Ave-Marleen Rei - Rästiku pihtimus. Marje Metsur (2016)

"Rästiku pihtimust" sattusin lugema tänu Mihkel Muti kirjutatud raamatule Mati Undist, kus mitmes kohas viidatakse Ave-Marleen Rei kirjutatud Marje Metsuri eluloole Undi Noorsooteatri/Tallinna Linnateatri perioodi kirjeldavas peatükis. Metsur oli kindlasti üks Undi näitlejannadest, keda ta lavastajana usaldas ja oma tolle perioodi lavastustes ohtralt rakendas. Ja Unt oli jällegi üks Metsuri ihulavastajatest, kelle olemasolust ja positiivsest mõjust näitlejate karjäärile tihti räägitakse. Mõlemale oli see nende teatritee üheks tippajaks.

Kuna mina ise polnud sel ajal veel sündinudki, siis "Rästiku pihtimust" lugema asudes arvasin, et mul endal puudub Metsuri kui näitlejaga isiklik kokkupuude täielikult. Kuid tuli välja, et ma olin siiski näinud lausa kolme lavastust 10-15 aasta eest, kus Metsuri mängis ("Sild", "Puhastus" ja "Peko"), millest Jaan Tätte kirjutatud ja Jaanus Rohumaa lavastatud "Sild" oli üks mu kooliaja säravamaid teatrielamusi. 

See tekitas rohkem huvi (näitlejate monograafiaid on ikka põnev lugeda, kuid ma võtan ikka enne kätte raamatu näitlejast, keda olen näinud ise lavalaudadel) ja nõnda oligi kohe põnevam minna Rei raamatu abil ajarännakule avastama ühe näitlejatee keerdkäike. Võrumaa metsade vahelt teatrikooli Tallinnas, kursusega oma teatri asutamine, rollinäitlejast staariks sirgumine,  valus "lahkumine" Linnateatrist ning uue hingamine Lõuna-Eestis. See teekond on täis sära ja valu, ootamist ja leidmist, aga ennekõike suurt armastust teatri ja näitlejatöö vastu. Viimase vahendamine peaks olema iga hea teatriraamatu esmane eesmärk ning "Rästiku pihtimus" sai selle ülesandega kenasti hakkama.

Andmed:

Ave-Marleen Rei, Rästiku pihtimus. Marje Metsur, Tänapäev, 2016, lk 280

Linke netiilmast:

Lavastus "Rästiku pihtimus" Jupiteris

"Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist" (2020) & Aivar Kull "August Gailit" (2022)

Kummaline on mõelda, et ÜLEMÖÖDUNUD sajandil sündinud ning juba üle 60 aasta tagasi manala teed läinud August Gailit on üks minu elu enim mõjutanud inimesi. Selle peamiseks põhjuseks on muidugi tema romaan "Toomas Nipernaadi", mida sattusin lugema üheksandas klassis ja mille suurest mõjust olen juba eelnevalt siin blogis kirjutanud. Eks selle raamatu mõju olulisus on nüüd aastate möödudes lihtsalt aina enam kristalliseerunud.

Kui paljude meie kirjanduse suurkujude elulood on üksipulgi läbi uuritud (ilmunud on riiulite viisi monograafiaid, päevikuid ja kirjavahetusi), siis August Gailit elu- ja kirjanikutee on seni jäänud selgelt näiteks Tammsaare, Tukla või Underi varju. Üheks põhjuseks on kindlasti pagulase staatus (Nõukogude võim kasutas muidugi väljendit "riigireetja"), mis Gailiti aastakümneteks meie kirjandusmaastiku perifeeriasse sundasumisele saatis (seda koduvabariigist vaadatuna). Siinne lugeja sai uustrükkide ja hilisemate teostega tutvuda peale autori surma (surnud kirjanikus Nõukogude võim enam nõnda suurt ohtu oma eksistentsile ei näinud) või alles Eesti taasiseseisvumise järel.

Teine põhjus oli Gailiti enda teadlik varjus püsimine (eriti Siuru järgsetel aastakümnetel) ning ka paljude eraarhiivis olnud dokumentide hävimine/hävitamine. Kui siia juurde panna veel kirjaniku enda poolt ringlusesse lastud huumorina mõeldud kuulujutud (peamiselt puudutasid need tema nooruspõlve ja päritolu), siis ongi igati mõistetav, et uurijatele on Gailiti elutee lahtikirjutamine paras väljakutse. Loominguteega on asjad muidugi lihtsamad, sest teoste ajakirjanduses ilmunud retsensioonid ja intervjuud Gailitiga on arhiivist kenasti leitavad (õnneks on selle töö lihtsamaks teinud ka Ilmamaa kirjastuses ilmunud kogumik "Lugusid Mr. Ge'st, August Gailitist" ning Gailiti enda artiklite kogumikud "Eesti mõtteloo" sarjas). Lihtsalt on vaja pühendunud uurijat, kes sellest kõigest end läbi näriks ja Gailiti loo kirja paneks.

Selleks pühendunud uurijaks on osutunud Aivar Kull, kelle Gailiti monograafia annab küll ammendava pildi Gailitist kui loovisikust, kuid inimesena jääb mr. Ge siiski kaugeks (Sirje Kiini Marie Underi monograafia või Elem Treieri "Tammsaare elu härra Hansenina" haaret ei ole). Kulli monograafia tugevaim osa on Gailiti kirjanikutee kujutamine (esimestest katsetustest, mida autor ka ise hiljem maha soovis vaikida, kuni pagulasaastateni välja) ja sellega kaasas käinud kriitika analüüsime, mis nüpeldas suurema või väiksema innuga Gailiti teoseid aastakümneid. Soovitakski Kulli monograafiat eelkõige neile, kes on Gailiti mõne teosega juba tutvust teinud ning tema stiil ja fantaasialend on neile meeltmööda olnud. Nõnda saad võimaluse tutvuda natuke teoste tagamaadega ja leiad ehk ka midagi uut lugemiseks meie klassiku teoste hulgast (endal tekkis soov "Isade maa" uuesti käsile võtta).

Andmed:

Aivar Kull, August Gailit: Lahtiste allikate poole, Ilmamaa, 2022, lk 400
Hando Runnel (koostaja), Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist, Ilmamaa, 2020, lk 384

Linke netiilmast:

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Janika Kronbergi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Brita Meltsi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes
Aivar Kulli arvustus ERRi kultuuriportaalis

Eero Epner - Lembit Ulfsak (2022)

Kuuldes Lembit Ulfsaki nime, tuleb paljudel meie hulgast esimese asjana silme ette mõni tema filmiroll. Olgu selleks pillmees Aksel Kõrvemaa mändide all, lustakas seikleja Thijl Ulenspiegel keskaegses Euroopas või vana Ivo oma mandariinisalus. Neid filmirolle, mille vahel valida, on sadu. Ja ma ei liialda vähimalgi määral!

Minule tuleb alati esimese mälupildina ette Eesti Draamateatri suur saal, kus Ulfsak on "Augustikuu" alguses Beverly Westonina laval umbes viis minutit ja kõnnib seejärel raamat käes igavikku. Nägin seda stseeni oma 5-6 korda ning alati jättis see "sutsakas" kustumatu mulje. Kuigi Ulfsak/Beverly ei naasnud kordagi enam lavale, siis tema mõju oli järgmised kolm tundi pidevalt tunda. Selle kohta ei olla patt kasutada klišeed: ei ole suuri ega väikeseid rolle, on ainult suured ja väikesed näitlejad.

Lugedes Eero Epneri poolt kirja pandud Ulfsaki elulugu selgub, et selleks ajaks, kui laval Beverly peiesid pidama hakati, oli tema juba ammu autoga Kakumäe poole vuramas ning aplausi ajaks "Aktuaalne kaameragi" vaadatud. Tema oli oma töö teinud ja tahtis rahus spordiuudistest teada saada, kuidas tänane Liverpooli mäng lõppes.

