Tiina Laanem - Liisu laseb jalga (2024)

Üle tüki aja on tore lugeda taas mõnd lasteraamatut, eriti veel nõnda sooja ja südamlikku nagu "Liisu laseb jalga". Kuid laste maailm ei ole ainult üks lõputu suvi ja pannkoogid maasikamoosiga. Sama kehtib ka lastekirjanduse kohta. 12-aastane Liisu on nimelt jõudnud punkti, kus ta näeb ainsa lahendusena oma muredele kodust jalga laskmist (eesmärk on jõuda Turus elava vanaema juurde). Tema elus viimastel aastatel toimunud muutused ning vanemate valikud on ta selle otsuseni. Kui ainult oleks juba suur ja saaks ise otsustada oma elu üle.

Oma teekonnal vanaema juurde mõistab Liisu, et täiskasvanute elud polegi nõnda lihtsad. Ei saa teha ainult seda, mida süda ihkab (näiteks tuleb teha tööd, mis sulle ei meeldi). Elus tuleb teha keerulisi valikuid ja nende eest ka vastutada. Aga oma mõtete jagamine ja avatud suhtlus toob ellu uusi valikuid, mille peale üksi pead vaevates ei tulekski.

Nõnda teebki Liisu teekonnal Võrust Turgu ka mitu väikest sammu suureks saamise suunas. Ehk tunduvad meile täiskasvanutena need väikesed arengud iseenesestmõistetavatena,  kuid noore inimese jaoks on tegemist väga oluliste etappidega maailmapildi kujunemisel. Tiina Laanem väärib siinkohal igati kiitust, et ta on suutnud selle hetke Liisu elust niivõrd kenasti raamatukaante vahele püüda. Usun, et "Liisu laseb jalga" annab paljudele väikestele lugejatele võimaluse nende teemade üle arutada ja mõtestada nii iseseisvalt kui ka kodustega. Ja seda peakski üks hea lasteraamat tegema.

PS: Olen seda vast juba mõne eelneva Sirly Oderi illustreeritud raamatu puhul öelnud, kuid tahan veel kord korrata, et tema puhul on tegemist selgelt minu hetke lemmikillustraatoriga lasteraamatute osas. Kunstnik annab lasteraamatule nõnda palju juurde! Loodan, et kirjastused mõistavad seda ning ei hakka minema odava ja kiire AI kunsti teed. Kuid see on juba täiesti omaette teema.

Andmed:

Tiina Laanem, Liisu laseb jalga, Pegasus, 2024, lk 152

Kolm Sirly Oderi illustratsioonidega lasteraamatut (2018-2020)

Lasteraamatu hindan ikka kui kirjaniku ja kunstniku koostööna valminud taiest. Üksteisele toetudes loovad nad teose, mis võib meelitada noore lugeja pikkadeks aastateks raamatute võlumaailma rändama. Just sellise koostöö parimad näited saavadki meie lapsepõlve lemmikraamatuteks ning jäävad meid helge mälestusena aastateks saatma (tihti soovitame just neid oma lastele lugemiseks). Maailmakirjandusest on ilmselt selle parimaks näiteks Astrid Lindgreni ja Ilon Wiklandi tandem.

Üks meie andekamaid illustraatoreid, kellele ootaks kirjanike seast sellist pikaajalist koostööpartnerit, on Sirly Oder. Tema kujundatud raamatut sattusin lugema esimest korda eelmisel aastal (Anu Auni "Eia seiklus Tondikakul") ning jätsin kohe nime meelde. Nüüd otsisingi raamatukogust just tema joonistatud piltidega lasteraamatuid, et uurida, kas mõne puhul saaks juba rääkida potentsiaalsest superduost.

Nõnda lugesingi see nädal läbi kolme erineva autori toredat lasteraamatut. Kõigi kolme raamatu tegelasteks olid kohe kooli minemas või algklassides käivad põngerjad, kes satuvad mingi elus aset leidnud suurema või väiksema muutuse tõttu seiklustesse ja sekeldustesse ("Kummitusmajas" kolivad kaksikõed linnast maale; "Meie uues kodus kummitab" saavad lapsed vastutahtsi omale hoidjaks ühe vanaproua; "Õnnekaare õdedes ja Vimkavendades" on just alanud suvevaheaeg). Kolmest raamatust jäin kõige enam rahule Jana Maasiki teosega, mis kujutas ühe tänava toredat sõpruskonda, kelle väikestele rõõmudele ja muredele sai kaasa elada. "Kummitusmaja" põhiliin oli ehk liiga ettearvatav, kuid samas tegi rõõmu raamatusse mahtunud ühe õe arenguliin inimesena. Kristi Piiperi raamatu puhul oli vist peamiseks pettumuse põhjustajaks raamatu pealkirja ja sisu peaaegu olematu seos, mis jättis mulje kirjastuse tehtud otsusest paremate müüginumbrite lootuses (pealkiri oleks võinud olla "Meie uus lapsehoidja", kuid ilmselt kummituslood müüvad paremini). 

Kuigi superduot ma veel ei leidnud, siis usun, et väikesed lugejad jäävad nende raamatute sisu ja välimusega igati rahule. Kui pildid veel värvilised oleksid!!! Rääkisin eile õhtul abikaasaga raamatukogu poole jalutades, et mõni Sirly Oderi joonistus võiks meil vabalt ka koduseinal rippuda. Ta lappas kaasas olnud raamatuid ja oli kohe 100% nõus. Samuti lisas ta, et väikese tüdrukuna oleks ta neid raamatuid küll aina uuesti ja uuesti riiulist kätte võtnud, et lihtsalt pilte vaadata. Raamatute võlumaailma uks oleks ristseliti lahti olnud.

Andmed:

Helen Käit, Kummitusmaja, Tänapäev, 2018, lk 204

Kristi Piiper, Meie uues kodus kummitab, Tänapäev, 2019, lk 120

Jana Maasik, Õnnekaare õed ja Vimkavennad, Tänapäev, 2020, lk 176

Linke netiilmast:

Intervjuu Sirly Oderiga Apollo Raamatuportaalis
Helena Kochi arvustus Postimehes