Eero Epner - Lembit Ulfsak (2022)

Kuuldes Lembit Ulfsaki nime, tuleb paljudel meie hulgast esimese asjana silme ette mõni tema filmiroll. Olgu selleks pillmees Aksel Kõrvemaa mändide all, lustakas seikleja Thijl Ulenspiegel keskaegses Euroopas või vana Ivo oma mandariinisalus. Neid filmirolle, mille vahel valida, on sadu. Ja ma ei liialda vähimalgi määral!

Minule tuleb alati esimese mälupildina ette Eesti Draamateatri suur saal, kus Ulfsak on "Augustikuu" alguses Beverly Westonina laval umbes viis minutit ja kõnnib seejärel raamat käes igavikku. Nägin seda stseeni oma 5-6 korda ning alati jättis see "sutsakas" kustumatu mulje. Kuigi Ulfsak/Beverly ei naasnud kordagi enam lavale, siis tema mõju oli järgmised kolm tundi pidevalt tunda. Selle kohta ei olla patt kasutada klišeed: ei ole suuri ega väikeseid rolle, on ainult suured ja väikesed näitlejad.

Lugedes Eero Epneri poolt kirja pandud Ulfsaki elulugu selgub, et selleks ajaks, kui laval Beverly peiesid pidama hakati, oli tema juba ammu autoga Kakumäe poole vuramas ning aplausi ajaks "Aktuaalne kaameragi" vaadatud. Tema oli oma töö teinud ja tahtis rahus spordiuudistest teada saada, kuidas tänane Liverpooli mäng lõppes.

Kuid tee selle rahuni ei olnud lihtne. Idüllilisest Räpinast anonüümsesse Tallinna. Kergelt juba pätipoisi mainet omavast noorukist lavakunstikooli tudengiks. Oma lennu andekamast näitlejast ja Panso lemmikust üleliiduliseks filmistaariks. Eraelu karid ja näitlejate "kutsehaigus". Morna linnapeast peaosani filmis, mis kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile ja Kuldgloobusele. Ja lõpuks jõudmine päris oma koduni Kakumäel.

Kogu selle teekonna saame tänu Eero Epner suurele tööle (lugematud tunnid arhiivimaterjalidega ning intervjuud paarisaja inimesega) nüüd koos Lembituga taas läbi teha. Epner hoiab raamatus suurepäraselt tasakaalu era- ja tööelu kujutamise vahel. Nõnda avaneb meile Ulfsak nii inimese kui ka näitlejana täpselt õiges mahus. Ei urgitseta liiga ühes ega jääda ka näitlejatöö nüanssidesse liialt kinni. Äkki oleks Ulfsak isegi selle raamatuga rahule jäänud, kuid samas on mul hinges kuri kahtlus, et ta oleks lihtsalt käega rahmanud ja öelnud: "Mis selles minevikus ikka sorida! Mis olnud, see olnud! Kas sa tead, et meil aias õitsevad juba kirsid?" Ja järgmise tunni oleksid sa kuulanud meie kino suurkuju rääkimas maailma kõige tähtsamast asjast - õites kirsipuust.

PS: Lõpetuseks tahan eraldi esile tõsta Eero Epnerit autorina. See on kordades kõrgem keskmise raamatupoes oleva kodumaise elulooraamatu tasemest. Nii Konrad Mägi kui Lembit Ulfsak on tänu Epnerile saanud raamatukaante vahel uue elu. Tõsiselt loodan, et kaks ei jää ilma kolmandata.

Andmed:

Eero Epner, Lembit Ulfsak, Caligari OÜ, 2022, lk 482

Kersti Heinloo - Eveline ja Mina (2022)

"Eveline ja Mina" räägin nii laval (Kersti Heinloo lavastus esietendus Noorsooteatris selle aasta kevadel) kui ka raamatukaante vahel südamliku loo sellest, kuidas väike Eveline  astub oma elus uude etappi.

Kuid selleks, et astuda samm edasi, on vaja enne silma vaadata oma hirmudele. Nende eest ei ole pääsu isegi oma loodud fantaasiamaailmas, kuhu Eveline kodus üksi olles oma sünnipäeval satub. Kuid heade sõprade ja hüva nõu abil saab vastu isegi hirmuäratavatele käkkeritele. Ning kui sellised jubedad tegelased on seljatatud, siis saad sa juba kõigega hakkama, mis saatus su eluteele veeretab.

"Eveline ja Mina" on pigem raamat, mida ette lugeda ja tegevuse üle ühiselt arutada, sest mõnedki sügavamad, tõsisemad või mängulisemad kihid võivad väikesele lugejale muidu arusaamatuks jääda. Kuid koos loetut tükkideks võttes võite lisaks Eveline sisemaailma mõistmisele hoopis üksteise kohta midagi põnevat avastada.  

Andmed:
Kersti Heinloo, Eveline ja Mina, Varrak, 2022, lk 88

Linke netiilmast:
Lavastus Noorsooteatris
Veiko Tubina laulud lavastusele Spotify'is 

Eva Hammer - Vigurivändad (2022)

LUMEHELVES

Lumehelves, väike, valge,
lendleb, liugleb maha.
Lumehelves lumehange
laskub maja taha.

Helves helbe järel langeb.
Oh, mis imevägi –
pisikesest lumehangest
kasvab kelgumägi.

Lusti täis on lapse palged,
kostab kilkeid, kuuled!
Lumehelves, väike, valge,
maandub naerusuule.


MAJAVALVUR

Valges kuues lumemees
seisab meie maja ees.
Uljalt ukse ees peab vahti,
uks võib olla vabalt lahti.
Ema kiidab lumemeest,
kes on meile koera eest,
ütleb, koera me ei vaja,
lumemees ju valvad maja.

Seda küll ei tea ma veel,
mida teeme kevadel,
kui me tore lumemees
ära voolab sulavees.
Pole igavene tema,
küllap aru saab sest ema
ja peab tunnistama tõtt ta:
tuleb ikka koer meil võtta!


PIPARKOOGIPIDU

Piparkoogilõhn on õhus
juba terve pika õhtu.
Paras ports on kooke kõhus,
aga veelgi mahub kõhtu.

Piparkooke kogu aja
sööme usinasti, sest
muidu varsti meie maja
pungil piparkookidest.

Piparkoogine on kodu,
lapsedki veel takkaotsa.
Meil on piparkoogipidu,
piparkoogid ei saa otsa.

PS: Eva Hammeri lasteraamat "Vigurivändad" on suurepärane kompott lustakatest luuletustest (lähenevate jõulude tõttu mõned ka näidetena välja toodud) ja lõbusatest juttudest, kus väikesed vigurivändad lasevad oma kujutlusvõimel vabalt lennata läbi terve aasta. Põngerjate tegemised toovad nende vanematele kaasa ehk natuke halle juukseid, kuid selle kaalub kamaluga üles laste rõõm, mida maailma avastamine neile pakub. Natuke meenutas Eva Hammeri ja Hillar Metsa koostöö mulle Ott Arderi ja Priit Pärna "Valget raamatut", mis oli minu lapsepõlve üks armsamaid teoseid. Midagi lapsepõlve helgusest on mõlemad raamatud suutnud endasse tallele panna.

Andmed:
Eva Hammer, Vigurivändad, Varrak, 2022, lk 96

Tõnu Õnnepalu - Pimeduse tunnil (2020)

KUNST

Kuid vähemalt on nüüd ka minul amet:

Narr. Pajats. Töökoht: Hingevalu Trupp.

Me teatri toole katab pehme samet

ja kullast särab iga link ja nupp.

Ja lühtrid süttivad, kui saabub õhtu,

ja tuleb ette, et maestro paus

on niivõrd kandev, et su kõhtu

võib õnnestada miski päris aus.

Kuid kohe minu järjekord on laval,

mul sooritada tuleb üks faux pas,

mis rikub kõik. Sest lavastaja kaval

teab: tragöödias teisiti ei saa - 

seal ülevat peab raamistama maine

ja kangelase kõrval seisma loll.

Ma otse oma elust võtan aine,

et valmiks järjekordne piinlik roll.

Ja kui ka juhtub, et mu narrihinge

poeb mõnel õhtul ehtne ahastus,

tean lohutuseks: palk on siiski kindel,

me teatrit toetab riiklik rahastus.

Inkognito võin kõrtsinurgas nutta,

peaasi, et maha võetud grimm,

ükskõikne maailm väljas mööda ruttab,

miks aga südames see vaikne vimm

veel ikka visalt köeb? Ja kasvab piinaks...

No kasvagu. See piin on kunsti söök.

Kui temast tõesti lahti saaksin viimaks,

see alles oleks mulle ohtlik löök.

Sest seni vähemalt on mul mu amet,

ja justkui perekond: see Hingevalu Trupp.

Kus kataks toole veel nii ilus samet?

Kus säraks veel nii kuldselt iga nupp?

