27 aprill 2016

Henno Käo - Oliüks (1989)

Tihti räägitakse, et ulme asub kirjanduse perifeerias ning ainult üksikud ulmekirjanikud leiavad tee keskusesse ehk püünele. Mudilasulme ei kuulu kohe kindlasti lastekirjanduse perifeeriasse, vaid on pigem hõivanud viimastel aastakümnetel lastekirjanduses juhtiva rolli. Lahkete lohede, turtsakate võlurite ja libahundudega teevad lapsed tutvust juba üpris varases eas. 

Kosmoseavarused ja lendavad taldrikud jõuavad seevastu laste lugemislauale sutsuke hiljem. Ehk on unejutuna natuke raske "maha müüa" lugu ühest hirmutavast ja võõrailmelisest rohelisest mehikesest. Kuid selle võõristust tekitava faktori saab väga lihtsalt neutraliseerida suurepäraste illustratsioonidega. Seda ongi Henno Käo teinud oma eesti mudilasulme klassikasse kuuluvas raamatus "Oliüks".

Kuu tagaküljel elava Oliühe seiklusi saadavad arvukad pildid (milleks kirjeldada, kui saab joonistada tõdeb ka raamatu autor) ning lõputud kosmilised sõnamängud. Oliüks kohtub oma rännakutel merehöövlite, visavillemite, terevantide ning lugematute teiste ilmaruumi elanikega. Samuti päästab ta ühe planeedi katastroofist nimega linnastumine ning põikab korraks isegi Mustamäelt läbi.

"Oliüks" on tõesti särav lasteraamat, milles on kokku saanud põnevad tegelased, hea kunstnikukäsi ning veidike ka õpetussõnu pere noorematele meid ümbritseva maailma kohta. Kutsuge juba täna õhtul Kuu tagumiselt küljelt Oliüks endale külla. Kui teil on kodus tilkuv kraan, siis tuleb ta surmkindlalt.

Andmed:
Henno Käo, Oliüks, Eesti Raamat, 1989, lk 80

18 aprill 2016

Paavo Matsin - Gogoli disko (2015)

Vahel mõjutab (positiivselt või negatiivselt) meie hetke lugemiselamust hoopis eelmine loetud raamat. Teine sama suur mõjutaja on raamatule peale pandud ootused ning mööda linna ringi kollitav KUMU. Minu puhul said kõik need eeldused kokku, kui hakkasin lugema Paavo Matsini "Gogoli diskot". Esiteks üdini positiivne kogemus sama autori eelmise teosega ("Sinine kaardivägi"), teiseks sellest tulenenud kõrgendatud ootused ning kolmandaks "Gogoli disko" auhindadega üle külvamine viimaste kuude jooksul.

Kahjuks oli seekord kolme positiivse teguri summa täiesti neutraalse NULL. Matsin mängib endiselt sama osavalt keele ja fantaasiaga, kuid seekord on see mingit viisi vaoshoitum ning pigem vaikne taustamuusika. Lähitulevik, uus tsaaririik, surnuist üles tõusnud Gogol, plejaad värvikaid karaktereid ja unenäolised rännakud venestatud Viljandis. Aga see kõik jääb kuidagi kaugeks ja külmaks. Ei leidnud ma õiget klappi ühegi Vasja ega Kostjaga ning romaani lõpuks sulandusid nad kõik kokku üheks KÕRVALTEGELASEKS.

Kahjuks ei suutnud ka Viljandi peategelase rasket koormat kanda, nagu tegi seda Rīga "Sinises kaardiväes". Kogu tegevustik oli liiga kokku surutud lokaali Romaan ning selle peldikus elutseva Gogoli valvamisse. Mööda Viljandit ringi vuravad trammid ja üle majade katuste kõrguvad sibulakuplitega õigeusu kirikud jäid lihtsalt dekoratsioonideks ning visandama autori põnevat mõttelendu.

Kogu selle õlakehitust tekitanud lugemismulje põhjustajaks ning ainsaks vastutajaks pean muidugi Paavo Matsinit ainuisikuliselt! Pidi ta kirjutama nõnda hea raamatu, nagu "Sinine kaardivägi". Peale seda tundub iga loetud teos kõleda ja halli sügispäevana. Nõnda annan siinkohal kõigile kirjandushuvilistele hüva nõu: "Ärge KUNAGI lugege Paavo Matsini teoseid järjepanu!". Laske ühel hingata ja helgeks mälestuseks tuhmuda, enne kui järgmise kätte haarate. Kaks plussi annavad vastuseks ümmarguse nulli!


