Valdur Mikita - Mikita keeleaabits (2019)

Eestlane satub metsa ikka palju tihedamini kui keskmine eurooplane. Küll meile meeldib vilet lüües matkata, küürakil sambla vahelt puravikke otsida või jälgida hommikul esimese pardipaari maandumist metsajärvele. Me lihtsalt ei oska teisiti olla! Kohe oleks nagu midagi puudu, kui pole mingi aeg metsa saanud.

Kui järgmine kord jälle metsa satud, siis ära kohku, kui keset laia laant leiad kännu otsast istumas või mõnd puud kallistamas ühe mehikese. Jää lihtsalt seisma ning ürita hästi vaiksel end mättale istuma seada ja märkamatuks teha. Kui vaikselt kuulad, siis hakkab varsti sinuni kostma mehikese kõne. See võib aluses segane ja isegi võõristav tunduda. Midagi ürgset, aga samas tuttavlikku. Järsku oled sellest otsekui ära tehtud ja vajud segasesse poolunne, kus mööda jäääärt jälitab jäär järjekindla jäärapäisusega jäätist järavat jäägrit.

Järsku ärkad võpatusega üles. Mehike on kadunud ja päike hakkav juba õhtukaarde vajuma. Vaja jalad selga võtta ja kodu poole vantsima hakata. Viimaseid samme enne metsast välja jõudmist viskad veel korraks pilgu tagasi. Korraks tundub, nagu vilksataks seal mustikatuttide ja männitüvede vahel too kummaline mehike taas. Igaks juhuks kummardad tollele viirastusele ja pomised mõned tänusõnad, sest miski su sees ütleb, et täna jõuad sa koju palju rikkamana, kui sealt hommikul lahkudes. Midagi on su omailmas paika loksunud.

Andmed:

Valdur Mikita, Mikita keeleaabits: Põliskeele omailma, Välgi Metsad, 2019, lk 168

Linke netiilmast:

Hedvig Hansoni intervjuu autoriga ajakirjas Edasi

Keiti Vilms - @keitivilms (2017)

Vahel satud kunstimuuseumi või -galeriisse ning ühe kõrge ja laia valgeks krohvitud seinal on üksainumas pisike maalike. Mõni külastaja ehk hüüataks pahaselt: "Missugune ruumi raiskamine! Siia saaks ju oma pooltosinat tööd üles riputada." Kui ta ei mõista, et mõni taies vajab rohkem ruumi selleks, et temas peituv geniaalsus selgemini esile tuleks.

Sama kehtib ka Keiti Vilmsi säutsukogumiku kohata, kus igale lehele on paigutatud üks maksimaalselt 140 tähemärgi pikkune lause. Iga säutsuke vajab seda ruumi ja õhku enda ümber, et korralikult mõjule pääseda.

Tegelikult vajab iga säuts lisaks ruumile ka aega. Vilmsi kogumiku võib täiesti vabalt läbi lugeda kümne minutiga, natuke omaette muheleda ja raamatu siis riiulisse panna/edasi kinkida/tagasi raamatukokku viia. Mina soovitaksin siiski jaotada säutsud mõne kuu peale laiali (neid on kogumikus umbes 150-160 ringis) ning endale sobilikul hetkel see raamat lahti lüüa ja ühe geniaalse keeleelamuse võrra rikkamaks saada. Usu mind, maratoni lõpetamine täidab sind palju suurema õnnetundega kui 100 meetri läbi silkamine.

Andmed:

Keiti Vilms, @keitivilms, Tänapäev, 2017, lk 176

Linke netiilmast:

Igor Kotjuhini arvutus Sirbis

Keiu Virro arvustus Eesti Päevalehes

Alvar Loogi arvustus Postimehes

Paul Ariste - Mälestusi (2008)

Lugedes neid vana mehe mälestusi oma elukäigu esimesest poolest tekkis mul ikka ja jälle tunne, et füüsikaseadused on ikka kõvasti muutunud. Vanasti oli kõik palju aeglasem (alustades transpordist ja lõpetades inimeste vahelise suhtlusega), kuid maailmas ja inimestel oli palju rohkem aega. Aega, et pühenduda. Aega, et otsida ja ekselda. Aega, et minna tuumani välja.

