Olev Muutra - Kolmteist rändurit (2017)

Üksikus trahterit pidava kõrtsmiku juures kohtuvad kolmteist võõrast rännumeest. Õhtuti õllekapa juures räägitakse üksteisele lugusid oma seiklusrikkast minevikust, mis on täis kohtumisi trollide, kollide, lohede ja isand Surmaga. Kolmteist rändurit, kolmteist õhtut ja kolmteist lugu.

Kolmteist, kolmteist, kolmteist! Täielik numbrimaagia üleküllus! Auhind lugejale, kes võtab vaevaks lugeda kokku mitu korda selles raamatus kasutatakse sõna "kolmteist". Olev Muutra loodud maailmas tulevad nii head kui ka halvad asjad kolmeteistkümne kaupa. Alates laste sünnist kuni kuusikus pesitsevate krõllideni. Vähemaga ei maksa arvestada.

Muutra tekstid on segu muinasjuttudest ja fantaasialugudest. Iga lugu õpetab meile mingi iidvana elutarkuse ning koputab tugevalt meie südametunnistusele. Vot nõnda tuleb käituda ja jäta see nüüd meelde! Kõik need süžeeliinid ja tegelaskujud on niivõrd ära leierdatud, et peale paari esimest lugu küsid endalt: "Miks ma loen neid? Ma olen seda kõike juba kuulnud ja kogenud. Ja palju meisterlikumas võtmes!"

Just täielik originaalsuse puudumine ongi jutukogumiku "Kolmteist rändurit" suurimaks patuks ja sellest ei saa kuidagi mööda vaadata. Mitte ükski tegelane ega lugu ei jää sind kummitama ning raamatu lõppu jõudes on esimesed lood juba täielikult ununenud. Kahjuks tuleb tõdeda, et ma ei võtnud sellest raamatust midagi oma rännuteele kaasa ning uut kohtumist kolmeteistkümne ränduriga ootama ei jää.

Andmed:

Olev Muutra, Kolmteist rändurit, Hea Tegu, 2017, lk 176

Mann Loper - Kellest luuakse laule (2016)

Ligi poolteist aastat tagasi arvustasin kogumikku "Täheaeg 13" ning seal ilmunud Mann Loperi jutu kohta ütlesin järgmist: "Loperi võidutöö „Meistri ja õpipoisi“ lugemist lõpetades tekkisid mul koheselt küsimused: „Kas see ongi kõik? Kus on ülejäänud 25-30 peatükki? Kas romaan on autoril alles sahtlis peidus?“. Tegemist on hea stiilitunnetusega ning korralikult läbimõeldud fantaasiajutuga, millel on juurde lisatud kergelt orientlik taust. Selgelt tuleb välja, et autor on põhjalikult tegelenud oma fiktsionaalse maailma ning sellele ajaloo loomisega. Puudu oli ainult temaatiline kaart raamatu lõpus kõigi mägede, orgude, salakäikude ja kindlustega.". Läks väheke aega ning kõik minu soovid ja küsimused said romaaniga "Kellest luuakse laule" vastatud. Isegi maakaart on teosele lisatud!

Loper jätkab romaani lehekülgedel rasket maailmaloomise tööd. Keisririigi ajalugu, jumalad ehk Iidsed, provintside haldusjaotus, pärilusliinid, ülikute ja sõjameeste aukoodeks. Vajalikud detailid uue maailma elama panemiseks on korralikult läbi töötatud ning on suudetud hoiduda pisiasjadesse takerdumisest. Lugedes avaneb iga leheküljega killuke ning peagi tunneb lugeja end lahutamatu osana sellest sünkjast ja jõhkrast maailmast.

