Tõnu Õnnepalu - Pimeduse tunnil (2020)

KUNST

Kuid vähemalt on nüüd ka minul amet:

Narr. Pajats. Töökoht: Hingevalu Trupp.

Me teatri toole katab pehme samet

ja kullast särab iga link ja nupp.

Ja lühtrid süttivad, kui saabub õhtu,

ja tuleb ette, et maestro paus

on niivõrd kandev, et su kõhtu

võib õnnestada miski päris aus.

Kuid kohe minu järjekord on laval,

mul sooritada tuleb üks faux pas,

mis rikub kõik. Sest lavastaja kaval

teab: tragöödias teisiti ei saa - 

seal ülevat peab raamistama maine

ja kangelase kõrval seisma loll.

Ma otse oma elust võtan aine,

et valmiks järjekordne piinlik roll.

Ja kui ka juhtub, et mu narrihinge

poeb mõnel õhtul ehtne ahastus,

tean lohutuseks: palk on siiski kindel,

me teatrit toetab riiklik rahastus.

Inkognito võin kõrtsinurgas nutta,

peaasi, et maha võetud grimm,

ükskõikne maailm väljas mööda ruttab,

miks aga südames see vaikne vimm

veel ikka visalt köeb? Ja kasvab piinaks...

No kasvagu. See piin on kunsti söök.

Kui temast tõesti lahti saaksin viimaks,

see alles oleks mulle ohtlik löök.

Sest seni vähemalt on mul mu amet,

ja justkui perekond: see Hingevalu Trupp.

Kus kataks toole veel nii ilus samet?

Kus säraks veel nii kuldselt iga nupp?

VAHEAEG

Jäin tukkuma su käte vahel,

jaanuaripäike.

On pühapäev ja tõesti vahel

ju pole mingeid käike.

On vahel lihtsalt vaheaeg

ses ajalikus ajas,

on vahel võetud vahelaed

sind ahistanud majas

ja põrandadki kistud üles

ja seinad aetud maha.

Nüüd olen ainult sinu süles,

kas tahad või ei taha.

Kuum sa ei ole, aga jahe

mul ka su käes ei hakka.

Las olla elus lihtsalt vahe,

kus midagi ei hakka

ja mitte miski ei saa läbi

ja midagi ei toimu.

Mul pole selle pärast häbi,

et silitad mu oimu.

***

Meid oli ükskord kaks, me kõndisime

üks teise kõrval mööda tühje teid.

See oli enne kui me sündisime,

neil teedel kunagi ei nähtud meid.

Me kumbki mõtlesime tema peale,

kes tuleb vastu ja meid lõpuks näeb

ning ütleb: sina lähed kurale, sa heale,

sel ees on orud, sinul kõrged mäed

ja kumbki kannab hinges oma valu.

ja kumbki ootab teist, see aeg on pikk,

see aeg on elu, palud või ei palu,

see ootus pikem on kui igavik.

Meid oli ükskord kaks, me kõndisime,

seal kaugel mööda unustatud teid.

See oli enne kui me sündisime,

neil teedel pole iial nähtud meid.

PS: See luulekogu sattus minu teele tänu Õnnepalu ja Kaplinski kirjavahetusele, kus sellest kogust ja samadest teemadest mitmel korral juttu tuleb. Ja luulevormis võib mõni mõte või tunne eriti tugevalt mõjule pääseda. Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm enim mõjunud luuletust. Äkki need kutsuvad ka sind seda lugema.

Andmed:

Tõnu Õnnepalu, Pimeduse tunnil, EKSA, 2020, lk 88

Linke netiilmast:
Laura Porovarti arvustus Värskes Rõhus
Janek Kraavi arvustus Sirbis

Tõnu Õnnepalu saates "Ööülikoolis"
Tõnu Õnnepalu saates "Suveduur"

Jaan Kaplinski & Tõnu Õnnepalu - Kirjad (2022)

Millest võiks meie kaks armastatud kirjanikku üksteisele kirjutada? Uutest suundumustest maailmakirjanduses? Kunsti, teatri ja kirjanduse rollist tänapäeva ühiskonnas? Suurtest poliitilistest sündmustest meil ja mujal? Jah, kõigist nendest on nendes kirjades natuke juttu. Kus sa pääsed! Kuid põhiliselt arutavad Tõnu ja Jaan oma kirjades teemade üle, mis on elus päriselt olulised - eestlaste uus hullus ehk lõputuna näiv ja igat pühapäeva täitev muruniitmine aedades, köögiakna taga puuoksal maanduvate linnukeste tulevik ning selle koha otsimine, mida saaksid südamerahus oma päriskoduks kutsuda. 

