eraldiseisvatena.

 Carcassonne'i kindlus - keskseid tegevuspaiku  lühiromaanis "Dom Ramón"

Kogumiku kandvamaiks tekstiks on lühiromaan "Dom Ramón", mis jutustab meile vehklemisõpetaja seikluslikust noorpõlvest, keda autor on eelnevalt tutvustanud romaanis "Palveränd uude maailma". "Dom Ramón" viib lugejad Pürenee poolsaarele, kus 15.-16. sajandi vahetusel rullub lahti võimuvõitlus juhttrooni pärast Hispaanias ning taustal näeme keskaegse rüütliajastu  hääbumist. Tegemist on süvitsi Hispaania kultuuri- ja ajalukku mineva teosega, kus lugeja rändab koos giid Dom Ramóniga läbi kogu Põhja-Hispaania ja Lõuna-Prantsusmaa vaatamisväärsused. Nagu paljud teisedki Hargla teosed tekitab ka "Dom Ramón" soovi koheselt matkakepp kätte haarata ja palverännuteele asuda.

Mette ja Taj kohtumispaik kogumiku nimiloos

Minu jaoks moodustab kogumiku paremiku erinevad -punk tekstid. Kogumiku nimilugu  "Roos ja lumekristall" paigutab tänapäeva Taani konteksti ühe Hans Christian Anderseni armastatuima muinasjutu "Lumekuninganna" ning teeb seda meie ulmes suhteliselt harva esinevas küberpungi võtmes. Aurupunki esindab ajarännu paradoksidest tiine fanfiction "Tagasi tulevikku IV", mis teeb sügava kummarduse suurtele filmi-, muusika- ja kirjandusmeestele. Jutt "Emajõe ääres" räägib ravitseja/nõid Sänna-Tarmo varajasest tööotsast Kavastu mõisas. Sänna-Tarmo on üks paljudest Hargla loodud tegelaskujudest, kelle juurde olen oodanud kirjaniku hilisemat tagasi pöördumist (sama kehtib ka pan Grpowski ja Terranoova Konservatooriumi lugude kohta). Kahjuks on see seni ainult unistuseks jäänudki. Muidugi on Sänna-Tarmo näol tegelikult tegemist proto-Kouluga ning töötamine kahe sarnase

karakteri kallal oleks ilmselt segavaks muutunud.

"Emajõe ääres" on väga sobilik näitetekst tutvustamaks uut mõistet etnopunk. Tean, et see kõlab muusikastiili nimetusena, mille koht on ilmselt Viljandi pärimusmuusika festivalil. Ega küberpunk paremini kõla! Etnopunk mõiste puhul oleks tegemist aurupungi regionaalse alažanriga, kus aurupungi esteetikale on juurde lisatud kohaliku rahvapärimuse motiive. Parimaks näiteks on muidugi Hargla enda "Frenchi ja Koulu" raamatusari. Etnopungi kaksikvennaks võiks omakorda pidada etnohorrorit, millel on sarnane suhe õudusulmega. Etnohorrori näidistekstideks on Hargla jutt "Tontla metsas" või romaan "Süvahavva: Esimene suvi". Igatahes, kutsun kõiki huvilisi kaasa mõtlema ja kõvasti nokkima etnopungi mõiste kallal.

Kümme aastat peale kogumiku ilmumist võib "Roosi ja lumekristalli" lugeda ka kui Indrek Hargla retrospektiivi. Raamatust leiab enamuse kirjaniku lemmikmotiividest: templirüütlid, vabamüürlased, Lääne-Euroopa kultuurilugu, rahvapärimus ning kummalised "detektiivide" duod. Isegi üpris nõrguke esiknäidend on kogumikus olemas. Kokkuvõttes on tegemist suurepärase võimalusega seni ainult apteeker Melchiori lugudega tutvust teinud lugejatele saada osa kirjaniku teistest maailmadest.

PS: Loodan tõesti, et tulevikus näeme raamatukaupluses müügil ka eksortsist-detektiivi pan Grpowski juhtumite uustrükki, kus kõik lood oleksid ühtede kaante vahele kokku koondatud. Lugejahuvi selle raamatu vastu on 100% garanteeritud!

Andmed:

Indrek Hargla, Roos ja lumekristall, Fantaasia, 2006, lk 414

Linke netiilmast:

"Roos ja lumekristall" ELLU-s

Aarne Rubeni arvustus Sirbis

Raul Sulbi arvustus Postimehes

Harri Moritzi arvustus Eesti Päevalehes

Täheaeg 9: Joosta oma varju eest (2011)

„Täheaeg 9: Joosta oma varju eest“ on teistest kirjastuse Fantaasia poolt seni välja antud sarja teostest ikka kübeke erinev. Nimelt sisaldab kogumik kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud ning kirjandusfestivali Prima Vista raames toiminud ulmejutuvõistluse viit parimat teksti.  „Täheaja“ traditsioonidele kindlaks jäädes on koostaja Raul Sulbi kaante vahele lisanud ka ühe tõlketeksti (Jeff VanderMeeri aurupunkloo “Hanoveri parandamine”) ja ühe ulmealase artikli (Siim Veskimees „Loomingust, konnatiigis).