Loo stardipauguks on keiser Yukobura surm, mille järel kistakse saareriik sisetülidesse ning ka sõjakad naaberrahvad ei soovi jääda kõrvalseisja rolli. Kõigele lisaks on ka Iidsetel inimkonnaga omad plaanid. Selles tohuvabohus proovib Keisririiki kokkuvarisemisest päästa ainult üks kummaline viisik. Vibukütist amatsoon Shisame, sõjardist prints Sisagi, suurt Väge haldav/valdav Rakio ning täiesti "tavaline" külapoiss Yuruki koos oma hundist vaimloomaga. Nagu igale fantaasiaromaanile omaselt tuleb seltskonnal rännata kaugel asuva mäeni, et seal riigis korra taastamiseks vajalike esemetega üht koma teist ette võtta. Muidugi lasub nende teel palju takistusi ning relvad tuleb ikka korduvalt vöövahelt haarata.

Mõõkade kõlina ja verepritsmete saatel kulgebki kangelaste ja saareriigi lugu. Reedetakse, armatsetakse, võlutakse ja veheldakse, kuid siiski jääb miski raamatu lõpuni kripeldama. Esiteks kangelasi kogu teose vältel saatev hea/pime õnn. Ikka jõuavad viimasel sekundil abiväed lahingutandrile ja päästavad lootusetu olukorra. Ikka uuesti ja uuesti pääsevad kangelased kindlana näivast surmast viimasel sekundil. Samas pole selle kallal vast mõtet eriti poriseda, sest see on kõigi seiklusromaanide paratamatu kaasnähe.

Teise kripeldama jäänud asjana tahaksin välja tuua eepilisuse puudumise. Romaani tegevustik hõlmab küll suuri vahemaid ning kogu Keisririigi saatust, kuid ikka jäi hinge tunne, et tegemist oli kõigest provintside omavahelise nääklemisega keisritrooni pärast. Väliste jõudude ehk Gromoyaki vägede pealetung ei tundunud asetsevat ühegi peategelase jaoks eriti kõrgel ohuskaala pügalal. Las piiravad ja rüüstavad natuke, aga õhtuks lähevad ikka oma koju tagasi. Lohemäe retk võeti ju ikkagi selleks ette, et Keisririigi ühtsus taastada. Võõrvägede välja peksmine oli pigem lisapreemia. Iidsete võimuihalused ja sellest tulenenud süžeekäigud tundusid pigem surmaunne vajunud jumalate viimase hullumeelse katsena end taaskehtestada inimkonna üle.

Kokkuvõttes sain ma tegelikult ikka palju rohkem, kui ma "Meistrit ja õpipoissi" lugedes oleks julgenud loota. Ja ma ei räägi siinkohal teose algusesse lisatud kaardist! Loperi tugevaimaks küljeks on väga hea jutustamisoskus ja valitud stiilist kinnipidamine. Veelgi olulisem on see, et autori loodud maailm elab ja areneb. Nüüd oleks autori poolt lausa kuritegu oma lugejad ja loodud tegelased uute seiklusteta jätta. Loper ja Yuruki on alles oma pika teekonna alguses.

Andmed:

Mann Loper, Kellest luuakse laule, Fantaasia, 2016, lk 336

Linke netiilmast:
Sama arvustus ulmeajakirjas Reaktor 
Peeter Helme mõtteid Vikerraadios

Indrek Hargla - Baiita needus (2001)

Ma arvan, et meil kõigil tekib vahel tahtmatult soov pöörduda tagasi millegi koduse ja teada-tuntu manu. Millegi sellise juurde, mille kvaliteedis oled kindel ja pettumine on välistatud. Minu jaoks on selleks Indrek Hargla looming. Ei möödu naljalt aastatki, kui ma mõnd "Frenchi ja Koulu" sarja kuuluvat teost uuesti üle ei loe. Mingi sisemine hääl ütlebki juba, et varsti on käes aeg taas üks kolmest raamatust riiulist alla võtta. Ehk on lihtsalt üks pöörane Pööripäev lähenemas.

Kuid enne Tarbatusse naasmist otsustasin seekord teha väikese kõrvalepõike Falkoonia radadele. Rännata taas koos kojarüütel Savo ja skorpioneid taltsutava Kimmoga ning otsida selgust "Kakleva kuke" kõrtsi lävel kokku kukkunud nimetu neiu kohta. Selle põneva seikluse keskmesse sattumiseks tuli mul asuda lugema Hargla esikromaani "Baiita needus". 