Kõige selle taustal on läbiv teema ka Jaani tervis ning selle pidev halvenemine. Kui esimene pool raamatust läks lugemine lipates ning tõesti suure huviga jälgisin kirjast kirja edasi kanduvaid mõttevahetusi, siis viimased sada lehekülge olid tõesti rasked. Nii Jaan, Tõnu kui ka mina teadsime, et nende saja lehekülje pärast jääb üks kiri vastuseta ja üht meist kolmest ootab pääsemine/rahu/igavik. Lõpuks, kui sain aru, et nüüd loetud Tõnu kirjale ei tulegi Emajõe kaldalt enam vastust, tegi see ikka päriselt raamatu kohal silmad märjaks. 

Kuid sellest kurvast noodist hoolimata olen ütlemata tänulik, et need kirjad ja mõtted said raamatukaante vahele. Kuigi öeldakse, et internetis jääb kõigest jälg ja midagi ei lähe lõplikult kaduma, siis just igasugused vähegi kultuurilooliselt väärtuslikud kirjavahetused tundub olevat "kaduv kunst". Vanasti koguti ja säilitati kirjavahetusi suure hoolega, kuid nüüd teeb DELETE nupp oma tööd tuima rahuga. Selle tõttu tõesti suur kummardus antud raamatule, mis aitab natuke paremini mõista meie kaht kirjanikku paremini loojate ja inimestena. Väike kild meie kultuurilugu pääses DELETE nupu eest pakku.

Andmed:

Jaan Kaplinski & Tõnu Õnnepalu, Kirjad, Aadam ja Pojad, 2022, lk 390

Linke netiilmast:

Vilja Kiisleri arvustus Eesti Päevalehes

Margus Mikomäe arvustus Maalehes

Jaan Kaplinski - Looduses ja loodusega (2020) & Vaimu paik (2021)

Mäletan selgelt, kuidas venna ja emaga suvilas kõik oma voodites lamasime. Väljas oli augusti soe ja sume suveöö. Ümber suvila siristasid ilmselt sajad ritsikad. Kella kümnesed uudised olid just lõppenud ning järsku sosistas natuke sahisevast ja kahisevast vanast mustast Philipsi raadiost üks meeshääl vilede saatel maagilise sõna - ÖÖÜLIKOOL.

Me olime vennaga neist saadetest tõesti vaimustuses. Targad mehed ja naised tulid ja jagasid meiega (me olime vast nii 14-15-aastased poisikesed) maailma saladusi ja tõdesid. Eks võlusõnaks oli muidugi too "ülikool", mille päevase versiooni peale sai juba tollal vaikselt mõeldud. Ülikool pidi ju sellistest tarkadest inimestest ja mõtetest lausa kubisema. Öistest lektoritest olid aga meie lemmikud kahtlemata Fred Jüssi ja Evald Saag. 

Nüüdseks on "Ööülikoolist" saanud juba midagi rohkemat iganädalasest saatest Vikerraadios. See on üks meie rahva tarkuse varasalvedest (nagu näiteks ka Ilmamaa välja antud "Eesti mõtteloo" raamatusari). Tark teab, et sellise väärtusega varandust tuleb mitmes erinevas paigas ja versioonis säilitada. Nõnda on hakanud jõudma öösel peetud loengud ka raamatukaante vahele. 

Esimeseks kogumikuks on "Vaimu paik", kuhu on kokku kogutud Jaan Kaplinski mõtted meie loodusest, keelest, minevikust ja tulevikust. Samuti sobib suurepäraselt kõrvale lugeda ka eelmisel aastal ilmunud kogumikku "Looduses ja loodusega", kus käivad käsikäes väikesed rõõmud, mida pakub kodupaiga aed ja mets, ning muremõtted, mida toovad esile meie looduses toimuvad muutused.