Kuid tee selle rahuni ei olnud lihtne. Idüllilisest Räpinast anonüümsesse Tallinna. Kergelt juba pätipoisi mainet omavast noorukist lavakunstikooli tudengiks. Oma lennu andekamast näitlejast ja Panso lemmikust üleliiduliseks filmistaariks. Eraelu karid ja näitlejate "kutsehaigus". Morna linnapeast peaosani filmis, mis kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile ja Kuldgloobusele. Ja lõpuks jõudmine päris oma koduni Kakumäel.

Kogu selle teekonna saame tänu Eero Epner suurele tööle (lugematud tunnid arhiivimaterjalidega ning intervjuud paarisaja inimesega) nüüd koos Lembituga taas läbi teha. Epner hoiab raamatus suurepäraselt tasakaalu era- ja tööelu kujutamise vahel. Nõnda avaneb meile Ulfsak nii inimese kui ka näitlejana täpselt õiges mahus. Ei urgitseta liiga ühes ega jääda ka näitlejatöö nüanssidesse liialt kinni. Äkki oleks Ulfsak isegi selle raamatuga rahule jäänud, kuid samas on mul hinges kuri kahtlus, et ta oleks lihtsalt käega rahmanud ja öelnud: "Mis selles minevikus ikka sorida! Mis olnud, see olnud! Kas sa tead, et meil aias õitsevad juba kirsid?" Ja järgmise tunni oleksid sa kuulanud meie kino suurkuju rääkimas maailma kõige tähtsamast asjast - õites kirsipuust.

PS: Lõpetuseks tahan eraldi esile tõsta Eero Epnerit autorina. See on kordades kõrgem keskmise raamatupoes oleva kodumaise elulooraamatu tasemest. Nii Konrad Mägi kui Lembit Ulfsak on tänu Epnerile saanud raamatukaante vahel uue elu. Tõsiselt loodan, et kaks ei jää ilma kolmandata.

Andmed:

Eero Epner, Lembit Ulfsak, Caligari OÜ, 2022, lk 482

Heili Einasto - Rahel Olbrei (2018)

Heili Einosto monograafiat Rahel Olbreist ei tahakski eriti elulooraamatuks nimetada. Seda lugedes tuli mulle meelde kunagi ammu loetud Paul Pinna mälestused peakirjaga "Minu eluteater ja teatrielu", kuid Olbrei puhul sobiks pealkirjaks ehk isegi paremini "Minu elu = teater". 

Ma ikka imestan ja imetlen aina uuesti ja uuesti nende inimeste pühendumust, kes olid meie kultuuriloos nendeks esimesteks teerajajateks oma valdkonnas (olgu selleks kirjandus, kunst, teater, tants, pedagoogika, sport, teadus, põllumajandus). Nad lõid põhimõtteliselt eimillestki kõrgkultuuri. 

Kuid sellel oli ka oma hind! See maksis neile nende elu. Ma ei mõtle, et nad oleks oma kunsti nimel surma läinud. Selleks, et nullist kõik luua, pidid nad kogu oma elu oma paleusele pühendama/pühenduma.

Selliseks pühendunud teerajajaks tantsu vallas oli Rahel Olbrei. Einasto näitab meile, kuidas läbi õpingute, katsetuste, vastuolude, põrumiste ja õnnestumiste loob Olbrei meile tantsuteatri. Kõige selle juures on veel äärmiselt oluline märkida, et Olbrei ei läinud lihtsama vastupanu teed. Ta ei hakanud suuri kultuure ja koolkondi kopeerima. Olbrei leidis neist vajaliku, kuid jättis traditsioonidesse pimesi kinni jäänu. Ta otsis oma rada, mis oleks korraga osa nii Eesti kui ka Euroopa kultuuriruumist. Tundus, et ta oli seda kohe ka leidmas või juba leidnud, kui tuli "suur katkestus" teise maailmasõja näos, mis peatas või lausa hävitas paljude teerajajate elutöö. 

Olbrei pääses läände, kuid tema teater jäi varemetes siia. Õnneks leidus tal piisavalt õpilasi, kaasteelisi ja mõttekaaslasi, kes jäid ning kandsid edasi Olbrei loodud traditsioone. Einasto nendib raamatu lõpuosas nukralt, et 21. sajandi alguseks on nii mõttekaaslased kui ka traditsioonid hakanud meie tantsumaastikult kaduma. Kuid kas see polegi ühe elujõulise kultuuri tunnuseks, et see on pidevas arengus (kas areng on pluss- või miinusmärgiga on juba muidugi eraldi jututeema)? Aga sellest arengust saame rääkida ainult tänu sellistele imelistele inimestele nagu Rahel Olbrei.

Andmed:

Heili Einasto, Rahel Olbrei: Eesti tantsuteatri rajaja, Eesti Teatriliit, 2018, lk 416

Linke netiilmast:

Tambet Kaugema intervjuu autoriga Sirbis

Mari Tarand - Ajapildi sees (2008)

Ei oskagi öelda, miks see raamat mul ilmumise ajal lugemata jäi. See sai ju ometi ostetud kohe ilmumise järel ning mäletan isegi tollast kõmu raamatu ümber, mis oli igati kiitev. Kuid millegi pärast jäi Mari Tarandi "Ajapildi sees" riiulisse seisma (ilmselt tuli ülikooli päevil lihtsalt kümneid artikleid ja sadu slaide uksest ja aknast lugemiseks peale) ja alles nüüd sain heita pilgu Juhan Viidingu ehk Jussi lapsepõlve.

Minu keskkooli aastate kolm kõige olulisemat luuleraamatut olid Paul Rummo koostatud antoloogia "Eesti luule 1637-1965", 1972. aastal välja antud pruunide kaantega eesti kirjanduse õpik X klassile (ema või onu kooliajast alles jäänud) ning Juhan Viidingu "Mina olin Jüri Üdi". Nende kolme raamatu põhjal (lisaks veel Vikerraadio luulesaated) tekkis minu luuleilm ja said paika lemmikud.

Kui too kirjanduse õpik oli tõesti lihtsalt üks igati praktiline raamat (joonitud ja märkmeid täis) ja Rummo antoloogia suurepärane luulelabürint, kus võis tunde ekselda, siis Viidingu luulekogul oli meie kodus omamoodi eriline ehk isegi pühalik staatus. Kuidagi olid selle luulekogu algsed kaaned kaduma läinud ja mu vend oli teinud sellele uued lumivalgest õhukesest papist kaaned. See raamat oli kuidagi eriliselt puhas ja ere me riiulis. Isegi käed pidid olema hoolikalt pestud enne raamatu kätte võtmist ja lugema asumist.

Nüüd peale Mari Tarandi mälestuste lugemist võtsin selle luulekogu taas ette ja lugesin läbi. Kaaned pole küll peale mitmeid kolimisi ja mööda läinud aastaid enam lumivalged, kuid luuletused nende kaante vahel on veelgi armsamaks muutunud ja hakanud uusi tähendusi omandama. Tänu Mari Tarandi suurepärasele raamatule said mitmed Juhani luuletused ehk natuke rohkem lukust lahti keeratud. Miski ütleb mu sees, et jään neid tekste lugema ja Juhani öeldu peale mõtlema siiski viimse rahu saabumiseni.

Andmed:

Mari Tarand, Ajapildi sees: Lapsepõlv Juhaniga, Ilmamaa, 2008, lk 276

Linke netiilmast:
Mart Juure arvustus Postimehes
Jaanus Kulli intervjuu autoriga Õhtulehes
Andres Laasiku arvustus Eesti Päevalehes
Jaan Kaplinski arvustus Eesti Ekspressis

Maarja Kangro - Minu auhinnad (2018)

Ikka on inimestele meeldinud kiigata neid huvitavate eluvaldkondade köögipoolele. Nagu ameeriklased ütlevad, siis inimesed tahavad ikka vahel teada "how sausage gets made". Isiklikult on mind kõige rohkem huvitanud teatrilava telgitagused ja spordisangarite rassimised treeninglaagrites. Kuid ilmselt olen siiski kõige enam lugenud just meie kirjanike töödest ja tegemistest. 

