Indrek Hargla - Heade mõrvade linn (2023)

Indrek Hargla jutukogumik "Heade mõrvade linn" on uue raamatusarja "Kriminaalne raamatukogu" avapauguks. Kuigi raamatu esikaant kaunistab 19. sajandist pärit kaunis G.F. Schlateri lito Kivisillast, siis kolmes kriminaalses lühiloos satume hoopis kummalistesse tänapäeva alternatiiv-Tartutesse (äärmiselt multikultilik Tartu või Tartu, kus ulmekirjandus on kultuurimaastiku a ja o), kus tuleb peagi hakata Raadi kalmistule uusi haudu kaevama.

Minu jaoks on kaks kõige tähtsamat hea krimiloo komponenti halle ajurakke stimuleeriv juhtum ning isikupärane uurija/detektiiv. Antud kogumiku kolmes loos aset leidvat mõrvajuhtumit on parimal juhul keskpärased (lühiloo kontekstis veavad veel kuidagi välja), kuid kõigi kolme loo uurijad on kahjuks ilma igasuguse särata ja kohe unustushõlma vajuvad tegelased.

Ehk tundub, et ma olen liiga kriitiline, kuid peamiseks kriitika põhjuseks on see, et mina ja väga paljud meie lugejad teavad, kui kaasahaaravalt ja kõrgel tasemel suudab Hargla kirjutada (apteeker Melchiori romaanid on meil ja mujal põhjusega populaarsed). Kuid nende kolme mõrvaloo puhul ütleks, et autor on selgelt oma eelmiste kirjatööde tõttu väga kõrgele asetatud lati (ootushorisondi) alt kahjuks läbi jooksnud.  Loodan, et see jääb kõigest üheks ebaõnnestunud katseks ning järgmine katse (samas sarjas peaks ilmuma Harglalt peagi "Apteeker Melchiori apokrüüfid") paneb publiku taas rõkkama.

Andmed:

Indrek Hargla, Heade mõrvade linn: Kolm mõrvalugu Tartust, Raudhargla, 2023, lk 180

Linke netiilmast:

Raimu Hansoni intervjuu kirjanikuga Tartu Postimehes

Helen Pärki arvustus Postimehes

Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis

"Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist" (2020) & Aivar Kull "August Gailit" (2022)

Kummaline on mõelda, et ÜLEMÖÖDUNUD sajandil sündinud ning juba üle 60 aasta tagasi manala teed läinud August Gailit on üks minu elu enim mõjutanud inimesi. Selle peamiseks põhjuseks on muidugi tema romaan "Toomas Nipernaadi", mida sattusin lugema üheksandas klassis ja mille suurest mõjust olen juba eelnevalt siin blogis kirjutanud. Eks selle raamatu mõju olulisus on nüüd aastate möödudes lihtsalt aina enam kristalliseerunud.

Kui paljude meie kirjanduse suurkujude elulood on üksipulgi läbi uuritud (ilmunud on riiulite viisi monograafiaid, päevikuid ja kirjavahetusi), siis August Gailit elu- ja kirjanikutee on seni jäänud selgelt näiteks Tammsaare, Tukla või Underi varju. Üheks põhjuseks on kindlasti pagulase staatus (Nõukogude võim kasutas muidugi väljendit "riigireetja"), mis Gailiti aastakümneteks meie kirjandusmaastiku perifeeriasse sundasumisele saatis (seda koduvabariigist vaadatuna). Siinne lugeja sai uustrükkide ja hilisemate teostega tutvuda peale autori surma (surnud kirjanikus Nõukogude võim enam nõnda suurt ohtu oma eksistentsile ei näinud) või alles Eesti taasiseseisvumise järel.

Teine põhjus oli Gailiti enda teadlik varjus püsimine (eriti Siuru järgsetel aastakümnetel) ning ka paljude eraarhiivis olnud dokumentide hävimine/hävitamine. Kui siia juurde panna veel kirjaniku enda poolt ringlusesse lastud huumorina mõeldud kuulujutud (peamiselt puudutasid need tema nooruspõlve ja päritolu), siis ongi igati mõistetav, et uurijatele on Gailiti elutee lahtikirjutamine paras väljakutse. Loominguteega on asjad muidugi lihtsamad, sest teoste ajakirjanduses ilmunud retsensioonid ja intervjuud Gailitiga on arhiivist kenasti leitavad (õnneks on selle töö lihtsamaks teinud ka Ilmamaa kirjastuses ilmunud kogumik "Lugusid Mr. Ge'st, August Gailitist" ning Gailiti enda artiklite kogumikud "Eesti mõtteloo" sarjas). Lihtsalt on vaja pühendunud uurijat, kes sellest kõigest end läbi näriks ja Gailiti loo kirja paneks.

Selleks pühendunud uurijaks on osutunud Aivar Kull, kelle Gailiti monograafia annab küll ammendava pildi Gailitist kui loovisikust, kuid inimesena jääb mr. Ge siiski kaugeks (Sirje Kiini Marie Underi monograafia või Elem Treieri "Tammsaare elu härra Hansenina" haaret ei ole). Kulli monograafia tugevaim osa on Gailiti kirjanikutee kujutamine (esimestest katsetustest, mida autor ka ise hiljem maha soovis vaikida, kuni pagulasaastateni välja) ja sellega kaasas käinud kriitika analüüsime, mis nüpeldas suurema või väiksema innuga Gailiti teoseid aastakümneid. Soovitakski Kulli monograafiat eelkõige neile, kes on Gailiti mõne teosega juba tutvust teinud ning tema stiil ja fantaasialend on neile meeltmööda olnud. Nõnda saad võimaluse tutvuda natuke teoste tagamaadega ja leiad ehk ka midagi uut lugemiseks meie klassiku teoste hulgast (endal tekkis soov "Isade maa" uuesti käsile võtta).

Andmed:

Aivar Kull, August Gailit: Lahtiste allikate poole, Ilmamaa, 2022, lk 400
Hando Runnel (koostaja), Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist, Ilmamaa, 2020, lk 384

Linke netiilmast:

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Janika Kronbergi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Brita Meltsi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes
Aivar Kulli arvustus ERRi kultuuriportaalis