31 mai 2020

Heli Künnapas - Mälestusteta suvi I (2020)

Ühiskonnas aset leidvad muutused, murekohad ning uued suundumused leiavad varem või hiljem kajastust ka kirjanduses. Olen juba mitmest kohast kuulnud "suurt muret", et järgmise romaanivõistluse žürii peab hakkama vist kümneid käsikirju lugema, kus maailmas ja Eestis mingi viirus ringi möllamas. Eks see kirev ja kiiresti muutuv maailm ongi enamikule kirjanikele parimaks inspiratsiooniallikaks, millele toetudes oma lood paberile panna. Hoia lihtsalt silmad-kõrvad lahti ja lase sulepeal joosta.

Heli Künnapas on oma kõige värskemasse noorteromaani "Mälestusteta suvi" võtnud sisse meie ühiskonna valupunktidest keskkonnakaitse ja perevägivalla. Kuigi romaani keskseks liiniks on noorteromaanidele igiomaselt suhted, peod ja nendega kaasnevad draamad, siis eelpool mainitud kõrvalliinid annavad kindlasti sügavust juurde.

Keskkonnakaitse teema on võetud fookusesse just läbi noorte seas kasvava üldise probleemi teadvustamise näol ning toodud välja nende valmidust konkreetsetele tegudele asuma (antud romaanis küll lokaalsel tasandil). Natuke on ka noorte keskkonnakaitsjate üle ironiseerimist (cappucino-rohelised), kuid üldiselt igati tervitatav teematõstatus meie noortekirjanduses.

Romaanis teise kõrvalliinina sisse toodud perevägivalla temaatika vaatleb seda rasket ainest eelkõige kogetu mõjuna edasisele elule. Tegelikult oleks tahtnud, et autor oleks natuke rohkem kirjutanud vahetekstidena sisse Richardi kriipivaid mälupilte lapsepõlvest, mis oleks andnud veelgi selgema tausta noormehes pulbitsevale raevule ja suutmatusele/hirmule lähisuhteid luua/hoida. Kiidusõnad ka raamatu lõppu lisatud kontaktide eest, kuhu võib lähisuhtevägivalda kogenud inimene pöörduda.

Kuigi romaani viimasel paarikümnel leheküljel oli tunda tegevusliinide kiiruga kokkuvõtmist ning ka cliffhanger polnud minu meelest kõige õnnestunum, siis Brenda ja Richardi loo jätku jään ma igatahes ootama.

#suvelugemisega_algus_tehtud #maal_juhtub_nii_mõndagi #kolkaküla_romantika


Andmed:
Heli Künnapas, Mälestusteta suvi: 1. osa, Heli Kirjastus, 2020, lk 342

23 mai 2020

Juhan Viiding - Mina olin Jüri Üdi (1978)

järv

Meilt mõnda võeti ega võetud viimast.
Kord saame kõik.
Järv loorub lahti udu külmast piimast
ja ongi kõik.

Kõrv tabab kauge inimlooma hõike.
Ah sina seal.
Ei kuule täpselt. Ma ei jõua kõike
siin ilma peal.

***

veereva elu ragin
kõik ikka igavikku
puutrepi tuttav nagin
ma kohtan päkapikku
männimetsas homme
kell kolmveerand 12
ja meil on kena komme
suudelda teineteist
puude tüved on soojad
soe on päkapikk
kusagil on looja
miski on igavik


***

Ööliblikas, su tung on imeline.
Sealt (siit) pole tagasiteed.
Ööliblikas, su tund on imeline.
Siit (sealt) pole tagasiteed -
teispoolsused mõlemad need.

Nende klaaside taga on tuli,
on valguse algus ja lõpp.
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on Surma Tuba,
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!

Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta - su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see mida vajad.

Lambiklaasi kohale sooja
lendab vapustav sõnumitooja.
See on hommik. Meile ja mulle
tuleb aeg, et lennata tulle;
tuli surnuks puhuda ise
läbi elu nii imelise.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (seekord oli valikut äraütlemata raske teha). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)

Andmed:
Juhan Viiding, Mina olin Jüri Üdi, Eesti Raamat, 1978, lk 156

21 mai 2020

Mari Tarand - Ajapildi sees (2008)

Ei oskagi öelda, miks see raamat mul ilmumise ajal lugemata jäi. See sai ju ometi ostetud kohe ilmumise järel ning mäletan isegi tollast kõmu raamatu ümber, mis oli igati kiitev. Kuid millegi pärast jäi Mari Tarandi "Ajapildi sees" riiulisse seisma (ilmselt tuli ülikooli päevil lihtsalt kümneid artikleid ja sadu slaide uksest ja aknast lugemiseks peale) ja alles nüüd sain heita pilgu Juhan Viidingu ehk Jussi lapsepõlve.