Nüüd saab iga teema või küsimus omale täpselt viis sekundit eetriaega ja kohe on järgmise sama (eba)olulise tähelepanunuruja tähetund. Vahel tahame tõsta kätt ja lisa küsida, aga me oleme seda tehes lootusetult aeglased. Me lihtsalt ei jõua ja väsime peagi. Lööme käega ja läheme vooluga kaasa. Mugavus ja lihtsakoelisus loksutavad vaikselt meie paati, mis triivib tuhandete teistega allavoolu. 

Kaljo Põllu "Paul Ariste portree"

Härra Ariste poleks kunagi lasknud oma paadikest allavoolu triivida. Ta oleks kõvasti sõudma asunud ning oma lootsiku Hiiumaa, Vadjamaa või Liivimaa randa juhtinud. Seal oleks ta rõõmsalt kaldale astunud, esimest vastutulijat tema emakeeles tervitanud ning küsinud teed nende küla kõige vanema memme või taadi manu, kelle pajatusi ja laulukesi ta oleks üles märkima tõtanud. Pärast oleks sõudnud kiiremas korras mööda Emajõge Tartu, kus oleks märkmed arhiivi viinud ja uue artikli toimetajale.

Neid mälestusi oli tõesti lust lugeda. Enda lemmikuteks olid sõjaaegse Tartu ja Ariste vanglas oldud perioodi kirjeldused. Eriti tahaksin esile tõsta autori objektiivsust, ausust ja julgust. Mälestused on kirja pandud 1970.–1980. aastail, millal selliste tekstide abil võis ikka oma elu väga ära rikkuda. Ilmselt siis Ariste ei kartnud või enam ei hoolinud, et neid tekste satub lugema mõni pahatahtlik inimene, kes hiljem tema kohta kindlatesse asutustesse ettekannet tegema jookseb. Selliseid inimesi oli tema ümbruses küllaga ja ka Tartu ülikooli õppejõudude hulgas. Kokkuhoidvast mesilasperest eestlaste kontekstis küll tollal rääkida ei saanud.

Kellel on soovi natuke kadunud maailma ja aega pilku heita, siis Paul Ariste mälestused on teile suurepäraseks teejuhiks. Vahel on teie teejuht küll natuke nukker ja isegi depressiivsusesse kalduv, kuid andke see talle andeks. Ta on pärit ajast, kus ta ei saanud olla päris tema ise ning lippude vahetust ja tuulelippe nägi ta liigagi palju ühe eluaja kohta.

Andmed:

Paul Ariste, Mälestusi, Eesti Kirjanduse Selts, 2008, lk 362

Linke netiilmast:

Riho Laurisaare arvustus Eesti Päevalehes

Meelis Friedenthal - Inglite keel (2016)

Mõtlesin kohe mitu päeva, kuidas Meelis Friedenthali uut romaani enda jaoks defineerida. Raamatu tagakaanel olev tutvustus kirjeldab romaani natuke müstilise põnevikuna, kust leiab ka tundliku armastusloo, omajagu Tartu linna ajalugu ning tibake filosoofilisi arutelusid. Need osised on tõesti romaanis olemas ja väga hästi kokku segatud. Kuid minu jaoks on "Inglite keel" ood raamatutele. Muidugi ka paberile, trükikunstile, kirjasõnale ja keelele, kuid kokkuvõtvalt siiski raamatutele. 

Friedenthal on püüdnud (küllaltki edukalt) jälgida oma romaani kirja pannes ühe selle tegelase õpetussõnu. Academia Gustaviana professor Salomon Maius ütleb nimelt järgmist: "Õige raamat peab aga kõiki meeli arvestama - absoluutselt kõiki, ma kordan!". Friedenthal alustas selle tõe tagaajamist juba romaanis "Mesilased" ning nüüdseks on see tõesti tema lipukirjaks saanud.

