Berit Sootak - Hõberebane (2023)

"Hõberebasega" jõuab Berit Sootaki "Hingelinnu saaga" ehk kodumaine X-meeste lugu lõpule. Mirtelist sai Säde, Sädest Viimane Hingelind ja Viimasest Hingelinnust ... . Seda ma muidugi öelda enam ei saa. Lugejal tuleb endal taas ette võtta tee Veriorale ja Marimetsa, kuid soovitan läbi hüpata ka Musta Marduse nimelisest kõrtsist Tartus. Kuid olge valmis, et viimase ukselt saadetakse teid pikema jututa tagasi. Kõik pole lihtsalt piisavalt "erilised", et sisse pääseda.

Sarja kolmandaks osaks on autoril juba oma maailm loodud ja seal kehtivad reeglid paika pandud. Nõnda jääbki viimase raamatu ülesandeks lugejale võimalikult põnevat lugu pakkuda. Sellega saab "Hõberebane" ka üldjoontes hakkama. Kindlasti aitab siinjuures väga kaasa tegelaskonna, tegevusaja- ja ruumi kontsentreeritus.

"Hingelinnu saaga"

Muidugi on lisaks pealiinile (Marimetsa kliinikust levima hakanud uus haigus, mis röövib erilistelt nende võimed) ka mitu olulist kõrvaliini (narkokaubandus, suhtedraamad, Säde vaimne tervis), kuid see kõik on lugedes hallatav. Kordagi ei pidanud hakkama lehti lappama või endale meelde tuletama, et kes see tegelane nüüd oli või mis nad nüüd sinna Elvasse ära kaotasid. Lisaks tahaks ära märkida vaimukalt lahti kirjutatud Säde ja Susi vahelise partnerluse Eesti Eriliste Eriüksuse noorte agentidena. Kui Säde-Kauri-Kiili liin täitis noorteromaanidele vajalikku armukolmnurga ülesannet, siis Säde ja Susi omavaheline lõõpimine ja seltsimehelikkus tõi kohati üpris tumedatesse toonidesse kiskuvasse loosse ka paraja annuse huumorit.

Tuleb tõdeda, et "Hingelinnu saagaga" jäin kokkuvõttes üpris rahule. Muidugi on sarjal omad kitsaskohad ja mitmed noorele autorile tüüpilised konarused (näiteks soov korraga kõik ühtede kaante vahele ära mahutada). Üldiselt ma (kohati väga) noorte eesti autorite poolt kirjutatud ning noortele suunatud ulmesarjade puhul esimesest osast kaugemale ei jõuagi. Nende keskmisest tasemest kõrgub "Hingelinnu saaga" ikka mäekõrguselt üle. Nii loodangi, et Säde ja teiste eriliste lugu ei jää viimaseks Berit Sootaki jutustatud looks (mis eelmainitud sarnaste autorite puhul üldiselt juhtub), vaid mu raamaturiiulisse jõuab tulevikus veel mõnigi teine sama autorinime kandev raamat.

Andmed:

Berit Sootak, Hõberebane, Raudhammas, 2023, lk 476

Laura Evisalu - Oodates Norra kuningat (2023)

Paljudel meie seast on olnud lähedane inimene, kelle puhul oled tahtnud teda tugevasti raputada ja küsida: "Miks sa selle inimesega (ikka veel) koos oled? Kas sa ei näe, kuidas ta sinuga käitub?" Kuid nende silmad ei suuda seda näha. Hirm, ebakindlus ja ka mugavus on nende silmad kaega katnud. Kõiges ebameeldivas, mis nende suhet puudutab, on nad "ise süüdi" ning veel vabandavad ka, kui nende "kallis teine pool" häält tõstab või hullemal juhul rusikatega vehib.

Sellises katkises suhtes on ka Laura Evisalu uue noorteromaani Hele. Muidugi algab kõik kenasti. Armutakse, jalutatakse käest kinni, unistatakse ühisest tulevikust. Kuid õige pea hakkavad noorte suhtes tooni võtma Ivo passiiv-agressiivsed torked neiu välimuse, huvide või sõprade kohta, noormehe pidevad hilinemised/kadumised/kokkulepete eiramised ning soov kontrollida Hele tegemisi. Ning seda kõike näha kannataja vaatenurgast, kes püüab igas olukorras poisis head näha, teda välja vabandada või iseenda käitumises süüd leida, on tõesti valus. Ma ei suutnud mitmel korral raamatu lugemist lõpetada, sest tahtsin teada, kas Ivo saab järgmises peatükis lõpuks sellise sitaga hakkama, et Helel ei jää muud üle, kui poiss maha jätta. Aga sellest nõiaringist ei ole kahjuks nii lihtne välja astuda.

Kui Hele-sugune tüdruk oleks olnud 17-aastase minu sõber ning ma oleks sattunud mõne selle raamatu situatsiooni tunnistajaks, kus Ivo oli taas täielik mölakas, siis ma oleks lihtsalt poisile vastu hambaid andnud. See oleks muidugi tähendanud meie sõpruse lõppu, sest Hele oleks 99% tõenäosusega leidnud vabanduse, miks Ivo sel hetkel nõnda käitus ja kogu süü üldse enda omaks tunnistanud. Aga äkki oleks juhtunud see ebatõenäoline 1% ja tüdruk oleks aru saanud, et nõnda edasi ei saa ja ta on palju paremat väärt. Seda minu jaoks natuke liiga emotsionaalset mõtet ümber sõnastades, siis ma pole ammu mõne noorteromaani puhul peategelasele nõnda kaasa elanud. Ma tõesti tahtsin teada, mis Helest saab! Ja kui see mulle juba nõnda korda läks, siis tahaks loota, et raamatu sihtgrupi poolehoiu võidab see kindlasti. 

Andmed:

Laura Evisalu, Oodates Norra kuningat, Varrak, 2023, lk 366

Ene Sepp - Sügis, hobused ja vabadus (2023)

Noortekirjanduses püsis pikka aega jaotus poiste- ja tüdrukuteraamatud, millest nüüdseks on peaasjalikult loobutud ning liigutud vanuselise jaotuse manu. Kuid meie enda noortekirjanduses on eraldi tekkinud väike, kuid vägagi elujõuline alajaotus - raamatud "hobusehulludele". 