Jaan Kaplinski juubeliaastal saab teha igaüks meist väga lihtsalt suurele luuletajale ja mõtlejale toreda kingituse, mis kindlasti talle rõõmu valmistab. Esiteks lugege läbi mõni tema luulekogu, ülalmainitud kogumik või midagi kolmandat. Mõelge kaasa, vaielge vastu, saage elamus ja pistke tarkuseteri tasku, mida teistele (põlvedele) edasi jagada. Teiseks meisterdage üks pesakast ja pange see oma koduaeda või -parki üles. Ehk leiab mõni piirpääsukene seal omale uue kodu.

Andmed:

Jaan Kaplinski, Looduses ja loodusega: Mälestusi-mõtisklusi, Paradiis, 2020, lk 214

Jaan Kaplinski, Vaimu paik, Aadam ja Pojad & Kaarnakivi Selts, 2021, lk 184

Tõnu Õnnepalu - Paradiis (2009)

Meil kõigil on olemas see paik ja aeg, kus olime tõeliselt õnnelikud. Meie oma väike Paradiis. Koht, kus hommikuti oli päike sind juba köögis ootamas ning õhtud olid nõnda vaiksed ja mahedad, et kuidagi ei sobinud enne hämaruse saabumist tuppa ronida. Ikka pidid sa maja ees trepil istuma ja vaatama kuidas loodus vaikselt end unele sätib. Pisimutukad, linnud, lilled ja isegi tuul. Alles siis, kui esimesed tähed tuhmilt särama lõid, teadsid, et ka sinul on lõpuks õigus selle kohe igavikku kaduva päevaga hüvasti jätta.

Kahjuks tihti mõistame selle paiga väärtust alles siis, kui olema oma Paradiisist välja aetud või ise läinud nooruse uljuses mujale seda "õiget" õnne otsima. Nüüd ei julge enam isegi sinna kaotatud Paradiisi tagasi tahta, sest oled ise nõnda muutunud ning kardad ainult pettuda (endas ja Paradiisis).

Kuid mõnel vaiksel kevadõhtul, märgates taas taevas esimesi tuhmilt särama löövaid tähti, meenub sulle see kauge aeg ja paik. Järsku tunned, et sinu otsingud ei ole veel lõppenud. Sinus on veel jõudu ja tahtmist. Sest kusagil on sind ootamas üks vana trepp, millel istudes saad rahus kuulata tuule uinumist. Sinu uus Paradiis!

Andmed:

Tõnu Õnnepalu, Paradiis, Varrak, 2009, lk 192

Linke netiilmast:

"Paradiis" ELLU-s

Brita Meltsi arvustus Keeles ja Kirjanduses

Tanel Veerne arvustus Eesti Päevalehes

Vilja Kiisleri arvustus Sirbis

Joonas Hellerma arvustus Keeles ja Kirjanduses

Heili Sibritsa intervjuu autoriga Postimehes

Tõnu Õnnepalu - Klaasveranda (2016)

Läbi sajandite oleme baltisakslaste poole vaadanud alt üles või ülalt alla. Kas hirmust värisedes või kahjurõõmsalt parastades. Selline piiratud suhtumine on jätnud väga selge jälje ka meie kirjandusse. Baltisakslasi hakati kujutama verejanuliste ja tiiraste mõisnikena, kes lasevad talupoegi oma lõbuks tallis piitsutada ning vägistavad mõisaköögis külast pärit ausaid näitsikuid. 1920.–1930. aastail kujutati baltisakslasi kirjandusteostes poolearuliste ning kõdulõhnaliste fossiilidena, kes aina nutsid taga oma kaotatud privileege. Nõukogude kirjanduses oli muidugi iga saksa verd inimene koheselt fašist ja kuulus pikema jututa mahalaskmisele.

Nüüdseks oleme jõudnud staadiumi, kus laipa pole enam kena mõnitada. Baltisakslased on lahkunud nii Eestimaalt kui ka ajaloo areenilt laiemalt. Juba mitu põlvkonda lapsi on suureks kasvanud, ilma et oleks näinud sellist imelooma nagu baltisakslane. Sajandeid geneetiliselt pärandatud saksaviha on meie loomusest lõpuks jäädavalt kadunud.