Andmed:
Paavo Matsin, Gogoli disko, Lepp ja Nagel, 2015, lk 143

Linke netiilmast:
Janika Läänemetsa arvustus Sirbis
Valner Valme intervjuu autoriga ERR-s

14 aprill 2016

Paavo Matsin - Sinine kaardivägi (2013)

Kirjaniketaltsutaja, kiosköör, juugendsügavus, dobermannlõvi, buddhalause, kluuksatama, šeikerdama, karüatiidid ning lõpuks muidugi ka pohvikud ja nahvikud. Need sõnad on võetud Paavo Matsini "Sinise kaardiväe" kahelt esimeselt leheküljelt(!) ning sellega eesti keele pidu ja pillerkaar teoses alles algab. Ma pole ammu sattunud lugema mõnda nii mahlaka ja mängulise keelekasutusega teksti, mis samas ei tundu punnitatud ning sihilikult konstrueeritud. Tõeliselt barokne teos!!!

Lisaks läbi kogu teose toimuvale keele tingeltangelile, pakub "Sinine kaardivägi" ka temaatilist vaheldust. Teose tegevus toimub ühes üpriski kummalises Rīga linnas, kus on segunenud minevik, olevik ja tulevik. Alternatiivsus ja reaalsus ühtivad ning irduvad kogu teose vältel. Lõpuks jääb suhu maitse millestki ürgtuttavast ja samas nii kaugest. Ehk on see lihtsalt Lord Byroni nimelise kokteili pärasmekk?

Kogu selle dekadentliku segusummasuvila keskel liigub ringi kummaline seltskond, mille eesotsas on klassikute kammerteener ehk Aleksandrs Čaksi nimelise muuseumi töötaja Pāvs Matsins. Narratiivi katalüsaatoriks on getodest pärit kottpükste ülestõus, mis lükkab Rīga hullupöörasesse kaosesse. Matsins koos kaaslastega püüavad end ja armastatud kodulinna päästa sellest tohuvapohust. Raskendavaks asjaoluks on neile muidugi alkoholi ja muude meelemürkide tarbimisel aina enam teisenev tegelikkus ning suutmatus unenägusid ja reaalsust eristada.

"Sinine kaardivägi" on üks mahlakas eksootiline puuvili, mis on ootamatult küpsenud su enda tagaaias. Kui sa soovid, et lugemine pakuks sulle üllatusi ja samas oleks ka väljakutse, siis tasub Matsiniga kindlasti jõudu proovida. Kas meeldib või ei meeldi on ju kokkuvõttes nagunii "maitse asi", aga külmaks ei jäta see teos lugejat kohe kindlasti.


Andmed:
Paavo Matsin, Sinine kaardivägi, Lepp ja Nagel, 2013, lk 104

Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis
Sven Vabari arvustus Sirbis
Indrek Ojami arvustus Müürilehes
Vahur Afanasjevi arvustus Loomingus

08 aprill 2016

Pikad varjud (2015)

Etnoõudus ning tumedakoelised muinasjutud/muistendid on juba aastaid olnud mu lemmikžanriteks. Salapärased metsatalud, näkid, kodukäijad ja äraneetud suguvõsad. Mida rohkem, seda uhkem. Nõnda tundus eelmise aasta lõpul ilmunud kogumik "Pikad varjud" mulle lausa ideaalse jõulukingitusena. Esikaanel teiste seas Indrek Hargla, Mehis Heinsaare, Maniakkide Tänava ja kaua vaikinud Karen Orlau nimed. Mida veel tahta!?!

Kahjuks on vastuseks õudust. Kogumiku koostaja lubab saatesõnas, et ilmunud kümnelooline valik on parim, mida Eesti algupärasel ulmel 2015. aastal on selles žanris pakkuda. Sellisel juhul tuleb küll 2015. aasta saak ikaldunuks kuulutada ning talveks hambad varna riputada. 