VAHEAEG

Jäin tukkuma su käte vahel,

jaanuaripäike.

On pühapäev ja tõesti vahel

ju pole mingeid käike.

On vahel lihtsalt vaheaeg

ses ajalikus ajas,

on vahel võetud vahelaed

sind ahistanud majas

ja põrandadki kistud üles

ja seinad aetud maha.

Nüüd olen ainult sinu süles,

kas tahad või ei taha.

Kuum sa ei ole, aga jahe

mul ka su käes ei hakka.

Las olla elus lihtsalt vahe,

kus midagi ei hakka

ja mitte miski ei saa läbi

ja midagi ei toimu.

Mul pole selle pärast häbi,

et silitad mu oimu.

***

Meid oli ükskord kaks, me kõndisime

üks teise kõrval mööda tühje teid.

See oli enne kui me sündisime,

neil teedel kunagi ei nähtud meid.

Me kumbki mõtlesime tema peale,

kes tuleb vastu ja meid lõpuks näeb

ning ütleb: sina lähed kurale, sa heale,

sel ees on orud, sinul kõrged mäed

ja kumbki kannab hinges oma valu.

ja kumbki ootab teist, see aeg on pikk,

see aeg on elu, palud või ei palu,

see ootus pikem on kui igavik.

Meid oli ükskord kaks, me kõndisime,

seal kaugel mööda unustatud teid.

See oli enne kui me sündisime,

neil teedel pole iial nähtud meid.

PS: See luulekogu sattus minu teele tänu Õnnepalu ja Kaplinski kirjavahetusele, kus sellest kogust ja samadest teemadest mitmel korral juttu tuleb. Ja luulevormis võib mõni mõte või tunne eriti tugevalt mõjule pääseda. Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm enim mõjunud luuletust. Äkki need kutsuvad ka sind seda lugema.

Andmed:

Tõnu Õnnepalu, Pimeduse tunnil, EKSA, 2020, lk 88

Linke netiilmast:
Laura Porovarti arvustus Värskes Rõhus
Janek Kraavi arvustus Sirbis

Tõnu Õnnepalu saates "Ööülikoolis"
Tõnu Õnnepalu saates "Suveduur"

Jaan Kaplinski & Tõnu Õnnepalu - Kirjad (2022)

Millest võiks meie kaks armastatud kirjanikku üksteisele kirjutada? Uutest suundumustest maailmakirjanduses? Kunsti, teatri ja kirjanduse rollist tänapäeva ühiskonnas? Suurtest poliitilistest sündmustest meil ja mujal? Jah, kõigist nendest on nendes kirjades natuke juttu. Kus sa pääsed! Kuid põhiliselt arutavad Tõnu ja Jaan oma kirjades teemade üle, mis on elus päriselt olulised - eestlaste uus hullus ehk lõputuna näiv ja igat pühapäeva täitev muruniitmine aedades, köögiakna taga puuoksal maanduvate linnukeste tulevik ning selle koha otsimine, mida saaksid südamerahus oma päriskoduks kutsuda. 

Kõige selle taustal on läbiv teema ka Jaani tervis ning selle pidev halvenemine. Kui esimene pool raamatust läks lugemine lipates ning tõesti suure huviga jälgisin kirjast kirja edasi kanduvaid mõttevahetusi, siis viimased sada lehekülge olid tõesti rasked. Nii Jaan, Tõnu kui ka mina teadsime, et nende saja lehekülje pärast jääb üks kiri vastuseta ja üht meist kolmest ootab pääsemine/rahu/igavik. Lõpuks, kui sain aru, et nüüd loetud Tõnu kirjale ei tulegi Emajõe kaldalt enam vastust, tegi see ikka päriselt raamatu kohal silmad märjaks. 

Kuid sellest kurvast noodist hoolimata olen ütlemata tänulik, et need kirjad ja mõtted said raamatukaante vahele. Kuigi öeldakse, et internetis jääb kõigest jälg ja midagi ei lähe lõplikult kaduma, siis just igasugused vähegi kultuurilooliselt väärtuslikud kirjavahetused tundub olevat "kaduv kunst". Vanasti koguti ja säilitati kirjavahetusi suure hoolega, kuid nüüd teeb DELETE nupp oma tööd tuima rahuga. Selle tõttu tõesti suur kummardus antud raamatule, mis aitab natuke paremini mõista meie kaht kirjanikku paremini loojate ja inimestena. Väike kild meie kultuurilugu pääses DELETE nupu eest pakku.

Andmed:

Jaan Kaplinski & Tõnu Õnnepalu, Kirjad, Aadam ja Pojad, 2022, lk 390

Linke netiilmast:

Vilja Kiisleri arvustus Eesti Päevalehes

Margus Mikomäe arvustus Maalehes

Tiia Selli - Mirtmärt Loomapäästekamp (2022)

Väikeste detektiivide "tööpõllul" ei paista meie lastekirjanduses lõppu paistvat. Huvitav, kas keegi on sellest "fenomenist" juba oma ülikooli lõputöö kirjutanud? Aga tundub, et kuni detektiivikestele tööd ehk lugejaid jagub, seni leiavad erinevate salaseltside, komandode ja jäljeküttide tegemised jätkuvalt ka kajastust. 

Iga selline kriminaalide vastu võitlev ühing proovib ka oma kindlat nišši leida. Olgu selleks kindla piirkonna kriminaalse maailma vastu astumine või fookuse seadmine ainult üht tüüpi kuritegude suunas. Nõnda ei hakata ka "konkurentide" varvaste peal tallama.

Uusim tulija on MirtMärt Loomapäästekamp, kes näivad keskenduvat selgelt ühele teemale ning on juba oma esimese juhtumi ka edukalt lahendanud. Peab ütlema, et uustulnukatel paistab julgust ja pealehakkamist küllaga olema, sest ohtusid, mida nad oma esimese (algusel väga lihtsa) juhtumi lahendamiseks ületama pidid, oli ikka omajagu (kiskus korralikuks märulifilmiks kätte). Kuid eks tulevik näitab, kas tegemist on ühepäevaliblikaga või on vanad olijad omale uue tõsise konkurendi saanud.

Andmed:

Tiia Selli, Mirtmärt Loomapäästekamp, Varrak, 2022, lk 152

Elin Toona - Puuingel (1964)

"Puuingel" on ilmselt üks neid raamatuid, mis oli juba ilmumise ajal omamoodi "kummaline" ja peavoolust selgelt kõrvale kalduv teos. Millest pagulaskirjanduse "klassikaline" raamat rääkis? Kuldne ja nostalgiat täis Pätsu aeg, "võidukad" perioodid meie ajaloos, sõjakoledused ja põgenemine kodumaalt (seda romaanide kui ka mälestuste võtmes). Ehk laias laastus oli pilk suunatud lähemal või kaugemal minevikul. Ning seda muidugi 95% juhtudest meie rahva ajalool (Karl Ristikivi on oma paguluses kirjutatud ajalooromaanidega selge erand). Eks mõistetavalt oli vaja kaotusevalu paberile panna ning otsida lohutust kadunud aegadest (pagulase argipäev oli ju võrreldes olnuga väga trööstitu).

Kuid järsku kirjutab üks noor ja laiale lugejaskonnale tundmatu neiu romaani, mis astub sellest rahulikust ja tuttavast selgelt kõrvale. Ta räägib loo ühest noorest mässumeelsest neiust, kes otsib oma elu mõtet ja sihti aina vabameelsemaks muutuvas 1960. aastate Londonis. Ja kõigele lisaks pole peategelane eestlane! Pigem väike maailmakodanik, kelle jaoks rahvused ja riigid ei oma mingit rolli. Tema elu keskmes on suhted, millest mõni on purunenud, teine helesinine unistus ning kolmas jätab armid kogu eluks. Nende suhete ja tunnete keerises otsib ta oma teed ja vastust küsimusele, kes ta tegelikult on või kes ta olla tahab.

"Puuingli" võtsin lugemiseks puhtalt Elin Toona mälestusteraamatu "Pagulusse" mõjul. Toona kirjutas mälestustes, kuidas see romaan valmis alguses ingliskeelsena ja ainult originaalkäsikirja kadumise tõttu kirjutas ta "taastatud" versiooni eestikeelsena. Ütlen ausalt, et seda inglise keele mõju oli selgelt tunda. Kohati jättis tekst pigem mulje kehvapoolsest tõlkest või väga lohakalt tehtud toimetajatööst. Pähe tuli ka mõte, et "süüdi" võib olla autori taust. Noore Elin Toona tutvusringkond koosnes ju sel perioodil juba peaasjalikult inglastest ja mul jäi tunne, et ta lihtsalt ei osanud/ei teadnud, kuidas osade väljendite, mis inglise keeles olid igapäevased, võimalikud eestikeelsete vasted oleksid (tema eesti keel oli ju mõnes mõttes ajas seisma jäänud). Keelega seotud "segajatest" hoolimata on selle noore tüdruku eneseotsingud ja vastandumised ühiskonnale/vanematele mõneski mõttes ajatud, kuid samas on tunne, et see romaan jääb ikkagi oma aega ja ka ruumi kinni. Samas jääb painama küsimus, mis oleks saanud, kui algne käsikiri poleks kadunud ja "Puuingel" oleks ilmunud ingliskeelsena?