Uue võimaluse piiluda kirjanike ja ka erinevate auhinnažüriide tagatuppa annab Maarja Kangro "Minu auhinnad". Selles raamatu esimeses pooles räägib Kango talle omase mõnusa sarkasmi ja (enese)irooniaga enda võidetud auhindadest (tõlkevõistluse auhinnad, Tukla novelliauhinnad, Kulka aastapreemiad jne) ja oma tööst erinevates žüriides (näiteks Balti Assamblee auhinna žürii tegemised tunduvad seda raamatut lugedes ikka täieliku naljanumbrina). 

Raamatu teises pooles annab Kangro laiema ülevaate üldse kirjandusauhindade jagamise traditsioonidest, korioosumeist, statistikast ja suundumustest meil ja mujal. Minu jaoks oli see pool raamatust üllatuslikult isegi põnevam lugemine ning leidsin mitmeid välisautoreid, kelle loomingu vastu mul siiras huvi tekkis. Seetõttu soovitaksingi seda raamatut eelkõige neile, kes otsivad meie ja maailma kirjandusmaastikult avastamiseks uusi autoreid, ning muidugi neile, kes on meie koduse kirjanduseluga hästi kursis. Usun, et ühed leiavad omale tänu "Minu auhindadele" kindlasti mõne põneva raamatu lugemiseks ning teised saavad Kangroga mõnusalt kaasa muiata.

Andmed:

Maarja Kangro, Minu auhinnad, Nähtamatu Ahv, 2018, lk 336

Linke netiilmast:

Kaupo Meieli arvustus Sirbis

Peeter Helme arvustus Eesti Päevalehes

Leena Kurvet-Käosaare arvustus Keeles ja Kirjanduses

Alvar Loogi arvustus Postimehes

Peeter Sauteri arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Allan Aan & Tiit Karuks - Jooksja. Enn Selliku lugu (2019)

Pole paremat aega Enn Selliku raamatust kirjutada, kui pärast hommikust jooksuringi terviserajal. Paarkümmend kilomeetrit mändide all vuditud. Pea selge ja keha algavaks päevaks energiast pakatamas. Meeldivamat algust laupäevale annab ikka otsida.

Enn Sellik ei olnud minu nooruspõlve kangelane või noorte kergejõustiklaste eeskuju. Tema sportlaskarjäär oli juba tükk aega enne minu sündi lõppenud ning saanud statistikaks vanades olümpiaraamatutes. Minu põlvkond kasvas Erki Noole ja kümnevõistluse vaimus (Erki! Erki! Erki!). Võitude sära tuhmub tegelikult ju üpris kiiresti ning ainult väga väga erakordsed saavutused ja sporditähed jäävad rahva mälus üle aegade kestma (näiteks Kristjan Palusalu oma kahe olümpiakullaga).

Rahvaste spartakiaadil 1974. aastal

Rahva mälu värskendamiseks ning inspiratsiooniks noortele on üks hea raamat siinkohal igati abiks. Iga noorsportlane, kes unistab olümpiamängudel osalemisest või medali võitmisest, peaks Enn Selliku raamatu läbi lugema (jooksjatele kohustuslik!!!). Kuidas üks Alutaguse metsade vahel treenimist alustanud poiss jõudis suure töö ja tahtega kahel korral olümpiamängudele ning kelle rekorditele (5000 m ja 10000 m) pole keegi Maarjamaal aastakümneid ligilähedalegi saanud.

Raamat võtab kenasti kokku Selliku sportlaskarjääri. Kõigile, kes on vähegi kursis jooksualadega, on raamatus mainitud treeningmahud vägagi kõnekad. Ainult suur armastus ala vastu ja kindel soov maailma paremikku jõuda paneb kedagi ennast sellisest kadalipust läbi roomama. Pluss veel karm olelusvõitlus koha eest Nõukogude Liidu koondises, kus mitte-venelane pidi olema selgelt parem, et ta üldse jutule võetaks. Kahju, et mitu põlvkonda  tugitoolisportlasi on pidanud üles kasvama ilma oma keskmaajooksu täheta, kellele tulihingeliselt kaasa elada. Ehk satub see raamat siiski mõne noore jäärapäise poisi või tüdruku kätte ning näeme kunagi taas Eesti värvides staierit olümpiafinaalis staadioniringe võtmas.

PS: Ma tahaks lugeda mõne Nõukogude Liidu kergejõustikukoondisesse kuulnud venelase nüüdsel ajal ilmunud mälestusi. Meie sportlaste juttude järgi olid nemad lõpuni puhtad poisid ja ütlesid alati kõigile dopinguainetele "EI!" (Sellik muuseas tunnistab raamatus, et kogu jooksukoondis, tema kaasaarvatud, pani veredopingut, kuid tollal see veel reeglite vastane ei olnud). Aga venelased neelasid alati pakutud pillid kohe alla ja küsisid veel lisaportsjonit. Huvitav, kas vene sportlaste mälestustes panid kõik baltlased alati dopingut ja nemad ise olid puhtad? Ega polegi muud, kui tuleb "uhkust tunda", et maailmas eestlastest ausamaid sportlasi pole ning mulgikapsad ja kõva töö võib ka olümpiamedali tuua.

Andmed:

Allan Aan & Tiit Karuks, Jooksja. Enn Selliku lugu, Hea Lugu, 2019, lk 224

Linke netiilmast:

Erik Gamzejevi arvustus Põhjarannikus

Silja Vuorikuru - Aino Kallas. Maailma südames (2017/2018)

"Mu tuhk tuleks viia laevaga keset Soome lahte ja seal tuulte hooleks jätta. Ma kuulun maailmale."

Nõnda kirjutas Aino Kallas oma päevikusse 1929. aastal, kui hakkas lõppema tema jaoks kirjanduslikult edukaid kümnend. Soomes ja Eestis olid ilmunud Kallase senini parimateks peetavad teosed ("Barbara von Tisenhusen", "Reigi õpetaja" ja "Hundimõrsja") ning isegi ingliskeelsete lugejateni olid tema tekstid hakanud vaikselt tõlke vahendusel jõudma. 

Samas tundis Kallas aina kasvavat juurtetuse tunnet. Kui sa kuulud maailmale, siis ei kuulu sa ju tegelikult kellelegi? Mõlemal pool Soome lahte kirtsutasid kultuuriringkonnad ja aastapreemiate jagajad aastaid Kallase nime kuuldes nina. On ta nüüd soomlannast eesti kirjanik või lihtsalt Eesti kodakondsust omav ja peamiselt Eestist kirjutav soome kirjanik? Alatihti jõuti mõlemal pool otsusele, et las vennasrahvas kulutab ise oma markasid tolle kirjaniku peale, meil siin teisigi sõbramehi, kellele toetust ja tunnustust vaja jagada. Selline suhtumine tegi Ainole kõige rohkem haiget!

Soome sild ehk Aino ja Oskar Kallas

Eks ta lõpuks ikka soomlastele jäi, kuigi Kallas kuulus alates 1932. aastast Eesti Kirjanikkude Liitu ning osad hilisemad näidendid kirjutas paralleelselt soome ja eesti keeles. Nüüd on Kallase teosed meie raamatukogudes muidugi väliskirjanduse riiulites ning kirjanduse õpikutes temast tänapäeval juttu ei ole. Huvitav, kuidas olid lood 1930ndatel? Ehk oleks suure ilmasõjata teisiti läinud ning me räägiksime tänapäeval uhkusega meie esimesest suurest naisprosaistist Aino Kallasest. Kahjuks ei saa me seda kunagi teada.

Andmed:

Silja Vuorikuru, Aino Kallas. Maailma südames, Varrak, 2018, lk 304

Linke netiilmast:

Kai Aareleidi arvustus Sirbis

Gunnar Press "Härra sportlane Viljar Loor" (2013) & Märt Roosna "Terava keelega" (2017)

Meie peres oli ja on siiani spordiala number üks korvpall. Mäletan selgesti, kuidas vanaisa oma pruuni tabureti sättis meetri kaugusele televiisorist ja suure huviga elas kaasa (tolle õige) Kalevi mängudele. Kõik muu oli nende paari tunni jooksul teisejärguline ja kohtunik oli alati vastaste poolt. Pole siis ime, et minu üks varajasemaid mälestuspilte ongi ühest 1991. aasta õhtust, kui kuldne Kalevi tiitlivõit võitis viimase Nõukogude Liidu meistritiitli. 