Lisaks torupillijorina kuulamisele ning kevadises Tartus ringi siblivate tudengineiude jälgimisele, puudutame ka oma näppudega sajandeid vanu köiteid, maitseme toomkiriku tornis tigehaput veini ja kirtsutame nina, kui ajame jalga kopituse järgi lõhnavaid dressipükse. Selleks, et mõista tegelase motiive ja otsuseid, peab lugeja kurssi viima kõigega, mis tegelast ümbritseb ja tema meeli mõjutab. Väline maailm mõjutab meid ju igal hetkel!

Selles avardatud meeltega teoses on "liikumatuks liigutajaks" üks vana arhiiv, mis ilmub juhuslikult välja ühe kummalise torupillimängija talus. Arhiiviga seotud niidid viivad tagasi lausa 17. sajandisse ning mängu tahavad kangesti tulla ka üleloomulikud jõud. Kas on üldse olemas juhuslikke kokkusattumusi? Kes on too salapärane torupillimängija? Kas on kurja hingega raamatuid? Ja lõpuks, kas kirjanik peabki kõigile neile küsimustele vastama või vastamata jätmine ongi juba vastus?

Andmed:

Meelis Friedenthal, Inglite keel, Varrak, 2016, lk 208

Linke netiilmast:

Toomas Raudami arvustus ERR'i kultuuriportaalis

Valdur Mikita - Lingvistiline mets (2013)

"Lingvistilisest metsast" on kirjutatud ja arutatud leheveergudel ohtralt ning seda eesti kultuuri raskekaalaste poolt. Ei hakka mina oma sulgkaalulist mõttelendu nende vahele toppima, aga lisan lihtsalt paar juhuslikku uitmõtet, mis mul Mikita teost lugedes tekkisid. Otsides Mikitale ja tema fenomenaalselt populaarseks kujuneva raamatule "Lingvistiline mets" paralleelteost eesti kultuurist, siis suudan välja pakkuda ainult Lennart Mere ja tema "Hõbevalge(ma)". Kui Meri rändas mööda eesti ajalugu ja mereteid, siis Mikita mööda eesti keelt ja metsaradu. Nendes kahes mehes on mingi sarnane soomeugrilik ürgelement peidus, ainult üks on Ranna-Eestist, teine Metsa-Eestist pärit. Ka žanriliselt kuuluvad teosed minu arvates samasse kategooriasse - mõttekiri (tuletis reisikirjast). 

Valdur Mikita teosest leiab palju äratundmisrõõmu, kuid ka peatükke, mis panid tõsiselt kukalt kratsima. Iga peatükk, alapeatükk või mõni üksik lausegi võib algatada tundide pikkuse arutelu ning diskusioonidega täita õhtu õhtu järel. Vajalik komponent lisaks raamatule on meeldiv seltskond. Loe lihtsalt teistele mõni lause või lõiguke ette ning vaata kuhu võivad inimeste mõtted seda lahti harutades jõuda. Tegemist on täiesti uut moodi ideedekatalüsaatoriga!

Kindlasti on tegemist raamatuga, mille võtan mingi aja tagant uuesti kätte ja lehitsen nii siit-sealt kui ka loen kaanest-kaaneni uuesti läbi. Kokkuvõtvalt tahan öelda, et ostke/laenutage kindlasti "Lingvistiline mets" ja lugege ise. Unenägusid on raske teistele selgitada, kes sinuga koos pole neil maagilistel maastikel rännanud.

Andmed:

Valdur Mikita, Lingvistiline mets: tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi, Grenader, 2013, lk 240

Linke netiilmast:

Ene Vainiku arvustus Keeles ja Kirjanduses
Eerik Kergandbergi arvustus Postimehes
Mikk Pärnitsa arvustus Sirbis
Hasso Krulli arvustus Vikerkaares