Andmed:

Elin Toona, Puuingel, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964, lk 260

Liis Pählapuu - Force majeure (2016)

Minu lapsepõlve üks lemmikfilme oli "Lammas all paremas nurgas". Lugu sellest, kuidas ühed hakkajad lapsed ja üks vana Ahven leiavad ligi sajandi kadunuks peetud ülihinnalise maali. Muidugi meeldis see mulle ka põhjusel, et palju stseene oli filmitud Pirital, mis oli samal ajal mu suvede mängumaaks. Kuid see maali leidmise lugu oli ikkagi ülimalt vahva ja pani väiksel Oskaril fantaasia lendama. Ehk on tõesti kuskil Pirita jõe põhja üks saladus uppunud.

Tegelikult on tõelisi kunstiteoste kadumislugusid sadu ja  kahjuks veelgi rohkem on hävimislugusid. Meie kunstiajaloo need kurvad, aga samas põnevad lood on ühtede kaante vahele kokku kogunud Liis Pählapuu. Samuti ühele õigele kunstiraamatule kohaselt on raamat täis meie kunsti kuldajastu kunstnike töid, millest küll 99% kahjuks meil enam kunagi muuseumiseintel näha ei ole võimalik. Kuid see 1% lootust jääb südamepõhja ikka alles, sest äkki leivad Ahven, Tom, Harri ja Helena kunagi jõe põhjast mõned vanad pudelid, mis on suure saladuse võtmeks (näiteks, mis sai aurulaevalt Eestirand salapäraselt kadunud maalidest). Unistada ju võib! :)

PS: Minu suurimaks avastuseks oli raamatus Edmond Arnold Blumenfeldti teosed, kes oli tegelikult oma aja eesti kunstnikest rahvusvaheliselt tuntumaid nimesid. Neid mustvalgeid fotosid ja reprosid vaadates tekkis hinge tõesti nukrus, et need tööd on kaduma läinud ja Blumenfeldti nimi on meie kunstiloos pigem marginaalse tähtsusega.

Andmed:

Liis Pählapuu, Force majeure: Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood, Eesti Kunstimuuseum, 2016, lk 244

Linke netiilmast:
Mari Kartua arvustus Maalehes

Heili Einasto - Rahel Olbrei (2018)

Heili Einosto monograafiat Rahel Olbreist ei tahakski eriti elulooraamatuks nimetada. Seda lugedes tuli mulle meelde kunagi ammu loetud Paul Pinna mälestused peakirjaga "Minu eluteater ja teatrielu", kuid Olbrei puhul sobiks pealkirjaks ehk isegi paremini "Minu elu = teater". 

Ma ikka imestan ja imetlen aina uuesti ja uuesti nende inimeste pühendumust, kes olid meie kultuuriloos nendeks esimesteks teerajajateks oma valdkonnas (olgu selleks kirjandus, kunst, teater, tants, pedagoogika, sport, teadus, põllumajandus). Nad lõid põhimõtteliselt eimillestki kõrgkultuuri. 

Kuid sellel oli ka oma hind! See maksis neile nende elu. Ma ei mõtle, et nad oleks oma kunsti nimel surma läinud. Selleks, et nullist kõik luua, pidid nad kogu oma elu oma paleusele pühendama/pühenduma.

Selliseks pühendunud teerajajaks tantsu vallas oli Rahel Olbrei. Einasto näitab meile, kuidas läbi õpingute, katsetuste, vastuolude, põrumiste ja õnnestumiste loob Olbrei meile tantsuteatri. Kõige selle juures on veel äärmiselt oluline märkida, et Olbrei ei läinud lihtsama vastupanu teed. Ta ei hakanud suuri kultuure ja koolkondi kopeerima. Olbrei leidis neist vajaliku, kuid jättis traditsioonidesse pimesi kinni jäänu. Ta otsis oma rada, mis oleks korraga osa nii Eesti kui ka Euroopa kultuuriruumist. Tundus, et ta oli seda kohe ka leidmas või juba leidnud, kui tuli "suur katkestus" teise maailmasõja näos, mis peatas või lausa hävitas paljude teerajajate elutöö. 

Olbrei pääses läände, kuid tema teater jäi varemetes siia. Õnneks leidus tal piisavalt õpilasi, kaasteelisi ja mõttekaaslasi, kes jäid ning kandsid edasi Olbrei loodud traditsioone. Einasto nendib raamatu lõpuosas nukralt, et 21. sajandi alguseks on nii mõttekaaslased kui ka traditsioonid hakanud meie tantsumaastikult kaduma. Kuid kas see polegi ühe elujõulise kultuuri tunnuseks, et see on pidevas arengus (kas areng on pluss- või miinusmärgiga on juba muidugi eraldi jututeema)? Aga sellest arengust saame rääkida ainult tänu sellistele imelistele inimestele nagu Rahel Olbrei.

Andmed:

Heili Einasto, Rahel Olbrei: Eesti tantsuteatri rajaja, Eesti Teatriliit, 2018, lk 416

Linke netiilmast:

Tambet Kaugema intervjuu autoriga Sirbis

Elin Toona Gottschalk - Pagulusse (2013/2022)

Kui ma hommikul kooli sõites rongis esimest peatükki Elin Toona mälestustest lugesin, siis mul läksid silmad märjaks. Ülemistele jõudes tundsin, et tänaseks on kõik! Rohkem mul praegu vaimujõudu seda lugu lugeda ei ole. Selliseid hetki tuli raamatu vältel veel korduvalt ette, kus ma raamatu päevaks või paariks lihtsalt seisma jätsin (kes raamatu läbi loevad, teavad, mis kohtadest on juttu). 

Samas valdas mind pidevalt tunne, et ma pean teada saama, kas väike Elin, ta ema ja Mämmä jõuavad lõpuks tõotatud maale. Nende teekond on tuhandete teiste eestlaste, lätlaste ning leedukate koondkujuks, kes 1944. aastal jätsid oma kodud läheneva Punaarmee hirmus ja siirdusid pambud kaenlas läände. Kuid neid ei võtnud seal avasüli vastu ja ei pakutud abi. Neisse suhtuti väga tihti, kui kõige madalamasse kõntsa, kellel pole õigust isegi kohalikke kõnetada. Silma vaatamisest rääkimata! Eriti Inglismaal sattusid paljud bürokraatia hammasrataste vahele ja pidid aastaid ennast üles töötama, et saavutada mingigi inimvääriline koht selles ühiskonnas. Kuid nad tegid seda, meile omase jonni ja tahtega, kõigist alandustest ja takistustest hoolimata. Lõpuks jõudsid paljud lapsena pagulusse läinud ja tõsise karastuse saanud eestlased väga respekteeritud ametikohtadele välja, kuigi hinnaks võis olla tihti liikumine rahvusidentiteedi mõttes "eikellegimaale".

Elin ja ta perekond teevad selles raamatus kõik selle läbi. Põgenemine üle tormise Läänemere, lauspommitamised ja pagulaslaagrid Saksamaal ning lastekodu ja tervistkahjustav tehasetöö Põhja-Inglismaal, kus sinus ei nähtud suuremat potentsiaali, kui üheks kiiresti kuluvaks, kuid odavaks hammasrattaks kangastelgede vahel. Selle kõige taustal näitab just raamatu teine pool seda, milleks inimtahe ja leppimatus tekkinud olukorraga on võimelised. Kogu see raamat vääriks üht suurepärast BBC ajaloolist miniseriaali, kus Haapsalust pärit väike Elin teeb läbi kogu selle Kolgata tee ning jõuab aastakümneid hiljem oma kodulinna tagasi. Usun, et vähestel jääks seda vaadates silmad kuivaks.

PS: Eraldi ootaks veel mälestusteraamatut antud teoses ainult vilksamisi mainitud elust noore näitlejana swinging Londonis 1960. aastatel. On ju tegemist ühe enim järgmist poolsajandit mõjutanud peatükiga Euroopa ajaloos. :)
 

Andmed:

Elin Toona Gottschalk, Pagulusse: Lugu elust, sõjast ja rahust, inglise keelest tõlkinud Kersti Unt, Varrak, 2022, lk 456

Linke netiilmast:

Made Luiga arvustus Sirbis

Anne Valmase arvustus Sirbis

Marje Ernits - Tuhamägede tuul (2022)

Marje Ernitsa raamatutest (eriti Ira Teveri krimkadest) on ajapikku saanud mu ühed lemmikud rongi- ja bussiraamatud. Olen nendes kergesti lahti rulluvates põnevikes kohe sees ning nõnda 5-15 lehekülje kaupa sutsakaid tehes ongi ühe töönädalaga mõrvalugu lahendatud (sel korral muulilt surnuna leitud noore neiu juhtum) ja õiglus jalule seatud. 