Esivanemate viha ja hirmu on hakanud asendama nostalgia ja siiras soov mõista, kes olid need „Jumala poolt” meid valitsema pandud inimesed. Aina enam on hakatud mõistma, et baltisakslased on lahutamatu osa meie ajaloost, kirjandusest, kunstist või teatriloost. Enam ei räägita baltisaksa kirjandusest ja eesti kirjandusest, vaid baltisaksa kirjandusest Eesti(maa) kirjanduse osana. Mitte meie ja nende ajalugu, vaid Eestimaa ajalugu. Aitab sellest rumalast valguse ja pimeduse ajastute vastandamisest ning orja ja isanda käsitusest! Pime on siin Läänemere idakaldal kogu aeg ju olnud!!!

Esna mõis Järvamaal

Tõnu Õnnepalu oli aastaid ühele baltisaksa suguvõsale kuulunud mõisas kärner, ahjukütja ja vardja. Kilter, toapoiss ja virtin ühes isikus. Esna mõisas elades tekkis tal huvi koha kunagiste omanike elusaatuste vastu. Kes olid need inimesed, kes täitsid seda nüüdseks tühja kesta? Keda nad armastasid, keda vihkasid? Kes neid armastas, kes vihkas?

Oma peas tekkinud võimalikud stsenaariumid ja tegelaskujud pani Õnnepalu paberile ning sellest sai poeem „Klaasveranda”, mis kujunes omakorda näidendi „Sajand” prelüüdiks. Õnnepalu mängib läbi osa stseene Baronin Schillingu (sündinud Freifräulein Elizabeth von Grünewaldt ehk Liza) elust, mille algus oli ju nõnda paljulubav ja helge. Nooruse lapsikud armumised, ülihoolitsev perekond, seisusekohane abielu ning uute pärijate sünnitamine. Kõik oli eluks valmis seatud ning tuli vaid hakata kopeerima oma esiemade samme.

Samas tajub Liza juba 1911. aastal, et tema rahval pole tulevikku ega jõudu sellel maal püsima jääda. Isegi kui neil on soovi korral võimalus iga päev vahukoorega kukleid süüa. Vana maailm on kadumas ning uus ja miskipärast paremaks kuulutatud aeg on tulemas. Wabad riigid, kadunud keisrid, maareformid ja aina uuesti puhkevad sõjad. Klaasveranda ei kaitse enam temasuguseid välismaailma eest ning võimalus jääda vaikseks kõrvalseisjaks puudub täiesti. Nõnda pühibki 20. sajand oma mõistusevastase jõhkruse ja hävituskirega lavalt miljonid ning püsima jäänutel tuleb asuda mängima pahuraid ja kibestunud vanainimesi.

Liza lahkub Umsiedlung’i käigus koos perekonnaga „ajaloolisele kodumaale”, nagu ka tuhanded teised baltisakslased. Kuid see ei olnud pääsemine, vaid ajapikendus, mille nimel pidid nad tooma suure ohvri – igaveseks lahkuma oma kodumaalt. Nemad armastasid siinseid metsi ja põlde samasuguse kirega nagu seal tööd rüganud talupojad. Sügisel üles küntud musta mulla lõhna ei unusta Liza kunagi. Seda vahetut kaotusevalu ja igatsust kujutabki Õnnepalu poeemi teine pool tõeliselt meisterlikult. Lugeja mõistab, et mats ja saks ei ole ühti nii erinevad. Kokkuvõttes oleme ju mõlemad ajaloo näitelaval kõigest statistid.

PS: See arvustus ilmus algselt 11. märtsil 2016 aastal Õpetajate Lehes

Suured tänusõnad ajalehe toimetusele!