Selle sihtgrupi on oma südameasjaks võtnud Marian Suitso ning Ene Sepp, kes on oma noorteromaanide tegevuse viinud klassikalisest kodu-kool-kodu teljelt hoopis talli ja koplisse. Neist raamatutest saavad noored ratsahuvilised lugeda oma lemmikspordist, kuid ka noorteraamatule nõnda omastest esimestest armumistest, suurtest solvumistest ja tõelisest sõprusest. 

Mul on olnud peaaegu igas klassis paar ratsaspordiga tegelevat õpilast ning nende kahe eelpool mainitud autori raamatud on lugemissoovituste jagamise mulle väga lihtsaks teinud. Õpilaste tagasiside on olnud ka positiivne, sest loetuga saavad nad väga kergelt samastuda ja üldiselt on iseseisvalt jätkatud nende väikeste sarjade järgmiste osade lugemisega. Kuid nüüd ootaks meie kirjanikelt raamatuid ka noortele "kergejõustiku-, kossu- ja jalkahulludele", kelle seas on ka omajagu "raamatuhulle".

Andmed:

Ene Sepp, Sügis, hobused ja vabadus, Eesti Raamat, 2023, lk 232

Evelin Alliksaar & Silja Kerge - Rääkimine hõbe, vaikimine kuld (2022)

Mõnikord mõjutab sinu lugemiselamust eelmine raamat, mis just eelnevalt loetud sai (laiemas pildis mõjutavad muidugi kõik sinu eelnevate lugemiselamuste summa kõiki järgmisi). Kontrast on nõnda suur, et mulje järgmisest raamatust on lihtsalt mitu pügalat kõrgem või madalam. 

Minuga juhtus nõnda Reeli Reinausi viimase raamatu ("Rahel, Andurs ja ajaaugud") ning sellele kohe otsa loetud Evelin Alliksaare ja Silja Kerge kahesse kirjutatud noorteromaaniga. Pärast Raheli ja Andersiga tutvumist, sattusid mu teele Birgit ja ta kaks klassivenda, mis oli ikka natukeseks ajaks paras šokk. Mul oli tunne, et olen sattunud mõnda Reinausi romaanis mainitud ajaauku ning läinud 10-12 aastat tagasi, kui "Rääkimine hõbe, vaikimine kuld" tüüpi raamatud meie noorsookirjanduses valdavad olid. 

Mõni põhiline probleem oli tegelikult see, et kõik kesksed ja väga paljud kõrvaltegelased olid lihtsalt nõnda ebameeldivad inimestena (raamatus käsitletud teemad olid samas olulised ja ka noori lugejaid huvitavad - narkootikumid, surm, lein). Üks Birgiti klassivendadest jättis mulje, et sinust saab 99% tulevikus mees, kes hakkab regulaarselt oma pere suhtes vaimset ja füüsilist vägivalda kasutama. Ja Birgit ise! Umbes poole raamatu peal oli koht, kus Birgit soovib järsku oma muresid ühe narkolaksuga unustada. Kuna tal pole piisavalt raha, siis ta on nõus 130 eurose (!!!) puudujäägi tõttu oma keha müüma. Eelnevate peatükkide jooksul pole mainitud, et Birgitil oleks sõltuvusega probleeme (ja veel nõnda tõsiseid), ning järgnevatel lehekülgedel ei tõsta see sõltuvus temas kordagi pead. See oli koht, kus ma mõtlesin, et kas olin lugedes mõne peatüki vahele jätnud. Nõnda ebareaalne ja põhjendamata tundus see tüdruku otsus.

Samas on tekst kirja pandud väga kergesti loetavas stiilis (pluss oli ka noorte omavaheline keelekasutus) ning tempo ja salapära oli kohe algusest peale olemas (ikkagi kirjastuse Tänapäev krimiromaanide konkursil ära märgitud tekst). Suurepärane "konks" just noortele lugejatele on romaani struktuur (päevadeks jaotatud suhteliselt lühikesed peatükid), mis tekitab tunde, et loeks ühe peatüki veel ja siis ühe veel ja ... Ja õhtuks oligi raamat loetud. Kuid minu jaoks kallutasid ebasümpaatne tegelaskond ja eriti noorte klišeelikud "rumalused" (ehk ka Reinausi romaanist saadud värske elamus) lõpuks kaalukausid nõnda, et lugemiselamusele jäi mõrk maitse juurde.

Andmed:

Evelin Alliksaar & Silja Kerge, Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, Tänapäev, 2022, lk 208

Reeli Reinaus - Rahel, Anders ja ajaaugud (2021)

"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" ning "Rahel, Anders ja ajaaugud" on selge tõestus, et Reeli Reinaus on saavutanud kirjanikuna uue taseme. Ja ma usun, et teda võib praegu julgelt meie noortekirjanduse säravamaks täheks nimetada.

Samuti on need teosed väga heaks näiteks sellest, et vähem on rohkem. Kadunud on "liigliha", mis oli Reinausi esimestele romaanidele eriti omane (palju tegevusliine, suur tegelaskond, liiga kiire tempo), ja alles on jäänud see, mis teeb ühest heast noorteromaanist suurepärase noorteromaani. Üks keskne müstiline/ulmeline motiiv (Nõidama koopa pärimus ja lood), üks keskne hingevalu (vanemate lahutamise mõju Rahelile), õigesti valitud tempo (lugu ei torma ega veni) ning peategelasteks sümpaatsed ja empaatiavõimega noored inimesed, kelle elu ei juhi möllavad hormoonid, vaid oskus oma peaga mõelda ja otsuseid teha.

Loodan, et see uus tase muutubki Reinausi järgmiste teoste uueks normaalsuseks, sest need on suurepärased "võtmed", mis aitavad noori lugejaid avada uksi kodukandi pärimuse, ulmekirjanduse ja laiemalt lugemise juurde. Kui salapäraseid koopaid muidugi päris omapead avastama ei maksa minna.  Satud seal mõne koobas oma koduks pidava metsloomaga kokku või veel hullem, leiadki mõne ajaaugu, mis viib su aastasse 1995, kui meeste vöökotid olid "lahedad". Kellel sellist hingetraumat veel vaja! :)

PS: Kui raamatukaanel on kirjas illustraatori nimi võrdselt  kirjaniku nimega, siis see on partnerlus, mida on tõeline rõõm näha.

