Eero Epner - Konrad Mägi (2022)

Ma olen väga rahul traditsiooniliste kunstiraamatute ja kunstnike monograafiatega, kus antakse ülevaade kujunemisteest meistriks, olulisematest perioodidest, mõjust ja pärandist. Tekstile lisaks raamatu lõpuosas kümneid lehekülgi kunstiteoseid, mille trüki- ja värvikvaliteet on viimastel aastatel juba nõnda kõrgel tasemel, et nõukaaegseid kunstiraamatuid on juba üpris nukker lehitseda.

Kuid lugedes viimast raamatut Konrad Mägist, oleksin viibinud otsekui kunstinäitusel, kus minu isiklikuks giidiks on Eero Epner. Raamat algab kiire ülevaatega Mägi elust ning seejärel kunstniku kogu säilinud kirjavahetus koos kommentaaridega. Kuid raamatu tuuma moodustavad Epneri valitud peaaegu sada maali koos saatetekstidega. 

Epner sabas käisin talveõhtute jooksul läbi Norra, Saaremaa, Lõuna-Eesti, Capri, Veneetsia ja Saadjärve "saalid". Seisatasime iga maali ees ning ma kuulasin teda rääkimas õhinal roosadest põldudest, unenäolistest pilvedest, kadunud aegadest ja igavesest ilust. Aga kõigi nende värvide ja pintslilöökide taga nägin järsku ka Konradi teekonda inimese ja kunstnikuna. Sügav kummardus mu suurepärasele giidile!

Ma südamest loodan, et tulevik toob veel sellise suunitluse ja fookusega raamatuid meie kunsti suurkujudest (ise ootaks sarnast käsitlust Wiiraltist). Et jätkuvalt mindaks lausa detektiividena teoste ja teiste arhiivimaterjalide kallale (näiteks Konrad Mägi maale oli appi kutsutud analüüsima pilveteadlased), sest pole midagi hullemat, kui riputada "klassika" lihtsalt kunstisaali inimestele vaatamiseks üles ja arvata, et sellega on töö tehtud. Kaugel sellest, töö alles algab!

Andmed:

Eero Epner, Konrad Mägi, Sperare OÜ, 2022, lk 568

Linke netiilmast:

Kunstihetked Konrad Mägi maalidega ERR-i Kultuuriportaalis

Liis Pählapuu "Nikolai Triik" (2014) & Tiiu Talvistu "Ado Vabbe: Wunderbar" (2020)

Nikolai Triik, Konrad Mägi ja Ado Vabbe on minu jaoks alati olnud eesti kunsti kolm tugisammast. Lemmikuid on muidugi teisigi (Kallis, Wiiralt, Kummits), kuid nende kolme mehe nimed on mulle ikka midagi enamat tähendanud. Eks selle imetluse algtõukeks ole nende tugev seos 20. sajandi alguse kirjandusrühmitustega (minu armastatuim periood eesti kirjanduses). Ei saa Suitsu, Tuglast või Underit käsitlev peatükk kirjanduse õpikus hakkama ilma nende meeste poolsete illustratsioonideta. Selle perioodi kunst ja kirjandus käisid käsikäes. Ja nõnda tulid nad ka 18 aastat tagasi minu ellu.

Kumu külastades võtan alati natuke rohkem aega, et jõuda uute näituste juurest ka korraks 3. korruse püsinäitusele oma lemmikuid vaatama. Mõned aastad tagasi jäi kahjuks külastamata Nikolai Triigi suur isikunäitus (no ei olnud lihtsalt võimalik Austraaliast selle tarbeks eraldi kohale lennata), kuid Konrad Mäe näitust üle-eelmisel aastal ja praegu Kumus veel viimaseid kuid avatud Ado Vabbe ülevaatenäitust ma vahele jätta ei tohtinud. 15-aastane mina poleks seda mulle andestanud.

Õnneks jätkab Kumu juba traditsiooniks saanud suuremahuliste monograafiate välja andmist. See annab võimaluse neid hiljem lehitsedes näitusesaalis saadud elamuste juurde tagasi tulla ning mõnda muuseumis kahe silma vahele jäänud maali või graafilist lehte avastada. 

Samuti on nende monograafiate suureks plussiks erakogudes olevate tööde jagamine suurema kunstihuviliste ringiga. Üldiselt on ju klassikute meistritööde näited kõigis ülevaatlikes kunstiraamatutes samad (Triigi "Dekoratiivne Norra maastik" või Mägi "Merikapsad"). Nõnda on tõesti tore näha neid töid, mis ripuvad kuskil salapärastes paikades ja on mõeldud ainult valitud silmadele.

Kuigi Pählapuu kui ka Talvistu poolt kirjutatud monograafiate tekstiosa on tegelikult vägagi napp ja ülevaatlik (tegelikult ootaks mõlema kunstniku kohta sarnast teost, nagu oli Eero Epneri raamat Konrad Mägist), siis reproduktsioonide valik on lihtsalt vaimustav. Võrdlesin uute monograafiate ülesvõtteid 1977. aastal ilmunud "Eesti kunsti ajaloo" koguteose omadega (ilmselt üks enim läbi lapatud kunstiraamat minu noorusest) ning need kuulusid oma kvaliteedilt ikka erinevatesse kaalukategooriatesse. Oleks otsekui oma vana kineskoobiga televiisori LCD-teleri vastu vahetanud. Meistritöödega täidetud näitusesaal on ainult käesirutuse kaugusel. 

Andmed:

Liis Pählapuu, Nikolai Triik,  Eesti Kunstimuuseum, 2014, lk 296

Tiiu Talvistu, Ado Vabbe: Wunderbar, Eesti Kunstimuuseum, 2020, lk 416

Linke netiilmast:

Tõnis Tatari arvustus Vabbe näituse kohta Eesti Päevalehes

Arvustus Triigi näituse kohta Keskusis