Miks ma kirjutan armastusest korvpalli vastu meie perekonnas, kui lugesin just võrkpalluritest kirjutatud raamatuid? Sest praegu tollele perioodile tagasi mõeldes, tundub mulle nende raamatute valguses kummaline, et meie perekonnas puudus igasugune huvi võrkpalli vastu. Ma ei mäleta ühtegi korda oma nooruspõlvest, kui oleks televiisorist võrkpalli vaadatud. Mäletan hilisemast perioodist pigem, et vanaema käskis kanalit vahetada, kui võrkpalli juhtus mõni kanal näitama. Kuid miks see nõnda oli? Kas tõesti oli 1980. aastate teises pooles aset leidnud kodumaise võrkpalli kiratsemine (ja korvpalli samaaegne tõus) jätnud nõnda suure jälje? Ega ka koolis kehalise tundides ja õhtul õues ei tahtnud või õigem oleks öelda, et isegi ei tulnud me poistega selle peale, et võrkpalli mängida. Ma pakun, et kõigi koolis käidud aastate peale mängisime me võrkpalli kehalise tundides ehk 2-3 korral. Inventaariruumis olnud võrkpalle kasutati selleks, et pall korvi "pealt panna", sest päris korvpalliga seda veel ei suudetud. Ja selle kõige juures käis meie koolis Ardo Kreek!

Ka meie ühiskonnas on võrkpall endiselt kahe venna varjus. Ta oleks otsekui keskmine laps. Korvpall on vanem poeg, kellelt oodatakse mingil arusaamatul põhjusel ikka mingit tulemust ja kes saab alati kõik andeks. Jalgpall on jällegi noorim, kelle puhul tuuakse ikka välja, et polnudki teist ju enne 1990. aastaid ja las laps alles areneb. Keskmist venda, kes on sulaselgelt sellel sajandil kõige edukam ja stabiilsem palliala olnud, võetakse poliitikute, spordifännide kui ka -ajakirjanike poolt ikka veel iseenesestmõistetavalt. Pole vist tõesti jõutud mõistmisele, et võrkpall on oma olemuselt kõige paremini eestlase mentaliteediga sobiv võistlusala, kus reaalse edu saavutamine rahvusvahelisel areenil on tõesti võimalik.

Seetõttu soovitan tõesti kõigil spordifännidel lugeda neid raamatuid, et teeksite tutvust nende vaiksete ja visade suurkujudega meie spordis. See töötahe ja eneseohverdus, mis nende kaante vahelt vastu vaatab on tõesti suurt kummardust väärt. Raamat kätte ja serv teele!

Andmed:

Gunnar Press, Härra sportlane Viljar Loor, Menu, 2013, lk 240

Märt Roosna, Terava keelega : Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu, Rahva Raamat, 2017, lk 344

Paul Kass - Kesklinn (2015)

Oma kodukandi ajalugu on mulle alati tähtis olnud. Räägime me siis Euroopast, Eestist või Tallinnast. Olles hiljuti kolinud uude linnaossa tekkis paratamatult ka suurem huvi selle vastu. Õnneks oli raamatukogust võimalus kohe vastava pealkirjaga raamat võtta ning natuke oma koduloolisi teadmisi täiendada. Avanenud pilt polnud just kaunimate killast.

Raamatust leidsin samuti detailse pildikese oma uue kodutänava kohta 25 aasta tagusest ajast:
"Asula tänava Stalini-aegsed kivimajad, mis on praeguseks vist juba kõik remonditud ning milles asuvad korterid korterid maksavad soolast hinda, kujutasid endast tol ajal hoopis midagi muud. Kriminaalpolitsei jaoks oli tegemist kesklinna suurima pättide kontsentratsiooniga. Kui Magasini ja Ravi tänava kandis elasid põhiliselt eesti keelt kõnelevad kurjategijad, siis Asula tänav lausa kubises spetsiifilise väljanägemisega tätoveeritud vene jurakatest, kelle kõigi seadusekuulekus jättis pehmelt öelda soovida. Siin elas viiekümnendate keskel sündinud Kasjanov, kellega me korduvalt tegelesime ning kes viimaks ühe õige jõhkra rööviga pikemaks ajaks trellide taha läks. Aga siin elas ka tunduvalt hullemaid tegelasi kui Kasjanov. Peamised klassikaliste retsidega asustatud paigad olid tol ajal Kesklinna piirkonnas Ravi, Magasini ja Veerenni rajoon, Tallinn-Väike koos Asula tänavaga ning Energia, Elektroni ja Tuisu rajoon. Viimases piirkonnas kasvas jõudsalt peale ka uus paljulubav kurjategijate põlvkond."

Nice neighborhood! Õnneks on veerandsada aastat, Eesti Politsei ja muidugi kinnisvarabuum teinud lausa imet. Just Patareist vabanenud Koljade asemel siblivad nüüd hommikust õhtuni minu maja ees tervisesportlased ja titevankritega pered. Mäletan siiani hirmutunnet, mis mind noorena valdas, kui pöördusime peale nädalat suvilas tagasi oma linnakorterisse. Kas on sees käidud või oleme ka seekord pääsenud? Tõenäosus leida eest varaste poolt rüüstatud kodu oli tollal üpris suur. Õnneks meie pääsesime alati ning nüüdseks on ka hirmutunne kadunud.

Samuti on unustusse vajunud 1990ndatel aastatel pealinna tänavatel valitsenud Metsik Lääs, mis tänapäeval eksisteerib ainult raamatutes ja filmides. Paul Kassi autobiograafiline romaan "Kesklinn" lubab meil siiski rännata tagasi neisse aastaisse ning koos 18-aastaste politseihakatistega Pärnu maantee jaoskonna 304 kabinetis kümnete liitrite kaupa viina juua, ülekuulamistel varganägusid "lõhki lüüa" ja mööda Tallinna tänavaid ise pooljoobes olles mõrtsukaid taga ajada. Aeg ja kombed olid lihtsalt teised. Seda mõlemal pool rindejoont! Õnneks tulid meie omad sellest lahingust võitjatena tagasi.

PS: Lõppu üks ajuvaba fakt! 1994. aastal registreeriti Eesti Vabariigis 365 tapmist ehk üks laip päevas. Hirmutavaks teeb selle numbri asjaolu, et selles kajastuvad ainult need juhtumid, kus vägivallatunnustega surnukeha politsei poolt leiti. Igavesti kadunud jäänud isikute arv oli veel omaette statistika.

Andmed:

Paul Kass, Kesklinn: Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas, Tänapäev, 2015, lk 400

Linke netiilmast:

"Kesklinn" ELLU's

Mart Kadastik - Nüüd ma siis kirjutan (2016)

Nüüd ma siis kirjutan natuke viimase kuu kõige päevakajalisemast raamatust. Raamatust, mis paneb suure tõenäosusega tükiks ajaks kohtuveskid jahvatama ja lubab pihku itsitavatel advokaatidel paksu kihi võid oma leivale määrida. Raamatust, mille ilmumine ilmutas veel ühe raamatu. Raamatust, mille sündi oodati ja kardeti.

Mart Kadastiku teos on eelkõige sügav, pisarsilmil tehtud kummardus oma "pojale", kes jättis lõplikult oma vanemad ning hoiab nüüd oma uue naise poole. Uut miniat ei salli papa silmaotsaski, kuid ise valiti too oma lapse tulevaseks välja ning omad vitsad peksavad tõesti valusasti. Kuid see ei vähenda kübetki vanemlikku armastust ning muret, mida oma latsekese vastu tuntakse. Pigem isegi kasvatab seda ning käesolev raamat, oma "paljastavate" lugudega, on selle tõestuseks.