"Baiita needus" kuulub kindlasti eesti fantaasiakirjanduse, täpsemalt mõõga ja mantli lugude paremikku. Kahjuks on vastavasse žanri kuuluvate romaanide hulk suhteliselt õbluke. Enne Hargla romaani ilmumist olid olukord eriti nukker. Meil oli ilmunud Rein Raua "noorsookirjanduse" silti kandev "Ratsanik Melchior" (sugulussidemete kohta kuulsama nimekaimuga puuduvad andmed) ja Veiko Belialsi suhteliselt kõikuva tasemega kirjutatud "Ashinari kroonikad".  Peale "Baiita needuse" ilmumist pole olukord kahjuks eriti paranenud. Trükivalgust on näinud Hargla enda "Vabaduse kõrgeim määr", Kaupo Pähkli "Ehatähe rüütel" ning mõned Maniakkide Tänava ja Tiit Tarlapi tekstid, mis osaliselt kattuvad mõõga ja mantli lugudele omasteks peetavate kaanonitega. Õnneks žanri seis lühiproosa vallas pole nõnda nukker.  

Kirjaniku teed alustava Hargla stiil on sama kaasahaarav ning nauditav, kui praegu kõiki Eesti raamatusõpru pinevil hoidval krimikirjanduse meistril. Kirjanik suudab ainult paari lõigu abil meie ette kuvada kahe sõtta astuvat naaberriigi (Falkoonia ja Zambori) ajaloo, geograafia ja hierarhiad. Hargla üheks tugevuseks on alati olnud oskus luua lugeja poolt lihtsalt omaks võetavaid maailmu. Ta ei pea lehekülgede viisi ebatarvilikke loenguid fiktsionaalse maailma ajaloost, ühiskonnast ja võimusuhetest. "Patt", mida kahjuks mõnigi eesti ulmekirjanik teeb, pidades seda vajalikuks worldbuilding'u osaks. Samas ei oleks mööda külgi maha jooksnud Falkoonia ja Zambori kuningriikide kaardi lisamine raamatu sisekaanele. Alati on tore peatükkide vahel mööda kaarti näpuga järge ajada ning näha kuhu maanurka kangelased nüüd omadega on jõudnud. Küllap see on mu oma väike kiiks, sest väiksena oli mu üks lemmikraamatuid "ENE kaardid". 

Lõpetuseks tuleb ära mainida, et Harglale paistavad erinevad needused ikka väga meeldivat ning eriti meeldib talle oma romaanide peategelasi nendega "nakatada". Eks needused käivad ikka mööda inimesi ja mitte mööda kive-kände. Kuid Hargla loodud kangelased kannavad autori poolt nende õlgadele pandud koormat väsimatult ja hambad ristis edasi. Eks nad ole ka päris tugevast puust tehtud. 

PS: Küsimus suurele ringile: mis on parim eesti "klassikaline" fantaasiaromaan? Ma ei suutnud enam hästi oma kodust ulmekirjanduse riiulit silme ette manada ning kindlasti jäi ka ülalpool kirja pandud loetelust midagi olulist välja.

Andmed:

Indrek Hargla, Baiita needus, Varrak, 2001, lk 208

Linke netiilmast:

Norman Kuusiku arvustus Sirbis

Andres Mesikäpa arvustus Eesti Päevalehes

Tiit Tarlap - Lõhestusjoon (2012)

Olete kunagi mõelnud, milliseks oleks meie maailm ja ajalugu kujunenud, kui Christoph Kolumbusel poleks neelud käinud India köögi kulinaarsete hõrgutiste järele. Kui Euroopa oleks veel nii sajandi „pimedas“ keskajas kükitanud? Kui me poleks olnud mitte avastajad, vaid avastatavad? Tiit Tarlap on nende küsimuste üle pikalt juurelnud ning oma nägemused romaani „Lõhestusjoon“ lehekülgedele ka kirja pannud.

