Meelis Friedenthal - Punkti ümber (2023)

Vast kõik lugemisega rohkem sina peal olijad on kogenud seda, et vahel jääb mõni raamat sind kuudeks või aastateks kummitama. Vahel on see ainult mõni kindel stseen raamatust, teine kord jällegi kogu lugu tervikuna. Üks hetk saad aru, et sa lihtsalt ei lugenud üht teksti ja lugu, vaid sa olidki päriselt sellel hetkel ühes teises aegruumis nende tegelastega. Sa mäletad värve, lõhnu, valgust, lausekatkeid. See oli midagi enamat kui lihtsalt hea lugemiselamus. See on reaalselt töötav ajamasin.

Viimasest aastast on minule nõnda mõjunud André Gide'i "Valerahategijad" ning Meelis Friedenthali "Punkti ümber". Friedenthali romaani lugesin juba poole aasta eest, aga ei osanud sel hetkel kuidagi oma mõtteid selle kohta kirja panna. Tegelikult ei oska ka praegu. Ma lihtsalt tean, et see tunne, mille "Punkti ümber" lugemine minus tol korral tekitas, ongi see, mida ma raamatutest otsin. 

"Punkti ümber" ei ole kindlasti täiuslik romaan (mulle ei sobi kuidagi see, kuidas Friedenthal oma teoseid lõpetab) või isegi ta parim/terviklikum tekst (selleks on minu arvates jätkuvalt "Mesilased", mille olen lugenud läbi 3-4 korda). Hindan väga kõrgelt tema oskus tuua lugejani üks kadunud maailm (sel korral esimese maailmasõja eelne Odessa ja järgne Euroopa - aeg, millal sind peeti kultuurseks inimeseks ning "seltskonna" vääriliseks, kui oskasid rääkida vähemalt nelja keelt) ning sellesse sisse põimida unenäolist (sarnaselt "Mesilastele") ja kergelt ulmelist elementi (sel perioodil kogub Euroopas jõuliselt populaarsust spiritism).

Kõike seda vana ja seni nii kindlana tundunud maailma kokkuvarisemist ja uue otsinguid näitab autor läbi ühe noore mehe silmade (kaudseks prototüübiks eesti päritolu Friedrich Jürgenson, kes oli kunstnik, filmirežissöör ja kirjanik ning kes hakkas mingil hetkel tegelema surnute häälte lindistamisega), kes üritab selles maailmas leida seda üht kindlat punkti, millele oma ekslev pilk kinnitada, et see keerlev virvarr tema ümber korrakski peatuks. 

Ma usun, et oleks parem, kui "Punkti ümber" ei oleks sinu esmakohtumine Friedenthaliga. Lihtne on see võtta ekslikult kätte ajaloolisest isikust rääkiva romaanina ja pettuda. Lugeja peab olema valmis selleks, et autor juhatab su maailma, kus kõik ei ole teaduslikult seletav ja tõestatav. Selles maailmas ei ole alati selgeid piirjooni meie ja teispoolsuse, ärkveloleku ja unenägude vahel. Vahel on su kogetu lihtsalt sõnulseletamatu.

Andmed: 

Meelis Friedenthal, Punkti ümber, Varrak, 2023, lk 312

Linke netiilmast:
Vestlus autoriga raamatuesitluselt Tartus

Johannes Saare arvustus Sirbis

Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis

Autor saates "Loetud ja kirjutatud"

Eesti nõid (2022)

Vahel tahaks kohe lugeda mõnd uurimust või teadustööd, kus võetakse vaatluse alla nõid kui institutsioon/amet tänapäeva ühiskonnas. Ma ei tea, kuidas on mujal Euroopa riikides lood nõidadega 21. sajandil, aga Eestis paistab täiesti normaalne olevat oma CV-sse kirjutada nõid/ennustaja. Rääkimata sellest, et end kvaliteetajaleheks pidav väljaanne paneb oma veebilehele artikleid pealkirjadega à la "Nõid-Nele sõnul valitsuses pikka rahuperioodi ei tule", nagu see oleks täiesti tõsiselt võetava inimese täiesti tõsiselt võetav seisukoht. Ja siis me imestame, et osad ei taha uskuda teadlaste töö vilju, mis inimelusid päästavad.

