Fändomi sünd (2020)

Mina olen kodumaise ulme tegevusi jälginud umbes viimased viisteist aastat. Selle hetkeni lugesin põhiliselt Eesti Wabariigi ajal ning pagulases ehk Eesti Kirjanike Kooperatiivi sarjas ilmunud teoseid.  Ulmevaimustus sai alguse tänu venna poolt koju toodud romaanile "French ja Koulu", millele järgnes vaimustumine Indrek Hargla varajasest loomingust ja sealt edasi tutvumine teiste "eesti ulme kuldajastu" (aastatuhandevahetuse ulmebuum) autorite ja tekstidega.

Ulmet hakkasin lugema ikka väga süstemaatiliselt. Kui Wabariigi-aegseid raamatuid lugesin ühele autorile keskendudes (võtsin ette näiteks August Mälgu loomingu ja lugedes läbi kõik raamatukogudest kätte saada olnud raamatud), siis ulme puhul lähtusin aastatest. Võtsin Stalkeri nimekirjad aastate kaupa ette ja püüdsin kõik neis välja toodud kodumaised raamatud ühest aastast läbi lugeda (netis ehk peamiselt Algernonis ilmunud lühiproosa täielikust lugemisest loobusin õige kiiresti selle suure mahu ja arvutist lugemise vastumeelsuse tõttu). 

Nõnda kestis see põhimõtteliselt Austraaliasse kolimiseni. Tagasi jõudes pole enam suutnud sama süsteemsust jätkata. Eks igal aastal ilmuvate ulmeromaanide ja -kogumike hulk on ka kenasti kasvanud. Olen aina enam hakanud teadlikult kindlate autorite teoseid valima ja tundmate nimede puhul teen eelnevalt oma "kodutöö" ära, et raamatule pühendatud aeg oleks seda ka väärt. Kuid näiteks Stalkeri kodumaiste romaanide nimekirja töötan alati teadlikult läbi ja püüan kõik potentsiaalikad tekstid ka enne hääletust läbi lugeda.

Selle kõige valguses oli mul äärmiselt põnev lugeda "Fändomi sündi". Lugeda ajast, kui oldi täitsa rahul, et aastas ilmus umbes 25 ulmeraamatut (tõlked ja algupärandid kokku!!!) või seda, kuidas tekkisid ja arenesid Mardus, Algernon, Reaktor, BAAS, Stalker ja Estcon. Paljud artiklid muidugi dubleerivad üksteist ja on oma ajas kinni, kuid tõelisele ja pikaajalisele ulmefännile on see kogumik kindlasti üks korralik nostalgialaks ja võimalus vaadata koos käidud teele tagasi. Sest Veiko Belialsi saatesõnas kõlama jäänud mõtet lühidalt kokku võttes - eesti ulme olemasolu ja kestmine ongi iseenesest juba ulme.

Andmed:

Veiko Belials ja Joel Jans (koostajad), Fändomi sünd: artikleid ulmekirjandusest, Eesti Ulmeühing, 2020, lk 520

Linke netiilmast:
Alvar Loogi arvustus Postimehes

Meelis Friedenthali arvustus Keeles ja Kirjanduses

Wimberg - Rokenroll (2011)

LUULETAJA JA EHITAJA 

Olen väike luuletaja.
Minule on luulet vaja.
Mõnele ei ole vaja - 
sellisest saab ehitaja.

Kui sa oled ehitaja,
on su luuletuseks maja.


MEIL KOLLITAB

Keegi... keegi nagu seisaks ukse taga...
Meil kollitab.

Teises toas nagu põrand nagises...
Meil kollitab.

Kas... kas need olid naabrid...?
Meil kollitab.

See oli nüüd küll AINULT tuuletõmbus...
Meil kollitab.

Ma tunnen - keegi jälgib mind...
Meil kollitab.

Ära --- ära pane tuld kustu!
Meil kollitab.

Nad... tulevad alati pimedas.
Meil kollitab.

Ei, see ei ole filmidest või raamatutest.
Meil kollitab.

Ma ei kujuta ette, ma räägin tõsiselt.
Meil kollitab.