Peale paari raamatut on hakanud ka politseiuurijatest koosnev tegelaskond oma sügavamat sisu näitama ning natuke lihast ja luust inimeste kuju võtma, mis ühe Teveri raamatuga piirdudes kindlasti välja ei tule. Kuid õnneks paelub juhtum üldiselt piisavalt, et sa tegelikult lugedes nendest laiematest taustadest ja sügavusest suurt ei hooligi.

Ira Teveri põnevike sarja puhul ongi tegemist ajaviitekirjanduse musternäidisega, mis tõmbab su lugedes piisavalt kaasa, kuid nädal või kaks hiljem ei mäleta sa enam ilmselt loost suurt midagi. Kuid hommikul natuke unisena või peale tööpäeva väsinuna rongis loksudes aitavad nad su korraks viia eemale päevamuredest ning kas see polegi kirjanduse üks olulisemaid ülesandeid.

Andmed:

Marje Ernits, Tuhamägede tuul: Ira Teveri põnevik, Eesti Raamat, 2022, lk 180

Balti kirjakultuuri ajalugu I (2021)

Eestlased on end ikka lugemis- ja raamaturahvaks pidanud. Ehk ütleks isegi, et raamaturiiulitel on meie kodudes teatav "püha aura". Vähemalt mina seisatan ja uurin alati külalisena pererahva raamaturiiuleid huviga, sest usun, et just koju soetatud raamatud ütlevad inimese kohta nii mõndagi. Alati teeb südame soojaks, kui saad öelda: "Teil on ka SEE raamat!" Oleksid otsekui vana sõbraga kokku saanud.

Kuidas meist on saanud selline rahvas, kes raamatu vanapaberi konteinerisse viskamist peavad "surmapatuks" ja raamatulaada külastamist üheks jõulueelseks traditsiooniks peavad? Selle juured ulatuvad sajandite taha ning tegemist oli ühe pika teekonnaga, kus seisid pidevalt vastamisi suured katkestused (sõjad, taudid, vahetuvad valitsejad, usutõdede muutused) ja väikesed võidud (aastaarvud 1535, 1632, 1739, 1802). 

Sellel teekonnal saime uskumatult palju tuge inimestelt (olid nad (balti)sakslased, rootslased, venelased, lätlased, prantslased, soomlased), kes pidasid kirjasõna ja haridust pühaks. "Balti kirjakultuuri ajaloo" esimene osa teebki suure kummarduse just neile kirikuõpetajatele, köstritele, "hulludele" mõisnikele, kooliõpetajatele, professoritele, kes Eesti- ja Liivimaal sajandite jooksul kõigi kiuste neid väikeseid võite aitasid sepistada. Selles kogumikus ei ole mingit meie ja nende vastandamist või meie ja nende ajalugu (eelkõige mõtlen pikka aega valdavaks olnud suhtumist baltisakslastesse). Nad on koos meiega osa selle Läänemere idakalda ajaloost ja ka põhjuseks, miks me praegu oleme sellised, nagu me oleme. Ehk sõgedad raamatute järele. :)

Andmed:

Liina Lukas (peatoimetaja), Balti kirjakultuuri ajalugu I. Keskused ja kandjad, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 304

Linke netiilmast:

Liina Lukas saates "Delta"
Linda Kaljundi arvustus Sirbis

Raamatu esitlus YouTube'is 

Evelin Alliksaar & Silja Kerge - Rääkimine hõbe, vaikimine kuld (2022)

Mõnikord mõjutab sinu lugemiselamust eelmine raamat, mis just eelnevalt loetud sai (laiemas pildis mõjutavad muidugi kõik sinu eelnevate lugemiselamuste summa kõiki järgmisi). Kontrast on nõnda suur, et mulje järgmisest raamatust on lihtsalt mitu pügalat kõrgem või madalam. 

Minuga juhtus nõnda Reeli Reinausi viimase raamatu ("Rahel, Andurs ja ajaaugud") ning sellele kohe otsa loetud Evelin Alliksaare ja Silja Kerge kahesse kirjutatud noorteromaaniga. Pärast Raheli ja Andersiga tutvumist, sattusid mu teele Birgit ja ta kaks klassivenda, mis oli ikka natukeseks ajaks paras šokk. Mul oli tunne, et olen sattunud mõnda Reinausi romaanis mainitud ajaauku ning läinud 10-12 aastat tagasi, kui "Rääkimine hõbe, vaikimine kuld" tüüpi raamatud meie noorsookirjanduses valdavad olid. 

Mõni põhiline probleem oli tegelikult see, et kõik kesksed ja väga paljud kõrvaltegelased olid lihtsalt nõnda ebameeldivad inimestena (raamatus käsitletud teemad olid samas olulised ja ka noori lugejaid huvitavad - narkootikumid, surm, lein). Üks Birgiti klassivendadest jättis mulje, et sinust saab 99% tulevikus mees, kes hakkab regulaarselt oma pere suhtes vaimset ja füüsilist vägivalda kasutama. Ja Birgit ise! Umbes poole raamatu peal oli koht, kus Birgit soovib järsku oma muresid ühe narkolaksuga unustada. Kuna tal pole piisavalt raha, siis ta on nõus 130 eurose (!!!) puudujäägi tõttu oma keha müüma. Eelnevate peatükkide jooksul pole mainitud, et Birgitil oleks sõltuvusega probleeme (ja veel nõnda tõsiseid), ning järgnevatel lehekülgedel ei tõsta see sõltuvus temas kordagi pead. See oli koht, kus ma mõtlesin, et kas olin lugedes mõne peatüki vahele jätnud. Nõnda ebareaalne ja põhjendamata tundus see tüdruku otsus.

Samas on tekst kirja pandud väga kergesti loetavas stiilis (pluss oli ka noorte omavaheline keelekasutus) ning tempo ja salapära oli kohe algusest peale olemas (ikkagi kirjastuse Tänapäev krimiromaanide konkursil ära märgitud tekst). Suurepärane "konks" just noortele lugejatele on romaani struktuur (päevadeks jaotatud suhteliselt lühikesed peatükid), mis tekitab tunde, et loeks ühe peatüki veel ja siis ühe veel ja ... Ja õhtuks oligi raamat loetud. Kuid minu jaoks kallutasid ebasümpaatne tegelaskond ja eriti noorte klišeelikud "rumalused" (ehk ka Reinausi romaanist saadud värske elamus) lõpuks kaalukausid nõnda, et lugemiselamusele jäi mõrk maitse juurde.

Andmed:

Evelin Alliksaar & Silja Kerge, Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, Tänapäev, 2022, lk 208

Tõnis Vilu - Libavere (2018)

***

Uidasin metsas mustuka

ämber kätus ja olin vast

kuuene ku esimest krda

mõtlesin ett jajaa ma saa

tätsa üksi kah hakkama.

Üskindus on sellest aiast

piale nigu väike narks.

Vahest nagu tahass

jällegist süstalt ja viskan

kotti selga ja lähen är

mõnes ajas. Mõtsin

kunagist et bio-logia

või et selle elukesekese

jaoss on ütsindus nigu

patt. Ikka pead sa teistega

koos olema ja elu edasi

vedima. A siis ma mõtsin

et a mina ole kah ju elu

ja elu ossa. et ju siis

elo tahab kah üksi olla.

Voolab musees nigu vesi

Kõik mis ma teeen on elu

elu on eluspüsmine pmts.

Et sis nii nagu ongi.

Elu tahab elust eemal olla.

elu tahb tänavatele uusi

nimesi panna. elu tahass

enese ette assfaltile süljata.

Elu tahab küsüda "missa

mõtled ku kuuled tänaval

aint omi sammusid ?".

Mina agga tahan irrmsasti

vastata ""Mitte ku midagist

ei mõttle!! !"...


***

Se aeg närib mu mõttteid

need inimesed nõrvivad mu

mõtteid , se lõpakas närb

mu motteid ja

mitte muffigi en jää alles.

Pläkutavd ja plökutvaad ühelt

poolt ja teeselt poolt, kajab

siit-ja-sealt, Maisaa sõnagi

lõppetada ja kõikk mu 

aju ole üks mõtetu pudru.

Tervitused Libaverets!

oh Kallis kallis mu kullakallis

vedelemme täna õhta vaikuss

lihtsalt niisam

***

Taivas köhhib rögisedeseds ja

päikene paistab minu seees.

kohhutvalt kurbb on kui aint

ilosad asjad on need mis ma

eii mõista.. Katsun noid sis

omass teha, olen päikest nõnna

kaua vahtind et ku ma lõpuss

Sinu puole vaadan sis näen

aint ühte erredat kumavatt

sõõri, Se olegi armastuse soojus

süggaval sisims. Nad ütli et

se on häste nunnu et ma sind

oma päikeseks kutsu -- a see

onngi päriselt kaa nii, ma

mõttlen seda vägagi pärisetl. 