Lugedes rullub lahti ühe töömehe lugu, kes on sulaselgelt leidnud oma kutsumuse ja liistud siin hullupöörases maailmas (väga kadestamisväärne juhtum!). Ajakirjaniku kutset on Eestimaal ikka austatud. Me oleme ju lugejarahvas ja kiri on meile püha! Kui palju ma olen oma elus kuulnud lauseid: "Ajalehes kirjutas, et See ja Too tegi nii ja naa! Ja kui juba ajaleht kirjutab, siis peab tõsi olema!" Aga tõekuulutajaks ei saa igaüks meist. Seetõttu kuulame äravalituid eriti hoolega ja vajadusel otsime aastakümneid ka ridade vahelt "püha tõde".

Raamatut "Nüüd ma siis kirjutan" lugedes jäi minule mulje, et härra Kadastik teab, millist tähendust omab ajakirjaniku/ajakirjanduse roll ja positsioon Eestis. "Neljas võim" ei ole ainult tühipaljas sõnakõlks. Kuid meeles tuleb pidada, et kõrgeima võimu kandja on siiski rahvas ja ka "neljas võim" võib ükshetk rahva toetusest ilma jääda. Aastakümnete jooksul vormunud usaldus võib kaduda murdosa sekundiga ning rahaga seda enam tagasi ei osta.

Kes haaras raamatupoest Kadastiku teose lootes eest leida "ärapanemist" ning hunnikus meie meediamaastiku musta pesu, siis peab too lugeja pigem pettuma. Muidugi on raamatus kirjas 1990-ndate "kauboikapitalismi" näiteid ning lugusid meedias aset leidnud erastamistest ja ärastamistest. Kuid tegelikult räägib Kadastiku teos ühe provintsipoisikese kasvamisest Eesti suurimaks meediaettevõtteks ning rõõmudest ja valudest sellel teel.

Andmed:

Mart Kadastik, Nüüd ma siis kirjutan: Elutööraamat, Varrak, 2016, lk 400

Stig Rästa - Minu Kennedy (2015)

"Minu Kennedy" võtsin ma kätte puhtalt oma 7. klassi tõttu. Muidu oleks see jäänud lihtsalt üheks järjekordseks eluloo- ja reisiraamatuks, mida iga kuu näed raamatupoe riiulil "Uued raamatud".  Kuid saatus tahtis teisiti. Nimelt kolm minu õpilast tegid selle raamatu kohta põneva ettekande ning peale kolmanda ära kuulamist lubasin ma neile, et ma loen selle raamatu koolivaheajal ka ise läbi. Meest sõnast, härga sarvist!

Lihtne seda lubadust täita siiski polnud. "Minu Kennedy" on peaaegu kõigist Tallinna raamatukogudest välja laenutatud. Saatuse irooniana leidsin ma teose lõpuks Stig Rästa kodutänaval asuvast Laagna raamatukogust. Tuleb taas tõdeda, et ükski prohvet pole kuulus omal maal!

"Minu Kennedy" koosneb põhimõtteliselt kolmest eraldiseisvast osast: Rästa lapse- ja koolipõlv Lasnamäel, muusikuks kasvamine (kulminatsiooniks muidugi Eurovisoonil esinemine) ja 800 kilomeetri pikkune palverännak Santiago de Compostelasse. Muidugi kõige suurema põnevusega lugesin Rästa Lasnamäe ja 13. Keskkooli (nüüdne Tallinna Laagna Gümnaasium) mälestusi. Neile lehekülgedele võiksin ka mina rahulikult oma nime alla kirjutada (Ka minu maja ees ja sees tapeti inimesi!). Me liikusime ühises ruumis, hallide betoonhiiglaste varjus, kuid seitsme aastase viivisega.

Kui mina emaga lõpuks koolimajja jõudsin, oli Stig juba parematele jahimaadele edasi liikunud. Kuigi õpilaste arv oli vahepeal drastiliselt langenud, siis õpetajaskond oli suuremalt jaolt sama ning ka politsei külaskäigud suhteliselt regulaarsed. Mäletan, et põhikoolis lasti meil klassis vahel naljaviluks pipragaasi, hüpati teise korruse akendest alla ning keegi üritas vist ka lauda põlema panna. Ning see oli ainult meie klassis! Siiski on kõige selgem mälestus ühest hommikusest matemaatikatunnist, kus järsku kõlas kõva kärgatus ning kõik klassi aknad hakkasid värisema. Nimelt plahvatas kilomeetri kaugusel asuva Paekaare Gümnaasiumi juures üks Margus Ringmaa pommidest. Igavuse kätte pole Lasnamäel küll kunagi keegi surnud.

Stig Rästa muusikukarjääri ning Eurovisiooni telgitaguste kirjeldused pakkusid küll huvitava lugemiselamuse, kuid polnud minu tassike teed. Seevastu reisikirja rännakust Santiago de Compostelasse lugesin väga suure huviga, sest sama teekond on ka omal järgmise suve plaanidesse võetud. Kasulikke näpunäiteid leidsin kuhjaga ning kindlasti loen vastavad leheküljed veel enne reisile asumist üle.

"Minu Kennedy" on üks ütlemata aus ja ladusasti kirjutatud raamat. Samas on see ka üks ütlemata halvasti toimetatud raamat. Seda võiks kohe õppematerjalina kasutada tulevastele toimetajatele. Eks see ole enamuste nende "üheraamatukirjastuste" viga, mis püüavad suurte kirjastuste ahnete käppade vahelt pääseda ja ise suuremat tulu teenida. Vaadates sellele veale nüüd läbi sõrmede, siis oli "Minu Kennedy" minule üks mõnus nostalgialaks, mis pani mõtlema kõigile neile kümnetele poistele ja tüdrukutele, kes Pae tänava hoovides õhtuti rahvastepalli ja ukakat mängisid. Peaaegu kõigist said ju normaalsed inimesed. Ainult mõni üksik on vangis või süstla otsas. Aga selles ei saa küll Lasnakat süüdistada!

PS: Lõpetuseks tänud minu 7. klassi õpilastele, kes selle raamatu minu huviorbiiti tõstsid. Kindlasti kõige põnevam raamat, mis ma sellel vaheajal lugesin. :)

Andmed:

Stig Rästa, Minu Kennedy, Rasta Meedia, 2015, lk 204

Linke netiilmast:

"Minu Kennedy" ELLU's

Mart Poom & Indrek Schwede - Mart Poom. Minu Lugu (2014)

Spordiajalugu tunneb suuri võitjaid, kes purustasid rekordeid ning võitsid kamaluga kulda ja karda. Samuti tunneb spordiajalugu suuri kaotajaid ehk "igavesi teisi", kelleta suured võitjad kaotaksid koheselt poole oma kuulsusesärast. Väikseid kaotajaid ja väikseid võitjaid spordiajalugu eriti ei mäleta. Nende koht on tavaliselt spordi- või olümpiaraamatute lõpus statistika osas. Nende nimed ja saavutused on tulevikus olulised ainult mälumänguritele.

Mart Poom ei olnud sportlasena võitja ega kaotaja, vaid suur läbimurdja ning teerajaja. Tiitlid ja karikad jäid tal võitmata (isegi Eesti meistritiitel on kahtluse all) ning EM-il või MM-il osalemine jäi kõigest helesiniseks unistuseks. Mart Poom oli lihtsalt üks Mustamäe poiss, kes oli iga päev valmis nägema roppu moodi vaeva, et saada paremaks. Paremaks igast Londonis, Münchenis või Barcelonas trenni tegevast jalgpallipoisist. Sest muud võimalust lihtsalt ei olnud ja tegelikult pole siiani. Kui Eestist pärit jalgpallur soovib saada mõnda suurde välisliigasse, siis tuleb kõik kohalikud konkurendid väljakul üle mängida ning selgelt üle mängida.