Andmed:

Reeli Reinaus, Rahel, Anders ja ajaaugud, Ronk Ronk, 2021, lk 176

Mairi Laurik - On aeg! (2021)

Mairi Lauriku romaani "Mina olen Surm" olen viimaste aastate jooksul korduvalt ja edukalt soovitanud õpilastele, kellel käsil põhikooli viimased klassid. Nad on raamatule alati andnud positiivset tagasisidet ja seda ka ise klassikaaslastele soovitanud. Teadsin juba tükk aega, et Laurik on Roometi loole ka järje kirjutanud ning mul oli see aina pikemaks kasvavas "lugeda vajavate raamatute" nimekirjas olemas, kuid lugemiseni jõudsin alles nüüd. 

Kui esimeses osas saime tuttavaks Roometi ning tema võimega näha inimeste elukellasid (taustal ka suhted koolis ja armumine Meritisse), siis teises osas keskendub suures osas Roometi-suguste ehk Surmade võrgustiku tausta ja maailma avamisele (natuke tähelepanu saab ka Roometi perekond ja suhe Meritiga). Roomet tutvub teiste omasugustega ja kistakse peagi ka ühte natuke segaseks ja kaugeks jäävasse rahvusvahelisi mõõtmeid võtvasse mõrvamüsteeriumisse, mis peaks olema romaani põnevamaks sündmuseks, kuid kahjuks seda rolli välja ei mängi (esimeses osas toimunud kallaletung Meritile oli tunduvalt parema pingega kirjutatud).

"On aeg!" jätab pigem sellise vaheetapi mulje, mis on mõnes mõttes vajalik enne (eeldatavasti ilmuvat) kolmandat osa, et aidata paremini mõista kõiki neid Surmade keelde, kohustusi ja eripärasid. Samuti laoti siin raamatus (taas eeldatavasti) vundament sellele "suuremale kurjusele", mis oma esimest palet näitas, kuid see oleks pidanud olema natuke selgepiirilisem ja panema selgelt ootama järge. Nõnda soovitangi seda osa lugeda neil, kellele esimene osa väga-väga meeldis. Teistele ütleks, et oodake ehk kolmas osa ära ja siis lugege mõlemad juba ühe korraga.

Andmed:

Mairi Laurik, On aeg!, Tänapäev, 2021, lk 168

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris

Heli Künnapas - Mälestusteta suvi II (2022)

"Mälestusteta suve" teine osa jätkab üldjoontes täpselt samade teemade ja tegelasringiga, kus esimene osa lõppes. Ehk kõige suurem muutus on tegelikult see, et tegevus on sel korral palju pikema ajaperioodi peale jaotunud, kuid suvi naljakal kombel sinna sisse ei mahu.

Künnapas on võtnud luubi alla samad teemat, mis esimeses osas: noortevahelised (armu)suhted, keskkonnakaitse ning lähisuhtevägivald. Kuid kõik kolm teemat on sel korral natuke teise fookusega ja kindlasti ei korda romaan üks ühele eelmist osa. 

Suhete osas on keskseks küsimuseks pärast suhte purunemist oma eluga edasi minemise võimalikud variandid ja noore inimese suutlikus/suutmatus tugevate tunnetega toime tulla. Kui esimeses osas oli keskkonnakaitse teema väga lokaalne, siis sel proovitakse inimeste teadlikust tõsta ja käitumismustreid muuta juba riiklikul tasandil (jätkuval olen väga rõõmus, et see teema on leidnud oma tee ka noorteromaanidesse). Kõige rohkem kiidusõnu on aga väärt koduvägivalla temaatika käsitlemine. Künnapas vaatleb, kuidas ja kas on aastaid vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatanud noor inimene võimeline kogu selle taaga juures täiskasvanuna normaalset elu elama. Kui palju just noorema saadud hingehaavad meie tulevikku ja järgnevaid suhteid varjutavad? Õnneks näitab autor võimalikke pääseteid, kuidas end mitte kaotada minevikuvarjudele ja sellest nõiaringist ka teisi välja tuua.

"Mälestusteta suvi" on ju kokkuvõttes üks täiesti tavaline noortekas ja ei ütle, et see ka teiste omasuguste hulgas kuidagi eriliselt silma paistaks. Kuid teoses leitud tasakaal ajatute ja praegusel hetkel noortele oluliste teemade vahel on vast peamiseks põhjuseks, miks seda noorele lugejale suveraamatuks soovitada.

Andmed:

Heli Künnapas, Mälestusteta suvi: 2. osa, Heli Kirjastus, 2022, lk 344

Kaia Raudsepp - Kui ainult (2022)

Sel nädalal sattusime koolis kolleegiga arutama populaarsete teemade üle tänapäeva "klassikalises" noortekirjanduses (ühe kooliõpilase eluraskustega võitlemise ja eneseleidmise lugu). Tõdesime, et väga paljud raamatud, mida olema viimastel aastatel lugenud, on ikka üpris tumedates toonides. Näiteks tundub et, koolikiusamise kujutamine on muutunud pigem "kõrvalnähtuseks" muude noort peategelasest rõhuvate probleemide kõrval. 

Meie vestluse ajendiks oli Kaia Raudsepa värske noorteromaan "Kui ainult", milles autor kujutab aasta vältel 18-aastase Helena võitlusi leina, enesesüüdistuste ja küsimusega "MIKS?!?" peale traagilist autoõnnetust, milles hukkus ta parim sõbranna. Arutasime kolleegiga, kui lihtsalt noored lugejad kõigi nende raskete teemadega suudavad samastuda või otsivad nad raamatutest hoopis pääsu nende eest. Kuigi kirjanike poolt taolistesse raamatutesse sisse pandud probleemid ja temaatikad on elulised, siis nad kujutavad ju ikkagi suhteliselt erandlikke situatsioone, millega suur osa noori inimesi loodetavasti ei pea kokku puutuma mujal, kui just nimelt raamatukaante vahel.