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui alguses lugedes aju ei taha koostööd teha, siis nii 3-5 luuletuse möödudes käib klõks ära ja etassi lähe jubba luddinal.

Andmed:

Tõnis Vilu, Libavere: mõned üksikud luuletused, Häämaa, 2018, lk 68 

Linke netiilmast:

Henrik Sova arvustus Keeles ja Kirjanduses

Pille-Riin Larmi arvustus Sirbis

Mirjam Parve arvustus Müürilehes

Mikael Raihhelgauzi arvustus Värskes Rõhus

Maniakkide Tänav - Muinaskuningas (2022)

Poisikestena fännasime vennaga kõike, mis oli seotud meie muistse vabadusvõitluse ja laiemalt eestlaste muinasajaga (viikingid Läänemerel, Kaali kraater, muinaslinnused, Lennart Mere "Hõbevalge"). Ma pakun, et ei ole eriti tavaline, kui 12–13-aastased on korduvalt läbi lugenud Läti Henriku kroonika? Meil oli kodus lausa eraldi riiul kõigi nende ajaloo- ja arheoloogiateemaliste raamatute jaoks mõeldud. Näiteks Lõugase ja Seliranna "Arheoloogiga Eestimaa teedel" oli mu venna jaoks üldse pühakirja mõõtu raamat, kust sai tõelisi tarkusi ammutada.

Lisaks lugesime ka kõigi Aitade, Leilade ja Vambolate seiklustest Ümera jõel või Sigtuna all. Need olid toredad lookesed, kus iga hetk võis sattuda mõnda salatunnelisse või saada reedetud lätlaste poolt. Aga oleks me tollal saanud lugeda Hüübi võitlustest Vaiamaal, siis oleksid kõik need Läänemere isandatest Urmased kõrge kaarega raamaturiiulisse tagasi lennanud ja Hüübist oleks saanud meie uus iidol. Mu vend oleks ilmselt esimese asjana kogu raamatu koomiksiks ümber joonistanud ning suvel oleksime suvilas raamatu erinevaid kohti LARP-ina mängima hakanud (tuleb mainida, et meil polnud tollal muidugi õrna aimugi, mis asi on LARP, aga varustus oli meil rõngassärkidest mõõkadeni kenasti olemas).

Kui mõelda tagasi nendele rahvusromantilistele romaanidele, mida lugesime, siis ajaloolise tõe kontekstis on tegemist ju ka puhta ulmekirjandusega. Miks mitte siis juba lugeda puhast ulmekirjandust, kus lisaks muinaseestlastele müttavad ringi ka haldjad, ögardid, ehmatised, õndrused, luudlindlased, säinakörtsutajad ja libahändlased. Igatahes põnevam kamp kui liivlased või vadjalased. Maniakkide Tänav on lisanud juurde sellisele meie klassikalisele kujutusele muinasajast (külaelu, vanemad, linnused, rüüsteretked, hiied, ohvrikivid) täiesti omaette vaimumaailma. 

Kõige olulisem on see, et see sümbioos tundub tõesti loomulikuna. Ei käida lihtsalt hiies tuimast harjumusest kummardamas, kus tuule käes liikuvat puuoksa nähes hüütakse "haldjad on meid kuulda võtnud", vaid surnute hinged, soovanakesed, teispoolsus (Manala/Toonela) ja ka seal valitsev kurjus on reaalselt selle maailma osad. Kui sa nendega ei arvesta või häid suhteid ei oska hoida, siis oled varsti lähima lauka põhjas.

"Muinaskuningas" on muidugi Maniakkide Tänavale omaselt korralikult verega üle valatud. Seda ikka voolab loo jooksul vulinal, kuid see tundub taas selle maailma loomuliku osana, sest surm on lihtsalt samm vaimude maailma. Usun, et lugejad, kes on Maniakkide Tänava loominguga varem kokku puutunud ja selle laipade merega juba harjunud, leiavad sellest teosest täpselt selle, mida nad ootavad. Kui need lugejad, kes kunagi "Meelise" või "Ümera jõel" õlgu väristades kõrvale panid, aga keda muinasaeg ja mõõkadega vehkimine paelub, siis just nemad võiks "Muinaskuningale" võimaluse anda. Sest Muinas-Eestist saab ka lahedalt kirjutada.

Andmed:

Maniakkide Tänav, Muinaskuningas, Lummur, 2022, lk 192

Reeli Reinaus - Rahel, Anders ja ajaaugud (2021)

"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" ning "Rahel, Anders ja ajaaugud" on selge tõestus, et Reeli Reinaus on saavutanud kirjanikuna uue taseme. Ja ma usun, et teda võib praegu julgelt meie noortekirjanduse säravamaks täheks nimetada.

Samuti on need teosed väga heaks näiteks sellest, et vähem on rohkem. Kadunud on "liigliha", mis oli Reinausi esimestele romaanidele eriti omane (palju tegevusliine, suur tegelaskond, liiga kiire tempo), ja alles on jäänud see, mis teeb ühest heast noorteromaanist suurepärase noorteromaani. Üks keskne müstiline/ulmeline motiiv (Nõidama koopa pärimus ja lood), üks keskne hingevalu (vanemate lahutamise mõju Rahelile), õigesti valitud tempo (lugu ei torma ega veni) ning peategelasteks sümpaatsed ja empaatiavõimega noored inimesed, kelle elu ei juhi möllavad hormoonid, vaid oskus oma peaga mõelda ja otsuseid teha.

Loodan, et see uus tase muutubki Reinausi järgmiste teoste uueks normaalsuseks, sest need on suurepärased "võtmed", mis aitavad noori lugejaid avada uksi kodukandi pärimuse, ulmekirjanduse ja laiemalt lugemise juurde. Kui salapäraseid koopaid muidugi päris omapead avastama ei maksa minna.  Satud seal mõne koobas oma koduks pidava metsloomaga kokku või veel hullem, leiadki mõne ajaaugu, mis viib su aastasse 1995, kui meeste vöökotid olid "lahedad". Kellel sellist hingetraumat veel vaja! :)

PS: Kui raamatukaanel on kirjas illustraatori nimi võrdselt  kirjaniku nimega, siis see on partnerlus, mida on tõeline rõõm näha.

Andmed:

Reeli Reinaus, Rahel, Anders ja ajaaugud, Ronk Ronk, 2021, lk 176

Eesti nõid (2022)

Vahel tahaks kohe lugeda mõnd uurimust või teadustööd, kus võetakse vaatluse alla nõid kui institutsioon/amet tänapäeva ühiskonnas. Ma ei tea, kuidas on mujal Euroopa riikides lood nõidadega 21. sajandil, aga Eestis paistab täiesti normaalne olevat oma CV-sse kirjutada nõid/ennustaja. Rääkimata sellest, et end kvaliteetajaleheks pidav väljaanne paneb oma veebilehele artikleid pealkirjadega à la "Nõid-Nele sõnul valitsuses pikka rahuperioodi ei tule", nagu see oleks täiesti tõsiselt võetava inimese täiesti tõsiselt võetav seisukoht. Ja siis me imestame, et osad ei taha uskuda teadlaste töö vilju, mis inimelusid päästavad.

Kui reaalses maailma saadaksin esimese ennustamise või nõiajutuga tuleva tegelase sügavale metsa puu taha, siis raamatumaailmas olen alati nõidade/võlurite temaatikat vägagi nautinud (eks minu põlvkond kasvas ka Harry Potteri filmide ja raamatutega üles). Nõnda oli ka sel kevadel ilmunud jutukogu "Eesti nõid: 15 algupärast nõiajuttu" kohe minu ostukorvis. Tegemist on juba mitmenda Indrek Hargla koostatud ja kirjastuse Raudhammas poolt välja antud kogumikuga, mis annab reale kodumaistele (ulme)kirjanikele põneva võimaluse kirjutada mingil ühisel teemal ja vaadata, kuhu kellegi fantaasia ja sulg välja jõuab (eelnevalt ilmunud elavatele surnutele, Eesti alternatiivajaloole ja Kreutzwaldi loomingule pühendatud kogumikud).

Sel korral olid töös neliteist kirjanikku, kes lasid oma fantaasial ikka korralikult ringi joosta. Küll Eestimaa väikestes külades, Toompea lossi võimukoridorides ja Aafrika džunglites. Sama lai, kui on lugude geograafia, on ka ajaline mõõde. Nõidumine käib läbi sajandite ning näeme väga erinevaid nõiaks olemise versioone (klassikalisest külanõiast kontorit omava FIE-ni) ja ka ühiskondlikku suhtumist neisse (mis on üldjuhul positiivse tooniga, sest nõiad pakuvad tavaliselt kasulikku "teenust"). Nende lugude kangelased võivad tõesti rahuliku südamega oma CV-sse ametinimetuseks NÕID panna, sest siin ei lapita taro kaarte, vaid mängitakse inimhingede ja tervete impeeriumite saatustega.