Minu keskkooli aastate kolm kõige olulisemat luuleraamatut olid Paul Rummo koostatud antoloogia "Eesti luule 1637-1965", 1972. aastal välja antud pruunide kaantega eesti kirjanduse õpik X klassile (ema või onu kooliajast alles jäänud) ning Juhan Viidingu "Mina olin Jüri Üdi". Nende kolme raamatu põhjal (lisaks veel Vikerraadio luulesaated) tekkis minu luuleilm ja said paika lemmikud.

Kui too kirjanduse õpik oli tõesti lihtsalt üks igati praktiline raamat (joonitud ja märkmeid täis) ja Rummo antoloogia suurepärane luulelabürint, kus võis tunde ekselda, siis Viidingu luulekogul oli meie kodus omamoodi eriline ehk isegi pühalik staatus. Kuidagi olid selle luulekogu algsed kaaned kaduma läinud ja mu vend oli teinud sellele uued lumivalgest õhukesest papist kaaned. See raamat oli kuidagi eriliselt puhas ja ere me riiulis. Isegi käed pidid olema hoolikalt pestud enne raamatu kätte võtmist ja lugema asumist.

Nüüd peale Mari Tarandi mälestuste lugemist võtsin selle luulekogu taas ette ja lugesin läbi. Kaaned pole küll peale mitmeid kolimisi ja mööda läinud aastaid enam lumivalged, kuid luuletused nende kaante vahel on veelgi armsamaks muutunud ja hakanud uusi tähendusi omandama. Tänu Mari Tarandi suurepärasele raamatule said mitmed Juhani luuletused ehk natuke rohkem lukust lahti keeratud. Miski ütleb mu sees, et jään neid tekste lugema ja Juhani öeldu peale mõtlema siiski viimse rahu saabumiseni.


Andmed:
Mari Tarand, Ajapildi sees: Lapsepõlv Juhaniga, Ilmamaa, 2008, lk 276

Linke netiilmast:
Mart Juure arvustus Postimehes
Jaanus Kulli intervjuu autoriga Õhtulehes
Andres Laasiku arvustus Eesti Päevalehes
Jaan Kaplinski arvustus Eesti Ekspressis

12 mai 2020

Kaja Kann - Tänavatüdruk (2020)

Tartu üliõpilaselu on kujutatud meie kirjanduses juba aastakümneid ning ilmselt on sel teemal isegi mõni Tartu tudeng oma diplomitöö kirjutanud (meta!). Kahjuks Tallinna ülikoolide auditooriumid ja ühikad ei ole nõnda ohtralt ilukirjanduses figureerida saanud (TTÜ küll erinevates mälestusteostes sagedamini), kuigi ka siinsete ülikoolide koridorides liigub ringi legendaarseid õppejõude ja püüeldakse aina uute teadmiste poole.

Seda senist puudujääki leevendab just poelettidele jõudnud Kaja Kannu autobiograafiline romaan "Tänavatüdruk", mis räägib filosoofiaõpingutest Tallinna Ülikoolis. Tegemist on (enese)irooniat täis tagasivaatega ühe loovinimese hüppest tudengiellu, mis sai alguse juhuslikust silma jäänud kuulutusest. Romaan toob lugejani rea kummalisi ja muigama panevaid seiku TLÜ siniste toolidega koridoridest ning erinevatest loengutest ja seminaridest. Lõpuks ma ei oskagi öelda, mis mind rohkem naerma ajas - üliõpilaste pidevad vabandused ja täielik saamatus või õppejõudude pidev ohkamine stiilis "Kuidas te ikka veel aru ei saanud?!?". Tegelikult hakkas mõlemast osapoolest kahju - (teaduslikult mõttetuid) esseid vorpivatest tudengitest ja neid lugema pidavatest õppejõududest. Tundus, et palju targemaks ei saanud keegi. :)