Poom sai sellega hakkama ning selles raamatus räägib ta kui palju valu, pettumust ja rõõmu see teekond talle pakkus. Ma olen lugenud ikka kenakese hulga sportlaste elulooraamatuid, kuid teist nii süvitsi oma sportlaskarjääri erinevaid tahke lahkavat raamatut pole mulle veel kätte sattunud. Eks paljus tuleb tänada Poomi ennest, kes pidas kogu karjääri vältel päevikut. Kõik päevikusse üles märgitud võidud, kaotused, vigastused, tõrjed ja sisse lastud väravad on talle abiks olnud selle raamatu kirjutamisel. Raamatust lausa õhkab vahetut hetkeemotsiooni ning kiiresti tekib tunne, et oledki Mardiga trahvikastis ja karjute koos kaitseliini peale.

Iga noorsportlane peaks selle raamatu läbi lugema ning küsima endalt, kas tema teeb tõesti kõik, et saada oma alal maailma parimaks. Kas ta läheb uusaastahommikul trenni või seedib soojas voodis eile sisse pugitud verivorste? Uskuge, kuskil on keegi, kes teeb sel hetkel trenni ja saab selle läbi teie ees väikese eelise. See väike eelis paisub aastatega ning nõnda lõpetab tema Hispaania meistriliigas ja teie Soome teises liigas. Seal võite südamerahuga verivorste edasi vitsutada, televiisorist Meistrite liigat vaadata ning suurte sportlaste elulugusid lugeda. Ilma tööta ei ole talenti!

Andmed:

Mart Poom & Indrek Schwede, Mart Poom. Minu Lugu, Film Distribution OÜ, 2014, lk 511

Linke netiilmast:

Kristjan Roosi arvustus Linnalehes

Jaan Martinsoni arvustus Postimehes

Piret Mäeniit - Aleksei Turovski ja teised loomad (2013), Alekseid Turovski - Loomult loom (2004) & Loomadest, armastusega (2012)

Kas te teadsite, et talveunes siil hingab ainult korra ööpäevas või miks veini eelistavad rotid ei salli viina kulistavaid rotte? Aleksei Turovski oskab vastata neile ja ilmselt tuhandetele teistele küsimustele, mis puudutavad pisimutukaid või kuue tonnist Londistet. Juhul kui ta ei teaks paugupealt vastust, siis ütleks ta ilmselt: "Lähme ja küsime uurimisobjektilt endalt, mis tal on selle asja kohta öelda!". Uskuge mind, te saate oma vastuse, sest ma olen päris kindel, et Turovski mõistab loomade ja lindude keelt.

Lausa imetlusväärne on see viis, kuidas Turovski räägib kõigist loomadest. Tegemist on tõelise armastusese ja austusega "tagaräägitavate" suhtes. Turovski jaoks ei eksisteeri lolle, hirmutavaid või põlgust tekitavaid loomi. Osasid loomi kardetakse või jälestatakse lihtsalt teadmatusest ning "traditsioonilistest" hirmudest. Samuti oskab Turovski ääretult osavalt loomade maailma siduda, võrrelda või eeskujuks tuua meie maailmale (olgu selleks poliitika, majandus või armusuhted). Inimene on ju oma käitumise poolest kõige mõistatuslikum uurimisobjekt kõigile etoloogidele.

Turovski on ilmselt üks neid väheseid õnnelikke inimesi, kelle elu armastus, töö ja hobi saavad kõik ühes kohas kokku. Ma olen alati arvanud, et see ongi õnneliku elu üks nurgakividest. Samuti on Turovski õnnelik selle poolest, et ta avastas oma elu suurima kutsumuse juba väga noorelt ja teadis koheselt missuguse raja valida. Kõige enam kadestan ma Turovskit siiski selle tõttu, et tema maailm on uskumatult avaram ja mitmekesisem. Kuid külalislahke inimesena kutsub ta pidevalt meid oma maailma imedest osa saama. Meie kohus on kutse lihtsalt vastu võtta.

Andmed:

Aleksei Turovski, Loomult loom, Varrak, 2004, lk 204

Aleksei Turovski, Loomadest, armastusega, Varrak, 2012, lk 149

Piret Mäeniit, Aleksei Turovski ja teised loomad. Vaatluspäevik, Tänapäev, 2013, lk 213 

Linke netiilmast:

"Loomult loom" ELLU-s

"Loomadest, armastusega" ELLU-s

"Aleksei Turovski ja teised loomad" ELLU-s

Aarne Rubeni arvustus Sirbis

Arno Oja arvustus Sirbis

Tiit Kändleri arvustus Eesti Päevalehes

Jaan Martinson & Kristina Šmigun-Vähi - Kristina (2010)

Alustuseks tahan öelda, et tegu on parima ja ausama sportlasest kirjutatud elulooraamatuga, mida mul seni on õnnestunud lugeda. Selles raamatus saad kaasa elada Kiku spordikarjäärile algusest lõpuni. Saab lugedes osa kõigist võitudest/kaotustest ning rõõmudest/pettumustest. Pisaraid, higi ja valu on see raamat tõesti kaanest kaaneni täis. Teisiti pole lihtsalt võimalik kakskümmend aastat tipptasemel suusasporti teha.

Raamatu rõhk on treeningprotsessil ning Kristina suhetel oma treenerist isaga. Võistlused mööduvad reportaažlikult, mõne lausega võetakse kokku nii olümpiamängud kui ka MM-id (kuid need paar ridagi tõid heldimuspisarad silma). Võistlustest oleme ju kõik osa saanud ETV ja Kuuse Lempsi vahendusel, kuid treeningud toimusid Otepää metsade vahel ning meil pole senini olnud võimalust sinna kiigata. Just trennides toimunud võitlused enese, õe ja isaga oli mulle lugejana/tervisesportlasena kõige huvipakkuvamad. Kuidas nad üksteist seal maha ei löönud on täielik müstika. Samuti kutsub Kristina meid raamatu teises pooles oma perekonna siseringi. Meile näidatakse lugematuid ohverdusi, mida pidi iga pereliige ühe tippsportlase nimel tegema.

Seda raamatut lugedes kerkib üles küsimus, kas meie praegused "tippsuusatajad" üldse trenni teevad? Kas nad üldse mõistavad, mis seisust Kristina, Jaak või Andrus end olümpiavõitjateks treenisid? Nemad on ju "Suure kolmiku" võitude abil loodud süsteemi kasvandikud ning neile on kõik kandikul ette toodud. Kristina tõdeb oma raamatu lõpus, et "paidest tüdrukutest" olümpiavõitjaid ei saa. Kui sul ikka tapjainstinkti pole, siis mine parem lihtsalt metsa alla jooksma (nagu mina seda teen)!

PS: Raamatut sai loetud ja arvustus kirjutatud enne igasuguseid kahtlaste dopinguproovide ning kummaliste vaikimisperioodide avaliku ette ilmumist.

Andmed:

Jaan Martinson & Kristina Šmigun-Vähi, Kristina, Menu, 2010, lk 303

Linke netiilmast:

"Kristina" ELLU-s

Peep Pahvi arvustus "Postimehes"

Alo Lõhmus - Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides (2011)

Raamatu "Ööbikut ei tohi reeta" puhul ei ole tegemist elulooraamatuga, vaid hoopis tööloo(ma)raamatuga. Ei saa me lugedes teada millal või kus Rein Maran sündis. Kellega käis või kellega jõi. Marani pikka ning edukat filmimehe karjääri kokku võttev teos heidab kiire ja kohati natuke liiga põgusagi pilgu kõigi tema loodud filmide kaamera taha jäänud maailma. Miks, kuidas, missuguste valude ja rõõmudega iga film sündis. 

Loodusfilmi väntamine on hoopis teine maailm, kui mängufilm või animatsioon. Sa ei saa oma "näitlejatele" öelda, et nüüd avaldage südamest armastust või minge rivaalile käppadega kallale. Loodust filmides on olulised kolm tegurit: juhus/õnn, süvateadmised/eeltöö ning kannatus. Kui sa oled valmis ootama lamades päevi väikses maskeeritud onnikeses keset Matsalu kõrkjatemerd, selleks et saada üks võimalus filmida kauride pulmatantsu teadmisega, et järgmine võttepäev selle kaadri saamiseks on 365 päeva pärast, siis sa oled valinud õige elukutse. Kõige olulisem on see, et sa ei tohi pettuda ja kibestuda, kui soovitud kaadreid filmilindile ei õnnestu saada.  