Tahaks öelda, et tegemist on ka kõige ühtlasema tasemega kogumikuga, mis seni Hargla poolt on kokku pandud selles "sarjas". Nii 2-3 lugu olid teistest nõrgemad ja oleks ehk võinud ehk välja jääda või kirjaniku kätte ülevaatamiseks minna, kuid just keskmise tasemega võib igati rahule jääda (eks see ole ka üldisem hinnang meie ulmekirjanduse lühiproosa tasemele). Ise nautisin väga just minevikus toimunud tekste, kuid eks see ole minu üldise (alternatiiv)ajalookirjanduse lembuse tõttu mõistetav. Mõne teksti puhul tekkis ka tunne, et see kirjaniku loodud maailm või tegelaskond vajaks lausa laiemat väljundit romaani või eraldiseisva jutukogumiku näol. Ehk läheb õnneks ja kohtun mõne nende lugude nõiaga veel mõnes raamatus, aga kui mitte, siis jään põnevusega ootama, mis on järgmine teema, mille kirjastus Raudhammas ja Indrek Hargla kirjanikele järada annab.

Andmed:

Indrek Hargla (koostaja), Eesti nõid: 15 algupärast nõiajuttu, Raudhammas, 2022, lk 486

Linke netiilmast:

Heli Illipe-Sootaki intervjuud autoritega Reaktoris

Tõnis Hallaste arvustus Sirbis
Leila Liivaku arvustus Reaktoris

Valdur Mikita - Mõtterändur (2022)

Valdur Mikita rändab jätkuvalt mõnuga mööda meie ugrimugrilikke loodus-, keele- ja mõttemaastikke. Neil rännakutel pähe karanud tähelepanekud ja mõttevälgatused jõuavad kenasti ka kaante vahele ja on jätkuvalt lugejate seas väga populaarsed. 

Oma olemuselt meenutab "Mõtterändur" mulle ühe rändaja taskumärkmikku (Mikita on ise raamatule igati sobivalt pannud alapealkirjaks "Taevalike eksirännakute taskuraamat"). Kujutan vaimusilmas ette, kuidas sättides kaasiku taga kuusikus mõnele mõnusale mättale puhkama või jõudes õhtul pikalt jalutuskäigult tagasi ja enne tuppa astumist vanal pingil sauna ees jalgu sirutades, tuleb see märkmik lupsti Mikita taskust välja ja sinna lähevad kirja päeval sinuga teel ühinenud mõtted. Nende seas on uitmõtteid, muremõtteid, põhimõtteid, kinnismõtteid, täitsa geniaalseid mõtteid ja natuke sõgedaid mõtteid. 

Mikita mõtete metsas saab iga eestlane vabalt ringi rännata. Mõne mõtte juures seisatades heakskiitvalt kaasa noogutada ("Metsast on meile ühekorraga saanud nii kirik, kultuurimaja kui ka tervisekeskus."), teise juures jooksuga kaaslast otsima minna, kellega seda "hiilgavat mõtet" jagada (mitu korda hüüatasin kodus: "Ma pean sulle selle koha kindlasti ette lugema!") ning kolmanda juures tõdeda, et nüüd on autor minu arvates küll täielikult rappa läinud (minu jaoks oli selleks "Pessimist manifest"). Aga usun, et natuke või isegi päris palju äratundmisrõõmu kogeb iga eestlane, kes Mikita mõtete metsa matkama satub. 

Tegelikult läheb süda kohe eriti soojaks, kui näen terve suve jooksul suurte raamatukettide müügiedetabelite esirinnas just Mikita ja Jüssi teoseid. Mõlema mehe südameasjaks on ju nende erinevate ugrimugrilike maastike kaitse ja säilimine. Kui on ostjaid, siis on loodetavasti ka lugejaid ja kui on lugejaid, siis on ehk ka aina rohkem inimesi, kes valutavad südant nende küsimuste üle ja midagi ka olukorra parandamiseks ühiselt ette võtavad. Head mõtted → head teod!

PS: "Mõtteränduris" on peatükk "Kõik presidendi mehed ehk eestlase läbikatsumise", mis sisaldab testi, kus saad teada, kui eestlane sa oled. Minu tulemuseks oli 46/50 ehk murumütsiga eestlane. :)

Andmed:

Valdur Mikita, Mõtterändur: taevalike eksirännakute taskuraamat, Välgi Metsad, 2022, lk 208

Linke netiilmast:
Urmas Lüüsi arvustus Eesti Ekspressis

Marje Ernits - Tavaline surm (2022)

Olles lugenud mõned kümned leheküljed Marje Ernitsi romaani "Tavaline surm", mõtlesin, et see on üks nendest koroonaromaanidest, mille jõudmine raamatulettidele tundus paratamatusena. Aga umbes kolmandiku peal taipasin, et tegelikult on tegemist hoopis kohanemisromaaniga ja ehk isegi mingi nurga alt noorsooromaaniga.

Tegevuse taustaks on tõesti koroonaepideemia oma kaasnähtudega (koondamised, haiglate ülekoormus, kiirtestid koolides), kuid tegelikult on tegemist ühe pere traagilise looga, kus mulle ootamatult tõusis keskmesse hoopis noorema põlvkonna (18-20-aastased õde-vend) pingutused ja eneseületused, et tulla läbi paksu ja vedela. Pereema kuju ja otsused enne ning pärast tragöödiat tekitasid samas väga suuri küsimusi. Ei meenu teist nõnda ebasümpaatset tegelast viimaste lugemiselamuste hulgast.

Eks "Tavaline surm" kokkuvõttes oligi üks suhteliselt sirgjooneline ja lihtsakoeline olmeromaan, mis üritab natuke sotsiaalset kriitikat teha, oma kaasaega peegeldada ja lugejale ehk ka äratundmisrõõmu pakkuda, sest tegelased peaks olema ju elust enesest. Sinu naabrid, töökaaslased, sugulased või ehk su enda pere. Sellistele raamatutele on alati lugejaid leidnud, kuid nende suurim probleem on selles, et nii nädala või kahe pärast ei mäleta konkreetsest raamatust suurt midagi ja lõpuks sulavad need kõik üheks lugemiselamuseks kokku.

Andmed:

Marje Ernits, Tavaline surm, Eesti Raamat, 2022, lk 144

Karl August Hindrey & Mart Laar - Aovalged aknad (2022)

Ärkamisaeg, mis on vastuvaidlematult üks meie rahva ajaloo olulisemaid ja määravamaid perioode, ei ole väga palju ilukirjanduse lehekülgedel kujutamist leidnud. Kuigi ilukirjanduslikku potentsiaali omab see ajajärk küll - rahvast ühendav suursündmus üldlaulupeo näol, suured isiksused (Jannsen, Koidula, Hurt, Jakobson, Kreutzwald), sisemised ja välised vastasseisud. Isegi 1930. aastatel, kui oli ajalookirjanduse kuldaeg, jäi ärkamisaeg valikust kõrvale (fookus oli muistsel vabadusvõitlusel ja vabadussõjal), kuigi tollal oleks saanud ju veel kirjanikud koguda kirjutamiseks mälestusi ja materjali inimestelt, kes ise neist sündmustest osa võtsid või mõne juhtfiguuriga isiklikult kokku puutusid. Ehk peljati Jakobsoni või Jannseni poole valimist/eelistamist ning seega vene või baltisaksa pooldaja tiitlit? Või polnud see lihtsalt piisavalt "seksikas" teema, sest ei saanud lahinguväljal igipõlistele vastastele kohta kätte näidata?

Karl August Hindrey vähemalt soovis lugejatele omapoolset pilguheitu ärkamisaega pakkuda, kuid tema plaanid jäid alanud maailmasõja ja Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu poolikuks ja käsikirja. Nüüd on Mart Laari (kelle sulest ilmust hiljuti ka monograafia Hindrey kohta) kaasabil käsikiri natuke täiendust saanud ja lugejateni jõudnud (Hindrey poolikuks jäänud käsikiri trükiti küll ära juba 1995. aastal). 