Kõrvalliinina jookseb raamatust läbi ka vabakutselise etenduskunstniku/kriitiku tööd ja tegemised, kuid see osa teosest jääb natuke hõredaks ja oleks tegelikult täiesti eraldi romaani väärt tegevusliin. Eriti kui Kaja Kann kirjutaks selle loo lahti sarnase teravalt otsekohese tooniga, nagu ta "Tänavatüdruku"  puhul tegi (näiteks õppejõudude nimed on jäänud muutmata). Igatahes jään autori järgmist raamatut ootama, kuid seni otsin omale lugemiseks välja tema debüütteose "Eratee", kus peaks natuke parema pildi saama Kaja eneseotsingutest Pardimäel.


Andmed:
Kaja Kann, Tänavatüdruk, Varrak, 2020, lk 256

Linke netiilmast:
Inna Grünfeldti intervjuu autoriga Virumaa Teatajas
Johanna Rossi arvustus Sirbis
Sandra Müüri arvustus ERR-i kultuuriportaalis
Alvar Loogi arvustus Postimehes
Keiu Virro arvustus Eesti Päevalehes

07 mai 2020

Maarja Kangro - Minu auhinnad (2018)

Ikka on inimestele meeldinud kiigata neid huvitavate eluvaldkondade köögipoolele. Nagu ameeriklased ütlevad, siis inimesed tahavad ikka vahel teada "how sausage gets made". Isiklikult on mind kõige rohkem huvitanud teatrilava telgitagused ja spordisangarite rassimised treeninglaagrites. Kuid ilmselt olen siiski kõige enam lugenud just meie kirjanike töödest ja tegemistest. 

Uue võimaluse piiluda kirjanike ja ka erinevate auhinnažüriide tagatuppa annab Maarja Kangro "Minu auhinnad". Selles raamatu esimeses pooles räägib Kango talle omase mõnusa sarkasmi ja (enese)irooniaga enda võidetud auhindadest (tõlkevõistluse auhinnad, Tukla novelliauhinnad, Kulka aastapreemiad jne) ja oma tööst erinevates žüriides (näiteks Balti Assamblee auhinna žürii tegemised tunduvad seda raamatut lugedes ikka täieliku naljanumbrina). 

Raamatu teises pooles annab Kangro laiema ülevaate üldse kirjandusauhindade jagamise traditsioonidest, korioosumeist, statistikast ja suundumustest meil ja mujal. Minu jaoks oli see pool raamatust üllatuslikult isegi põnevam lugemine ning leidsin mitmeid välisautoreid, kelle loomingu vastu mul siiras huvi tekkis. Seetõttu soovitaksingi seda raamatut eelkõige neile, kes otsivad meie ja maailma kirjandusmaastikult avastamiseks uusi autoreid, ning muidugi neile, kes on meie koduse kirjanduseluga hästi kursis. Usun, et ühed leiavad omale tänu "Minu auhindadele" kindlasti mõne põneva raamatu lugemiseks ning teised saavad Kangroga mõnusalt kaasa muiata.


Andmed:
Maarja Kangro, Minu auhinnad, Nähtamatu Ahv, 2018, lk 336

Linke netiilmast:
Kaupo Meieli arvustus Sirbis
Peeter Helme arvustus Eesti Päevalehes
Leena Kurvet-Käosaare arvustus Keeles ja Kirjanduses
Alvar Loogi arvustus Postimehes
Peeter Sauteri arvustus ERR-i kultuuriportaalis

06 mai 2020

Ülestõusjad ja kodukäijad (2020)

Ilmselt on surma ja sellele järgneva mõtestamine  olnud üks inimkonnale iseloomulikumaid omadusi. Me oleme aastasadu tahtnud teada, mis tuleb PÄRAST ning kuidas seda on kõigi lubatud ja lubamatute vahenditega võimalik vältida (igavese elu võimalikkus või surnute ellu äratamine). Hirm TUNDMATUSE ees on lihtsalt liiga suur!

Indrek Hargla poolt koostatud kogumikus "Ülestõusjad ja kodukäijad" ongi kaksteist kodumaist kirjanikku hakanud nüüd teaduse, maagia kui ka maaväliste jõudude abil Surma ennast üle kavaldada. Lugeja saab rännata nii kaugesse tulevikku, kui planeetidevahelised kosmoselennud on juba võimalikud, kui ka madistada muinasjutulises (digi)maailmas koos Hallvanakese ja Ussikuningaga. Siin- ja sealpool surma piiri käiakse ikka korduvalt ära ning algselt võiduna tunduvad sündmused osutuvad alatihti surmast palju koletumateks alternatiivideks.