Ütlen ausalt, et endalgi oli kohati päris raske lugeda Helena nõiaringi kinni jäänud mõtteid ja tundeid, kuigi olen aastaid tagasi kõrvalt näinud natuke sarnast juhtumit. Tekkis soov sarnaselt Mirjamile Raudsepa raamatus raputada Helenat ja karjuda: "Sina oled ju elus! Miks sa sellest aru ei saa ja edasi ei suuda minna?" Kuid eks siin tuleb tõdeda sama asja, mida me ka sel nädalal koolis arutades tegime - meie, kes pole neid olukordi ise kogenud (kliiniline depressioon, söömishäired, sügav lein), ei suuda kunagi lõpuni mõista nende inimeste sees olevaid tundeid. Meie ülesandeks on lihtsalt proovida neid enda kõrval märgata, mõista ja neile toeks olla. Et selle ülesandega paremini hakkama saada, on raamatud nagu "Kui ainult" kindlasti suureks abiks.

PS: Selliste raamatute lõpus või tagakaanel peaks olema tekstilõik, kus oleks kirjas erinevad võimalused abi saamiseks leinaga toime tulemiseks (nõuandetelefon või veebilehe aadress).

Andmed:

Kaia Raudsepp, Kui ainult, Varrak, 2022, lk 232

Maniakkide Tänav - Viivuranna Online (2021)

"Viivuranna Online" tõi mulle kohe meelde koroonaperioodi alguse, kui kõik koolid olid juba paar kuud distantsõppel, ja üks õhtu hakkasin oma üheksanda klassi poistega mängima netis üht vana arvutimängu (Smokin' Guns), kus suhteliselt kandilised kauboid ajasid üksteist mööda linna revolvritega taga. Lisaks mängulustile oli nende sessioonide peamiseks eesmärgiks lihtsalt õpilaste omavaheline suhtlemine, mis oli uues olukorras järsku kokku kuivanud. Oleks meil olnud Maniakkide Tänava noortekas kirjeldatud virtuaalreaalsuse võimalused, siis oleks need koroonakuud mentaalselt palju kergemalt ja kiiremini möödunud. 

Kui Heli Künnapas ja Lille Roomets panid mõned kuud tagasi Viivuranna gümnaasiumi noored kõiksugu suhtedraamade keskele, siis Maniakkide Tänav viib nad hoopistükkis virtuaalsesse Eesti Wabariiki, kus noored peavad hakkama (liba)kommunistidega madistama. Kuulid vihisevad, pead lendavad ning veri voolab ojadena. Autori käekiri on selgelt äratuntav, kuid siiski natuke nooremale lugejale sobivamaks tuunitud. Kui tuua filmimaailmast võrdlus, siis Maniakkide Tänava tekstidele üliomane R reiting on sel korral muudetud PG-13. 

Samas tundub, et raamatu maht pani autori mänguruumile kergelt piirid peale, sest tema teisi tekste teades, siis oleks ta kindlasti veel tahtnud seal väikelinnas nende kommunistidega mütata ja natuke granaate loopida. Kuid noortele küberpunki ja ulmet tutvustava tekstina on "Viivuranna Online" väga pull tekst, mis ei võta end kordagi liiga tõsiselt ja läheb mõnuga mänguga kaasa. To be continued..

PS: Pean ära märkima, et ma pole kunagi ühtki noort kuulnud kasutamas sõna DÄNGIT. Aga ehk on see mõnes teises Eesti piirkonnas kasutuses?

PPS: Virtuaalmaailmas võib muidugi kõik olla, kuid ajaloo õpetamiseks mõeldud virtuaalreaalsuses ei tohiks Viktor Kingissepp ja president Päts siiski kohtuda. ;)

Andmed:

Maniakkide Tänav, Viivuranna Online: Teine raamat, Heli Kirjastus, 2021, lk 144

Linke netiilmast:
Kert Vasemäe arvustus Reaktoris

Heli Künnapas & Lille Roomets - Uus tüdruk (2021)

Heli Künnapase ja Lille Roometsa poolt kahte kirjutatud noortekas "Uus tüdruk" meenutas mulle mõnd tüüpilist teismelistele suunatud Netflixi draamasarja pilootosa. Nendel esimestel episoodidel on väga kindlad eesmärgid: tutvustada põhitegelasi ja tegevuspaika, pakkuda piisaval hulgal draamat, aga samas jätta otsad küllalt lahtiseks kõikvõimalikeks süžeearenguteks, ning eelnevate abil saada vaataja vajutama nuppu "Next episode".

"Uue tüdruku" tegevus toimub ühes Eesti väikeses mereäärses linnakeses, kus kohaliku gümnaasiumi 11. klassi tuleb sügisel uus õpilane pealinnast. Noorteromaanidele igiomast draamat hakkab juba esimesest peatükist täiskäigul tootma klassi esipiff Lola (esmapilgul ikka ääretult ebameeldiv ja pinnapealne tegelane), kes kisub kohe suhtekeeristesse ja võimuvõitlusesse nii oma sportlasest peika Mario, geist parima sõbra Rinaldo kui ka pealinnast Viivuranda asumisele saabunud Emely.

Esmamulje raamatu kohta oli, et seda kõike olen ma enne juba näinud või lugenud. Aga samas tekkis lõpus ikkagi tunne, et võimalusel vajutaks sellele "Next episode" nupule.  Sest need vägagi stereotüüpsetena tunduvad tegelased hakkavad ka nendes Netflixi seriaalides alles hooaja jooksul enda sügavamaid kihte ja käitumise tagamaid avama. 45 minuti või 116 lehekülje jooksul ei jõua ju nelja noort inimhinge lahti muukida. Tuleb jääda lihtsalt märget "New episode" ootama.  