Kui reaalses maailma saadaksin esimese ennustamise või nõiajutuga tuleva tegelase sügavale metsa puu taha, siis raamatumaailmas olen alati nõidade/võlurite temaatikat vägagi nautinud (eks minu põlvkond kasvas ka Harry Potteri filmide ja raamatutega üles). Nõnda oli ka sel kevadel ilmunud jutukogu "Eesti nõid: 15 algupärast nõiajuttu" kohe minu ostukorvis. Tegemist on juba mitmenda Indrek Hargla koostatud ja kirjastuse Raudhammas poolt välja antud kogumikuga, mis annab reale kodumaistele (ulme)kirjanikele põneva võimaluse kirjutada mingil ühisel teemal ja vaadata, kuhu kellegi fantaasia ja sulg välja jõuab (eelnevalt ilmunud elavatele surnutele, Eesti alternatiivajaloole ja Kreutzwaldi loomingule pühendatud kogumikud).

Sel korral olid töös neliteist kirjanikku, kes lasid oma fantaasial ikka korralikult ringi joosta. Küll Eestimaa väikestes külades, Toompea lossi võimukoridorides ja Aafrika džunglites. Sama lai, kui on lugude geograafia, on ka ajaline mõõde. Nõidumine käib läbi sajandite ning näeme väga erinevaid nõiaks olemise versioone (klassikalisest külanõiast kontorit omava FIE-ni) ja ka ühiskondlikku suhtumist neisse (mis on üldjuhul positiivse tooniga, sest nõiad pakuvad tavaliselt kasulikku "teenust"). Nende lugude kangelased võivad tõesti rahuliku südamega oma CV-sse ametinimetuseks NÕID panna, sest siin ei lapita taro kaarte, vaid mängitakse inimhingede ja tervete impeeriumite saatustega.

Tahaks öelda, et tegemist on ka kõige ühtlasema tasemega kogumikuga, mis seni Hargla poolt on kokku pandud selles "sarjas". Nii 2-3 lugu olid teistest nõrgemad ja oleks ehk võinud ehk välja jääda või kirjaniku kätte ülevaatamiseks minna, kuid just keskmise tasemega võib igati rahule jääda (eks see ole ka üldisem hinnang meie ulmekirjanduse lühiproosa tasemele). Ise nautisin väga just minevikus toimunud tekste, kuid eks see ole minu üldise (alternatiiv)ajalookirjanduse lembuse tõttu mõistetav. Mõne teksti puhul tekkis ka tunne, et see kirjaniku loodud maailm või tegelaskond vajaks lausa laiemat väljundit romaani või eraldiseisva jutukogumiku näol. Ehk läheb õnneks ja kohtun mõne nende lugude nõiaga veel mõnes raamatus, aga kui mitte, siis jään põnevusega ootama, mis on järgmine teema, mille kirjastus Raudhammas ja Indrek Hargla kirjanikele järada annab.

Andmed:

Indrek Hargla (koostaja), Eesti nõid: 15 algupärast nõiajuttu, Raudhammas, 2022, lk 486

Linke netiilmast:

Heli Illipe-Sootaki intervjuud autoritega Reaktoris

Tõnis Hallaste arvustus Sirbis
Leila Liivaku arvustus Reaktoris

Ülestõusjad ja kodukäijad (2020)

Ilmselt on surma ja sellele järgneva mõtestamine  olnud üks inimkonnale iseloomulikumaid omadusi. Me oleme aastasadu tahtnud teada, mis tuleb PÄRAST ning kuidas seda on kõigi lubatud ja lubamatute vahenditega võimalik vältida (igavese elu võimalikkus või surnute ellu äratamine). Hirm TUNDMATUSE ees on lihtsalt liiga suur!

