27 oktoober 2023

Karl Ristikivi - Inimese teekond ja muu luule (1972/2023)

***

Ma veel ei teadnud, et see oli patt,
kui teada sain, oli hilja,
sest hea ja kurja tundmise puust
ma sõin liig küpse vilja.

Kõik oli nii kevadvärske ja noor
kui kaste su kulmukaarel -
kuni teadmise päikeses kolletas kõik
mu üksinduse saarel.

Mu pilk ainult korraks surus su kätt,
ja sellest küllalt jatkus.
Ühel päeval üks ingel või paha vaim
mu tunnetelt tiivad katkus.

Ja nüüd, kui vari su noorusest
mulle tuttavalt pilgutab silma,
tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain,
olen alati olnud ilma.


***

Kuid lõpuks - kas see polnud kogu aja
muud midagi kui varjupilt ja kaja?
Kas siiski, kui mu kõrval olid sina,
muu polnud tõeline kui valge lina?

Ja sinu kiirgus, soe kui kevadtuule
õrn puhang, mis mind riivas, ainult luule
ja lapsik pimesikku mängiv tuju,
üks igatsus, mis otsib oma kuju?

Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks,
me unenäoski ei saa päris vabaks,
ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja,
et oma loodud lõkkest ei saa sooja.

Jääb ainult tänumeelne alandlikkus
nii vastu võtta nagu suurim rikkus
kõik varjud, helgid, puhang suvesooja,
ja käia, kuni päike läheb looja.


***

                 Sing me a song of a lad that is gone,
                 say, could that lad be I?

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle ja leiad põhjuse see luulekogu kätte võtta?

PPS:
Minu jaoks on Karl Ristikivi ainsaks jäänud luulekogu olnud aastaid üheks olulisemaks raamatuks. Need tekstid läksid mulle väga hinge juba pea kakskümmend aastat tagasi, kui neid esmakordselt lugesin (ja mitmed innuga ka pähe õppisin), ning mõju on endiselt sama. Täpselt ei oskagi öelda, miks see on nõnda (näiteks Heiti Talviku luulega on sama lugu). Aga luule puhul polegi see küsimus tegelikult üldse oluline. Kui kõnetab, siis sellest piisab.

PPPS: 
Sel aastal EKSA poolt välja antud kordustrükis on juurde lisatud ka apokriivalised tekstid (näiteks luuletused Ristikivi romaanidest), kuid eriti kiidan Jaan Unduski eessõna ja Janika Kronbergi järelsõna. Puhtalt nende pärast tasub kaaluda raamaturiiulis olemas oleva "Inimese teekonna" vanema trüki välja vahetamist (esmatrükki muidugi mitte).


Andmed:
Karl Ristikivi, Inimese teekond ja muu luule, EKSA, 2023, lk 240

20 oktoober 2023

Jana Maasik - Kummituste peatänav (2023)

Ilmselt oleks "Kummituste peatänavat" veel parem olnud lugeda 2. novembri õhtul, kui mööda Eestimaad on ringi käimas tavapärasest suurem hulk hingi, kummitusi ja tondikesi, kuid oktoobrikuu lõpu pime ja tuuline sügisõhtu sobis samuti, et kohtuda mõnedega nende seast. 

Jana Maasiku raamatu traagiline algus võib mõnd lugejat alguses ära kohutada (ehk isegi pigem mõne noore lugeja vanemat, kes eeldab, et lasteraamatutes me surma teemadel ei räägi), kuid loodan, et mitte nõnda palju, et raamat pooleli jätta. Tegelikult on surma, leina ja leppimise teemat autori poolt meisterlikult ja austusega kajastatud (sarnasel teemal tuleb meelde Triinu Laane veel noorematele lugejatele mõeldud raamat "Luukere Juhani juhtumised") ning annab, muidu väga seikluslikult ja hoogsalt kulgevale loole, vajalikku sügavust juurde.