Andmed:

Heli Künnapas & Lille Roomets, Uus tüdruk: Viivuranna Gümnaasium 1. raamat, Heli Kirjastus, 2021, lk 116

Hugo Vaher - Vääna jäljeküttide kolm juhtumit (2017-2020)

Iga suvi vajab vähemalt ÜHT seiklust! Eriti tore on see seiklus läbi teha koos oma hea sõbraga. Kellegagi, kelle peale sa võid 100% kindel olla. Keegi, kelle puhul kehtib ütlus "Temaga võib luurele minna". Selline sõprus ja usaldus ühendab kindlasti Martinit ja Markust, kes veedavad oma suved koos Väänas suvitades.

Kui suure osa suvest sisustavad jalgpalli tagumine, ujumine ja tagaaeda kahekordse onni ehitamine, siis nutikatel poistel ei jää kõige selle keskel märkamata nende suvekodu lähedal aset leidvad kahtlased sündmused. Rannale uhutud kummipaat, kadunud kunstišedööver ning kummituslik pioneerilaager - iga suvi toob uue juhtumi ja sellega ka uue seikluse. Õnneks on poistel abiks naabrite terjer Riki, kelle suurepärane nina aitab poisid nii mõnelgi korral hädast välja. Kolmekesi leitakse igale juhtumile lahendus. 

Hugo Vaheri kirjutatud seikluslikud raamatud on täis avastamisindu ja seiklusjanu. Ja kõik see leiab aset ÕUES! Lisaks ei ole Martin ja Markus ninapidi kinni mingis nutiseadmetes. Nad leiavad, et ojakeses puukoorest laevukeste ujutamine või puu otsas turnimine on igati etem tegevus. Usun, et Martin ja Markus oleks oma seikluse ja pealehakkamisega paljudele 3. kuni 6. klassi noortele lugejatele (eriti poistele) kena eeskuju. Talvel loed Vääna jäljeküttidest ja suvel lähed ise seiklusi otsima.


Andmed:

Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Salapärase soki juhtum, Tänapäev, 2017, lk 120
Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Maa ja taeva vahel, Tänapäev, 2019, lk 136
Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Vana laagri saladus, Tänapäev, 2020, lk 144

Kristi Piiper - Topelt D (2021)

Klassikalised noortekad on üldiselt probleemikesksed (suhted, kiusamine, õppeedukus, meelemürgid) ja keskenduvad peategelas(t)e arengule ühe kooliaasta jooksul. Küünilisem raamatusõber võiks öelda, et kui oled lugenud üht neist, oled lugenud kõiki. Nõnda on vahelduseks igati tore lugeda mõnd noortekat, kus on astutud teada-tuntud rajalt natukeseks kõrvale.

Kristi Piiperi "Topelt D" on näiteks sümbioos noortekast ja põnevusromaanist. Kaheteistkümnendas klassis käiv Karmen püüab hakkama saada nii viimase õppeaasta koolistressi, vanemate selgelt lahutuse suunas tüüriva koduelu ja armumisega oma klassivenda. Kuid selle stereotüüpse noorteloo kõrval rullub lahti ka hoopis teistes toonides Diana lugu.

Diana on esmapilgul edukas noor naine, kelle elu ja minevikuga paremini tuttavaks saades hakkame nägema sügavaid mõrasid tema psüühikas ja lähisuhetes. Miks Diana on sõltuvuses iluoperatsioonidest? Mis on tema pideva rahulolematuse ja hirmude taga? Kui kaugele on ta valmis minema, et muuta oma elu "ideaalseks" ja sealt vastikud "segajad" kõrvaldada? Ja kuidas see kõik on lõpuks seotud Karmeni ja ta koolikaaslaste looga? Lõpuks saavad kõik küsimused oma vastused. Aga kas just kõige meeldivamad?!

Kirjanikuna on Piiper selle romaaniga igati korraliku sammu edasi teinud ja jään autori järgmist teost ootama (vahepeal proovin "Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised" loetud saada). Ning usun, et sellise tegelikult igati toimiva sümbioosina võiks "Topelt D" leida omale huvilisi nii noorte kui ka natuke vanemate lugejate seast. Olgem ausad, noortekad pole enam ammu ainult teismelistele mõeldud lugemisvara.

Andmed:

Kristi Piiper, Topelt D, Varrak, 2021, lk 296

Reeli Reinaus - Morten, Emilie ja kadunud maailmad (2020)

Hiljuti oli mu kaheksandatel klassidel kuu raamatuks üks vabalt valitud Reeli Reinausi noorteromaan. Küll loeti "Verikambit" ja "Deemoni märki", kuid mitmed õpilased olid omale raamatukogust võtnud hoopis autori uusima teose "Morten, Emilie ja kadunud maailmad". Ise ma polnud selle raamatuni veel jõudnud, kuid lugedes sisukontrollidest õpilaste mõtteid antud romaani kohta, hüppas see mu lõputuna näivas lugeda plaanitavate raamatute nimekirjas mitu kohta üles.

Reinausi raamatu keskmes on Morten, kelle elu on viimastel aastatel vaikselt allamäge hakanud minema (vanavanemate surm, ema töötamine Soomes, alkohoolikust onu "ranged" kasvatusmeetodid). Lohutuseks ja pelgupaigaks on Mortenil õppimine, fotograafia ning kodutalu ümber laiuv raba. Seal rabas kohtubki poiss Emiliet, kellel on oma saladus kanda.

Reinausi noortekad on üldiselt seiklusliku ja tempoka süžeega, mis on taganud ka nende positiivse vastuvõtu noorte lugejate seas. Kuid Morteni lugu on tundehell ja sügav. Morten on hingelt sarnane salapärase ja põhjatu rabaga, kus ta jalutades ja mõtiskledes oma õhtuid veedab, et pääseda pakku purjus onu võimaliku peksu eest. Oma väärtuses ja õnne võimalikkuses kahtlev Morten on ilmselt üks Reinausi huvitavamaid ja paremini õnnestunud tegelaskujusid. Sellest hoolimata soovitaksin seda teost siiski pigem neile noortele, kes leiavad võlu ka rännakutes mööda inimhinge rägastikke ja ei vaja pidevat action'it, et raamatut nautida.