Indrek Hargla poolt koostatud kogumikus "Ülestõusjad ja kodukäijad" ongi kaksteist kodumaist kirjanikku hakanud nüüd teaduse, maagia kui ka maaväliste jõudude abil Surma ennast üle kavaldada. Lugeja saab rännata nii kaugesse tulevikku, kui planeetidevahelised kosmoselennud on juba võimalikud, kui ka madistada muinasjutulises (digi)maailmas koos Hallvanakese ja Ussikuningaga. Siin- ja sealpool surma piiri käiakse ikka korduvalt ära ning algselt võiduna tunduvad sündmused osutuvad alatihti surmast palju koletumateks alternatiivideks.

Selliste jutukogumike puhul on alati tekste, mis sind lugejana koheselt kaasa kisuvad ning loo lõppedes sooviksid kohe kätte võtta täispika romaani, et saaksid end sellele maailmale pikemalt pühenduda ("Karma võlg", "Hallvanake ja Ussikuningas"). Seejärel on tekstid, mis toimivadki lühijuttudena suurepäraselt ja annavad sulle lugejana ühe tervikliku elamuse ("Toonele tagasitulek", "Kõtse talu elajad"). Viimaseks leiab alati mõned lood, mille puhul tuleb juba mõni päev hiljem oma mälu värskendamiseks raamat uuesti kätte võtta ja natuke lehitseda, et isegi jutu üldine tegevustik meelde tuleks.  

"Ülestõusjate ja kodukäijate" puhul on esimesse kahte kategooriasse kuuluvate tekstide ülekaal valdav. Lisaks annab see kogumik vägagi ülevaatliku pildi meie praegusest ulmemaastikust (rõõmustav on naisautorite jätkuv esilekerkimine) ja sobib suurepäraselt esmaseks tutvumiseks meie eriilmeliste autoritega. Loodetavasti jätkab kirjastus Raudhammas ka järgmistel aastatel temaatiliste ulmeantoloogiate väljaandmist (eelnevalt ilmunud "Eestid, mida ei olnud" ja "Vinguv jalaluu"). Teemasid, mida ulme vallas "kaardistada" peaks jätkuma veel mitme kogumiku jagu.


PS: Marge Nelgi poolt illustreeritud raamatukaas on ilmselt minu viimaste aastate vaieldamatu lemmik. Lihtsalt lummavalt kaunis!

Andmed:

Indrek Hargla (koostaja), Ülestõusjad ja kodukäijad: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2020, lk 310

Vinguv jalaluu (2018)

Mulle meeldib ikka mööda metsi kolada ja omadega rappa minna. Vahel eksin siiski teelt ning satun radadele, kuhu inimjalg pole ehk juba sajandeid astunud. Sellisel juhul on peamine külma pead säilitada ning nooruses vanaisalt saadud tarkuseterad meelde tuletada.

Hiljaaegu sattusingi metsas kõndides ristteele, mis mulle kuidagi tuttav ei tundunud, kuigi olin neis metsades kordi matkanud. Minna paremale, vasemale või hoopis otse? Õhtu hakkas ka vaikselt kätte jõudma ja kiskus juba jahedaks. Seisin mõtliku näoga seal teeristil, kui järsku kuulsin, et mööda üht teeharu läheneb keegi rõõmsalt vilet lüües.

Kurvi tagant ilmuski nähtavale üks linnasaksa meenutav mees, kes minu juurde jõudes kenasti kaabut kergitas ja päris ega ma eksinud pole. Natuke kehv tunne oli linnasaksale oma täbarast olukorrast rääkida, ise kogemustega ja täisvarustuses matkasell, kuid eks häda ajab härjagi kaevu. Võõras kuulas mu ära, naeratas kavalalt ja rõhutas, et ma kindlasti pahema teeharu pean valima. See pidi mu õkva suure maantee juurde viima. Tänasin teda südamest ning hakkasin kiiresti mööda juhatatud teed marssima. Korraks viskasin veel pilgu selja taha, kuid ei näinud enam võõrast ega kuulnud ka tema rõõmsat vilet.