Andmed:

Tõnu Õnnepalu, Klaasveranda, Varrak, 2016, lk 112

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Jaan Kaplinski - Isale (2003)

Jaan Kaplinski teos "Isale" on suurepärane näide ühest hääbuvast kunstivormist - kirja kirjutamisest.  Milleks haarata sulepead, kui palju lihtsam ja kiirem on telefoniekraanil säravaid tähekesi toksida ning oma mõte teise inimese poole sekundi murdosaga teele saata. Mõte, mis üldjuhul koosneb kolmest kuni viiest grammatiliselt ja süntaktiliselt valesti seatud sõnast. Samas eks sisu olegi ju olulisem vormist, seda eriti tänapäeva kiires maailmas. Aega oma mõtteid rahus ja vaikuses lõpuni selgeks mõelda polegi enam nii lihtne. See vajab otsustavust öelda lahti igapäevaselt meid kütkeis hoidvatest kohustustest. Võtta aeg maha, istuda rattasadulasse ning sõita ära maale või metsa. Mida kauemaks, seda parem nii sulle, kuid kokkuvõtvalt ka teistele.

Kaplinski otsustaski ühe endale ammu antud lubaduse teoks teha ja kirjutada valmis kirja oma isale. Kiri, millele ei ole enam mõtet peale kirjutada aadressi ega kleepida marki. Kiri, mille aadressiks oleks nagunii olnud "Jerzy Kaplinski, nõudmiseni, Siber, NSVL". Tegemist on kindlasti Kaplinski jaoks teraapilise raamatuga, kus ta saab aastakümneid enda sees olnud mõtted ja küsimused paberile panna. Küsimused, mida ta oleks tahtnud küsida oma isalt, emalt või näiteks Poola soost vanavanaisalt. Kas või seda, kui hea perekonnatuttav oli Vladimir Iljitš Uljanov?

Heinz Valgu šarž Jaan Kaplinskist

Tegemist on ausa ja nukra raamatuga, mille hingesugulasteks on kindlasti mõned Tõnu Õnnepalu teosed ("Harjutused", "Flandria päevik", "Mandala"). Mõlemad kirjanikud suudavad iseenda ja oma suguvõsa loo asetada laiemasse aja- ja kultuuriloolisse konteksti. Kui Õnnepalu on natuke tolmuse lääneeuroopaliku elutunnetusega loojanatuur, siis Kaplinski esindab omakorda idamaade mõttelaadi. Mõlema mehe passis peaks "Eesti Vabariigi kodaniku" asemel seisma "Maailmakodanik".

Raamatus lahti rulluva perekonnaloo taustale on asetatud USA invasioon 2003 aastal Şaddām Ḩusayni juhitud Iraaki. Iraagi sõja puhkemisest tõukuvalt on raamatu lõpuosas mitmeid mõtisklusi kogu planeedi tuleviku suhtes. Kahjuks on kõik need mõtted vägagi tumedates toonides ning Kaplinski ei näe tarbimisühiskonnal muud tulevikku, kui sõna otseses mõttes lämbumist hapnikupuuduse kätte. Kõigi Kaplinski mõtteavaldustega antud teoses ma küll ei nõustuks, kuid raiskamisühiskonnale ei näe ka mina hea tahtmise juures helgemat tulevikku paistvat. 

Kindlasti soovitan lugeda "Isale" koheselt pärast Kaplinski romaani "Seesama jõgi" lugemist. Paljud romaanis kajastamist leidnud motiivid on põhjalikumalt ja laiemal ajaloolisel taustal lahti seletatud. Huvitav on jälgida, milliste autobiograafiliste seikadega on autor otsustanud mängida ning milliseid muutusi see või teine motiiv kirjaniku käe all läbi teinud. Kirjanikutöö telgitagustesse kiikamine on mõnikord äärmiselt põnev ettevõtmine.

PS: Seekord tundsin tõsiselt puudust paberile trükitud raamatust. "Isale" e-raamatu versioon ei sisaldanud ühtegi fotot, mis on mälestusteraamatu puhul on suureks miinuseks. Elagu paberraamat!

PPS: Lõpetuseks meelespea kõigile aja maha võtjatele - kui võtad aja maha, istud rattasadulasse ja sõidad ära maale, siis EI HAKKA esimese asjana maasikapeenart rohima või sirelihekki pügama.

Andmed:

Jaan Kaplinski, Isale, Varrak, 2003, lk 328

Linke netiilmast:

"Isale" ELLU-s

Ly Lestbergi arvustus Eesti Päevalehes

Andreas W arvustus Sirbis

Tiit Allase arvustus Sakalas

Aare Pilve arvustus Postimehes