Ma ei julge peegli eest mööda minna.
Meil kollitab.


TOLMUTUUSTIDE HÜMN

Tuustid, tolmutuustid oleme!
Seina, seina sees me elame!
Sada aastat vanust turjal,
            vähemalt, vähemalt.
Ent mis särts on sees, kui vaatad
            lähemalt, lähemalt!

Tuustid, tolmutuustid oleme!
Oma vaikseid radu kõnnime!
Hoiame kõik iidset tarkust
            hoolikalt, hoolikalt,
olles eemal inimese
            pilgu alt, pilgu alt.

Tuustid, tolmutuustid oleme!
Selle üle uhkust tunneme!
Kui kord tuleb koristaja
            harjaga, harjaga,
tema vastu sõtta lähme
            karjaga, karjaga!

            Tuustid, tolmutuustid oleme!
            Seina, seina sees me elame!

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.


Andmed:
Wimberg, Rokenroll: Luuletused tarkadele lastele, TEA, 2011, lk 64

Wimberg - Just praegu (2021)

EESTI KIRJANDUS: FEMINISTLIK DISKURSUS

ELO TUGLAS

I

Mina olen Elo Tuglas,

räägin teile oma loo,
elanuna pikki aastaid

mehega, kes A ja O.

Iga kuulsa mehe kõrval

olema peab õige daam - 

minul oma kohast elus

selline on arusaam.

Noores põlves õnnemängus

kümnesse ma tabasin,

mehe, keda tahtsid kõikk,

mina ära krabasin.

II

Kodus lasid dotatsioonid

elada meil rokokoos,

päevad läbi istusime

Werneris või Ko-Ko-Ko's.

Ülejäänud kõrtsis peetti

prassimist või joomingut,

minu mehe lauas aga

toimetati Loomingut.

Kogu kuulsam kunstirahvas

minu vastas istund on,

Tartu vaimuga mu rada

iga päev nii ristund on.

III

Ajalehed on me kohta

kõmujutte jahtinud,

tänavail on inimesed

meile järgi vahtinud.

Ihusilmaga ju näha,

heldeke, kas pole au,

jalutamas kui seal nõnda

Tuglas ise ja ta frau!

Seda kohta küll ei vääri

keegi minu asemel - 

naiste keskel kes ma olen

same kõrgel tasemel.

IV

Kodutunne esmajoones

sõlttunud on minu suuttest

raskemadki ajad õide

lüüa hoolitsevast puuttest.

Kui ei lase elu seada

kutsumuseks lastesoettust,

seisan mina mehe kõrval,

kui ta vajama peaks toettust.

Katsugu las ohustada

keegi mind või minu meest!

Tuklaga me kahekesi

väljas kahekümne eest!


ING

I

Mina olen hoorast muusa,

olen õeke, ema ning

sajal kujul Visnapuule

ilmun veel - ma olen Ing.

Visna, minu alttarile

toonud oma luuleanni,

minust endale sai naise,

naise nagu mängukanni:

neitsi, saattan, tantsijanna - 

mida kõikke ühes Ingis!

Sinivõlv kui kodukotus,

viibisime aastaringis.

II

Armas Visna, eal ei kordu

enam sügis tollane,

mil kõikk maa ja ilm näis meile

kullane ja kollane!

Mil kaks südant kuldsen kõnen

kõndisid kesk kadumist - 

enam pole alles jäänud

isegi neid radu vist.

Sellest ajast, mis nüüd tundub

tagantjärgi silmapete,

sellest ajast alles jäänud

pole muud kui mällu sete.

III

Sinu seltsis ühel talvel

hullatud sai hangedes,

kuhu sinu kiskusin

sulle kaela langedes.

Mäletan, et mäest me alla

lasime seal pika liu,

aga juba kevad tuli - 

seekord teisiti: tiu-tiu.

Kuskil taevastes käis raks ja

talve võimus oli kutu!

Päevad läbi pajupille

puhusime: tutu-lutu!

IV

Suve umbsel hakul aga

tulid võõrad peresse,

torkkasid mul püssitäägid

kahest küljest keresse.