Olin juba oma veerand tundi kiirel sammul marssinud, kuid maanteed ei kusagil. Mets hakkas pigem paksemaks minema ja päris hämaraks kiskus juba samuti. Õnneks hakkas eemalt paistma üks kutsuv tuluke, mis mu sammudele koheselt kiirust lisas. Lähemale jõudes nägin, et tegemist on lagendikuga, mille keskele parajalt suur lõke on üles tehtud ja selle ümber kümmekond küürus kogu end soojendab. Mõistsin, et olen jõudnud RMK telkimisalale.

Väsimus võttis järsku mu üle võimust. Olin ikkagi hulga kilomeetreid päevaga maha vantsinud ning seetõttu otsustasingi, et võin vabalt oma telkmatli selleks ööks ka siia laagriplatsile üles lüüa. Lõkke ümber olev kamp tundus samuti rahulik ja pole mul kiiret linna ühtigi. Hommikul jalutan viimase jupi maanteeni ja hääletan koju. Samuti oli taevas juba tähedki särama löönud ning rammestus oli kogu keha enda võimusesse võtnud.

Viskasin seljakoti seljast, sättisin magamisaseme valmis ning astusin lõkkele ligemale. Tervitasin kössitavaid kogusid ja küsisin luba enne põhku pugemist end natuke tule paistel soojendada. Üks natuke ümar ja tumeda habemega mees noogutas ning teised kogud tõmbasid koomale, et mulle ruumi teha.

Vaatasin üksisilmi tuld ja hõõrusin vaikselt vantsimisest surisevaid sääri. Mu pilk eksles ka kogudele lõkke ümber. Nad jälgisid tuld ja nohisesid vaikselt. Järsku märkasin, et suur õllekapp käib nende vahel ringi. Kapp jõudis minuni ja too tumeda habemega mees noogutas taas. Mõistsin, et keelduda oleks ebaviisakas ja tõstsin kapa suule. Õlu see igatahes polnud. Midagi magusa mõdu või kalja laadset pigem. Tänasin vaikselt ning andsin kapa endast vasakule edasi. Vaikne nohin ja tule jõllitamine jätkus.

Mu silmalaud hakkasid vaikselt raskemaks muutuma. Mõtlesin juba tõusta ja magama minna, kui järsku hakkas üks kössitavatest kogudest rääkima. See oli kergelt krigisev ja madal hääl, kuid mitte vana mehe oma. Järsku tundus eriti ebaviisakas lahkuda ning jäin kuulama.

Metsavanakest või Sammalhabet meenutav kogu rääkis loo, kuidas ta oli ühte kummalisse maailma sattunud, seal igasugu paharettidega võidelnud, ussikuningat näinud ja mingi ime läbi lõpuks peale kümmet aastat sealt tulema saanud. Teised kogud tule ümber kuulasid, noogutasid ning nohisesid vaikselt kaasa. Mina mõtlesin, et nad on ilmselt siin juba mitu päeva seda käärima läinud õlut omakeskis lürpinud ja nüüd vaikselt kõik deliiriumini jõudnud.

Kui esimene lõpetas oma sulaselgelt poolsõgeda loo, tahtsin püsti tõusta ja head ööd kõigile soovida, kuid järgmine kogu võttis kohe jutujärje üle. Ja need lood läksid iga järgmise jutustajaga aina uskumatumaks. Mõni väitis, et oli allmaailmas ära käinud ja omale sealt noore näitsiku leidnud, teine jälle mingite kalainimestega mere ääres pidu pidanud ning kolmas ühte nõnda eriskummalisse paika ära eksinud, kus inimsuurused kassid ja koerad rääkida mõistsid. Kaine pea või normaalse mõistusega inimesed juba selliseid lugusid välja ei mõtle!