Andmed:

Reeli Reinaus, Morten, Emilie ja kadunud maailmad, Päike ja Pilv, 2020, lk 184

Linke netiilmast:

"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" ELLU-s

Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel

Jana Maasik - Enne lõppu (2020)

Jälle on käes aeg, kui hakkavad riburadamisi ilmuma viimasel Tänapäeva noorteromaanide konkursil edukalt esinenud käsikirjad. Sel korral oli mul võimalus alustada Jana Maasikule võidu toonud romaaniga "Enne lõppu". Juba esimeste peatükkide jooksul hakkasid esile kerkima seosed kahe teise viimastel aastatel loetud ja vägagi korda läinud romaaniga.

Esimene seosetekitaja oli Eia Uusi omajagu kõmu esile kutsunud romaan "Tüdrukune", mis kriipis hinge raamatus olnud koolikiusamise kirjeldustega. Kui Uusi romaanis sattus noor tüdruk oma klassivendade füüsilise kiusu objektiks, siis Jana Maasiku noorteromaanis kirjeldatakse (peamiselt) vaimset kiusamist klassiõdede poolt. Mõlema teose vastavaid peatükke ja lõike oli minul füüsiliselt raske lugeda. Ma võin lugeda veriseid mõrvamüsteeriume või sõjakoledustest rääkivaid romaane, kuid kaitsetu lapse jõhker kiusamine ja alandamine on neist sadu kordi vastikum. Samas on antud teema käsitlemine igati vajalik ja tervitatav, eriti kiusamise mõjude kirjeldamine inimese psüühikale pikemas perspektiivis.

Teine romaan, mis mul kohe pähe kargas, oli Kaia Raudsepa "Nähtamatu tüdruk". Mõlema romaani fookuses on  peategelase sisemaailm ning täiskasvanuks saamisega kaasnevad kõhklused ja kahtlused. Nii "Nähtamatu tüdruku" Lena kui ka "Enne lõppu" Katrina on "üle- järele-, peale-, ja allamõtlejad", kelle "sisemiste minade matrjoškad" meile romaani vältel vaikselt avanevad. Need tüdrukud ei ole paljudele noorteromaanidele omased lihtsakoelised teismelised, kelle maailma keskmeks on peod, arusaamatused vanematega ja esimesed armusuhted, vaid põnevad inimhinged, kelle arengut on huvitav jälgida.

Kuna ma ei ole veel jõudnud teisi konkursil kõrgetele kohtadele jõudnud töid lugeda, siis lõplikku otsust meie noortekirjanduse hetkeseisust on ennatlik teha. Kuid olles lugenud viimastel aastal ilmunud teisi kodumaiseid noortekaid, siis on tunne, et liikumine psühholoogiliselt sügavama ja mitmekihilisema teksti suunas on siiski toimumas. Enam ei juhtu noorteka peategelasega 200 lk jooksul kõik, mis ühe noore inimesega võib juhtuda (alates esimesest purjusolekust kuni rasestumiseni välja), vaid kirjanikud võtavad üks-kaks teemat ja lähevad nendega süvitsi. Eks nüüd tuleb lihtsalt oodata noorte lugejate reaktsiooni sellisele muutusele. Mina jään paari oma õpilase muljeid igatahes huviga ootama, kes alustasid minu soovitusel "Enne lõppu" lugemist ("Nähtamatu tüdruk" sai näiteks väga positiivset tagasisidet). 

 

Andmed:

Jana Maasik, Enne lõppu, Tänapäev, 2020, lk 336

Mai Raet - Valu tühi veetlus (2018)

Õpetajana on äraütlemata tore tunne, kui üks hetk hakkavad õpilased ise sulle raamatuid soovitama. Nõnda seadsingi see nädal sammud raamatukokku, et sealt laenutada Mai Raeti noorteromaani "Valu tühi veetlus", mida oli mulle üks minu üheksanda klassi tüdruk soovitanud.

Teos pidi tema sõnul olema täpselt paraja pikkusega, eluline ja üleliigse täitematerjalita. Ta ise oli selle paari õhtu jooksul põnevusega läbi lugenud ja väga rahule jäänud. Mis on igati mõistetav, sest romaani peategelase Sandra loo mingi aspektiga saab iga noor lugeja kindlasti rohkem või vähem samastuda. Olgu selleks õpingute alustamine keskkoolis, aina iseseisvamaks muutuv elukorraldus, hirmud ja ootused tuleviku ees või esimesed tõsised armumised ja südamemurdumised.

Endalgi läks raamatu lugemise kiiresti ja tegelikult oleks isegi natuke seda täitematerjali juurde soovinud, sest osadest (üpriski tõsistest ja valusatest) teemaliinidest mindi ainult riivamisi mööda ning oleks oodanud kirjanikult nende põhjalikumat avamist (Lukase lapsepõlv, Mirjami "uus sõber"). Viimase paar peatüki juures tabasin end mõttelt, et kohe hakkavad ju raamatu leheküljed otsa saama ning selle või teise teema juurde pole autor veel tagasi tulnud. Ehk oleks need võinud üldse kõrvale jätta.

Endale läks enim korda romaanis käsitletud tahtlik enesevigastamise temaatika, mille kohta käivaid peatükke oli küll valus lugeda, aga samas aitas saada paremat pilti seda tegeva inimese mõttemaailmast ja põhjustest. Kuid raamat ei kisu ka sellist rasket teemat käsitledes väga tumedatesse toonidesse, sest Sandra näol on tegemist tegelikult sisemiselt tugeva noore neiuga, kelle eneseotsingud võiks paljudele temavanustele lugejatele korda minna.


Andmed:
Mai Raet, Valu tühi veetlus, Tänapäev, 2018, lk 190

Berit Sootak - Ilmalinnu laul (2020)

Just raamatupoodidesse jõudnud Berit Sootaki "Ilmalinnu laul" on osade mu seitsmendike ja kaheksandike enim oodatud raamat sel aastal. Kõik, kes minu soovitusel või ise sattusid lugema "Viimast hingelindu", olid sarja esimesest osast suures vaimustuses (tean isegi üht õpilast, kelle kogu pere selle üksteise järel läbi luges). Kõik nad tahtsid teada, kuidas kõige põnevama koha peal pooleli jäänud lugu jätkub ning mis Sädest ja Kaurist edasi saab.  Lubasin neile, et annan kohe teada, kui uus osa peaks ilmuma ja nüüd on minu enda eksemplarile koolis juba väike saba tekkinud.