Rein Maran valis kindlasti õige elukutse. Tema kuulub samasse ritta meestega nagu Fred Jüssi ja Aleksei Turovski. Inimesed, kelle maailmapilt ja -taju on tohutult suurem, kui meiesugustel urbaniseerunud ja betoniseerunud tajumeeltega inimlastel. Meie oleme juba pea täielikult kaotanud oskuse loodusega rääkida ning mis veel kurvem, võime loodust kuulata ja sealt õppida.

Lõpetuseks suur kummardus ja jõudu kõigile neile õppimisvõimelistele inimestele, kes proovivad veel meile kogu oma jõu ning nõuga õiget rada kätte juhatada.

Andmed:

Alo Lõhmus, Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides, Eesti Ajalehtede Kirjastus, 2011, lk  206

Linke netiilmast:

"Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides" ELLU-s

Sulev Teinemaa arvustus TMK-s

Tiina Loki arvustus Postimehes

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Olev Remsu arvustus Sirbis

Gunnar Press & Voldemar Lindström - Uba. Toomas Uba (2010)

Kui spordi termineid kasutada, siis selle raamatuga ei aetud mitte latti maha, vaid ei suudetud isegi teivast paindesse saada. Tegemist pole ei memuaaride, ei elulooraamatu ega monograafiaga. Žanriliselt on tegemist mälestusnopetega Toomas Ubast.

Raamat oleks võinud olla täis põnevat lugemist, kus Uba lähikondlased ning sõbrad tema tegemisi meenutavad, aga lugedes tuleb välja, et pooled meenutajatest  on ainult paar sõna Ubaga oma elu jooksul vahetanud. Tundub, et raamatu koostajate eesmärgiks oli saada kokku võimalikult tuntud inimeste nimekiri. Kohtame "meenutajaid" alates presidendiprouast, Rein Kilgi ja Peep Vainuni. Kas nendel inimestel oli isiklik kontakt Toomas Ubaga või mitte pole oluline, oma mälestuskillu jagaja nimi müüb. Tundub, et raamatu koostajad saatsid lihtsalt ringkirja "nomenklatuurile", kus nad palusid 5-10 lausega kiita Toomas Uba taevani. Parimad palad lubati raamatusse panna ja kiitja foto ka veel juurde kleepida. 

Need "miniatuurid" annavad lugejale Toomas Ubast väga ühekülgse pildi. Kes see kadunukest ikka halva sõnaga meenutab. Ei ole ju kombekas. Kuid sada lehekülge ainult ülistuslaulu on ikkagi natuke liiast. Igal inimesel on ka vead ning varjuküljed. Uba oli vägagi kõrgel ametikohal ja kindlasti tuli tal konflikte ning ütlemisi/solvumisi ette, kuid neist me raamatust lugeda ei saa. Kogu aeg mainitakse, et tänu temale jõudsid ETV ekraanile suured rahvusvahelised võistlusülekanded. Aga mis hinna või tööga? Ma oleks iga kell eelistanud laiale avalikusele tundmatute, aga Ubale lähedal seisnud inimeste sisukaid meenutusi. Näiteks Uba fiktiivse pinginaabri, nüüdse katlakütja Aivo lehekülgede pikkused mälestused ma kadunud sõbrast. Selline raamat oleks palju rohkem südamesse läinud ning ka Uba Tooma mälestusele au teinud.

PS: Koostajatele teadmiseks - on olemas selline raamat nagu "Mälestusi Oskar Lutsust". Ilmus 1966 aastal ja on ligi viissada lehekülge paks. Lugege enne see teos läbi ja võtke eeskuju, kui soovite järgmist mälestuskildude raamatut koostada. Ärge proovige lihtsalt raha kokku ajada elulooraamatute populaarsuse tõttu lugejate hulgas. 

PPS: Lõpetuseks minu enda mälestus Toomas Ubast. Minu jaoks võrdub Toomas Uba Erki Noole ja kettaheite kolmanda katsega Sydney olümpiamängudel. Mäletan, et olin juba varahommikul üleval, et enne koolipäeva algust näha Erki teise päeva esimesi alasid. Ja siis see ubalik karjatus "Aga punane lipp!!!!!". Südame alt käis selline jõnks läbi. Kuid lõpp hea, kõik hea. Erki Noole kuldmedal on minu arvates senini eesti spordi olulisim võit ja minu emotsionaalsem kogemus tugitooli sportlasena. Peale seda võistlust võis ka Uba rahuliku südamega minna Toonelasse oma sõprade Pandi, Tiiduse ja Panso juurde ning seal üksteisele võistu mälumängu küsimusi esitada.

Andmed:

Gunnar Press & Voldemar Lindström, Uba. Toomas Uba, Menu, 2010, lk 207

Linke netiilmast:

"Uba. Toomas Uba" ELLU-s

Peep Pahvi arvustus Postimehes

Evelin Kivimaa - Arvo Kukumägi. Alasti elu (2009)

Kas selle raamatu peategelane ongi üldse Kukumägi? Äkki hoopis Alkoholism? Arvo Kukumägi on kindlasti ürgne talent või täpsemalt mees Setomaa metsast. Tema anne leiab väljenduse eelkõige kinoekraanil. Rutiinne repertuaariteateri töö jäigi tema hingelaadi jaoks sobimatuks paigaks. Seda mitte viinavõtmise tõttu (viina võtvaid näitlejaid on meil teatrites alati töötanud ja isegi aastakümneid ametis vastu pidanud), vaid ikka tema püsimatu ja raamidesse mitte mahtuva sisemaailma tõttu. 

Filmilinaga on teised lood. Film nõuab teistsugust elustiili ning -tempot. See sobib paremini Kukumäega ning toob temas esile parema/andekama poole. Ega meil neid "filminäitlejaid" ju palju polegi. Alati öeldakse eesti näitlejate kohta kinoekraanil, et mängivad "kui laval" või "teevad teatrit". Kuid Kukumägi on ekraani alati aus ja usutav olnud. Pole tekkinud tahtmist tagareast vahele hüüda: "Ei usu! Ei usu!!!". Isegi Sandra (üks kõige karmimaid eesti filmikriitikuid) kiitis kord taevani filmi "Metskannikesed" (loodan, et filmiga ei eksi), kus Tõnu Kark ja Kukumägi mängisid peaosades. Sandra kiitus eesti filmile on sama, mis Pääsukese märk mõnele eesti toiduainele.

"Karikakramängu" reklaamplakat

Kui võtta raamatust "Arvo Kukumägi. Alasti elu" filmist ja näitlemisest rääkivad peatükid välja, mis siis alles jääb? Üks oma eluga sassis vananev seto, kes end vaikselt surnuks joob. Inimene, kelle viinahimu on niivõrd suur, et hüppab lukus korteriukse tõttu Lasnamäe korterelamu kolmanda korruse aknast alla, selleks et minna Priisle poodi uut konjakipudelit tooma. Kõige selle kurva ja kohati halenaljaka juures on südantsoojendav, et Kukumäel on alles jäänud palju temast tõesti hoolivaid sõpru. Tema sõbrad on teda alati proovinud pinnale tagasi tõmmata, kui elumerelained Kukumäel jälle üle pea kokku löövad. Kahjuks seto vere vastu ei saa, proovi kuidas tahad (seda tean omadest kogemustest).

Andmed:

Evelin Kivimaa, Arvo Kukumägi. Alasti elu, Menu, 2009, lk 212

Linke netiilmast:

"Arvo Kukumägi. Alastu elu" ELLU-s

Tiiu Laksi arvustus Eesti Päevalehes

Hendrik Alla arvustus Postimehes

Evelin Kivimaa - Peeter Simm. Eesti filmi partisan (2011)

Olen nüüd elulooraamatute lugemise tsüklisse sattunud (muuseas tsükkel on väga populaarne sõna nendes teostes). Pikkuus/Abel/Simm loetud ning järge on ootamas Kukumägi/Šmigun/Uba. Öiste vahetuste ajaks sobivad need raamatud suurepäraselt. Romaani või novelle ma seal masinamürina sees lugeda eriti ei saa, kuigi vahel ikka proovin. Loen neid parem kodus verandal õhtuhämaruses või varahommikul, kui äärelinna kohal vaikus lasub.