Nii palju kui oli lõkke ümber kogusid, oli ka eriilmelisi lugusid. Mõnda pajatust kuulasin silmad punnis peas ja suu ammuli. Kus oli ikka tüüpidel fantaasiat! Lausa judinad ajas mõni lugu peale! Teine jutte pani jälle õlgu kehitama ning mõte läks tuld vahtides hoopis isevärki radadele rändama. Kui viimane oma looga lõpetas, siis oli ammu juba üle kesköö, õllekapp oli tühjaks saanud ja ainult hõõguvad söed meie keskele alles jäänud.

Ajasin end suure vaevaga püsti, tänasin sooja ja "huvitavate" lugude eest, ning sammusin kergelt tuikudes oma magamisaseme suunas. Silmi sulgedes kostis minuni lõkkeplatsilt ikka veel vaikset nohinat.

***

Hommikul ärkasin selle peale, et üks põrnikas üritas minu vasakusse ninaauku oma uut elamist rajada. Mulle tema plaanid muidugi ei meeldinud ning ajasin end turtsudes ja aevastades püsti. Üllatuseks avastasin end samalt ristteelt, kus olin eile õhtu linnasaksa kohanud. Õhtusest lõkkeplatsist polnud jälgegi ning kogu mu matkavarustus oli kenasti seljakotis, mis oli mulle padja eest olnud.

Kas olin terve öö keset seda ristteed maganud??? Aga võõras linnasaks? Kogud lõkketule ümber?

Täielikus segaduses ümbrust uurides jäi mu pilk peatuma teepervel oleval ja üpriski värske väljanägemisega postil, mida seal eile kindlasti ei olnud. Postil oli paremale teeharule näitav silt "RMK TELKIMISALA 0,2 KM".

Viskasin seljakoti selga ja kadusin sealt kus kurat.

Andmed:

Indrek Hargla (koostaja), Vinguv jalaluu: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2018, lk 398

Eestid, mida ei olnud (2017)

Ajalugu on olnud läbi aegade kirjanikele põhjatuks inspiratsiooniallikaks ning lugejaskonnale tõeliseks magnetiks. Kuningad, kindralid ja kirikuhärrad on olnud lugematute romaanide tegelasteks ja üldjuhul on kirjanikud püüdnud kujutada neid suurkujusid võimalikult tõetruult. Muidu hüppab mõne põõsa tagant välja üks arhiivides kopitama läinud ajaloolane ja hakkab suure kisaga kaagutama: "Kuidas julgeb lihtlabane kirjanik seda suurmeest nõnda kujutada?!? See on pühaduse rüvetamine! Las ajalugu jääb ajaloolaste pärusmaaks!". Oleksid kirjanikud seda sõgedat sajatajat kuulanud, algaks meie ajalooline mälu uduste pildikestega lasteaiast. Ajaloo kirjutavad suureks ikkagi kirjanikud!

Alternatiivajalugu jätab kirjanikele täiesti vabad käed. Soovi korral lase Lembitul Eestimaa kuningaks saada või liitlastel II maailmasõda kaotada. Võimalused on lõputud! Ainult kirjaniku kujutlusvõime või rikutuse aste seavad käänulistele haruteedele omad piirid. Nõnda on kuraditosin kodumaist kirjanikku lasknud oma fantaasiatel lennata ning välja pakkunud tosina jagu alternatiivseid lahendusi erinevatele sündmustele meie ajaloos. Lugeja leiab ulmeantoloogiast "Eestid, mida ei olnud" realistlikumaid ja ka puhtalt fantaasiakirjanduse žanrisse liigituvaid näiteid meie niigi pöörasest ja uskumatust ajaloost. Osade tekstide puhul on südamest kahju, et tegemist on kõigest lühijutuga, sest potentsiaali ja mõttelendu kogukama teose tarbeks paistab tõesti olevat. Ehk tulevikus leiab mõni pikem lugu tee ka raamatupoe lettidele. Mida alternatiivsem, seda parem!