Säde, Kauri, Susi ja teiste eriliste lugu võtab sarja teises osas juba natuke laiemad mõõtmed. Kuigi loo keskseks teemaks on ikkagi Säde kasvamine hingelinnuna (enda võimete, staatuse ja ainulaadsuse avastamine ja sellega leppimine) ja suhe Kauriga, siis "Ilmalinnu laulus" tõuseb veelgi tugevamalt fookusesse Sündikaadi ja lehelindude vaheline võimuvõitlus eriliste maailmas. Sellest tulenevalt on osa tegevusest viidud Tallinna (Veriora mõisakool on siiski loo keskpunktiks), kus asub Sündikaadi peakorter ning leiab aset ka romaani kulminatsioon.

Isiklikult tundsin kõige rohkem puudust just Veriora õpilaste ja õpetajate suuremast kujutamisest, kuid eks see ole minu mingi kummaline õpetaja kiiks (loo seisukohalt poleks see muidugi eriti mõistlik olnud). Kui nuriseda, siis vist samade puuduste üle, mis esimese osagi puhul (tegelaste osad otsused tekitasid kummastust, natuke palju "õnnelikke juhuseid"), kuigi kokkuvõttes on autor kirjanikuna kindlasti sammukese edasi teinud. Usun, et minu õpilased jäävad ka "Ilmalinnu lauluga" igati rahul ning hakkame koos ootama järgmist raamatut Sädest ja Veriora koolist (autor jättis lõpus ukse võimaliku järje jaoks igatahes irvakile).

Andmed:
Berit Sootak, Ilmalinnu laul, Raudhammas, 2020, lk 290

Kaia Raudsepp - Nähtamatu tüdruk (2020)

Noorteromaanid on ikka alatihti täis draamat ning tegelaste tunneteskaala kõigub pidevalt äärmusest äärmusesse. Kuid neid noori valdavaid tundeid ja nende tagamaid eriti lahti mõtestama ei hakata. Need on lihtsalt ühe juhtunud sündmuse otsene tagajärg. Kahjuks küsimusele "Miks ma nõnda tunnen?" üldiselt ei otsita nendes raamatutepõhjalikumat vastust, vaid pigem saadab kirjanik noored järgmisele peole või mõni muu sündmus muudab just läbielatu juba teisejärguliseks. Noort lugejat hoitakse konksu otsas ikka pidevalt muutuva tegevustik abil. 

Nõnda oligi tõesti meeldiv vaheldus lugeda Kaia Raudsepa debüütromaani "Nähtamatu tüdruk", mis võttis vaatluse alla 18-aastase Lena tunnetemaailma. Seda maailma valitseb vaikus ning Lena tunneb end selles maailmas väga üksi (isegi armastavatest vanematest hoolimata). Kõige kurvem on selle juures see, et Lena on hakanud selle maailma ja oma eluga ära harjuma ning seda lausa loomulikuna võtma. Ta tunneb vaikselt, kuidas ta tasapisi aina enam nähtamatuks muutub ja näeb selles isegi omamoodi pääseteed. Õnneks juhtub ühel päeval tema ema kohvikusse Tomi-nimeline noormees, kes hakkab vaikuse ülemvõimu Lena maailmas tükk tükki haaval lõhkuma.

Kaia Raudsepp avab romaani vältel meile Lena. Noore neiu hirmud, ootused, mured ja rõõmud kirjutatakse korralikult lahti. Me saame koos Lenaga olla segaduses, otsida vastuseid, kõiges kahelda, pettuda ja rõõmu tunda. Raudsepp ei jookse mööda tunneteskaalat sprinti, vaid laseb igal tundel kesta ja mõjuda. Romaani lõpuks ma teadsin, et Lena ja tema lugu jääb mulle pikaks ajaks meelde. Minu jaoks ei saanud temast nähtamatut tüdrukut.

Andmed:
Kaia Raudsepp, Nähtamatu tüdruk, Varrak, 2020, lk 288

Heli Künnapas - Mälestusteta suvi I (2020)

Ühiskonnas aset leidvad muutused, murekohad ning uued suundumused leiavad varem või hiljem kajastust ka kirjanduses. Olen juba mitmest kohast kuulnud "suurt muret", et järgmise romaanivõistluse žürii peab hakkama vist kümneid käsikirju lugema, kus maailmas ja Eestis mingi viirus ringi möllamas. Eks see kirev ja kiiresti muutuv maailm ongi enamikule kirjanikele parimaks inspiratsiooniallikaks, millele toetudes oma lood paberile panna. Hoia lihtsalt silmad-kõrvad lahti ja lase sulepeal joosta.

Heli Künnapas on oma kõige värskemasse noorteromaani "Mälestusteta suvi" võtnud sisse meie ühiskonna valupunktidest keskkonnakaitse ja perevägivalla. Kuigi romaani keskseks liiniks on noorteromaanidele igiomaselt suhted, peod ja nendega kaasnevad draamad, siis eelpool mainitud kõrvalliinid annavad kindlasti sügavust juurde.

Keskkonnakaitse teema on võetud fookusesse just läbi noorte seas kasvava üldise probleemi teadvustamise näol ning toodud välja nende valmidust konkreetsetele tegudele asuma (antud romaanis küll lokaalsel tasandil). Natuke on ka noorte keskkonnakaitsjate üle ironiseerimist (cappucino-rohelised), kuid üldiselt igati tervitatav teematõstatus meie noortekirjanduses.

Romaanis teise kõrvalliinina sisse toodud perevägivalla temaatika vaatleb seda rasket ainest eelkõige kogetu mõjuna edasisele elule. Tegelikult oleks tahtnud, et autor oleks natuke rohkem kirjutanud vahetekstidena sisse Richardi kriipivaid mälupilte lapsepõlvest, mis oleks andnud veelgi selgema tausta noormehes pulbitsevale raevule ja suutmatusele/hirmule lähisuhteid luua/hoida. Kiidusõnad ka raamatu lõppu lisatud kontaktide eest, kuhu võib lähisuhtevägivalda kogenud inimene pöörduda.