Kuid romaanis "Aovalged aknad" ei kohta me Koidulat ega Jakobsoni, vaid Hindreyle omaselt on suure ajaloosündmuse taustal fookuses "väike inimene". Olgu selleks parun Wessar, mõisavalitseja Kattvell, notar Uudopärt või isepäine ja hakkamist täis poisike Peeda. Otseselt nemad ju kuidagi neid ajaloosündmusi ei mõjuta, mis 19. sajandi keskpaiku meie maal aset leidsid. Nemad tegid oma päevatööd, käisid kirikus ja kohalikus kooris laulmas või pilli puhumas. Kuid nemad ja tuhanded nendesugused muutsid ajalookäiku ja ühe rahva saatust sellega, et nende mõttemaailm ja usk endasse muutus (seda ka parun Wesseri moodi baltisakslastel). Ja kui ühele rahvale panna pähe mõtte, et nad on midagi rohkemat, kui lihtsalt põllul küürutavad tööloomad, siis hakkab asju juhtuma. Vaikselt, aga hakkab!

Oma stiililt ja jutustamislaadilt kannab "Aovalged aknad" kindlasti oma ajastu märki, kuid pilguheit sellesse aega on ehe ning täis põnevaid ja eriilmelisi tüüpe. Minu enda vaieldamatuks lemmikuks oli pisikese häbi ja trotsi täis Peeda teekond Tartusse ning poisi iseseisvumiseni selle käigus, mis mitmeski mõttes oli võrdkujuks meie rahva püüdlustele iseolemise poole. Meie kohuseks on mitte unustada kõigi nende "väikeste inimeste" panust selles pikas teekonnas.

Andmed:

Karl August Hindrey & Mart Laar, Aovalged aknad, Varrak, 2022, lk 304

Mairi Laurik - On aeg! (2021)

Mairi Lauriku romaani "Mina olen Surm" olen viimaste aastate jooksul korduvalt ja edukalt soovitanud õpilastele, kellel käsil põhikooli viimased klassid. Nad on raamatule alati andnud positiivset tagasisidet ja seda ka ise klassikaaslastele soovitanud. Teadsin juba tükk aega, et Laurik on Roometi loole ka järje kirjutanud ning mul oli see aina pikemaks kasvavas "lugeda vajavate raamatute" nimekirjas olemas, kuid lugemiseni jõudsin alles nüüd. 

Kui esimeses osas saime tuttavaks Roometi ning tema võimega näha inimeste elukellasid (taustal ka suhted koolis ja armumine Meritisse), siis teises osas keskendub suures osas Roometi-suguste ehk Surmade võrgustiku tausta ja maailma avamisele (natuke tähelepanu saab ka Roometi perekond ja suhe Meritiga). Roomet tutvub teiste omasugustega ja kistakse peagi ka ühte natuke segaseks ja kaugeks jäävasse rahvusvahelisi mõõtmeid võtvasse mõrvamüsteeriumisse, mis peaks olema romaani põnevamaks sündmuseks, kuid kahjuks seda rolli välja ei mängi (esimeses osas toimunud kallaletung Meritile oli tunduvalt parema pingega kirjutatud).

"On aeg!" jätab pigem sellise vaheetapi mulje, mis on mõnes mõttes vajalik enne (eeldatavasti ilmuvat) kolmandat osa, et aidata paremini mõista kõiki neid Surmade keelde, kohustusi ja eripärasid. Samuti laoti siin raamatus (taas eeldatavasti) vundament sellele "suuremale kurjusele", mis oma esimest palet näitas, kuid see oleks pidanud olema natuke selgepiirilisem ja panema selgelt ootama järge. Nõnda soovitangi seda osa lugeda neil, kellele esimene osa väga-väga meeldis. Teistele ütleks, et oodake ehk kolmas osa ära ja siis lugege mõlemad juba ühe korraga.

Andmed:

Mairi Laurik, On aeg!, Tänapäev, 2021, lk 168

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris

Aliis Aalmann - Verihaljas (2021)

***

meie maad on üsna soised, meie härjad

jäärapäised. meie naised mitme väega. meie

mehed kuldse käega.

meie maad on rabedad. meie naabrid kadedad

meie loomad usinad. armastame sosinal

kusagil voolas siia me veri, silmapiiril

loksuv läänemeri

sirutas juured ja jätked, jõi neid jõgesid

ja järvi

värvis maastiku koduvärvi

kasvatas endast hiied ja loopealsed

kandis samblamantlid ja rahnud

pärast tõrva, tuhka, tuld

pussnugadest põimit' pilvi

ja kõigest hoolimata

pole me lahkund


***

mul on käimata kohtade igatsus

ja raske vandersellipaun õlal

unistan paigust, kuhu rööpad ei vii

tahan jõuda sinna

kus võiks kohtuda me varjud

ka siis, kui päikest ei ole

aga juba on möödanik

varjutanud sooned mu paberkehale

ja ma ei tea, kas jõuan ilmuda sinna

mille seintel mu nime veel pole


oli

kohtasin teda härmatise peegelduses
mul olid jäätunud tedretäpid ja udused silmad

sulatasin ja sulasin

oli oht kaduda. hõõguda. valguda

kellukate vahele sääskedele söögiks

oli oht, oli tunne

ja loojangu selgroo tuhmudes

vajus mälestus järve kohal

pelgalt kastepiisapilveks

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Selle aasta Betti Alveri kirjandusauhinna žüriile igatahes meeldisid. Mina nende valikuga igati nõus. :) 


Andmed:
Aliis Aalmann, Verihaljas, SA Kultuurileht, 2021, lk 94

Linke netiilmast:

Mihhail Trunini arvustus Sirbis

Sten Sanga portreelugu Võrumaa Teatajas

Iiris Viirpalu arvustus Värskes Rõhus 

Heli Künnapas - Mälestusteta suvi II (2022)

"Mälestusteta suve" teine osa jätkab üldjoontes täpselt samade teemade ja tegelasringiga, kus esimene osa lõppes. Ehk kõige suurem muutus on tegelikult see, et tegevus on sel korral palju pikema ajaperioodi peale jaotunud, kuid suvi naljakal kombel sinna sisse ei mahu.

Künnapas on võtnud luubi alla samad teemat, mis esimeses osas: noortevahelised (armu)suhted, keskkonnakaitse ning lähisuhtevägivald. Kuid kõik kolm teemat on sel korral natuke teise fookusega ja kindlasti ei korda romaan üks ühele eelmist osa. 

Suhete osas on keskseks küsimuseks pärast suhte purunemist oma eluga edasi minemise võimalikud variandid ja noore inimese suutlikus/suutmatus tugevate tunnetega toime tulla. Kui esimeses osas oli keskkonnakaitse teema väga lokaalne, siis sel proovitakse inimeste teadlikust tõsta ja käitumismustreid muuta juba riiklikul tasandil (jätkuval olen väga rõõmus, et see teema on leidnud oma tee ka noorteromaanidesse). Kõige rohkem kiidusõnu on aga väärt koduvägivalla temaatika käsitlemine. Künnapas vaatleb, kuidas ja kas on aastaid vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatanud noor inimene võimeline kogu selle taaga juures täiskasvanuna normaalset elu elama. Kui palju just noorema saadud hingehaavad meie tulevikku ja järgnevaid suhteid varjutavad? Õnneks näitab autor võimalikke pääseteid, kuidas end mitte kaotada minevikuvarjudele ja sellest nõiaringist ka teisi välja tuua.

"Mälestusteta suvi" on ju kokkuvõttes üks täiesti tavaline noortekas ja ei ütle, et see ka teiste omasuguste hulgas kuidagi eriliselt silma paistaks. Kuid teoses leitud tasakaal ajatute ja praegusel hetkel noortele oluliste teemade vahel on vast peamiseks põhjuseks, miks seda noorele lugejale suveraamatuks soovitada.

Andmed:

Heli Künnapas, Mälestusteta suvi: 2. osa, Heli Kirjastus, 2022, lk 344

Fred Jüssi - Olemise mõnu (2022)

"Ööülikooli" tähtsusest ja mõjust meie perekonnale kirjutasin juba lühidalt eelmine aasta raamatusarja "Ööülikooli raamatukogu" avateose puhul. Seal sai ära märgitud ka, et kõige suuremad lemmikud olid Fred Jüssi ja Evald Saagi loengud. Fred Jüssi "molutamise loengut" kuulasime vist ikka kümneid kordi unejutuks (see oli meil ka CD peale pandud) ning usun, et see loeng oli meil vennaga mingi hetk enam-vähem mõlemal peas.

Nüüd on härra Jüssi aastate jooksul raadioloengutel kõlanud mõtted ka kaante vahele talletatud. Neid loenguid lugedes leidsin end mõttelt, et Fred Jüssi on/peaks olema meie rahva ja riigi südametunnistuse hääl. See kaalukus, tasasus ja tähelepanelikkus, mis tema mõtetest kõlama jääb on midagi erakordset. Oleks meil lihtsalt rohkem tarku inimesi, kes mõistaks endast veel targemaid kuulata. Eriti tuleks kuulata neil, kes on seotud valikutega, mis puudutavad otsesemalt või kaudsemalt meid ümbritsevat elukeskkonda ja loodust (ehk tegelikult me kõik võiks Jüssi raamatu läbi lugeda). Tagantjärele tarkusest on looduse puhul vähe kasu.