Andmed:

Indrek Hargla (koostaja), Eestid, mida ei olnud: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2017, lk 410

Linke netiilmast:

"Eestid, mida ei olnud" Elisa Raamatus

Kristjan Rätsepa arvustus "Reaktoris"

Meelis Friedenthal - Inglite keel (2016)

Mõtlesin kohe mitu päeva, kuidas Meelis Friedenthali uut romaani enda jaoks defineerida. Raamatu tagakaanel olev tutvustus kirjeldab romaani natuke müstilise põnevikuna, kust leiab ka tundliku armastusloo, omajagu Tartu linna ajalugu ning tibake filosoofilisi arutelusid. Need osised on tõesti romaanis olemas ja väga hästi kokku segatud. Kuid minu jaoks on "Inglite keel" ood raamatutele. Muidugi ka paberile, trükikunstile, kirjasõnale ja keelele, kuid kokkuvõtvalt siiski raamatutele. 

Friedenthal on püüdnud (küllaltki edukalt) jälgida oma romaani kirja pannes ühe selle tegelase õpetussõnu. Academia Gustaviana professor Salomon Maius ütleb nimelt järgmist: "Õige raamat peab aga kõiki meeli arvestama - absoluutselt kõiki, ma kordan!". Friedenthal alustas selle tõe tagaajamist juba romaanis "Mesilased" ning nüüdseks on see tõesti tema lipukirjaks saanud.

Lisaks torupillijorina kuulamisele ning kevadises Tartus ringi siblivate tudengineiude jälgimisele, puudutame ka oma näppudega sajandeid vanu köiteid, maitseme toomkiriku tornis tigehaput veini ja kirtsutame nina, kui ajame jalga kopituse järgi lõhnavaid dressipükse. Selleks, et mõista tegelase motiive ja otsuseid, peab lugeja kurssi viima kõigega, mis tegelast ümbritseb ja tema meeli mõjutab. Väline maailm mõjutab meid ju igal hetkel!

Selles avardatud meeltega teoses on "liikumatuks liigutajaks" üks vana arhiiv, mis ilmub juhuslikult välja ühe kummalise torupillimängija talus. Arhiiviga seotud niidid viivad tagasi lausa 17. sajandisse ning mängu tahavad kangesti tulla ka üleloomulikud jõud. Kas on üldse olemas juhuslikke kokkusattumusi? Kes on too salapärane torupillimängija? Kas on kurja hingega raamatuid? Ja lõpuks, kas kirjanik peabki kõigile neile küsimustele vastama või vastamata jätmine ongi juba vastus?

Andmed:

Meelis Friedenthal, Inglite keel, Varrak, 2016, lk 208

Linke netiilmast:

Toomas Raudami arvustus ERR'i kultuuriportaalis

Meelis Friedenthal - Mesilased (2012)

Mõni raamat on kohe mõeldud kindlal aastaajal või ilmastikutingimustes lugemiseks. Näiteks Kivirähki "Rehepappi" tuleks kindlasti lugeda novembris või Hargla "Pöörast pööripäeva" talvisel pööripäeval. Lihtsalt saadav lugemuselamus on sellisel juhul tunduvalt tugevam.

Sarnane lugemiselamuse katalüsaator on olemas ka Meelis Friedenthali romaanil "Mesilased". Kui sünoptikud on nädalaks lubanud järjepanu vihmasadu ja Päike on Kreetale puhkusele sõitnud, siis on õige aeg "Mesilastega" algust teha. Eestis paiknev lugeja omab siin kohal muidugi mõista eelisseisundit, sest sellist ilmaprognoos võib igal aastaajal raadiost kuulda.