Peale esimese kolme mehe elulooraamatut hakkavad juba silma jääma vägagi kindlad mustrid, kuidas neid raamatuid üles ehitatakse (lapsepõlv, kutse omandamine, karjäär/saavutused, naine/lapsed/lahutus, viinaviga). Muidugi on tegemist ühel ajastul ja samas ühiskonnas üles kasvanud meestega, kelle eneseteostuse võimalused olid vägagi sarnased (elualast hoolimata). Näiteks Ilmar Raamoti poolt tehtud valikud ja elutee oli hoopis teistsugune.

Evelin Kivimaa kirjutatud raamatut lugedes jääb Peeter Simmist väga tugeva ning põhimõttekindla inimese mulje. Tegemist on filmimehega, kes teab mida ta tahab filmimaastikul teha ja saavutada. Raamatut lõpetades panin kohe mitu tema filmi tõmbama ja kavas on teha väike Simmi filmide retrospektiiv. Just tema 1980ndate aastate filmid kutsuvad end taas kord üle vaatama (eesotsas "Arabellaga"). 

"Arabella, mereröövli tütar" reklaamplakat

Punase joonena läbib kõiki neid elulooraamatuid ikka too vana Viinakurat, kes ei jäta vaeseid  ja patuseid oma õiglaselt teelt kõrvale meelitamast. Siin toon välja ühe ajastut iseloomustava lõigu Simmi raamatust, kus tema sõber Valentin Kuik meenutab: "Nõukogude ajal tähistati kõike. Stsenaariumi vastuvõtmist Tallinnas ja Moskvas. Filmi alustamist ja lõpetamist. Joodi murest, kui Kinokomitee otsustajad filmi vastu ei võtnud, ja rõõmust, kui nad seda lõpuks tegid - pärast alandavaid ettekirjutusi, mis kõik täita tuli. Pudel viina oli kindlam maksevahend kui rubla. Pudeliga tasuti töö eest. Pudeliga tänati. Pudeliga otsiti lepitust ja paluti vabandust. Ka see et noored režissöörid vähemalt paar korda päevas Tallinfilmi naabruses asuvas baarist läbi astusid, oli loomulik. Vahepeal tundus, et kogu riik joob."

Vot see see on asi, mida minu mõistus lihtsalt ei võta, aga eks ma ole ka teise ajastu ja riigikorra inimene. Lugedes järgmiseks Simmi ühe parima sõbra Arvo Kukumäe elust kirjutatud raamatut jõuab tollal valitsenud olukorra mõistmine ehk ka minuni. 

PS: Muuseas Simm on Kiviõli poiss, nii et ilmselt Teele kodupaiga suurim täht, kes eesti kultuurimaastikul on tegutsenud ning oma jälje maha jätnud (muidugi enne Teele saabumist). 

Andmed:

Evelin Kivimaa, Peeter Simm. Eesti filmi partisan, Menu, 2011, lk 223

Linke netiilmast:

"Peeter Simm. Eesti filmi partisan" ELLU-s

Annika Koppeli arvustus Sirbis

Tiina Loki arvustus Postimehes

Kristi Vainküla - Ervin Abel. Siin ma olen (2010)

Elulugusid lugedes tuleb hoiduda hinnangu andmisest inimese elule ning proovida piirduda ainult teose analüüsiga. Vahel on seda siiski väga raske teha. Lugedes mõne kunstniku/kirjaniku/näitleja elulugu ja isiku uskumatutest seiklustest, vaimustud vahel eluloost/isikust nõnda, et teose kirjanduslikku kvaliteeti (või selle puudumist) ei pane suurt tähelegi. Kas hea elulooraamat saab olla ainult heast inimesest? Muidugi mitte! Muidu poleks meil ühtegi Hitleri või Stalini elu käsitlevat teost, mis muuseas lugejate seas on ülimalt populaarsed. Lugeja iseloomule/tõekspidamistele vastuoksa isikust on kindlasti palju raskem lugeda. Puudub ju nii oluline enesega samastumise moment. Just see mainitud probleem tuli minu puhul esile lugedes Kristi Vainküla teost "Ervin Abel. Siin ma olen". 

Minu isiklik kokkupuude Abeliga on väga väike. Filmid "Mehed ei nuta", "Siin me oleme!" ja "Kevad/Suvi". Eks kõige paremini tunnebki laiem üldsus teda Kohviveski lahutamatu abikaasa ning tallaalusena. Abeli loodud ja kümme aastat Draamateatris mängitud Kiirest saame ehk väheke aimu tänu Papa-Kiire kujule Kruusemendi filmides. Ma usun, et see on nii enamuse minu põlvkonnakaaslaste puhul. Abeli ja Nõmmiku omal ajal ülipopulaarsed estraadisõud ning sketšisaated televisioonis on meie põlvkonnale juba oma konteksti ja tausta tõttu mõistmatud. Kummalisel kombel olin ma pigem Krjukovi ja Kibuspuu talendi suur austaja ning nende sketše etendasime vennaga väiksed olles vahel jõuluõhtutel.

Vainküla raamat annab meile ülevaate just Abeli filmi- ja estraadikarjäärist, kuid näitlejatee jääb peaaegu puutumata (ainult rollide loetelu teose lõpus). Teos vaatleb Abelit samuti inimese ja perekonnapeana. Neid peatükke lugedes tekkis minus kohene tõrge Abeli vastu. Klišeelik keskeakriis ja lahutus esimesest abikaasast, hilisemad armukesed, lõppematud rahalaristamised ning võlad. Lõpetuseks muidugi ka Viinakuradi sagedane külla kutsumine (tema puhul küll pigem Äädikakurat). Abel ei jätnud minule sümpaatse ja mis peamine tugeva isiku muljet. Ehk teen talle ülekohut ning muidugi võib öelda, et eksimine on inimlik. Kuid minu jaoks on need siiski liiga suured mõrad, mida ta ise ei üritanudki tõsimeelselt parandada. 

Rääkides nüüd teosest ja mitte selle raamatukangelase iseloomust. Alustuseks tuleb kiita autori sirgjoonelisust ja ausust. Ilmselt on tegemist ühe ausama elulooraamatuga, mida lugenud olen. Tavaliselt vihjatakse isiklikele probleemidele ümber nurga või jäätakse lihtsalt lahti kirjutamata, kartes haavata kaasaegseid või lähedasi. Sellele raamatule seda ette heita ei saa. Mask on langenud.

Raamatu peamiseks probleemiks on teose maht. Ainult 200 lehekülge on ilmselgelt liiga vähe Abeli suguse suurmehe jaoks. Arvestades arvukad fotod kogumahust maha jääb alles umbes 150 lehekülge teksti. Teiseks häirivaks momendiks oli teose kompositsioon. Isiklikult mulle ei meeldi, kui elulooraamat algab peategelase surmaagoonia kirjeldamisega, kust koheselt minnakse edasi õnnelikku lapsepõlve. See jätab kogu teosele nukrameelse märgi külge. Raamat peaks olema ju kummardus ja austusavaldus Abelile, kes eesti rahvale nõnda palju rõõmu ja naeru pakkunud.

Ehk oleks Abel ja Nõmmik väärinud hoopis ühte ühiste kaante vahele pandud tunduvalt  tummisemat raamatut. Need kaks olid ju lahutamatud partnerid nii laval, kui lava taga, nii elus, kui ka kindlasti peale elu lõppu taevastel lavalaudadel.

Andmed:

Kristi Vainküla, Ervin Abel. Siin ma olen, Menu, 2010, lk 208

Linke netiilmast:

"Ervin Abel. Siin ma olen" ELLU-s

Aigi Viira arvustus Õhtulehes

Endel Rihvki arvustus Kesknädalas