Hanguda ei olnud jõudnud

haavust vooland veri veel,

kui mu laubal üheks said

Linnutee ja periheel.

Laskuv öö mind seiras kuuga - 

kummuli ja kumavaga.

Sina läksid mere taha,

jättes enne jumalaga.

KÄTHE

I

Mina olen parim kõigist,

Eesti esimene leedi - 

minu mees on Anton Hansen,

mitte mingi saunaeedi.

Jätke meelde, mina olen

Tema Kõrgeausus Käthe,

päikkenegi tuhmiks muuttub,

kui ma ilmun, kas te näete? -

Nõnda inimeste keskel

tahan mina siratseda,

mitte kodus pliidi ääres

kuhtuda ja kiratseda.

II

Anduda ju võiks veel enam

lõbule ja pahele,

aga Anton liiga vähe

teenib meile kahele.

Olgu raha palju tahes -

maha kõikk ma laristaks!

Minu mees ei ole kade,

tema mind ei karistaks,

tema üldse mind ei keelaks,

hoides kinni igast kroonist - 

sest et Anton harva välja

tuleb oma dimensioonist.

III 

Mehele, kel osaks saanud

muusade poolt valitus,

pakkus tulutoovat otsa

Propagandatalitus.

Aga tema, mõelge ise,

tegi ennast rumalaks -

keeldus kallist presidentti

ülistamast jumalaks.

Oleks meil nüüd nagu Mälgul

omaette lossike,

kui mu abikaasa olnud

poleks siukke tossike!

IV

Praegugi, näe, laua taga

istub ta ja nõuab rahu -

kuidas manduda saab nõnda,

minu pähe küll ei mahu.

Kas siis õige suurvaim ainult

imeb tindist välja ridu?

Õige suurvaim kohvikutes

kolaks ringi, paneks pidu!

Ütle, kallis, mis sa mõtled,

otsmikul kui vari nii?

Kas ehk tahaksid mind lasta

maha nagu Karini?

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (sel korral ei saanud valimata jätta meie kirjanduslooga seotud vaimukaid tekste ehk saan neid isegi tundides kasutada). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.

Andmed:

Wimberg, Just praegu, J&U, 2021, lk 128

Linke netiilmast:

Karl Martin Sinijärve raamatusoovitus ERRis

Jaak Urmet - Diskursus (2018)

Me peame normaalsuseks, et memuaare kirjutavad üldjuhul oma elu viimasesse kolmandikku jõudnud inimesed. On tehtud, on nähtud! Nüüd on käes aeg kõik need minevikku jäänud seiklused ja mälestused kaasteelistest tallele panna. Las noored loevad, kuidas omal ajal elati ja oldi.

Selline mõtteviis tähendab muidugi seda, et mida saan oma kaasaegsete kirjanike mälestusi lugeda heal juhul 20-30 aasta pärast, kui nad on juba hallipäised sulesepad.

Õnneks on Jaak Urmet osutunud ebanormaalseks tegelaseks ning meid juba oma mälestusterajale kaasa kutsunud. Kuuleme tema lugusid Toomas Liivist, Ralf Parvest, Jürgen Roostest, Contrast ja paljudest teistest kirjandusinimestest, kellega Urmet on oma teel kirjanikuks kokku puutunud.

"Diskursust" lugedes on tunda Urmeti sügavat austust oma kaasteeliste suhtes ning see muudabki selle üheks väga soojaks ja ausaks raamatuks. Eriti tuleb see esile lehekülgedel, kus meenutatakse Ralf Parvet, kes kehastas Urmeti jaoks reaalset ajamasinat möödunud sajandis rändamiseks. Nendest ajarändudest võite täpsemalt lugeda raamatust "Minu aeg: Kirjandusloolised vestlused".

Raamatu lõpus nendib Urmet, et mälestusteradu on veel mitmeid, kuhu lugejat väikesele jalutuskäigule kaasa paluda. Võiks ju veel kirjutada Aimée Beekmanist ja Kerttu Rakkest või Ott Arderist ja Andrus Kivirähast. Ega polegi muud, kui jääme kutset ootama.

Andmed:

Jaak Urmet, Diskursus, Hea Lugu, 2018, lk 168