Lääne-Austraalias konutades pole vastavate ilmastikuolude leidmine pooltki nii lihtne. Võimaluste aken avaneb, kui saabub siinne "talv" ehk külmade vihmade aeg. Viimased paar nädalat ongi meil sobilikud olud olnud. Kasutasin juhust ning asusin koheselt "Mesilasi" lugema. Samuti on mul raamatusse sisse elamiseks veel üks "suurepärane" abivahend. Romaani peategelane üliõpilane Laurentius tunneb teda pidevalt jälitavat ning iiveldama ajavat mäda ja roiskumise lõhna. Meie majanaabriks olev padualkohoolikust hiinlane (kutsume teda "hellitavalt" Kännukukeks) eritab oma toast välja suitsule minnes samuti hingematvat haisu. Tänu tema hõrgule "parfüümile" sain tõesti uutmoodi lugemiskogemuse võrra rikkamaks (ainult Tartus viibimine oleks ühe lisatasandi juurde andnud). Pole julgenud teda selle "teene" eest veel tänama minna.

Meelis Friedenthal

Jõudes lugemisest lõpuks loetava juurde, siis "Mesilased" räägib meile müstilise ja unenäolise loo 17. sajandi lõpus Leidenist Tartusse studeerima tulnud välisüliõpilasest Laurentiusest. Madalmaadest on ta siia Euroopa piirialadele suundunud nii majanduslikel kui ka ideoloogilistel põhjustel. Romaanist leiab mitmeid huvitavaid mõttevahetusi usudogmade, inimhinge olemuse, haiguste põhjustajate ja uuenduslike ravimeetodite üle. Muidugi iga haiguse puhul laseme kõigepealt aadrit ja teeme kliistrit! Kui see ei aita, siis tuleb äkki tuleb isegi arsti poole pöörduda ning mõni ravim kokku segada. Peaasi, et kehamahlad (veri, lima, kollane sapp ja must sapp) oleksid tasakaalus ja planeetide seis soodne. Meditsiin ja alkeemia olid tol ajal veel üpriski lähedased sugulased. Siinkohal tuleb meeles pidada, et tollal mõtestati kogu maailmas toimuvat ning ka kõiki teadusharusid siiski teoloogiast lähtuvalt. Surematu inimhinge ja Jumala kahtluse alla seadmine oleks tähendanud teaduskarjääri lõppu ning ühiskondliku paaria staatust.

Laurentiuse silmade läbi avaneb toonase Tartu ning ühe Rootsi impeeriumi idaprovintsi kogu hiilgus ja viletsus. Suur näljahäda on just saabumas Eestimaale ning ka tema vend Katk pole enam kaugel. Maarahvas näeb juba näljast põhjustatud hallutsinatsioone, kõik seletamatu kuulutatakse nõiakunstiks ja levivad kuuldused esimestest kannibalismi juhtumitest. Ülikooli professoritel ja tudengitel on siiski veel aega korraldada bankette ning näitemänge. Pidu katku ajal hakkab aina rohkem hoogu sisse võtma ning Käsu Hansule kantakse lausa kandikul ette motiive tema legendaarseks nutulauluks.

"Kuldne" Rootsi aeg on kahjuks liiga harva andnud ainest meie kirjanikele. Pigem on kirjutatud Rootsi võimu saabumisest (Liivimaa sõda) ja kokkuvarisemisest (Põhja sõda). Kuid perioodist, millal Läänemeri oli Rootsi impeeriumi sisemeri ja selle idakaldal loodi ka minu alma mater, pole paraku palju kirjandusteoseid ilmunud. Meelis Friedenthali teos on tõesti meeldiv täiendus meie viljakal ajalooromaanide maastikul, tuues sinna juurde müstilisust ja avarust.