Nõnda ongi "Kummituste peatänaval" olemas väga paljud heale lasteraamatule omased tunnused: põnev lugu, sümpaatsed tegelased, sügavam mõte, natuke õpetlikku sisu (Tallinna ajalugu, rahvapärimus) ja kaunis kujundus (minu arvates sobisid Urmas Viigi illustratsioonid antud raamatule suurepäraselt). Ma nuriseks ainult keelekasutuse kallal, mis minu arvates oli kohati sihtgrupile mõeldes liiga keeruline (näiteks sõna "makulatuur" küll nüüd kaheteistaastased ei kasuta). Kuid keelelist väljakutset on muidugi ka vaja! Kuidas muidu noore lugeja sõnavara areneks. Eks ikka häid raamatuid lugedes, mis kindlasti "Kummituste peatänav" ka on.


Andmed:
Jana Maasik, Kummituste peatänav: Võtme mõistatus, Varrak, 2023, lk 208

18 oktoober 2023

Mihkel Mutt - Liblikas, kes lendas liiga lähedale (2023)

Kui olin lõpetanud Mihkel Muti kirjutatud raamatu "Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg", võtsin lahti oma loetud raamatute faili, et vaadata, mis mul aastate jooksul on Undist loetud. Failis olnud nimekirja süüvides nägin, et olin läbi lugenud just Undi kahte esimesse loominguperioodi jäänud teosed (Muti jaotuse järgi hõbeajastu kuuekümnendatel ja kuldajastu seitsmekümnendatel aastatel).

Mäletan, et  keskkooli ajal ja ülikooli esimestel aastatel sai väga süstemaatiliselt loetud eesti kirjanike loomingut (jutti kogu Ristikivi looming, järgmiseks kogu Kross jne), aga Unt jäi pooleli. Mutt ütleb samuti oma raamatus, et Undi looming võib kohati nooremal lugejal hinge kinni lüüa. Ilmselt juhtus see ka minuga. Aga nüüd tuleb tõdeda, eriti tänu Muti enda mõnusalt paksule raamatule, et olen juba rohkem lugenud Undist kui Unti ennast. 

Tänu Muti raamatule on siiski plaan ka mõnedele Undi hilisemale romaanile oma võimalus anda. Samas tunnen sisimas, et Unt ei ole ega vist ka saa "minu kirjanikuks". Kuid samas Muti raamatut lugedes oli mu kõige kurvem tõdemus, et suure tõenäosusega oleks Unt olnud "minu lavastaja". Kogu see mängulisus, vihjelisus ja olukordade/(soo)rollide pea peale pööramine. Tuled teatrist kaaslasega teatrist välja ja terve kodutee saate arutada/tõlgendada et huvitav, mis lavastaja küll selle või teise vihjega mõtles. Unt ise turtsub vaikselt teatri puhvetis naerda ja nendib, et vähemalt polnud publikul igav.

Aga kahjuks avastasin teatri võlumaailma enda jaoks just siis, kui Undi teatri- ja elutee oli lõppemas, ja nõnda ei ole ühtki tema lavastust näinud (mäletan veel "Aida" ümber olnud melu ja Üllar Saaremäed "Suvekooli" reklaamklipis kirvega puid lõhkumas). ERRi arhiivis on küll õnneks terve hulk Undi lavastusi järelvaadatavad (eriti Noorsooteatri aegsed tööd), kuid televiisorist teatrit pole me pea kunagi vaadata suutnud (Nüganeni "Armastus kolme apelsini vastu" on üks suur erand).

Mutt nendib raamatu lõpus, et selle kirjutamise üheks eesmärgiks võiks olla värskendada meie kõigi ühismälu Undist kõige avaramas mõttes, et ka uuemad põlvkonnad mõistaksid, kellega oli tegemist. Samuti annab see uutele lugejatele kätte terve kimbu võtmeid, mille abil on Undi loomingut võimalik enda jaoks avastada ja mõtestada. Mälu ja mäletamine on meie väikesele kultuuriruumile ääretult oluline, nii tuleb teha suur kummardus Mihkel Mutile, et ta sellise suure töö ette võttis ning oma sõpra, kolleegi ja laiemalt üht tervet põlvkonda portreteeris. Ning nõnda pole see raamat kindlasti lugejatele mitte hüvastijätt, vaid esma- või taaskohtumine Matiga. Seega: "Tere, kollane kass!"