Teades ja tundes Tarlapi loomingut suhteliselt hästi ei olnud „Lõhestusjoones“ loodud alternatiivmaailm/-ajalugu/-universum eriliseks üllatuseks. Kui ühele tsivilisatsioonile (olgu see must, punane, valge, kollane või roheline) antakse väiksemgi tehnoloogiline eelis teiste ees, siis nad kasutavad seda otsekoheselt enese vägivaldseks kehtestamiseks. Punase rassi valitsetav alternatiivne maailm ja kirjutatud ajalugu ei ole kübetki vähem ega rohkem verisem, kui valge rassi „originaal versioon“. „Lõhestusjoone“ kiituseks tuleb öelda, et seekord on Tarlap suutnud hoiduda „inimkonna enesehävitusliku mantra“ kordamisest ning oma tõekspidamised põimida loomulikumalt faabula taustale. Kirjaniku sõnum jõuab lugejani, aga seekord mitte kriiskavas valjususes.

Tarlapi alternatiivses Euroopas eksisteerivad koos kaks rassi – võimukas punane ning hääbuv valge. Punase rass (mayad, incad, asteegid, irokeesid) on oma arengus välja jõudnud tööstusrevolutsioonilisse aurupunki ning valge rass (Põhjala Liit) on jäänud toppama feodaalsesse mõõga ja mantli aega. 

Teos koosnebki kahest muinasulme alažanrist – aurupunk ning mõõga ja mantli lood. Aurupungiliku punaste maailmaga on kahjuks jäädud poolele teele. Ootasin suure huviga autori originaalseid lahendusi/leiutisi/tehnoloogiaid punaste koloniseeritud Euroopast, kuid selle asemel sain lehekülgede viisi ülikooli ajalooteaduskonna loenguid meenutavaid pajatusi möödanikust ning tsipake ka usundilugu. 

Feodaalses Põhjala Liidus toimuv tegevustik ning ühiskond on Tarlapil tunduvalt paremini õnnestunud. Sotsiaalsed hierarhiad, võimusuhted, religioon, uue tehnoloogia sissetung, rassiline alaväärsuskompleks ning perifeeria äng olid usutavalt lahti kirjutatud. Kahju ainult, et tegevustikku rohkem ühest teatud lossitornist väljapoole ei viidud. 

„Lõhestusjoone“ puhul valdas mind mitut puhku tunne, nagu oleks üheksakümne alas käsipidur peale jäänud. Tegemist on küll vastuvaidlematult Tarlapi huvitavama ning originaalsema  romaaniideega, kuid kahjuks jääb seekord mõte keskpärase teostuse taha pidama (eriti romaani lõpplahenduse osas).

PS: Tahtsin lõpetuseks ära mainida kummalised kokkupuuted Tiit Tarlapi „Lõhestusjoone“ ning Indrek Hargla „Frenchi ja Koulu“ sarja vahel. Nendest teostest võiks kirjutada vägagi huvipakkuva võrdleva essee või isegi ülikooli lõputöö, kui neile juurde lisada veel kaks teist alternatiivset Eestit (Margus Sanglepa „Künkarahvas“ ja Paul Pajosi „Igipaha sekeldused Estomaanial“).

• Põhjala Liit vs. Maavalla Vaba Riik
• Üksiklane vs. French+Koulu (üks "Eestist", teine "Prantsusmaalt")
• Tarbatu vs. Tarbatu
• Nälgivate Jumalate Ordu vs. Dagoberdi Leegion
• Asko vs. Tabatu Suur Ohvrikivi

PPS: Ehk võtan selle töö ise ette! Peas hakkas kohe terve rida ulmelisi mõtteid ringi sibama. :)

Andmed:

Tiit Tarlap, Lõhestusjoon, Varrak, 2012, lk 576

Linke netiilmast:

"Lõhestusjoon" ELLU-s

Mart Juure arvustus Postimehes

Jüri Kallase arvustus Loomingus

Karl-Martin Sinijärve arvustus Maalehes

Jaan Martinsoni arvustus Õhtulehes