Kümnest loost on üle Harju keskmise ainult kolm - Sanderi "Pikad varjud", Merese "Võtja" ja Hargla "Tammõküla viljakuivati". Nendes kolmes loos on kirjanikud suutnud luua laiema kontseptsiooni ja teemaarenduse. Kuskilt tullakse ja kuhugi jõutakse ka välja. Hargla arendab verisel viisil edasi oma Süvahavva temaatikat ning Lõuna-Eesti kurikuulsama arbujasoo perekonnalugu. Sander maalib meisterlikult välja kunagise soldati sõjatandrilt kaasa võetud sisemised painajad ning nende hukatusliku mõju edaspidises elus. Merese tekst on küll väga hüplik ning korralikku pingutust nõudev, kuid arvestades loo minajutustaja kehalis-hingelist hajutatust on see täiesti mõistetav valik kirjaniku poolt.

Kahjuks teised lood sulavad juba paari päeva möödudes üheks halliks massiks ning raske on autoreid ning süžeesid kokku viia. Välja arvatud üks! Egle Palbergi "Keelatud armastus" on kahtlemata kõige kehvem tekst, mida ma olen lugenud viimaste aastate jooksul. Kuidas see üldse trükivalgust nägi?!?! Paratamatult tekib sarnaselt Eurovisiooniga küsimus: "Kui see jõudis äravalitute hulka, siis milline oli väljajäänud tekstide tase?".  Kui kirjanik ei tea mõisaaegsest elust-olust midagi, siis oleks temast viisakas lugejaskonna suhtes see periood puutumata jätta. Või teise võimalusena ohtralt kohast kirjandust lugeda ja enne sule haaramist mõned põhitõed selgeks teha. Muidu arvabki mõni "Keelatud armastuse" lugeja, et vanasti käisid talupojad oma naistel mõisapõllul iga õhtu ratsahobustega vastas. Raamatus on ju mustvalgel kirjas, järelikult peab tõsi olema.

Kas kokkuvõttes tuleks kogumikku hinnata kõige nõrgema või kõige tugevama teksti põhjal? Või tuleks liita kõigi lugude hinded kokku ja arvutada keskmine? Heasoovlikult valime seekord teise variandi ning kirjutame päevikusse kolme pika pika miinusega. Aga järgmine kord pole mõtet sellise kodutööga klassi ette tulla. Kaks ja kohale tagasi!


Andmed:
Martin Kivirand (koostaja), Pikad varjud, Ajakirjade Kirjastus, 2015, lk 248

Linke netiilmast:
Raul Sulbi arvustus Loomingus
J.J. Metsavana arvustus Reaktoris

05 aprill 2016

Peeter Helme - Varastatud aja lõpus (2011)

Kes ütles, et impressionismus on 19. sajandi igand ning seda ei eksisteeri enam? Eksisteerib küll! Vähemalt Peeter Helme romaani "Varastatud aja lõpus" kaante vahelt voogab seda kadunud stiili veel külluses ning teose võttestik ei tundu üldse ajast ja arust.

Helme romaani peategelasel (abielunaisesse armunud humanitaaril) on otsekui hingeline side sajand tagasi ilmunud Lutsu ("Kirjad Maariale") ning Raudsepa ("Imbi") impressionistlike teoste kangelastega. Sarnane kirg, püsimatus ja uppumine oma armastusse. Nimetu peategelase tunnetegamma valgus ja varjud teisenevad koos päikesevalguse hulgaga romaani lehekülgedel. Päikeselised talve- ja suvepäevad täis iha vahelduvad pimedate novembripäevadega, kus rutiin ja argisus hakkavad paratamatult armastust  lämmatama.

Romaani põhiküsimuseks on aja ja mälu temaatika suhetes. Kas me mäletame ainult head või halba? Millest lähtub mälu oma selektiivsusel? Miks osad hellused või tülid on nõnda selgelt meeles ning ülejäänud sulavad kokku üheks halliks või helgeks päevaks? Kuna me mäletame tegelikult selektiivselt, siis pole ju meie arusaamad suhtest üldse tõesed. Kas oli üldse suur armastus või laseb mu aju sellel ainult sellena näida? Osalise vastuse sellele küsimusele annaks teise poole ehk Tema versioon suhtele. Filmimaailmast on võtta näitena "The Disappearance of Eleanor Rigby" ("Him/Her/Them"), mis räägib loo ühest suhtest kolme filmi abil. Samas on alati oht, et äkki Tema tõlgendus on hoopis realismus või koguni naturalismus ning millegi nõnda kohutavaga ma küll tutvust teha ei soovi.


Andmed:
Peeter Helme, Varastatud aja lõpus, Tuum, 2011, lk 160

Linke netiilmast:
Vahur Afanasjevi arvustus Loomingus
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Arno Oja arvustus Sirbis
Aarne Rubeni arvustus Postimehes