PS: Kõige väiksem nurin nurinate seas - raamatu lõpus oleks võinud olla Mati Undi teoste ja lavastuste loetelu. Tean, et "Undi-juttude" lõpus selline nimekiri juba oli, aga topelt ei kärise.


Andmed:
Mihkel Mutt, Liblikas, kes lendas liiga lähedale: Mati Unt ja tema aeg, Fabian, 2023, lk 472

Linke netiilmast:
Jaanus Kulli artikel Õhtulehes
Teet Korsteni arvustus Postimehes

14 oktoober 2023

Ulrika Kelk-Pedersen - Kassikuld (2023)

Ulrika seikluste kohta ühes "eliitkoolis" tahaks kasutada meie filmiklassika üht kuulsamat tsitaati: "Einoh, kui Te nüüd nalja ei tee, siis on see küll päris kena nali." Aga kahjuks tean, et kui ma loeks raamatust "Kassikuld" nii mõnegi lõigu või peatüki ette, siis mitmed mu kunagised kursakaaslased või hilisemad kolleegid ütleks kohe, et see on ju nende elust maha kirjutatud stseen. 

Muidugi on autor keeranud kunstilise võttena paar (mõnes kohas ehk isegi paarkümmend) vinti mõnuga peale ning ka raamatututvustus ütleb selgelt, et tegemist on paroodiaga. Aga samas tuleb endale tunnistada, et oma õpetajakarjääri jooksul olen tegelikult kuulnud veel ajuvabamaid lugusid meie haridusasutustes toimuvast ja inimestest, kes neid juhivad (kummalisel kombel on need peaasjalikult puudutanud just "eliitkoole" ja Ida-Virumaa koole).

Kahjuks piirdus"Kassikulla" kui raamatu väärtus minu jaoks peaasjalikult mõne naeruturtsatuse ja hinge tekkinud tänutundega, et mul on õnnestunud koolides töötada kõik need aastad nõnda toredate ja toetavate kolleegide keskel. Mõni päev enne esimese veerandi lõppu ja keset suuri sügistorme oli see tõele au andes täiesti piisav, mis Ulrika seiklustest kaasa võtta.


Andmed:
Ulrika Kelk-Pedersen, Kassikuld. Ühe õpetajanna seiklused eliitkoolis, 2023, Eesti Raamat, lk 208 

05 oktoober 2023

Katariina Libe - Selena Kuu Nukumeistrite saarel (2023)

Ma olen aastate jooksul külastanud nii noortele võluritele, ükssarvikuratsuritele kui ka lihtsalt "erilistele" mõeldud koole. Nüüd oli mul võimalus ühel kaugel lõunamere saarel külastada nukumeistritele mõeldud kooli. Tuleb tõdeda, et ega see eelpool mainitutest palju erinenud. 

Õppeaasta alguses tulevad õpilased ligemalt ja kaugemalt kokku, et oma ala parimatelt teadmisi ja oskusi omandada ning ise aastatega õpipoisist meistriks sirguda. Nende seas on alati neid, kes alles eile kuulsid, et on olemas mingi nukumeistrite maailm, ning neid, kes üles kasvanud teadmises, et see saab olema nende teekond.

Muidugi on kuskil varjudes ringi hiiliv tume salapärane jõud, kes tahab valitsevat olukorda pea peale pöörata. Kuna sellest ohust avalikult ei räägita, siis hakkavad muidugi essakad seda isepäi uurima ja saladusi paljastama.

Ehk kokkuvõttes ei õppinud ma nukumeistrite koolis töövarjuna ringi liikudes eriti midagi uut, aga see ei tähenda, et mul ei olnud põnev. Ütleks isegi, et kohati oli kogu see nukundus üpris kõhe. Kindlasti mõne aasta pärast ei ütleks võimalusest ära, kui pakutaks vaatlema minna natuke vanema kooliaste tegemisi seal kaugel saarel asuvas koolis. Kuigi Erasmuse poole pole vast mõtet selle sooviga pöördud. :) 


Andmed:
Katariina Libe, Selena Kuu Nukumeistrite saarel, Varrak, 2023, lk 190