Andmed:

Meelis Friedenthal, Mesilased, Varrak, 2012, lk 212

Linke netiilmast:

"Mesilased" ELLU-s

Pille-Riin Larmi arvustus Keeles ja Kirjanduses

Arno Oja arvustus Sirbis

Heili Sibritsi arvustus Postimehes

Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis

Meelis Friedenthal - Kuldne aeg (2005)

Romaan "Kuldne aeg" viib lugeja süngesse tulevikumaailma, kus inimkonna riismed üritavad tehisintellekti kaasabil üles ehitada "uut ja paremat" maailma. Dotsentideks kutsutud robotid on pärast suurt katastroofi loonud inkubaatorites uue inimpõlve ja neile ka linna valmis ehitanud. Samas on dotsentide kinnisideeks saanud taastada "Vana Maa" võimalikult autentsel kujul, mõistmata sellise ettevõtmise lootusetust. Nimelt on säilinud ainult väike ja fragmentaarne osa materjalist (käsikirjad, fotod, mikrofilmid), mis kirjeldab kunagist maailma ja inimkonna saavutusi. Enamus andmekandjatest on hävinud ning uuel inimeste põlvkonnal puudub terviklik pilt oma minevikust.

Friedenthali romaan vaatlebki ühismäluta ja minevikuta eksisteerimise võimalikkust. Kas on üldse võimalik luua toimivat ühiskonda, millel puuduvad oma ürgsed legendid, müüdid ja kangelased? "Vanemateta" ühiskond, kus puuduvad eeskujud ja juhised elus hakkama saamiseks. Keegi ei õpeta uuele põlvkonnale hea ja kurja vahel vahet tegema, piiri pidama või enda eest seisma. Inimloomus on ju oma olemuselt nõrk ning kaldub väga kergelt kuritarvitama temale jäetud vabadusi. Julgustavad ja hirmutavad eeskujud on üks inimtsivilisatsiooni arengu katalüsaatoreid, sest ilma nendeta kapseldutakse kiiresti rutiini ning algab vaikne hääbumine.

"Vanemate" rolli on romaanis enda kanda proovinud võtta dotsendid ja nende poolt loodud tehisaju Kronos. Ent masinad suudavad ainult ehitada, mitte luua elu! Nad suudavad korrata neile kunagi antud juhiseid ja kasutada ette antud materjale selleks, et toota kindlat tulemit - standardne Homo sapiens. Kronos püüab salaja luua ka uusi liike (augmenteerides inim- ja loomageene), kuid avalikuks saades mõistetakse selline tegevus teravalt hukka. "Uued produktid" eraldatakse vangilaagritesse ja püütakse nende väärnähtusi kirurgiliselt eemaldada (inimene linnunokaga või kapjadega). Siin kerkibki esile romaani teine kandev teema - Looja ja loodu vaheline konflikt. Loojalt oodatakse ainult perfektset loomingut. Inimesed mõistes oma ebatäiuslikkust (viljatus, lühike eluiga, pidev vaktsineerimise vajalikkus) astuvad looja(te) vastu välja ja tahavad neid kõrvale heita. Uus inimsugu ei erine oma unustatud esiisadest kahjuks millegi poolest.

Meelis Friedenthali romaani näol on tegemist ühe säravama teosega meie ulmekirjanduse renessanssi perioodist. Romaan on näiteks leidnud ka koha Tartu Ülikooli ulmekirjanduse loengusarja kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kus mina temaga paar aastat tagasi esmatutvust sobitasin. Tuleb nentida, et düstoopiline tulevikumaailm ja usulis-filosoofiline rõhuasetus tunduvad ka kümnend peale raamatu ilmumist värskete ning ajakohastena.

Andmed:

Meelis Friedenthal, Kuldne aeg, Tuum, 2005, lk 190

Linke netiilmast:
"Kuldne aeg" DigiArhiivis 
Jutt "Üht teistsugust algust" Algernonis (eellugu romaanile)
Jutt "Hullumeelsus on unustus" Algernonis (eellugu romaanile)

Raul Sulbi arvustus Eesti Päevalehes

Veiko Märka arvustus Sirbis