Kuigi romaani viimasel paarikümnel leheküljel oli tunda tegevusliinide kiiruga kokkuvõtmist ning ka cliffhanger polnud minu meelest kõige õnnestunum, siis Brenda ja Richardi loo jätku jään ma igatahes ootama.

#suvelugemisega_algus_tehtud #maal_juhtub_nii_mõndagi #kolkaküla_romantika

Andmed:

Heli Künnapas, Mälestusteta suvi: 1. osa, Heli Kirjastus, 2020, lk 342

Ivar Soopan - Head pahad poisid (2009)

Ma usun, et paljud meie seast mäletavad oma koolipõlvest seda ühte üle kooli tuntud "paha poissi". Käis ta nüüd sinu enda klassis, paralleelis või hoopis paar aastat vanematega, siis temast kuulnud olid sa kindlasti. Kuulujutud tema "vägitegude" kohta levisid kulutulena ning ainult ta ise teadis paljudel neist on tõepõhi all.

Mingi hetk oli ta koolist kadunud. Ja kuulujuttude polnud siis enam lõppu. Küll olla ta ära kolinud ja kooli vahetanud, politseisse ülekuulamisele viidud või juba otsaga noortevanglas väljas. Kõige kõrgelennulisemad kuulujutud paigutasid ta muidugi juba üldse Männiku karjääri põhja. Tõde tavaliselt ei selgunudki, sest elu koolis lippas ahvikiirusel edasi ning uued "pahad poisid" ja kuulujutud võtsid "kadunukese" rolli üle.

Ivar Soopani raamatus jõuabki "paha poiss" Rain välja noortevanglasse, kus ta peab oma tegude üle kolm kuud järele mõtlema. Rusikatega arveteklaarimised, pidev enesekehtestamine ja rivaalitsevad poistekambad - kõik selle peab Rain ära kannatama ja veel ka "meelt parandama". Kuid sellega saab Rain hakkama, sest sisimas on ta tegelikult hea ning tal on pere ja sõprade näol olemas ka tugi vanglamüüride tagant. Tuleb välja, et mitte trellitatud akendega kinnisesse tuppa ei tule noori kurikaelu panna, vaid neile tuleb näidata, et maailmas on inimesi, kes neist reaalselt hoolivad ja kellele nad korda lähevad. Seda tehes oleks meil palju vähem suureks kasvanud "pahasid poisse".

PS: Minu kuuendikud olid selle raamatuga tõeliselt rahul. Sain neil ainult positiivset tagasisidet ja üks kõrvu kostnud lause oli: "See oli esimene raamat, mis mulle lugedes päriselt ka meelde jäi."

PPS: Jani ja Silveri ehitatud onn oli 12-aastase Oskari kõige suurem unistus!

Andmed:

Ivar Soopan, Head pahad poisid, Eesti Päevaleht, 2009, lk 158

Linke netiilmast:

"Head pahad poisid" ELLU-s

Eda Posti arvustus Eesti Päevalehes

Berit Sootak - Viimane hingelind (2019)

Lõpuks pidi see päev ju nagunii koitma! Kogu see põlvkond noori lugejaid, kes on üles kasvanud neid young adult'i (tõlke)sarju lugedes, pidid ju lõpuks oma lugemiskogemusi ka enda loomingus peegeldama hakkama. Meie kodukootud "Näljamängud", "Surmavad arsenalid" ning "Harry Potterid" ei saa ilmumata jääda.

Üks sellistest "esimestest pääsukestest" on Berit Sootaki "Viimane hingelind", mis viib meid Lõuna-Eesti metsade vahel asuvasse Veriora kliinikusse. Tegelikult peidab end  selles vanas mõisas asuva "kliinikum" sildi taga hoopis "eriliste" laste kool, kuhu sel sügisel satub end "ravima" ka Mirtel.

Mirteli puhul on juba aastaid kahtlustatud vaimseid häireid ja teda on jooksutatud erinevate arstide vahet, kuid nüüd selgub, et ta pole mitte vaimust vaevatud, vaid eriline. Ja nagu selliste raamatute puhul tavaliselt ikka, siis Mirtel on VÄGA eriline.

Mirtel (uue nimega Säde) leiab omale Verioras toredad sõbrad ning muidugi armub ka kõrvuni ära. Kodused kaugel Tallinnas ja vana elu on peagi nagu niuhti peast pühitud (ainult ühe kummaliselt romaani üldise stiiliga mitte kokku sobiva kirja saadab ta neile esimesel Veriora nädalal) ning fookusesse tõusevad enda võimete ja selle uue salapärase maailma avastamine (natuke tuleb ka armukolmnurgast tuleneva draamaga tegeleda). Kuid peagi selgub, et see maailm peidab endas ka ohte ja vaenlasi, kellele ei ole jäänud märkamata nõnda erilise tüdruku saabumine Veriorra. Jaht maailma viimasele hingelinnule on alanud!

Hingelinnud minu kodus

"Viimane hingelind" on stardipauguks igati korralik lugemine, kus Sootak paneb paika loodud maailma üldised seadused ja vastasseisud, mis järgmises osas/järgmistes osades peaks tegevust toetama ja edasi viima. Kuid see karkass on veel hetkel väga hõre ja vajab kindlasti edaspidi kõvasti lahti kirjutamist (näiteks kooli, selle ajaloo ja koolipere oleks võinud palju täpsemalt vaatluse alla võtta). Samuti hakkas raamatu teises pooles tegevustik aina hüplikumaks muutuma ning peategelaste osad otsused tundusid "rumalad" ainult sellepärast, et tegevust ja konflikti edasi viia (näiteks metsas toimunud ohverdamistantsust teatamata jätmine). Kuid sellistest murekohtadest aitab üle saada aina uuesti ja uuesti kirjutama asumine ning sellega tekkivad kogemused, sest Sootakil paistab ju jutustamisannet igati olevat ning loodetavasti on tal ka tahtmist ja jaksu kirjutamisega edasi tegeleda. Igatahes mina tahan küll teada, mis maailma viimasest hingelinnust edasi saab.

Andmed:

Berit Sootak, Viimane hingelind, Raudhammas, 2019, lk 292