Triinu Meresele jutuvõistlusel võidu toonud ja ühtlasi ka kogumiku nimilooks valitud „Joosta oma varju eest“ on täis üllatusi. Loo esimese paari lehekülje põhjal ootasin vere ja ajutükikestega üle ujutatud stiilset rajuulmet, kuid teine pool loost kujunes hoopis filosoofiliseks mõtiskluseks Hea ja Kurja õiguste üle maailmas. Teravalt kerkis üles iidvana küsimus indiviidi ja enamuse vahekorrast. Kummal on õigus oma õnne/heaolu nimel teine pool ohvriks tuua? Triinu Merese teoses kujutatud sõjajalal olevat maailma sooviks kindlasti taas külastada, kuid rohkem mänguruumi jätvas romaan/jutustuse vormis. Selgelt on tunda, et mahunõuded jäid autorile kitsaks.

Kadri Pettai „Muna“ on korraliku puändiga, ladus ja humoorikas ulmenovell. Teose puuduseks on Eestis toimuva tegevusliini liiga pinnapealne ja kiirustatud käsitlus. Autor oleks võinud võtta rohkem aega, et Tuleviku-Eestis olevaid eripärasid ja eluolu rohkem kirjeldada, mitte peategelast ainult korraks oma esivanemate maale munajahile saata.

Minu absoluutne lemmikjutt kogumikus on Maniakkide Tänava „Ajudega töötajad“. Tegemist on kompotiga aurupungist, gootilikust õudusulmest ja etnohorror’ist. „Ajudega töötajad“ on peaaegu täiusliku maitseelamus minu jaoks. Ainus puuduv komponent on harglalikult terav huumor. Vampiirid oleks ma muidugi millegi kodukootuma vastu vahetanud. Neid lummutisi, tonte ja kodukäijaid on meil ju lugematul arvul, ainult võta ja pane jutu sisse.

Tea Roosvaldi õudusjutuga „Nõiamoori Miisu“ ei suutnud ma kuidagi kontakti saavutada. Seda täiesti isiklikel põhjustel. Nimelt Vaikse Ookeani palmisaarel lesides ei suuda ükski vihmases ja pimedas Tallinnas aset leidva faabulaga lugu mulle hirmujudinaid peale ajada. Teine põhjus oli loo katkendlik lugemine minu poolt. Õudusjutt on mõeldud lugemiseks ühes jutis, sellisena on autori poolt sisse kirjutatud hirmuefekt kõige tugevam. Lugeja ei tohi korrakski tumedast maailmast lahutada. Kindlasti annan Roosvaldi tekstile mõnel pimedal Eestimaa talveõhtul uue võimaluse.

Kogumiku viimane algupärane ulmejutt on Ülle Lätte „Udriku küla naised“. Tegemist on lopsaka huumori ja keelekasutusega külaõudukaga. Lätte loodud külaeitede olemasolusse usun 100%. Eesti eit on nii kõvast kivist, et läheb vajadusel isegi Vanakuradi endaga karvupidi kokku ja tuleb sellest võitlusest veel võitjana väljagi. Müts maha Udriku memmede ees!

„Täheaegade“ tugevuseks on olnud alati mõne ulmekirjandust puudutava artikli ilmumine. Seekordset Siim Veskimehe artiklit tema enda loomingu tõlgendamiste kohta lugesin suure huviga, kuna olen viimasel ajal isegi mitu tema romaani läbi lugenud. Veskimehe välja toodud „süütu lugeja“ mõistega nõustun täielikult, kuid tema põhjendustega naistegelaste kujutamisel jään jätkuvalt teisele arvamusele.

„Täheaeg 9“ puhul vajab kindlasti äramärkimist vägagi tervitatav naisautorite rohkus kogumikus. Ulmekirjandus Eestis on viimasel kümnendil märkamatult eriti maskuliinseks muutunud. Nüüd mõne aasta möödudes antud kogumiku ilmumisest tundub, et  ulmejuttude võistlus on seda trendi vaikselt muutma hakanud.

PS: Lappasin kiiresti läbi viimaste aastate Stalkerite võitjad algupärase loomingu kategooriates. 

Millal võitis kodumaine naiskirjanik viimati Stalkeri? 

Vastus: Elläi Tuulepäälse lühijutuga „Apelsinikollane“ 2005(!!!) aastal. 

Muuseas „Apelsinikollane“ pärines samuti Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud ulmejuttude kirjutamise võistluselt. 