Selliste jutukogumike puhul on alati tekste, mis sind lugejana koheselt kaasa kisuvad ning loo lõppedes sooviksid kohe kätte võtta täispika romaani, et saaksid end sellele maailmale pikemalt pühenduda ("Karma võlg", "Hallvanake ja Ussikuningas"). Seejärel on tekstid, mis toimivadki lühijuttudena suurepäraselt ja annavad sulle lugejana ühe tervikliku elamuse ("Toonele tagasitulek", "Kõtse talu elajad"). Viimaseks leiab alati mõned lood, mille puhul tuleb juba mõni päev hiljem oma mälu värskendamiseks raamat uuesti kätte võtta ja natuke lehitseda, et isegi jutu üldine tegevustik meelde tuleks.  

"Ülestõusjate ja kodukäijate" puhul on esimesse kahte kategooriasse kuuluvate tekstide ülekaal valdav. Lisaks annab see kogumik vägagi ülevaatliku pildi meie praegusest ulmemaastikust (rõõmustav on naisautorite jätkuv esilekerkimine) ja sobib suurepäraselt esmaseks tutvumiseks meie eriilmeliste autoritega. Loodetavasti jätkab kirjastus Raudhammas ka järgmistel aastatel temaatiliste ulmeantoloogiate väljaandmist (eelnevalt ilmunud "Eestid, mida ei olnud" ja "Vinguv jalaluu"). Teemasid, mida ulme vallas "kaardistada" peaks jätkuma veel mitme kogumiku jagu.


PS: Marge Nelgi poolt illustreeritud raamatukaas on ilmselt minu viimaste aastate vaieldamatu lemmik. Lihtsalt lummavalt kaunis!


Andmed:
Indrek Hargla (koostaja), Ülestõusjad ja kodukäijad: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2020, lk 310

01 mai 2020

Kersti Kivirüüt - Deemonitaltsutajad (2019)

Nähes kaanel autori nime ja pealkirja "Deemonitaltsutajad" ootasin ikka hoopis teistsugust romaani. Kersti Kivirüüdi looming on ju alati olnud ikka rohkem või vähem ulme poole kaldu (olgu see noortele mõeldud "Okultismiklubi" lood või paar aastat tagasi ilmunud "Värav"), kuid ta on kätt proovinud ka põnevusromaanide vallas ("Tuulte linn" või "Mäng mõisa peale").

Kuigi "Deemonitaltsutajaid" võib rahuliku südamega just kahe viimasega ühte ritta panna ja seda natuke naiivse põnevusromaanina lugeda, siis tegelikult on (vist) tegemist hoopis ühe üpris sarkastilise satiiriga ühe kohaliku omavalitsuse (Kambja ja Ülenurme valdade sundliitmise järel tekkinud ühendvalla) ning laiemalt meie koduse poliitmaastiku kohta.

Kohati tundub raamat lihtsalt mingi isikliku arveteõiendamisena ja isegi mitte eriti varjatud viisil. Eeldan, et kohalikud elanikud leiavad romaani tegelastele mitmeid prototüüpe enda valla elanike seast. Kohati tundus lugu ikka päris absurdseks minevat (kõik seoses ususekti ja kriminaalse jõuguga), kuid samas usun, et romaanis vägagi värvikalt kirjeldatud minister Mäggeri (Janek Mäggi) külaskäiku Kambjasse ja rahvakoosoleku vaimset "taset" ei ole autor (kahjuks) ise pidanud välja mõtlema.

Ajaviiteromaanina isegi soovitan "Deemonitaltsutajad" paariks õhtuks kätte võtta. Lugu läheb kiiresti ja lõpuks hakkad isegi mõtlema, kui tõenäolised on mõned romaanis välja pakutud arengud meie riigis. Kas tõesti piisab mõnest üksikust korrumpeerunud ametnikust, et terve piirkonna elu põrguks muuta? Eks demokraatia vitsad peksavad iseend kõige valusamini.


Andmed:
Kersti Kivirüüt, Deemonitaltsutajad, Tänapäev, 2019, lk 222