Minu jaoks oli "Olemise mõnu" kõige üllatavam ja põnevam lugemine tegelikult hoopis Jaan Tootseni pikk intervjuu Fred Jüssiga, mis hõlmas umbes kolmandikku raamatust. See avas minu jaoks kõvasti Jüssi tausta inimese ja mõtlejana (lapsepõlv, Eestimaa looduse avastamine, viimased aastad). Muidugi soovitan raamatu kõrvale ära vaadata mõned aastad tagasi tehtud Tootseni portreefilmi Jüssi kohta. Kui raamat on loetud ja film vaadatud, siis minna metsa, leida üks hea paik (sa tunned selle ära) ja natuke molutada. Nõnda tuled sa sealt parema inimesena tagasi. Ja nagu härra Jüssi korduvalt oma raamatus ütleb, et kui sa oled maailmas aidanud üht inimest, olgu see kasvõi sina ise, siis sa oled aidanud tervet inimkonda.

 

Andmed:

Fred Jüssi, Olemise mõnu, OÜ Aadam ja Pojad, 2022, lk 208

Mõtteid kodumaisest ulmest ANNO 2022

ANNO 2022 on lood eesti ulmega ikka päris head. Seda eriti keskmise taseme ja mitmekülgsuse osas. Olen viimastel kuudel sattunud lugema väga mitme eripalgelise kodumaise ulmekirjanike tekste ning mõtlesin, et võtan need lugemiselamused sel korral ühte postitusse kokku. 

Skaala ühes otsas on Veiko Belials, keda võib ilma igasuguse kahtluseta pidada meie ulmemaastiku raudvaraks (ulmekirjanduse BAAS näitab esimeste tekstide taga aastaarve 1993-1995). Tema viimast teadusulmele pühendatud proosakogumikku võiks vaadata ka Belialsi uue tulemisena. Kindal käe ja põhimõtete alusel kokku pandud kogumik, mis annab üldpildi autori viimaste aastate loomingust. Ilmselt leiab iga suurem teadusulme fänn sellest kogumikust vähemalt ühe või kaks juttu, millel on tema maitsega piisavalt suur ühisosa. Lausa ülekohus oleks märkimata jätta Liis Rodeni illustratsioonid, mis on keskmisest (ulme)raamatu kujundusest ikka mäekõrguselt üle.

Skaala keskele jäävad meie ulme potentsiaalsed tulevikutähed ehk Manfred Kalmsten ja Mann Loper. Just nemad peaks olema ühed neist järgmistest nimedest, kelle katsetuste periood hakkab lõpule jõudma ning neist peaks saama lähiaastatel meie ulmekirjanduse juhtivamad kujud. Mõlemad autorid on selgelt sisse tampimas oma kindlat rada, kus nad end mugavalt tunnevad (Loperi puhul noortele mõeldud seiklusulme ja Kalmstenil tumedamates toonides fantasy). Kui "Kaarnalaulu" ja "Inglite linna" võib juba tugevateks sellitöödeks pidada, siis järgmiste teoste puhul ootaks tõsist puremist meistrieksami kallal.

Oma rada paistab käivat Johannes Kivipõld, kes on varemgi ulmega katsetanud, kuid meie üldisest ulmekogukonnast pigem kõrvalseisev nimi. Oma viimases romaanis "Deus ex machina" mängib ta igati asjalikult tehisintellekti loomise ja kontrollimise/kontrollimatuse ideega. Põnevus ja huvi säilib kogu lugemise vältel ning kokkuvõttes tekitas romaan piisavalt huvi autori suhtes, et mingi hetk mõni Kivipõllu varasem teos kätte võtta.

Nõnda tulebki nentida, et meie ulme skaala laiuse ja mitmekülgsusega saab igati rahul olla. Kes otsib, see leiab sealt omale kindlasti midagi lugeda. Ja selle tugeva keskmise taseme pealt on hing aina rohkem hakanud ootama seda üht suurt ning sise- ja välispiire lõhkuvat ulmeromaani. Romaan, mis paneb kõik raamatufännid ulmest rääkima ja seda ka lugema. Ehk ilmub see ANNO 2023. Ehk ANNO 2024. Ilmumata see kohe kindlasti ei jää. :)

Andmed:

Veiko Belials, Surnud mehe käsi, Lummur, 2021, lk 260

Johannes Kivipõld, Deus Ex Machina, Eesti Raamat, 2022, lk 306 
Manfred Kalmsten, Kaarnalaul, Fantaasia, 2021, lk 156

Mann Loper, Inglite linn, Lummur, 2022, lk 200

Linke netiilmast:

Elar Haljase arvustus Reaktoris

Raamatuesitluse salvestus YouTube'is

Jüri Kallase arvustus Reaktoris

Kalver Tamme arvustus Reaktoris

Elar Haljase arvustus Reaktoris
Mart Pechteri arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Marie Templi arvustus Reaktoris

Eet Tuule - Luhtunud piknik (2022)

Eelmisel aastal sai loetud Eet Tuule ulmeromaani "Rästikuvälu", millega ma just ulmest rääkides eriti rahule ei jäänud. Kui nentisin tollal, et kindlasti annan autorile teise võimaluse, seda just krimiromaanide vallas. Nüüd saigi läbi loetud Tuule kõige uuem põnevusromaan "Luhtunud piknik", mis kuulub juba omajagu pikaks kujunenud politseiuurija Marko Tammiku krimilugude sarja (tegemist on seitsmenda osaga). 

Märjamaalt alguse saanud ja põhiliselt Saaremaal aset leidnud narkokaubanduse juhtumit annab kirjanik edasi hoogsalt ja leheküljed mööduvad lennukalt. Vaatenurgad ja asupaigad vahelduvad pidevalt, esineb päris mitu "värvikat" tegelast, lugu jutustatakse peamiselt dialoogidele toetudes ning eks natuke annavad juurde ka tuttavad paigad. 

Kuid kahjuks see jooksis raamatu lõpus omadega rappa hetkest, kui umbes viimased 15-20 lehekülge kirjeldasid pressikonverentsi, kus selgitati kõik aset leidnud sündmused uuesti suhteliselt detailselt üle, et jõuda lõpuks ka tegelike süüdlaste paljastamiseni. Tundsin, et mind võeti lugejana korraks veel käekõrvale, et teha kindlaks, kas ma olen ikka tähelepanelikult lugenud ja vajadusel mõni segaseks jäänud koht lahti rääkida. 

Nõnda jäigi kahjuks lõpus natuke mõru maik sellest lugemiselamusest, kuigi iseenesest ei olnud nüüd kindlasti väga kehva ajaviitekirjandusega tegemist. Näiteks mõne televisioonis jooksva kodumaise krimisarja ühe episoodi stsenaariumi algmaterjaliks sobiks see ilmselt igati. Ühe romaani lugemisõiguse võitles see autorile minult igatahes välja. Eks kolmas raamat saab siis otsustavaks.

Andmed:

Eet Tuule, Luhtunud piknik, Eesti Raamat, 2022, lk 216

Mait Mikelsaar - Küünlakorjajad (2022)

Ilmselt tuleb kõigil vahel mõne teatrikülastuse, kinos nähtud filmi või raamatu puhul ette, et rääkides tuttavale sellest kultuurikogemusest on kõige sobilikum omadussõna, mida sa leida suudad IMELIK. Tavalistest HEA-PAHA, MEELDIS-EI MEELDINUD skaaladest jääb nagu väheks. Sõna IMELIK võtab kogu su kogemuse palju paremini ja täpsemalt kokku.

Sama omadussõna kasutaksin ka Mait Mikelsaare debüütromaani "Küünlakorjajad" kohta. Romaani teema -  imelik, aga samas intrigeeriv (kord tundus, et tegemist on krimkaga, siis ulmeromaaniga ja lõpuks müstikasse kalduva tekstiga). Romaani tegelased - omajagu imelik kamp külainimesi, kes osa olid täitsa sümpaatsed. Romaani stiil - ma ei tea, mis see oli, aga leidsin end tihti lauseid üle lugemas, et mõtet kätte saada. Romaani lõpplahendus - tundus, et nõnda palju kõrvalliine jäi lihtsalt õhku rippuma ja vastused saamata.

Ehk kõige imelikum oli see, et ma lugesin raamatu tegelikult suhteliselt ühe jutiga läbi. Kõik eelmises lõigus välja toodud punktid ilmselt isegi soodustasid seda, sest tekkis tõesti huvi, kuhu kirjanik oma looga välja tahab jõuda. Mina jõudsin igatahes sinna välja, et järgmine kord kalmistul jalutades pean vareseid ja ronki palju pingsamalt silmas. Nõnda imeliku mõttega ongi vast paslik lõpetada. :)

Andmed:

Mait Mikelsaar, Küünlakorjajad, Eesti Raamat, 2022, lk 184