Andmed:

Raul Sulbi (koostaja), Täheaeg 9: Joosta oma varju eest, Fantaasia, 2011, lk 191

Linke netiilmast:

"Täheaeg 9: Joosta oma varju eest" ELLU-s

Margit Adorfi arvustus Eesti Päevalehes

Tiit Tarlap - Lõhestusjoon (2012)

Olete kunagi mõelnud, milliseks oleks meie maailm ja ajalugu kujunenud, kui Christoph Kolumbusel poleks neelud käinud India köögi kulinaarsete hõrgutiste järele. Kui Euroopa oleks veel nii sajandi „pimedas“ keskajas kükitanud? Kui me poleks olnud mitte avastajad, vaid avastatavad? Tiit Tarlap on nende küsimuste üle pikalt juurelnud ning oma nägemused romaani „Lõhestusjoon“ lehekülgedele ka kirja pannud.

Teades ja tundes Tarlapi loomingut suhteliselt hästi ei olnud „Lõhestusjoones“ loodud alternatiivmaailm/-ajalugu/-universum eriliseks üllatuseks. Kui ühele tsivilisatsioonile (olgu see must, punane, valge, kollane või roheline) antakse väiksemgi tehnoloogiline eelis teiste ees, siis nad kasutavad seda otsekoheselt enese vägivaldseks kehtestamiseks. Punase rassi valitsetav alternatiivne maailm ja kirjutatud ajalugu ei ole kübetki vähem ega rohkem verisem, kui valge rassi „originaal versioon“. „Lõhestusjoone“ kiituseks tuleb öelda, et seekord on Tarlap suutnud hoiduda „inimkonna enesehävitusliku mantra“ kordamisest ning oma tõekspidamised põimida loomulikumalt faabula taustale. Kirjaniku sõnum jõuab lugejani, aga seekord mitte kriiskavas valjususes.

Tarlapi alternatiivses Euroopas eksisteerivad koos kaks rassi – võimukas punane ning hääbuv valge. Punase rass (mayad, incad, asteegid, irokeesid) on oma arengus välja jõudnud tööstusrevolutsioonilisse aurupunki ning valge rass (Põhjala Liit) on jäänud toppama feodaalsesse mõõga ja mantli aega. 

Teos koosnebki kahest muinasulme alažanrist – aurupunk ning mõõga ja mantli lood. Aurupungiliku punaste maailmaga on kahjuks jäädud poolele teele. Ootasin suure huviga autori originaalseid lahendusi/leiutisi/tehnoloogiaid punaste koloniseeritud Euroopast, kuid selle asemel sain lehekülgede viisi ülikooli ajalooteaduskonna loenguid meenutavaid pajatusi möödanikust ning tsipake ka usundilugu. 

Feodaalses Põhjala Liidus toimuv tegevustik ning ühiskond on Tarlapil tunduvalt paremini õnnestunud. Sotsiaalsed hierarhiad, võimusuhted, religioon, uue tehnoloogia sissetung, rassiline alaväärsuskompleks ning perifeeria äng olid usutavalt lahti kirjutatud. Kahju ainult, et tegevustikku rohkem ühest teatud lossitornist väljapoole ei viidud. 

„Lõhestusjoone“ puhul valdas mind mitut puhku tunne, nagu oleks üheksakümne alas käsipidur peale jäänud. Tegemist on küll vastuvaidlematult Tarlapi huvitavama ning originaalsema  romaaniideega, kuid kahjuks jääb seekord mõte keskpärase teostuse taha pidama (eriti romaani lõpplahenduse osas).

PS: Tahtsin lõpetuseks ära mainida kummalised kokkupuuted Tiit Tarlapi „Lõhestusjoone“ ning Indrek Hargla „Frenchi ja Koulu“ sarja vahel. Nendest teostest võiks kirjutada vägagi huvipakkuva võrdleva essee või isegi ülikooli lõputöö, kui neile juurde lisada veel kaks teist alternatiivset Eestit (Margus Sanglepa „Künkarahvas“ ja Paul Pajosi „Igipaha sekeldused Estomaanial“).

• Põhjala Liit vs. Maavalla Vaba Riik
• Üksiklane vs. French+Koulu (üks "Eestist", teine "Prantsusmaalt")
• Tarbatu vs. Tarbatu
• Nälgivate Jumalate Ordu vs. Dagoberdi Leegion
• Asko vs. Tabatu Suur Ohvrikivi

PPS: Ehk võtan selle töö ise ette! Peas hakkas kohe terve rida ulmelisi mõtteid ringi sibama. :)

Andmed:

Tiit Tarlap, Lõhestusjoon, Varrak, 2012, lk 576

Linke netiilmast:

"Lõhestusjoon" ELLU-s

Mart Juure arvustus Postimehes

Jüri Kallase arvustus Loomingus

Karl-Martin Sinijärve arvustus Maalehes

Jaan Martinsoni arvustus Õhtulehes